Tere õhtust, eetris on saade täna. Eile jõudsid seitsmendad eestlastele majanduslikult Tuuri päevad Stockholmist Tallinna ja see on esimest korda ajaloo jooksul, mil ESTO päevi peetakse kahes kohas järgemööda seekord Stockholmis, Tallinnas ja pealegi veel kodu Eesti pealinnas. Sümboolselt märgitakse, et lõpuks saabus, see tähendab, oli võimalus saabuda valgel laeval taas Eestisse koju, mida nii pikalt on oodatud. Et on ka selge, et kui juba rohkem kui 50 aastat on võõrsil elatud ei ole lihtsalt võimalik päeval nii-öelda jälle pille kotti panna ja koju sõita, sest juured on võõrsil juba liiga sügavale läinud. Kasvanud ja peale on tulnud uued põlvkonnad. Ja nüüd siis Eesti taasiseseisvumise järel on pagulaseestlastest ümber asujad ja enamus on jäänud sinna, kuhu nad on omal ajal siis kas punase ohu eest läinud, aga paljud, aga koju tagasi pöördunud. Seitsmendate ESTO päevade veel üheks eripäraks on see, et esmakordselt kutsuti nendele päevadel eestlased, kes elavad Eestist ida pool või endise nõukogude liidu mõnes vabariigis seega siis ka lõuna poolt Lätist, Leedust, Ukrainast, ja siis ka mitte ainult idast. See oli ESTO 96 Rootsi peakomitee ja Eesto Tallinna korralduskomitee ühine otsus. Ja minu meelest ka vist Tallinna toimkonna idee ja algatus. Ja seda tehti siis selleks, et kõik eestlased nii idast, läänest saaksid nii-öelda keskel ehk siis kodus kokku. Ja alanud saatesse ongi palutud siis eestlased nii ida- kui lõuna poolt ja profoni juures on Elvi siinjova Hollo Abhaasiast Viktor kõrvel Ukrainast, Eesti seltsist Errslell, Krasnojarski krai, Ülem-Suetuki külast ja Jaan Maldre kõige lähemalt Peterburist. Millised on teie Stockholmi muljeid, sest te olite ka need, kes Stockholmis käisid. Ma olen esimest korda siin. Ma olen väga õnnelik, et oli võimalus siia sattuda. Kõik minu meelest oli organiseeritud väga hästi ja nii palju tuttavaid, nüüd saime endale uusi. Ma olen täitsa rahul. Kas see oli mõnes mõttes üllatused, teed üldse Stockholmi kutsuti, sest Tallinnasse tuleb ju veel palju teisigi idapoolte lõuna poolt ja kõiki ei saadud ilmselt Stockholmis vastu võtta. Mina olen nüüd Siberist veel kaugemalt kui Abhaasiast. Minul niukene mõte oli, et Eestisse saada, nad Stockholmi teada anti muidugi, et on võimalus käia Stockholmis ESTO päevadel. No niisugust otsekohest lootust ei olnud. Ja siiski, kui juba raudteejaamas balti jaamast saime seal kokku vastu võeti meid siis ka veel mingisugust otsekohest usku ei olnud, et see on ikkagi mingisugune, et ei ole õiguse. Ja veel esimesed kaks, aga kui ma juba siin Stockholmis olime veel paistis, et see ei ole veel oma koha peal, on õige nagu harjume ära. Alguses päevad olid siuksed, et. Seevastu võtta vist kõik see rahalise eestlaste need tegemised mis nad meie jaoks on nüüd teinud. See vistike pani meie mõtted juba oma kohale, nüüd paistab, et nagu ei, ei ole nüüd vuugi enam ära minna, muidu esimesel päeval mõtlesime. Nonii, palju niukseid, silmad vaatavad, pea ei tööta kõiki läbi ja mõtled, et kuidas me võime siin viis päeva elada, mõtled, et võiks juba rohkemgi olla. Kas Siberis käiakse tihti välismaal meie ümbrust, sest seal meie külas ei ole küll keegi käinud välismaal peaaegu, et mis ma olen esimene nüüd oma selle puhkpillipoistega. Me nüüd oleme nüüd esimesed, alustasime selle. Tõepoolest Ülem-Suetuki külast tuli siia puhkpilliorkester lausa ja teid on kutsutud juba siin nendele ESTO päevadel mitmele poole kohe lausa personaalselt mängima esinema mitmetesse peredesse, kes on ka Eestiga või Siberiga seotud kuid see sõit sealt värskist sai teoks üpris kummalisel moel. Tuleb välja, et kokkuvõttes võib öelda, et ka Venemaa on toetanud ESTO päevi, sellepärast Krasnojarski krai juhtkond oli lõpuks nõus vastu tulema ja teile selle sõidurongisõidu nii kasu järskist Moskvani kui Moskvast Tallinna ja tagasi kinni maksma. See on kõik õieti sellest, et kui seda nihukest kultuuriosakonna poolt ehk Krasnojarski üldse linnavalitsuse poolt ei oleks üldsegi Aiovski krai valitsuse poolt, ei oleks toetust olnud, muidugi meil sihukest sõitu polekski avalda. Mida siis Ukraina eestlasi on siin Stockholmis ja üldse nendele kevadel ka võib-olla Tallinnas üllatanud Ukrainast kolm inimest, praegu siin? Erilisi üllatusi meil Tallinnas muidugi ei olnud. Me käime küllaltki sageli Tallinnas. Aga mis puutub Stockholmi siis ja kõigepealt meil just, aga huvitav oli tutvuda Lääne eestlastega, vestelda nendega, võtta üle nende kogemusi eestluse edendamisel oma maades ja üle kanda see siis ka meie ukraina tingimustes. Niivõrd kui seda on muidugi võimalik. Teadustingimus on muidugi väga erinev, aga ühte teist meil muidugi õppida. Üldiselt arvatakse niimoodi, et praegu on meil Eesti on taasiseseisvunud ja kuidas öelda, need piirid on nüüd ida poole järsku kõvasti kinni läinud ja lääne pole järsku avanenud, et nüüd on nagu idaeestlased jäänud üleüldse vaeslapse ossa. Et nagu seda tegevusvälja ja seda võimalust sõita ja käia ja kohtud on ikkagi äärmiselt vähe. Ja põhiliselt on raha küsimus, eriti meil Ukrainas. Majanduslikel põhjustel on küllalt suuri raskusi muidugi piiriprobleemid ka, aga põhiliselt on ikkagi raha küsimus ja sellepärast eriti paljud vanemad inimesed Nendel praktiliselt ei ole praegu võimalust Eestisse tulla. Ja seltsi üheks tegevussuunaks ongi nii, et võimaluste piirides abistada neid vanema põlvkonna inimesi just, et nad saaksid siiski kodus käia, saaksid näha vanemate hauda, saaksid kohtuda oma sugulastega. Nii et loodame, et edaspidi me siiski saame rohkem ära teha kui praegu. Kõige kergemas olukorras on vist inimesed need, kes elavad Peterburis. Aga meie muidugi oleme Eestile palju lähemal ja sellepärast meil on Eestisse ka tunduvalt lihtsam sõita. Muidugi osal inimestel on mõningaid raskusi viisade vormistamiseks ka sellepärast, et järjekorrad on suured, kutsed on vaja ja nii edasi, aga need on siiski kõik lahendatavad küsimused. Ja kuna Peterburi ja Tallinna vahe on ainult kolm, poolsada kilomeetrit, siis ei ole see ka väga kallis. Te olete nüüd näinud siin, Stockholmis ega Tallinnas seda mismoodi on oma ESTO päevade üles ehitanud need väliseestlased, kes kunagi omal ajal läksid läände, kuidas nad omavahel neid asju organiseerivad ja kuidas nad omavahel on ühtseks saanud. Kas te olete nüüd selle mõtte ja ka neid päevi jälginud, et et ida pool elavad või siis ka lõuna pool elavad eestlased endise nõukogude liidu territooriumil? Et need on nagu vaese lapse osas, et midagi on justkui jäänud tegemata, et kas mingi ängistus on? Muidugi on eriti Abhaasias, kus sõda oli, praegu on seal kõik kuidagi siin need eesti külad ja need elanikud, kes seal oli, ta suur tänu oli muidugi Eesti riigile, kes tõid need põgenikud sealt ära ja jutul Abhaasias Abhaasiast. Aga seal on jäänud ka neid ja nüüd on kuidagi see, see side seal omavahel, noh, nõnda teame, see on nagu kompaktselt nad kõik seal koos. Aga meid on juba väga palju praegu Eestis me teeme aasta siin Eestis märtsikuus kokkutulekuid, viimane oli 17 märts, kus 400 inimest koos Abhaasia eestlasi, kes siia põgenesid ja kes siin ka varem siia tulid, Eestimaale. Nõnda, aga muidugi sealt on väga raske tulla, seal on piirid topelt Abhaasia, Vene, Vene, Eesti nõnda, et ei ole raha ja, ja see on väga raske siia tulla. Viktor kõrval, mida te arvate, miks niisugust lendust või niisugust solidaarsust ei ole idaeestlaste vahel kunagi vist olnudki, kui on praegu Lääneeestlaste vahel kõik need aastad olnud? Ma niimoodi ütleks. Solidaarsus on ikka olnud kogu aeg. Ainult et nüüd isegi ida eestlastel tekivad ka omad probleemid, näiteks kuidas sa saad, ütleme Siberis, Krasnojarski eestlastele külla see on ka samuti ei ole rahaprobleemid. No need, kes on lähemal, aga näiteks kasvõi Leeduga. Leedu Eesti selts on meil kõige lähemal, aga otseselt me kohtunud ei ole, tule pärast, et leedu eestlastel jälle ületada kahte piiril Valgevene Ukraina piiri on küllaltki keeruline viisadega. Et see piiri piiri piiriprobleem ja rahaprobleem takistab, aga no vähemalt me katsume seda korvata kuidagi siis kirja teel ja, ja muul muul teel. Nüüd püüame kogu aeg hoida kuidagi niimoodi ühte Jon isegi samas meil kuidagimoodi ühineda, et ühesõnaga, kui mingisugused kindlamad liitu tunneksime ühise suudaksime siis vastu seista nendele negatiivsetele nähtustele, mis praegu on. Ja tõepoolest eks ole ju see probleem tulnud just pärast seda, kui nõukogude liit omal ajal lagunes, sest enne seda ei olnud üldse probleemi. See rubla maksis küllalt palju sellega igale poole sõita, piirid olid kõik lahti ja kõik need, kes praegu elavad nii-öelda idas need võisid omavahel väga kergesti levida. Ka see probleem on tekkinud ilmselt just viimasel ajal. Me koht, kus me ikka kokku saime, siis oli. Sõitsime sealt, tulin Eesti ikka siin oli see nii nagu põhikoht, kus me kokku saime, aga nüüd muidugi on väga raske, ei saa sealt Siberist tulla, ei saa teist, et igal pool viisat. Jah, kui siin ette heita sedagi, et idaeestlastel ei ole niisugust ESTO taolist ettevõtmise võimalus, siis see kõik jääb ju ikkagi sellesama raha taha. See on täiesti selge, aga ma tean, et Siberis on palju eestlasi, mitte ainult Ülem-Suetukis. Kuivõrd need on siis Siberi peale laiali hajunud need eestlased, kas nende vahel on mingisugune ühendusega kontaktmeil Siberis niukene kokkukorjamise koht? Nüüd muidugi üks aasta, kuna poolteist me põlasand liiga tegelete omavahel seal enne seda meil seal oli ka oma eesti selts siberis seal selle, seda seltskonda juhatab meil veeranica laeva temal vabani rajoonis, sealt tema suguvõsad ja nii ise ta elab Krasnojarskisse Krasnojarskisse on ka palju eestlasi, isegi meie küla eestlasi minu teada Salanganuk no inimest 40 ehk korjab isegi 50 inimest nõelad kokku veel korjavad, vähese on meie küla, omasin, mina tean, et need, kes Krasnojarskisse elavad, sõna tule veel kokku korjanud millal võlaaega, millal teised tööd, millal veel kuidagi otsegi otse, kuidas su käest kokkukorjamist ei ole? Neil meie orkestriga käisime, oleme kahel korral käinud Krasnojarskisse. See oli 90. neljandal sügise hiljuti käisime mängimas sinna, seal oli kokkukorjamine, mingi siberi nisugune. Rahvusele kultuuri kokkukorjamine oli seal muuseumis otsisime orkestriga, esimene kord käisime seal, siis oli ka see meie selle seltsi iesti seltsi ajaskis kokkukorjamine seal. Vaat siis me esimene kord saime nendega kokku, teinekord käisime 95. oli üle Atlandi isid, rahvus oli kõik koos, seal oli festival. Vot siis korjasime jälle, olime puhkus orkestriga seal. Nüüd tekivad kõiksugused, niuksed, rahaprobleemid, et neid kultuuriosakond ei saa iga kord toeta tänada selle eest, et see ikkagi palju maksab ja nii et raha liikumas Pauka ei saavad need, kes tööd teevad, ütleme meil nagu kestri poisid oma, aga minna vot ja esimene kord käisimegi oma rahaga siis ta yhtegi rubla oli, kuigipaljugi väga hindas. Käisime oma rahaga rohkem peale, selleni pole saanud oma rahaga käia ja nii et palju sõites jääb pooleli ja et mis me võiks omavahel seal kokku leppida mingisugused kokkukorjamisega ja valmis, mitte miski sellele sellepärast ei saa teha sellest, et meil on ka suur vahe, ütleme, kui siin räägivad, et Peterburi ja Tallinna vahe on kolm ja poolsada kilomeetrit meie muidugi vahe ja Krasnojarski vahe on pealt viit sadat kilomeetrit, vot arvutage siis, kuda see kokkukorjamine saab. Peaasi, et on vähemalt tunne olemas, et ka teisi eestlasi elab Siberis. Eestlase elab Siberis palju ja me teame, Me oleme kutsesi saanud, isegi seal on niisugune eesti küla. Petseri eestlased muidugi ei saanud ja siis on palju seal on põhja poolanduseks lase, kellelt meil on kutsunud olnud nagu jaanipäevale minna sena nendele. No meie peame siberis jaanipäeva vana kalendri järgi kaks nädalat hiljem, vot. Ja enda meie orkestriga, mis meil see põhiline või kaar kestri, väikegi jaanipäev kui mõni meedik ja kõik poisid korjavad kokku kõrvalkigis millagi õppijad meil mängima meie poisidki korjavad kokku. Me vot sellel päeval me ei saa ka nendele külla minna. Nii et me peame vahepeal olema niukse teiste päevadega ka nendel on jälle suurt püha põla, tähendab kutsumist ei ole. On kutsutud igale poole meid, nii et läbikäimine meil oleks nagu ollakse ligemal need külad, siis me käiks läbi. Muidugi tihemine läbikäimised on muidugi vähemaltki lühikesed, praegu me oleme siin mitmel puhul võrrelnud nii need eestlase, kes elavad läänes ja need eestlased, kes elavad idas ja midagi parata, kõikide teed läksid omal ajal erinevalt. Ühed sõitsid sõjaajaloost või punase õhu jalust Saksamaa kaudu Austraaliasse või Uus-Meremaa, teised sotsidele Rootsi kaudu, Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Kuidas teie saatus kujunes, kuidas teie jäite sinna, kus te praegu olete? No vist sisse elukutse tõttu, ma olen geoloog ja sellepärast ka küllalt Tillu tuli ringi rännata ja eks geoloogide mind tõi ka Ukrainas. Ja millal? Ma olen Ukrainas kaks korda jalad, seitsmekümnendatel aastatel elasin ja siis nüüd olen Ukrainas alles 93.-st aastast. Nii et suhteliselt hilja. Tulin Ukrainasse. Abikaasa on ukrainlane, siis, sellisel juhul me oleme praegu nagu perekondlikel põhjustel. Sai mindud sinna, kuigi loodame tagasi tulla ega kena kuulda. Ja ma tean, et Jaan Maldrial vähemalt geoloogist kolleeg teine jaan, kuidas teie sattusite Peterburi? Mina olen kah Peterburis juba teist korda esimest korda 61 64. Olin aspirantuuris, nüüd 67.-st aastast peale töötasin üleliidulises geoloogia instituudis. Kojutuleku mõtteid. Kojutuleku mõtted on alati üks asi on soov, teine asi on võimalused, sellepärast nad tagasi tulla on väga raske. Esiteks kolimine, see on väga kallis. Teiseks, seal on juba tekkinud kodu, kolmandaks pensioniküsimused ja nii edasi. Kõikide nende küsimuste lahendamine on väga raske ja kuna ma praegu veel töötan, siis vähemalt niikaua, kuni ma olen tööl, ma ei tahaks ära tulla, sellepärast et Eestis ma kindlasti. Kui pensionär enam tööd ei leiaks, praegu. Ja proua Elvi, teie Abhaasias. Mina sündisin seal, minu ema sündis seal vanaisa eestist Kuusalu läks ära 1884, nõnda et sealt olen täielikult. Hiljem tuli 49. aastal siia instituudi pedagoogiliste sele lõpetasin ära ja aga nüüd kui läksin juba pensionile Ja Errslell, mis ajas teie esivanemad on juba Siberi mõel minu esivanemad muidugi. Muidugi enne 1000 üheksasajandad aastad juba seal ka osast on meie omasi muidugi siia eesti tuud elama. Sihuke muidugi mõtted kogu aeg, et et ehk see pole õige elukoht, aga kui ta tuleb nagu oleks nagu mustlase elu, et moodus rüpes nii vabalt, samas ei ole keegi, loodusrüpes on mustlane muidugi, siis ta oleks lihtsama, siin on ikkagi. Kus need juured on ikkagi sees, see on väga raske neid Juulasi välja sealt maa seest tõmmata, nagu me teda saate alguses. Ta oli siin ESTO päevadel, eriti just rahvuskongressil, oli palju juttu sellest, kuidas säilida eestlasena ja kuidas eestlus püsiks. Ja mis nüüd edasi saab üldse. Aga alati ilmselt isegi mõelnud, mis saab seal edasi eestlastest ja eestlusest, kus teie elate. Ja ma olen vist päris kindel, et et seda elu aitavad kindlasti kohtadel ja asukohamaades sees hoida. Kohalikud eesti seltsid on mul õigus. Viktor Kõrver ja ma leian ka, kõigepealt määrab vestlus ikka vist keeleoskus. Ja sellepärast muidugi on meil ka esiplaanil just esimese küsimusena kogu aeg keele õpetamine kui võtvusime, vanem põlvkond, meil on suhteliselt ässi keelega, tuli pärast, et Ukraina, eestlased on suhteliselt hilja Eestist lahkunud ja praktiliselt kõik räägivad, kes paremini, kes halvemini. Aga vanem põlvkond, teine põlvkond, seal tekib juba igasuguseid asju, mõned räägivad, valdavad vabalt eesti keelt, mõned mitte. Ja nii, et eesti keele kursused. Ma juba teist aastat peame, seal ongi mõeldud praktiliselt noorte õpetamise. Kuidas seda siis seda eesti keelt püsti hoida, sellepärast et seda pole kuskil kasutada. Omavahelises vestluses kõik meie kokkutulekut koosolekuid, üldkogud, kõik toimuvad eesti keeles, nii et seal on võimalus praktiseerida ja rääkida ja õppida ja nii et peaasi, et tahtmist oleks, kui suur see Kiiev eesti seltsis olla. Liikmete arvu poolest on praegu meil 110 tegevliiget. Pisi tasakesi. Me kasvame kui Ukraina, eestlaste arv ulatub üle 4000 aga Ukraina ilmatu suur maa, Euroopa suurim riik pindalalt ja sellepärast nendega nende üles otsimine on küllaltki raske ja üks koht, kus peaks nüüd kindlasti me peaksime suurimat sellist tööd tegema seltsiga, see on grimm. Kaheksa üheksanda aasta rahvaloenduse andmetel elas Krimmis 935 eestlast palju neist praegusele järgi, nii et ei tea. Seltsi üheks selliseks ülesandeks ongi me koostame praegu Ukraina eestlaste andmepanka. Tähendab kõigi eestlaste peal, keda me või kelle me üles otsime, jõulisi liikmed või mitteliikmed seltsi liikmed. Me koostame sellise vastava kaardi, kus on kõik andmed olemas, alates ütlemisel, vanematest kuni praeguse seisuni. Selleks et saada ülevaade eestlaste sotsiaalmajanduslikus seisus ja, ja nende pärit olulisem muudest asjadest. Kas ka teil Peterburis midagi niisugust? Tehakse Peterburis me sellist tööd oleme alustanud ainult kõige üldisemate soontes. Tulevikus on see küll plaanis, aga millal me täpselt saame detailselt alustada, veel ei tea? Peterburi eestlased võivad vist kõige uhkemad olla, vist nende seltsis on kõige enam. Hiljuti seltsi liikmete arv ületas 500 ja kasvab praegu üpris kiiresti, kuna huvi seltsi tegevuse vastu on suur. Esiteks, see on eestlastel praktiliselt ainuke võimalus kohtuda ja väga paljudele, eriti nendele, kelle esivanemad rändasid ammu-ammu välja. On see veel jäänud praktiliselt ainukeseks sidemics eestlusega ja tegevusest Peterburis puudust, kui just seltsi tegevust silmas pidada ei ole. Korraldame loenguid, organiseerime näitusi, kontserte, töötavad keele kursused, oma raamatukogu, nüüd on meil segakoor veel ja nii edasi, nii et tegevust meil jätkub praegu põhiline küsimus, mis takistab meil seltsi töö? Kiiret edasi lendamist on ruumide puudus, seltsile ei ole ühtegi oma ruumi. Loodame nüüd küll, et sügisel saame tagasi Püha Jaani kiriku ja seal siis saame arvatavasti mõned ruumid ka päriselt seltsile. See muidugi lahendaks väga palju küsimusi. Siiamaale kasutame ainult sõprade ja tuttavate abi kellel on võimalus anda korraks või rohkemaks. Mõni saal või tuba. Ja veel aitab meid Püha Jekaterina kirik, seal toimuvad meil keelekursused. Veel siin aasta tagasi kasutasime edukalt krahh kordset kovi palees valget saali. See on väga ilus suurte lae ja seinamaalidega ja peeglitega ja saime kasuta seda tänu headele suhetele kultuuriseltsi, Nadežda ka tasuta. Praegu on selles majas uued ülemused nimelt olümpiakomitee 2004 ja need ei lase isegi kultuuriliselt sinna tjastate enam peauksest sisse, vaid nad peavad käima ringi üle hoovi. Nii nagu Venemaal öeldakse, musta treppi mööda ülesse. Aga. Püha Jaani kirikuga oli ju minu meelest löömist juba üsna üsna ammu ja väga kõrgel tasemel ja sellest ei ole mitte midagi siiani saanud. No praktiliselt praegu on juba küsimuse lahendamine, lõppjärgus on juba kokku lepitud, 20. ehitusvalitsuses hakkab sealt välja kolima. Ja dokumendid on praktiliselt kõik vormistatud seal muidugi nii nagu alati, kõikide hoonet tagasisaamise puhul on palju ametiasutusi, igalühel on omad soovid, üks muudab midagi, siis teine omakorda tahab jälle otsast peale alustada ja niiviisi see dokumentide vormistamine venib väga pikale. Nüüd justkui peaks olema kõik lahendatud. Kas. Abhaasia eestlased jäävad ellu. Vaid et seda on väga raske praegu ütelda, mõtlesin, räägivad Kiievis ja Peterburis, et kursused ja köika meil seal Elisa Salmes pandi üldse Eesti hool kinni selle sõjaga ja nüüd lapsed üldse ei saagi seal õppida eesti keelt ja viimane õpetaja oli armeenlane. Nõnda et eesti keelt enam ei ole ja need koolid on kinni ja ja seal ka kurb seal. Muidugi ja nüüd see kõik see tegevus, meie seltsitegevus on muidugi nende põgenik, teda, kes on siia Eestisse tulnud, aga pidevalt seal ma käin seal ma suvel ja sügisel ja nõnda, et ikka olen seal ka pidevalt tean, et nendel on väga raske elu seal ja praegu nendel sügis on ees juba ja, ja laps ei tea, kuhu kooli. Kunas Abhaasiat ei ole mitte üks riik veel nagu tunnistanud ja ei teagi, millal seisis jälle seal see rahu algab. Mis see tähendab siis, et lapsed ei, ei käi juba tükimat aega koolis ka praegu? Mine vasta, jah, juba eesti kool oli kinni eesti tundi üldse ei olnud. Sulevist lapsed käisid Salme külas ja tänavu aasta nagu ma kuulsin, et koolis ei ole õpetajaid. Et lapsed hakkavad käima siis üle piiri Venemaakoolidesse. Palju neid lapsi on siis kes kipuvad, nagu öeldakse, kooliharidusest seni ilma jäänud. No ma ütlen nõnda, et kuskil viissadadest Seda on päris palju. Ja mingit perspektiivi ei ole kuskilt ette näha. On keegi mingisuguseid samme astunud? Kohalik valitsus praegu ab Haaslased seal ei tea, mis nad ootavad, et idiaaguda nende saatus ja need läbirääkimised vene ja abil seal grusiinlased ega see ei anna üldse tulemused jäätise ajalehtedest ja sellepärast sealgi Nedab kaaslased ja need kohalikud, ütleme linnades ka sugumisega Agras ja nendes asu sallisi liidses, mis varem oli, seal on ka raskusi nende õpetajatega. Jaa, jaa, transpordiga, et kui kuhugi viia lapsi, ütleme Suleviski Salme, seal on ikka seitse kaheksa kilomeetrit vahet ja söega ju maksab ju see maksab tasu, raha ei saa seal nõnda, et seal pensioni on seal ainult vene rahadest, mis antakse, seal on kaks ja pool 1000, see on mina ei tea, kas 50 krooni, kui meie rahaga leib, maks, päts leiba saab ainult sealt osta selle raha eest, mis kuus saab seal vanainimene pensioniga muidugi seal praegu abistavad nüüd parajasti ma olin seal juulis Taani ja Prantsusmaa abistavad neid kohalikke ja siis saavad ka mittekülades nõnda et eesti külad on kuskil, nad on ju kaugel sealt nende keskustes, kus abistatakse neid inimesi ja toidetakse nagu meilgisi. Ei, nagu Eestis on need päevakeskused, kus pensionärid saavad süüa tasuta, seal on ka organiseeritud nende riikide poolt, teised kuidagi ei ole praegu veel abistanud, küla inimesi on muidugi väga raske, mida külanemised teevad siis seal praegu. Ja kui need kolhoosid, see lagunes ära nüüd inimestel on, nonii, eratalud, mis nad teevad, seal on tubakat nüüd enam kuhugi pole vaja, keegi seda vastu ei võta ainult oma aia maa, mis seal on, sellest nad elavad ja muidugi loomakasvatus ja nendel on seal siis ikka loomad, kus nad lähevad üles mägedesse suveks. Ja siis talvel nad müüvad seda liha ja tapavad seal nõnda saavad rahapeost suhu ja nõnda on see väga raske nendel seal. Aga mis keeles Abhaasia eesti lapsed räägivad? Eesti keel meil seal on ikke ja teise näete, mul mul on ka keelsus, keel on ja ikka on kuulda kava eest musta peaga, seal jookseb ja räägib väga hästi eesti keelt, kuna koolis oli keskkoolis Salmes oli kõikidele ja kõik õppisid eesti keelt. Nõnda et keel on ja kodune ka ja. Mis keeles teil Ülem-Suetukis lapsed räägivad? Sõidukis lapsed räägivad, k iki eesti keelt räägivad? No niipalju, et nüüd praegu noor põlvkond juba, mis koolis käima? Muidugi rohkem ma saan ikkagi vene keeles, kõik õppus, meil oli, kuni üks, 89.-st aastast hakkasid ka Eesti tunnid olivad koolis. Ja nüüd juba üks, kaks aastat, vot kui 96. viiendal aastal taastatele koolis eesti keelt olnud sellest, et nagu ei ole eesti keele õpetajat. No see muidugi seda see probleem ei oleks olnud nii raske sellest, et oleks meil seal on isegi koolis töötavad niuksed, õpetadki soni, eestlased, kes on sündinud meie külas ja eestlased ja muidugi oleks võinud nii kaval, nii palju, vaat selle õpetajale väga eestitundjat, väga see tähestik ja see algus kuigi palju, et laps oleks teada saanud, õpetaja ollakse ka ise ka õppinud, niimoodi meil oligi vahepeal. Ja ise see koolis oleks nendel ja kogu see pedagoogiline kollektiiv, mis seal on muidugi tõsiselt seda mõttesse ei võtnud, jätsivad selle asja muidugi haakilevad nüüd kaks aastat juba eesti keeldu ennemalt kaada, võib-olla teda poleks olnud, minu lapsed käivad koolis ja Maike seal. No tuli vahel ka sõdida nendega seal, et eesti keel ikkagi peab olema ja vist isegi ikkagi jätsin tavalisel asja lohakile, et nüüd pole kaks aastat juba seal sõdinud ja mu eesti keel on jäänud rääkini nagu kõrvale. Nõndamoodi, nagu ma ütlesin, selle 320 inimesest ikkagi 300 räägivad eesti keelt, aga kuidas te endale seda eesti keele vaimu ja eesti keelt sees hoiatelt ajud omavahelise suhtlemise teel mu küla peale lähete, peate teistega ikkagi teist keelt rääkima, ainult eesti keelt sellest, et meil on eesti küla, meil teist keelt ei ole. Meil kõrvalt sissesõitjad, kuskiltki on ehk külalised tulevad venelased, venelased, noh, meil on seal läbikäigud, head kõikidega tulevad ja siis isegi vaat siin peres haiga kuskilgi mingisugune pidu kokku korjatud, meil on siis eesti keeles siis vahel juhtub nõndamoodi, et venekeelsed need sõbrad panevad vahel vaheajaks, no siis ühele või 1900 õppige, te olete ja nagu või ütleme praegu praegu piiri taga. Õppige korra siia tulite. Nad saavad naljast aru väga hästi, nii et häda siis all meil suures ei ole, nüüd siin nagu kiireis on siuksed, hädade kokkukorjamised ja maja, siis seal on tarvis ja siuksed oma kohad ehk Peterburis kokkusaamise kohad, kokkusaamise kohad, meil on, see kokkusaamiskoht, on, neil on, noh, oli meil vana kirik, see millalgi võeti torn, Nõukogude valitsusaeg tehti idast, vahepeal olid leiva ladud seal ja siis viima tikke sisse. Garrett Velikke, minu need vanemad pingutasid apteeke välja, et saivatas klubi tehtud. Vot siis seal klubis korjame kokku ja nüüd Eestiga, meil on ka vahekorrad, praegu ei ole viga nagu päris tihedalt käime, nüüd. Need jumalateenistused käivad nüüd, ütleme iga aasta jaanipäeval, üks aasta oli ka kaks korda aastas, oli. Siit Eestist oli see jõuludeks käib meil pastor Noormägi, kes on praegu Tartu Ülikoolis töötab. Tema alustaski 80 90 89. aastal meil selle jumalateenistused ja kõik need jumala asjad korda, lapsed, meil külas on kõik ristitud. Sündiv laps tähendab, ristime ära seal oma koha peal, meil on siuksed, vanad mutid, kes kogu aeg tegelevad iki, nende jumalaraamatutega vajavad neid piibleid, neid jumala raamatusi, jumala lauluraamatus ja kõik nad hoiavad kuvas. Isegi kui on matused vaigis, sureb inimene kõik jumala jumala sõnaga, kõik matused lähevad kõik. Nii et neil selles poolast ütleme nagu usu poolest probleemi kabala tänavalt. Venemaa ühte lugu muud ei kuulegi, kui seda, et maksta palka, pole tööd ja nii edasi ja nii edasi. Kas teil Ülem-Suetukis on tööd lastele makstaksegi palka, aga meil on, muidugi Ülem-Suetukis on. Sa oled nagu üle Venemaa, praegu ka tüved ei ole. Noatöö on jälle niisugune, et iga inimene peab peaga mõtlema, mis ta peab tegema, tähendab oli meil ka OS Kalhoosi segunenud. No seda me saime kõik aru, et ka siis kui 10 inimest teeb tööd ja 25 kasutab tööd ehk 50 kasutab seda meie tööd ei ole, Kaia. Rahvas, harjus õppis ära, et teda peab tööle ajama ja ka siis meil ei ole. Vaat nüüd me oleme nüüd eestlased, muidugi, ja siis kõik kohe. Kõik järsku asjad demokraatideks, seda muidugi mõte oli täia jah, et võtame, hakkame demokraatideks, hakkame kohe elama, aga pea peab ikkagi töötama ja iga inimene peab mõtlema, kuidas ta saab oma isend ära toidetud ja oma pere. No sellest Talhoos, meil läks laiali juba kolm aastat tagasi. Inimesed kõiki jagati meil ära, ma maa jagamine läks tasuta, kõik osta, meil ei olnud maad tarvis, jagati iga inimesele maa kätteandi kaart kätte võtta, see on sinu maa. Sina pead seda maad kordas pidama. No muidugi nii palju, mis rahvas lasi vähekini lohakile, et oleks pidanud vähe varem siis kui riigile võlgasid võlda. Ülejäänud pissiki koitset Kalhoosi lõpuni, et krediidi võtmisega pankast võtjad endale nii palju võlgu selga, et praegu seda ei jõua teisele tehnikaga ära maksta tuleb ehk veel inimese hinged. Ka panna panti, et saab selle Nende, need võlad kõik tasa, võt, vot selle koha nädal ongi praegu kõige suuremad probleemid, et netitehnika praegu kõik riigi omasegalhoosi oma, mis oli, mis on laiali tassitud, mis on ka üks, sealhulgas on ka omasi jõuajaid ja mahamüüjaid joodikusiks. Disno tasuta võtab pudeli eest. Aga mis, mis vähegi võib, on, seda juhtub meil ka olema. No rohkem osa rahvas ikkagi, ma ütlen nüüd 50 protsenti selle meie rahva hulgast ikkagi hakka sead põldu tegema. Praegu on raskendada pingutavad ja Dievad ja ikkagi elavad. Nii, et kuidas elu edasi läheb. Täitsa meie ei Tjanov praegu. Me oleme ainukese kaalule peale, et kuhu poola kaalutab, no ei oska ütelda, küll ei tea, villased oli seekord küll, meil tuleb Venemaa nagu järjest lell ütles, et kohalikud eestlased seal kaugel Siberis ei tunne ennast sugugi halvasti venelaste keskel, kui nad juhtuvad külla, kui nad ise juhtuvad kusagile minema siis tegelikult kuidas suhtutakse üldse eestlastesse kaugemal, ütleme näiteks Ukrainas, Abhaasiasse, Peterburis, kas te tunnete ennast eestlastena või tunnete nagu mõnikord, et te olete ära unustanud natukene mõte nagu kohaliku selle rahvaga segunenud olukorraga ja situatsiooniga, et alati ei peagi seda äkki mõtlema, et kes maale. Eestlased ikka seal tunnevad, et nad on eestlased. Eestlasi seal austatakse siis, kui need sõda oli ja oli võimalusi Eestisse põgeneda, seisab kaaslased. Kogu aeg rääkisid eestlased, ärge minge ära. Praegu on sügis, hakkame koristama, ärge minge ära, te toote oma kultuuri meile ja ma ütlen, et hästi suhtuvad, on, ma ei tea, kuda nendesse armeenlaste ja nendesse suhtutakse. Aga eestlasi muidugi seal ei kuidagi. Hästi on kõiks, ma ei ütle midagi. Kuidas Peterburis lood on, ehkki ma võiksin isegi sellele küsimusele vastata, aga parem on, kui kui Jaan mandril Ütleb seda Peterburi samm, need suhted kah normaalsed, üldiselt suhtutakse väga hästi. Muidugi on üksikuid inimesi ka, kes mitmesugustel põhjustel suhtuvad halvasti, aga need on erandid. Ja Kiievis, ukrainlased suhtuvad eestlastesse väga hästi, palju praegu aitab ka kaasUkraina Eesti vahelised sellised head head suhted, heanaaberlikud suhted ja üldse eestlastest peetakse lugu ja meie vahel võib-olla natukene pakumegi isegi üle sellega, et me püüame ennast seetõttu võib-olla veel paremad, kui me oleme, me oleme siiski kriipsutan talla oma Eesti päritolu, aga see ei ole leidnud mitte halb, soovitame vastu ka ukrainlased võtavad seda loomulikuna, nad nagu saavad juba, et jah, et eestlased on töökad joone ausalt, vot see oleks üks selline just moment, mida tuleks alla kriipsutada. Kui eestlane ikkagi mingisuguse sõna andis, siis ta seda sõna ta peab. Ja muus suhtes ka nii et olgu see siis kasvõi ütleme, tavalises suhtlemises ukrainlastega või ütleme, riigiasutustes ja isegi seal valitsusasutustes igal pool on hea suht head suhtumine. Ja nagu me ka Siberi näite varal kuulsin, suhtub ka nii-öelda asukohamaa ühe või teise asukohamaa, kas kohalik valitsus või, või ükskõik mis valitsus senimaani üsna hästi taotlustesse ja nendesse seltsidesse, mis vähemalt eestlaste nimel ühes või teises kohas tegutsevad ja seda vist ka mujal pool täiesti samamoodi. Jah võiks küll ütelda, et nõnda ma olen nõus teiega. Muidugi tahaks kohalikud valitsused rohkem abistaksid kultuuriseltse, meil Peterburis on linnavalitsuses abi siiamaale praktiliselt null Me saame kord-kaks kuus kasutaja pisikest saali ühes vanas kultuurimajas. Ja see on kogu abi, mida me saame linnavalitsuselt. Aga millist abielutõde Eestist Tallinnalt saadud või kelle, kes seda üldse küsid? Meid on abistanud kristliku kultuuriministeerium rahaliselt just ma mõtlen. Ja sellest abist on meile muidugi suurt kasutama, siis on praktiliselt ainus noh, nii-ütelda meie seltsi, rahalise sissetuleku allikas, liikmemaksud meil on, aga nüüd on niivõrd minimaalsete peale seal pensionärid õpivad noored, need on liikmemaksudest vabastatud. Ja alati nad ei laekuga. Loomulikult need ühekordsed annetused või seal mingisugused muud sellised väiksed sissetulekut, millega meid muidugi üleval ei pea. Nii et ainult no Eesti Kultuuriministeeriumi toetusele oleme me suutnud majanduslikud praegu üleval ennast pidada. Nii on siis lood Ukrainas ega mujal neil Siberis. Meil on niuksed ja kõige suurem abi muidugi, mis miljonid tuud nagu rahaliselt ei räägi midagi ja ma räägin üldse nagu inimlikult vasta tuleku abid on sellest, et meil 89.-st aastast nagu see jumalateenistus hakkas, see oli kaanukene nagu poolteist salaeakas ja hakkasime seal peale, kas tohib või ei tohi, sel ajal olid need parteiorganid siis no ja siis hakkasime peale hinnata, suurt vastuudia tänapäevani on nagu Eesti luteri kiriku poolt on kogu aeg, meil on iga aastad lähevad salateenistused ja siis palju raamatuid toovad seal kuni eesti keeles, nii vene keeles kõiki. Kõiksuguseid usu usuasju, mis seal vähegi on tarvis. Siuksed läbikäigud on meil kõige tähtsamad praegu nõnnamoodi otsa, kui on nagunii, kui rahaliselt meil abi, no me oleme vist ikka nii kaugel, et ei ole, oleme me küll palju paberis alla kirjutanud, oli alguse paberid, olid siuksed, et ikkagi meile abistada kuidagimoodi koolimaja, meil on vanaaegne veel enne viimast sajandit ehitatud maja, kus on praegu koolimaja. Et koolimaja kuidagimoodi ühes kohas ühes nõus ehitata, need paberid jäävad tegemata, siis oli kirikutorni peale paneks niisugune asi oli ka kõik paberid olijad ära tehtud, ära sätitud, korda pandud. Et ka mingisugune abi tuleb, siis tuli Eestis oma omad hädad omaette minek. No vot, nõnnamoodi käivad nad praegu tänapäevani, et need asjad on kõik pooleli ja teil Abhaasias. Eesti vabariik on neid palju abistanud, ennem sõda, see on 92. aastani, mil Krasnaja Poljanas seal tehti, ju see Tammsaare muuseum taastati ja kõik tehti ilusti, seal olid suured pidustused. 100 aasta juubel Sulevi ja Salme oma ja ja 110 aastat ja need kõik kõik on enda läinud, et Eesti vabariik on väga palju abistanud. Aga ma ütlen, et suur tänu Eesti vabariigile, kes tõi need põgenikud siia Eestit kellele anti võimalus saada Eesti kodanikuks ja kellel on praegu töö ja kellel on elamispind ja kõik, muidugi kõik ei ole nii luksuslikult On vaja või tahavad, eks ole, aga on rahul praegu inimesed, aga muidugi see sõda tegi selliselt, et praegu ei ole mitte midagi nagu rohkem ei ole, ainult ära toodi sealt rohkem abi ei ole tulnud siit eesti poolt ei saagi olla, seal on nii palju piire, meil praegu. Ma tänan teid vestluse eest ja head ESTO päevade jätkusest. ESTO päevad ju veel jätkuvad.