Kallid raadiokuulajad, käimas on saade, siin oleme, kell on kaks, läbi kaheksa, pool minutit ja lugu, mida te kuulsite oli Marleen tiitrichi Blouing in the Wind ja mis on meie tänase saate külalise režissöör Andres Maimiku üks valitud paladest, mida me kuulame, Andres, miks see lugu, miks? Tere kõigepealt raadiokuulajatele. Et miks see lugu minu arust on see lugu suurepärane näide sisu ja vormi ühildamatusest, ehk siis selle kõige elegantsem Os vormis. Kui Bob Dylan selle loo tegi, siis ta esitas seda kuskil veoauto kastist töölistele kuidagi väga lihtsalt kitarriga saates ennast ja siis tuli vanaldane tiiva, panin ümber sulis boa, riputas näkku briljandid ja esitas sellisel vala moodsal sillerdaval Estraadlikul moel, taustaks mängib üks lollakas löödikes, siristab ja muutis selle absoluutselt millekski teiseks. Ja see punktilane lugu, ma olen seda kuulanud, aga see kuidagi hirmus vanamoodne, aga Marleen on siiamaani igihaljas. Klavelgi kannab, et selles mõttes mõeldakse kasvõi neljapäevasel president ballile tantsu küll ei tule, aga ilusaid nii-öelda siis neid kostüüm ehk näeme. Ja seega tähistatakse väärikad poleemikaks olnud kogu aeg, et et kas, kas ütleme see glamuur on noh, mingi väärikus või midagi sihukest, eks ole, või nüüd ausalt öeldes läksin väga meelevaldseks. Glamuur on dekoraktiivsus, elegants, selline silmapaistvus ma ei tea, kas nüüd väärikusega otseselt seos ütleme siis niimoodi, et ütleme nii, et kui presidendiproua kehal ta kehastab meil glamuuri, siis president kehastab väärikust, nii et kogu diapasoon Ja hea, et on vähemalt tasakaalus. Jeepi meedia naiste, meeste ja naiste kohta on nagu paika pandud, selles suhtes Jah, eks see nii kipub olema, miks Andres Maimik meil stuudios on täna lisaks sellele, et ta on ääretult huvitav ja andekas persoon, on see, et täna õhtul linastub uhiuus film kukku, mina jään ellu, mis on siis portreefilm dramaatilise saatusega Eesti filmis suurkujust Arvo Kukumäest, et Andres, räägime sellest filmist natuke lähemalt, kui kuidas see idee üldse sündis, kas oli raske saada teda nõusse seal osalema või oli ta kohe nõus ihu teeme filmi, et räägi natuke sellest saamisloost. Andres, enne kui sa räägid, kas võib-olla inimesed ei tea ju sellest, et siin on nagu suureks teemaks on, eks ole, ikkagi Arvo ja alkohol, aga loomulikult me jõuame varsti. Nonii. No see oli kuskil kolm või neli aastat tagasi, kui meie väikses tagasihoidlikkuse kuukulguri kontorisse potsatas vanameister Arvo Kukumägi isiklikult kes esitas mulle vägagi ultimatiivses vormis ette paneku, millest ei saanud keelduda, teha üheskoos filmi film ühes tema Saatse kunagises koolivennast, kes põeb rasket lastehalvatust ja vaevu-vaevu saab oma eluga seal Venemaa piiri ääres hakkama siis Me sukeldusime sellesse teemasse, hakkasime jõuliselt tegema rahast, ütles, et jah, kui vanameister kukumägi on seal taga, siis tema tuleb ka. Kui, kui meil on korralik produtsent, keda siis mina pidin nagu kehastuma tol hetkel. Ja me hakkasime seda tegema, aga saatuse vingerpuss, bussi tagajärjel see film nagu väga ei edenenud. Kukul olid siin, elul oli kukuga, muud plaanid vahepeal. Ja tundus ka, et kui filmida ainult seda härrasmeest seal kaugel-kaugel, siis see ei tule võib-olla päris selline film, millega ennast filmikunsti ajalukku vermida ja iga kord, kui kuku ise kaadrisse saada, tundus, et ta täidab enesega kogu kaadri ja ka siis, kui me seda heinud filmisime, seal siis oli kuku see, kes nii-öelda orkestreeri, kogu sündmust. Ja õige õige pea sai selgeks, et, et see ei saa kindlasti olla portree sellest inimesest, see võib olla ühe kaksikportree siis heinast ja kukkus. Aga ikkagi nihkusse osuti Arvo Kukumäe Mognifitseeriva isiksuse peale ja nii. Ning kui siin mina rohkem nagu rehipoolele ja kukkumagi nihkus rohkem siis sinna, kus ta on alati olnud kaamera ees. Kas siis üks hetk ta sai aru, et ohoo, ei saagi, ei tulegi, nii et mina olen režissöör ja heinas tulev film paid, et nüüd olen mina endiselt ikkagi staar kes on peaosas, kas ta teadis, nagu, kas ta oskas ette aimata, et milline see film siis tuleb, et tegemist on ikkagi väga sellise karme kaadreid pakkuva tõsieluteemaga? Ei, me keegi väga täpselt ei teadnud, kuhu see film välja tüürib. Oletada võisime, ma isegi kirjutasin stsenaariumisse sisse selliseid, selliseid dramaturgiliselt kee keerdkäike, mis me seal lõpus filmis nägime. Aga me kindlalt ei teadnud, et mis kuku elus juhtub ja ja kui juhtub, kui sügavale ta seal satub ja kui ta sinna sügavale satub, et kuidas ta sealt välja tuleb. Üks oli selge, et ma kogu aeg tahtsime, et kukun, läheb hästi filmi lõpus. Et ta saab ennast nii-öelda inimesena uuesti konstrueerida ja saab uuesti nagu professionaalses mõttes kombaki teha. Aga nagu Mul on, ütleb, et elu on siis, kui, kui sul on muud plaanid. Elu juhtub siis, kui sul on muud plaanid. Ehk siis elu tungis vahele ja ja, ja lavastas seda filmi siis. Ja meil meil ei jäänud muud üle, kui olla elutruud, olla kaameraga õigel ajal õiges kohas. No igatahes just see, mis kõnelesid, avas noh, minu jaoks veelgi nagu enam sellest filmist, mida ma eile nägin ja tõstis, on võimas film natuke kuidagi hästi, seal ongi jah, et, et see, mis algselt pidi olema nagu võib-olla siis pea ei tee on siiski sisse jäänud kõrval kõrvalliine, seal niisugune traagiline lõpp, kuidas siis see sõber, see erivajadustega sõber seal ka hukkub, just kuidagi nii tore päevadel nendel päevadel nende nende sündmustega, mis sinna ka traagilised hiljuti olid, aga ega seal ei saaki, tähendab, see võit võitis selle kõik ära rääkida, et oluline, oluline on just kuidagi see, see, mis seal noh, vaataja vaatajal endal tekib emotsionaalne moment seal ja mis ta edasi hakkab mõtlema, et, et ma arvan, et siin, isegi kui sa süžeeliinid nagu välja geid, pole ju hullu. Aga kuidas siis kuidas, kuidas tundub, et alguses noh, kui Arvo tulija ja käis selle asja välja, et, et mul on selline sõber, mis vajab ülesvõtmist. Ja, ja need muutused, mis, mis hakkasid siis toimuma ja millest sa nagu rääkisid Andres et tundub, et Arvo endale see oli ka mingi mingil hetkel siuke nartsiss sistlik, lausa projekt, et, et, et, et ta sai kuidagi ennast kõrvalt vaadata. Ja, ja kas, kas see võimsus ausalt Iraapiana talle näiteks alkoholi siis noh, tarbimise ja sellest nagu kuidas öelda vabanemiseks. Kas ta üldse vahepeal vaatas neid kaloreid, materjali, mida te filmisite? Ei, ei, ta ei vaadanud neid kaadreid, ta teadis ilmselt mingil määral nende olemasolust. Aga Me ei soovinud, et see filmi lõppviimistlemine oleks niivõrd kollektiivne protsess, et Arvo isa oleks sealjuures, et võib-olla oleks liiga palju segadust tekitanud või. Aga kukumägi ise on nagu artist artistovitš suure suure, aga et iga kord, kui ta nii-öelda selge peaga kaadrisse ilmus, nii hakkas ta seda filmi dikteerima. Seetõttu ma pean teda kindlasti kaasautoriks, et paljuski ta inseneeris neid sündmusi paljuski ta kutsus meid esile. Ja siis, kui ütleme, asjad läksid halvaks siis me lihtsalt filmisime. Ja sel hetkel. Ma tõrjusin kõik moraalsed küsimused, mis alati nagu raske materjaliga tuleb, et kui palju ma võin filmida, mida näidata ja kas ma tohin. Dokumentalisti kuldreegel on, et filmi seni kuni Öeldakse, et nii stop või püssitoru näkku keeratakse. Et eks me kõik oleme siin lukuaugus, diilujad ja ja sageli on dokumentaalfilmi tehes selline paradoks, et mida, mida ütleme inimlikus mõttes, mida raskem on materjal, mida vastuolulisem ja mida suuremaid moraalseid probleeme see tekitab ja mida raskemini ta kätte jõuab. Seda, ütleme siis dramaturgiliselt kandev kandvam son. Et see on mul nüüd viima, et ma ikkagi tahtsin jutustada läbi Arvo nagu lugu või meie tahtsime autorite kollektiivi soovis et mitte nagu maalida portreed huvitavast inimesest, vaid näidata ühte protsessi ühte lõiku elust. Sellepärast filmisime ka väga kaua väga palju materjali sinna filmi võib-olla maandus, ütleme üks kuuekümnendik või midagi sellist, et me filmisime seda kolm aastat. Ja ma usun, et me saime ka, ütleme, üsnagi erakordse lähisuhte oma filmitavaga, nii et see film võiks olla ütleme, nagu alguses on seal Kanšov müüma ei sõltunud ai seal siis mida film edasi, seda ütleme, ma usun, seda üldistus jõulisemaks muutub. Seda raskem on teda võib-olla vaadata ka seda nagu noh, ütleme vabam emotsioon võib teda saata. Muidugi mina filmitegijana ei tohiks nagu ei tohiks nagu hinnanguid anda omatehtule ja öelda dikteerida vaatajale, kuidas ta peab seda vaatame, mida, mida, mida tundma ühel või teisel hetkel. Kas sa mainisid, aga ma olen väga uhke. Ja ma olen ka väga, mul on väga hea meel, et selline teos on valminud, sest tõesti nagu sa ütlesid, et mida edasi sa vaatad, seda raskem on nagu jälgida emotsionaalselt, aga samas ei ole ka võimalik seda nii-öelda kuidagi ära pöörata, et 101 süveneb ja süveneb, et nutt või naer, vahet pole, kuidagi mõjub, see on tõesti kallid kuulajad, filmist on väga võimas ja mõjub kui Arvo Kukumägi ise nägi seda filmi, kuidas ta reageeris. Ta istus kamina ääres suitsetas, suits suitsu järel. Tal põlv käis. Ta vahepeal vaatas kõrvale, kuulas ainult. Ja kui film lõppes, siis mõnda aega oli vaikus. Hiljem ta kurja sellest kokku niisuguste kokku ja rääkis, rääkis naljakaid lugusid, aga oli tunda, et see asi pole veel päris nii-öelda temas paika loksunud. Siis möödas nädal möödus teine siis. Heas vormis annab intervjuusid ja räägib, kuidas me seda tegime ja ja mis on kõige olulisem. Me oleme temaga suured sõbrad. Edasi. Kuidas teil praegu üldse läheb, et millega ta tegeleb, ma saan aru, et on, nüüd siis ongi täiesti kaine jah, et ta praegu ikkagi pole libastun elama. Minu teada mitte et ma arvan, et see film mõjus talle ka kui tabletikene tegelikult just et et noh, sellist peeglit riputatakse arva, et kui tavaliselt, kui jood ennast pommis, mõtled sa kõvame, noh, viskad seal norid tüli, okei, seda ikka juhtub juba arutanud ringi ja ja, aga sul puudub võimalus ennast kõrvalt näha. Kui sa saad selle nii-öelda, kui keegi salvestab selle, näitab sulle, mis tegelikult on toimunud, siis. Esmapilgul dramaatiliselt, aga teinekord võib see olla ka päris selline teraapia. Jah, seal oli tõesti mingid kaadrid on ikkagi nii karmid, et ta kuidagi kogu pigistab kogu su sisikonna. Kuidas on kuku elukaaslase Maritiga, et kas ta on endiselt truult tema kõrval ja toetada oletada et see oli ka minu meelest sihuke hämmastav asi, kuidas üks naine ikkagi suudab ja samas jäädes ise kuidagi nii noh, nagu kindlaks normaalseks, eks ju, mitte mingi hüsteerilise Paaba, eks, kes käib ja sõimab oma meest kuidagi, sihuke rahulik kindel naine, kes siis on toeks oma mehel, kes võitleb seal kuidagi elu lainetused. Kes seda nagu lisada, et et võib-olla kuulajale on jäänud siiamaani mulje, et film räägib alkoholi kahjulikust, mõjust inimese füsioloogiat psüühikale ja, aga tegelikult minu jaoks see film räägib millestki muust. Üks asi, millest ta kõneleb, on armastusest ja pühendumusest. Lisaks sellele on seal teemasid nagu eneseleidmine siis ahvatlused, ohud, ärakukkumised, kriisid nagu ikka meie elus. Aga kui nagu kaks sõna võtta, et millest see film siis kõneleb või mis on seal nagu alltekstis kesksel kohal, siis üks on elutahe ja teine on armastus. Kaks vägagi olulised asjad elus. Ja kuulame vahepeal natuke muusikat, siis jätkame juttu. Andres Maimiku ka meil on ootel Jaak Joala lugu, joonistan kurbust ja rõõmu. Miks sa selle valisid? Viimasel ajal, kui ma kukuga olen rääkinud, siis ta pidevalt seda luuletust mulle Thekla deklareerinud, et mingil põhjusel on, see käib temas ringi ja ta esitab seda väga hästi peaaegu sama hästi kui Jaak Joala, küll ilma Gennadi Taanieli suurepärase estraadiorkestrist orkestratsioonita. Kaks luulevad ja tröösti, vot läike. Ka meil pole temata. Käia kiirevagi. Tühja. Kappi. Tuula kid Liinutu kittel enda seal appi. Kedagi nüüd vaba ja edasi liikuma või ta siin ma juba tema olin. Ja kõik, mis naisest naise röögib tuntud. See. Tähendab ka Hiina on nii ka läheb aeg maa peale. Pea võlasummade. Endas ma joonistaks vaid silma silmapõhju ja. Ma ei oska joonistada aga kurbust joonistaksin. Millegi käitur kui köik muhust jooblueenana raba minema hakkab. Ma hakkasin vaatama ta ka nagu nagu põli. Mille käekäik? Kui käigra ja naeravad ma hakata. Jaak Joala joonistan kurbust ja rõõmu meie tänase saate külalise külalise Andres Maimiku Sis poolt valitud üks lugudest, mis ta ütles? Ta oli Arvo Kukumäe esituses Sis luuleridadena jõudnud viimastel aegadel sinu kõrvu, et kui sa mõtled Arvo Kukumäe peale, kes on ju nii noh, legendaarne karismaatiline, et kõik need sõnad ei ole nagu üle ekspluateeritud tema puhul, et mis on tema selline roll Eesti kinokunstiajaloos? Facebookis ütles Kaupo Meijel, et Eestis on põhimõtteliselt laias laastus kaks filminäitlejat. Üks on Arvo Kukumägi, 0,5 on Tõnu Kark ja 0,5 on kõik ülejäänud. Võib-olla see on natuke ülekohtule kõigi ülejäänute vastu ja eks viimasel ajal on väga palju väga häid filminäitlejaid tekkinud, aga midagi selles ütelus on. Ja ma ise juurutasin sellise aforismi, et kui ütleme, Sulev Keedus võiks olla eesti filmiaju näiteks Veiko Õunpuu võiks olla tema, selle süda siis Arvo Kukumägi on kindlasti Eesti filmialateadvus. Kasvõi sellepärast, et kuivõrd erutav on sukelduda alateadvuse hämarates kihtidesse salt kookide pinnale vaid tunge ja, ja elus suuremaid hirme ja ihasid. See on huvitav jah, et kus tal see kõik tuleb, kas, kus mingist setu verest või mis asjast võib-olla küsime time enda käest? Ja loodetavasti tuleb ta meile külla, millelgi saab uurida lähemalt, tahtsin lisada midagi. Ma olen tähele pannud sellist asja, et kui filmiseltskond koguneb kuskile, ei ole nagu ühendavat teemat, räägitakse sellest teisest, kolmandast keegi nagu ei julge mingit erilist teemat üles võtta, siis varem või hiljem tuleb kõnealuseks kõne alla Arvo Kukumägi eenduv isiksus. Ja vot siis lähevad keelepaelad valla, kõikidel on mõni mälestus, mõni pojad, tus, mõni osatus, mõni kaasaelamine, mõni hukkamõist, Igaljuhul vorm, Arvo Kukumägi, jäta kunagi filmi üldsust nagu ükskõikseks. Ja põhjust on, kasvõi sellepärast, et tema isiksuses on midagi harukordset. Ta on sedavõrd nagu sugestiivse samas sedavõrd sisendusjõuline, veenev, et isegi siis, kui ta võib ütleme, ajaviiteks või mulje avaldamiseks, täielik soga panna mingi loo kohapeal välja mõelda. Ta avaldab sellega mõju. Inimesed on tardunud, on temast kuidagi vapustatud, vaimustatud, vapustatud, ta võib inimesi oma pilli järgi tantsima panna kasvõi naljaviluks. Ja see transformeerub ekraani korismaks. Ehk ta piisab lihtsalt olla ekraanil lihtsalt vaadata. Aga ta on sedavõrd sisendusjõuline, et ta nagu täidab enesega kogu ekraani. Jaa. Ta on ise öelnud ka, et on olemas kahte sorti näitlemist, üks on selline jäljendamine. Orodeerimine, noh, välispidiselt asjade nagu markeerimine. Ja teine on siis läbi elamiskunst ehk siis see, mida Ameerikas tuntakse meetodojektinguna. Et sa võtadki selle tegelase nagu emotsioonid, tema objektid tema seisuseisundid omaks ja lasevad iseendast välja tõelise, nagu emotsioonile. Lõpuks jääd isegi uskuma seda, seda tegelast, noh, mida Ameerikas võib-olla Robert de Niro albadžinu valdavad, et et ma arvan, et kukumägi on Eesti nagu üks väheseid tõelisi metod, aktoreid. Jah, ta on tõeliselt karismaatiline, sellist kuidagi kiirgavad karismat tänapäeval on, ütleme nii, et seda vaipa ja tänapäeval minevikus, et seda nagu naljalt külge ei õpi, et sa pead tulema su seest, et Andres. Ja see, see, see ongi põhjus, miks ta nagu elu on nii dramaatiline, miks ta ärakukkumised on nii totaalselt, et kuna ta näitleb nii totaalselt, siis kõik need hirmud, kõhklused, muud asjad mõjutavad teda, ta võib olla pealtnäha võib-olla niisugune vahva praali tüüp, aga ta elab nii hirmsasti läbi, et tal on vaja ka siis. Ütleme, see lõõgastused algavad lõõgastuses, et kui tal on vaja sellest nagu enesest või rollist nii palju välja käia, ta võib nagu vägagi kaugele ja väga sügavale välja käia. Kas sa mainisid enne, et kui kukumägi oleks justkui siis Eesti filmikunstialateadvus keedus oleks, võib-olla ajuõun poleks süda, siis kui sa nüüd mõtled enda loomingu peale, et mis organ või osa siis sina oleksid? Jah, et seal on üks joon, mis nagu kõrvalt, et võib-olla siis vaatajale jääb, et oskus kasutada huumorit, aga ma ei tea, kus see huumori eri, võib-olla varjundeid, värve, iroonilist, Sarkis, sarkasmist muude välja, mis need kõik on, eks ole, aga kust kohast see nagu on, et mis organiga seda nagu, nagu siduda, vaat seda jääme kippunud. Raske öelda, ma nüüd anatoomiliselt. Ma tean, et põrn pidi vanas kreekas tekitama melanhooliat. Täitsa võimalik, et aga, aga jah, see nii-öelda noh, jah, mis sa ise võib-olla siis. Põrn. Ei, ma kindlasti ei tahaks olla nagu meil Eesti insti, põrn, lipulaev filmikunstist ma ei usu. See SMSe huumor ongi just see vat mida, mida, mida sa nagu tahad. Nii rasketel hetkedel, kui ta siis natukene kergematel hetkedele ja see on nagu noh, Andresel nagu alati nagu nagu võtta olnud, et seda nagu selle kaudu sulatab võib-olla raskemaid teemasid nagu üles, mis, mis vahel on täiesti nagu raske ja võimatu jälgida. Me üritame teiega, see oli sissejuhatuseks sellele, et tegelikult mängufilmirindel on seda huumorit ka nagu hoogsalt viljeletud. Üks oli siis Jan Uuspõld läheb Tartusse, Jan Uuspõld, jah? Läheb tart, kus oli ka Tartu, eks ole. Ja, ja nüüd tuleb siis varsti välja, siis nii-öelda noh, juba õige varsti tuleb siis välja oranžid, ehk nahkpükse ei pesta, mis juba öeldakse ajab muigele nagu juba pealkirja järgi. Tõsi, õige veel, nii, nagu teater algab, garderoobist algab film pealkirjast. Nii lahe, räägime kohe edasi kormoranide eest, see enne on aeg kuulata natuke muusikat ja tuletan meelde, et Arvo Kukumäe, sest film Arvo Kuku mässis, kui mina jään ellu, esilinastub täna, nii et kinodes on see siis juba homsest sõpruses Artises 20 viiendas Tartus, ekraanis 28.-st Rakverest teatrikinos. Inimesed, te peate seda nägema kohe, aga lähme edasi kormoranide juurde, enne on meil ära kuulata. Enne kuulame Serscenz puuri Sellisest söötškensku ballaad ja meloni Nelson, vabandust. Ma ei oska hääldada neid korrektselt vandudes. Miks valisid selle loo? No üks järjekordne elukunstnike elu põlet karismaatiline sekspomm. Kes siis veel, kui me rääkisime siin kukkust, kes siis veel kui mitte selle prantslase vastu? Kuidas teile see film temast meeldis? Oled näinud? Pean piinlikkusega tunnistama, et asutasin mitu korda minema aga üks kivi oli mul seal ukse taga, millele ma komistasin ja siis ma ei saanud minna. Püksid olid määrik. Terveteid selliseid markantseid tegelased on seal alati huvi pakkunud, et film radikaal ju rääkis Margus baas, eks ju ka väga koloriitne tegelane müümise kunst, kus olid palju teisi tegelasi ja mis ka oli dokumentaalfilm seal siis soleeris või noh, oli nii-öelda tõusis esile Peep aineks ka väga sihuke värvikas müügimees, et. On sul mõni selline tegelane, keda sa vaikselt nii-öelda Nillid, et tõesti oleks veel põnev kellelegi teha kas dokumentaal või mõni selline huvitav portreefilm. Või on sul käsil juba midagi? Hetkel ma nii hõivatud muude projektide lõpetamisega, et ma ei ole nagu uusi uusi tegelasi mõelnud, et kellest filmides küll nad vaikselt sätivad. Aga loomulikult tahaks ikkagi teha huvitavatest inimestest huvitavat filmi, igavatest, igavalt. Aga eriline väljakutse oleks teha igavesest inimestest huvitavat filmi huvitavatest inimestest, igavat filmi oskab vist iga filmikooli, lõpetad. Tea midagi, see filmitegemine on ikka paras, nagu öeldakse, ettevõtmine. Ja üks teie ettevõtmisi jõuab kinodesse 18. märtsil, mis on juba praegu tekitanud internetiavarustes oma treilerit ja muude selliste väikeste noppetega kenake furoori. See on film, kormoranid ehk nahkpükse ei pesta. Must komöödia, mängufilm räägib roki peerudest. Räägi natuke selle filmi sünniloost. Selle filmi sünnilugu oli selline et meil olid siin vahepeal igasuguseid muid ideid, mida me siis käisime rahastatele Brazenteerimas aga ükski ei pannud kellukest nüüd väga helisema. Ja ma sain aru, et oodatakse meilt sedasama ütleme mudeli kordust, mis toimus, Jan Uuspõld läheb Tartusse filmiga, siis oleks selline rahvalik hitt. Proovisime siis ka Jan Uuspõld läheb Tartusse kahte või õigemini siis nagu Tähtede sõja ajal on, need viimased osad on tegelikult eellugu, üritasime siis teha või üritasime siis aretada midagi, ühtegi eellugu, et kuidas Jannus Tallinnasse 10 aastat tagasi või noh, praegu juba 20 aastat tagasi. Aga kuidagi tundus juba nagu nähtud uni ja käidud rada nagu inspiratsiooni tekkinud. Siis mul oli üks vana vana tele sarja stsenaarium, kormoranid, mida ma kunagi, mida me siis Rainiga üritasime teha, mis jõudis päris kaugele, aga siis tuli Eesti vabariik 90 projekt ja sellega raames siis tuulepealne maa, mis põhimõtteliselt võttis kogu seriaalidele eraldatud ressursi endale ja kuidagi ripakile, kormorane need, mis ma pakkusin aastat ja tundus Brebani talle silmad särama, et siit võiks midagi tulla küll me kirjutasime selle stsenaariumi ümber just eesmärgiga, et see võiks olla võimalikult populaarne erinevatel vaatajad rühmadele. Et noh, need, kes Eesti filmi vaatamas käivad regulaarselt need tulevad nagunii, aga üritaks siis püüda ka neid, kes üldjuhul nagu eesti filme eri veerivad vähemalt kinos. Ja seal selline nagu ütleme siis pragmaatiline otsus, aga filmi tegemise käigus loomulikult me armusime sellesse projekti ära ja üha uusi kihistuse, uusi nalja. Tegelikult mulle meeldib lõbusaid filme teha või selliseid elujaatavaid ja üks selline. Üks meie missioon oligi, nagu murda seda müüti, et Eesti film on midagi aeglaste kulglevat ja pigem pessimistlik depressiivselt. Tahtsime sellist nagu elujaatavat tempokat rokivad filmi teha, et näidata, et ka eesti ekraanile sobib see ja aga see ei tähenda seda, et me nüüd hirmus populism on seal kõik kuradi rahvalikku osad ja kõik jalaga perse ja ninaga kõhtu. Et võtted oleks seal sees. On? Tegelikult mõneti teel oli see ülesanne ju teha ikkagi niisugune nagu kassahitte, mis nende nagu kooslused on. Kui, kui jalaga persse ka ei lööda, et mis seal veel niux, siis on see muidugi nagu näha, aga äksenit, seksi. Muusikat dünaamikat, head ansamblimängu, lahedaid karakteri tegelasi. Ja eelkõige see, et läheb kõik persse. Vabandust, läheb kõik allamäge, aga samas inimesed ei kaota oma nagu kukkugi. Filmi puhul ei kaota oma elutahet elujanu, kuni nad lõpuks saavutad selle, mida nad tahavad küll hoopis teisel moel, aga. Jah, see kõlab tõesti nii, millega igaüks saab samastuda, ma saan aru, et teil on selline naljaspekter on siis ka üsna lai, et kas on, kas on sellist mitmekihilisest, et sellised peenud saavad väga sügavad intellektuaalid leiavad sealt huumorit ja sellised mõnusad noh, ütleme nii talumehed leiavad siis ka endale nagu sobivaid nalju, et. Noh, ma ei taha nüüd vaatajale ette öelda, kuidas ta peab seda filmi vaatama. Lihtsalt kui tegijana, et kas sulle tundub, et see katab siukest. Nad üle vaatama kõik kallid kaimu, tulge vaatame, intellektuaalid, leiate sealt endale ühtteist. Tulge vaatama. Eesti rahvas. Sellisel praegu depressiivsele masendava masendava ajal on üks hea vitamiinipomm. Luban. Tal on ka, eks ole, et praegu satel reega tulla, selles mõttes, et kui see märtsikuu käes on, et siis vast ikkagi veel peab? Jah, et tõesti jääme seda asja nüüd küll nagu rõõmuga ootama. Mis on, mis on meie nagu huumori eripära võib-olla võrreldes ma ei tea, Sulev Nõmmik või teistega on vast see, et meile hirmsasti meeldivad sellised hädapätakad või mitte isegi hädapätakad, aga sellised tegelased, kelle ambitsioonid on oluliselt kõrgemad kui võimalused, mis elul on talle pakkuda. Ja kes on oma väljendusvahendites küll ekspressiivsed, aga kaunis kohmakad algab sellest, et nad lihtsalt komistavad seal mingisuguste suvaliste kastide otsa, kukuvad ümber ja siis sellega satuvad järjest piinlikumatesse, Tabaramatuse olukordadesse. Midagi on selles sellistes tüüpides ääretult sümpaatsed. Võib-olla ma ise olen natuke sama sorti? Ei no ma arvan, eks iga inimene tunneb säält jah, mis sa tunned, mis, mis teeb võib-olla tegelased hästi koduseks. Räägi natuke paari sõnaga nendest nii-öelda osatäitjatest ka Guido Kangur, Roman Baskin, Ene Järvis, Elina Pähklimägi Pähklimägi, Harri Kõrvits, Jüri Vlassov on siis peaosades lisaks terve plejaad igasuguseid staare ja staarikesi, kes te olete kaasanud suurematesse, väiksematesse rollidesse, kes võib-olla üllatas või mis selline eriti nagu huvitav tegelinski ilmnes võtete käigul olevat käigus olevat. Noh, kindlasti positiivne üllatus on Guido Kangur, et pealtnäha on ta selline Pontu, selline rahulik väärikalt vananenud, soliidne džässimees, kalamees, selline mees, kes teab, mida ta elult ootab ja saba ja natuke tundeline. Nagu ikka keskealised mehed. Aga poleks uskunudki, et härrasmehes nii palju tean, et pealtnäha ütleme vormilt džässimeest sisemuselt tõeline rokkar paugutamise hirmus. Kõlab loomulikult oli ka teistel vanameestel, kes meil seal filmis osalesid, kaasas elatud, elu slepp ja ja mida võttepäev edasi, seda rohkem nad üksteisega armuleerusid. Kuni lõpuks olidki päris bänd koos. Kas see on nagu suuremaid plaane ka selle bändiga, et kas nad hakkavad esinema, on lootust, et sellest tekib reaalselt mingisugune nagu jätkuv asi, et tüübid saavadki nagu möllata bändina. Noh, kindlasti me ei taha, et see muutuks selliseks Et õllesummer, meie mees, suvetuurid, aga noh, et kas nii-öelda projekt liigub sealt võib-olla heid edasi. Praegu ei ole, jah, ma ei oskaks sellele vastata, ma kardan pigem, et eks igaüks sukeldub rohkem oma ellu, et see võis olla sihuke ühekordne saavutus, aga võib-olla kunagi. Me kutsume bändi kokku ja teeme jätkure. Jah, eks näis, kormoranid ehk nahkpükse ei pesta, on kinodes alates 18.-st märtsist, siis nii, et ootame põnevusega. Igatahes kirjelduste treilerit põhjal on külla ootused väga kõrged, sest kes ei tahaks head huumorit. Sa oled järgmiseks valinud vennaskonna loo? Disko? Ütle paar sõna, miks selline lugu? No see on üsna jabur lugu. Selles mõttes selline romantiline poiste punkbänd siseseks teismeliste nagu eszkaapistlike unelmate väljendaja. Järsku tuleb välja sellise üsna küünilise ja niisuguse elu tülpinud, et looga oma ometigi seal romantika täiesti sees olemas, seal tõesti mingid imelikud söökla saundidega söökla süntidega tehtud, niisugune üsna nagu võiks olla hästi rõlge päkapikudisko, aga aga tol hetkel, kui ma seda lugu kuulsin, ma teiegi nautisin minu arust vennaskonna üks lahedamaid lugusid. See tee, mille algus ei mäleta enam ja neid ei huvita andnud, on siis peale kiiruse punase auto ei ole meil midagi enam olemas. Annaksid rohkem me tahame, ikka, oleks puhas ja ka sellega, mida me ju muusika mängib ja see tunne valus. Igatsus. Vennaskonna disko Andres Maimiku siis eks tänastest soovil lugudest, mida ma olen kuulanud, siin palju, Andres kahjuks meie aeg jookseb, halastamatult on pealgi lõpukorrale jõudmas ja sul on aeg siirduda raadio kohe kööki Koit Raudsepa sünnipäeva tähistama, meie jätkame saadet. Räägi natuke, kuidas sul läheb elu sellise värske tütre isana, noh, värske juba mõned kuud, eks, aga kuidas on, et on tulemuse filmid esika, et tegemist on palju, on mahti aega nautida lillekese sirgumist. Ja mulle meeldib väga hetkel lisa olla. Laps laps siis vägagi ütleme, et ma võiks seda Reformierakonnale soojus soovitada maskotiks, näitamaks, et tehke ikka lapsi, et lapsed ei pea olema mingisugused kisakõrid, nõudlikud väiksed egoistlikud monstrumid, et lapsed võivad olla sellised armsad, ümarad, vaiksed, lalisevad ja kõikidele võõrastele naeratavad Paldjalikud olevused. Selle lapsega raadeeninud muster lab mul teine laps veel 12 aastane poeg Hendrik. Ma tervitan siinkohal. See on vahva, eks ole, nüüd seal on veel ta eesti rahval, kui keegi arvutas kunagi välja, et eesti rahvas kestma jääks, tuleb igaühel, ma ei tea, kas teha kas 2,8 last või 2,7 meetrit, et 0,8 on veel nagu ette võtta. Nõudmatriootilises võtmes. Noh, aega veel on, et selles mõttes sul on ikka tore, et kui sul on ikka poeg ja tütar pojapanek tulevikus seal kaamera kola vedama ja tütar saab siis võib-olla väikestes rollides näidelda. Mul poeg käib näiteringis käidud, võib-olla tütretütar võtab mõne torulukksepa ameti hoopis midagi väärikat ja mehist teeb. Jah, no seda näitab tulevik, mis sa siis lõpetuseks ütleksid raadio kahe kuulajatele sellise Eesti filmihooaja kohta, et mis siin jõuliselt on alanud aasta algusest, et igasuguseid erinevaid teoseid on linastuma hakanud ja tulemus on veelgi. No ma eelmise aasta lõpus käis üks pidev hädaldamine, et Eestis ei tehta enam korralikke filme, eestlane ei taha eesti filmi vaadata ja soigumine käib kogu aeg. Üks Me nagu ma eelnevalt juba ütlesin, üks meie missioon on nagu murda seda müüti, et eestlane ei armasta Eesti filmi ainult eesti kriitika olla. Et ma arvan, et algus on päris jõuline olnud, et filmi on tulnud nagu saekaatris, neid ma ei oska nüüd nende, kuna ma kõikjale näinud nende kunstilise taseme kohta midagi öelda isegi oskaks, siis ma ei ütleks. Aga siin on olnud filme, niukseid, lihtsaid südamlik, inimlik lugu, nagu nagu üks minu sõber Mart Kivastikul. Selliseid filosoofilisi pisut konservatiivseid Mõtisklusi nagu keeduse kirjad inglile on sotsiaal sotsiaalse suunitlusega film, nagu see homme linastuv surnuaia vahi tütar. Ja, ja on psühholoogiline põnevik rotilõks ja loomulikult siis on üks paugutav komöödia, nagu meie film kormoranid ehk nahkpükse ei pesta, linastub 18.-st märtsist alates. Ja täna esilinastub ning homsest juba kinodes ja peagi ka Tartus Rakveres siis ka Andres Maimiku, Kaidi Kaasiku, Martin Männiku, Arvo Kukumägi film kukku, mina jään ellu, mida ma soovitan kõigil vaadata, see peaks olema kohustuslik. Ära vaadata, millal lõpulooks. Looks on siis jah, Andres valinud Velvet Underground I would Morrow spaadis. Miks selline valik? Puu noh, tulemas on vabariigi aastapäev, eks ole, minu tagasihoidlik panus selle pidustuse pidustusele ja kõikidele nendele tulevikupidustusteks, mida me oma vabariigi meelespidamiseks peame. Aitäh, Andres Maimik, edu sulle.