Me oleme oma hea häälduse teemaga jõudnud nüüd seitsmenda vestluseni vestluskaaslaseks ikka endiselt, rahvusringhäälingu keelenõustaja Einar Kraut, kas me nüüd tõmbame millelegi joone täna alla? Või ümber või ümber? Ümber teeme ringi ümber, sest et nende asjade juurde tuleb ikka veel tagasi tulla. Ja võib-olla peaskasin nüüd kuulajale ütlema, et võib-olla nii mõnigi küsib, et kuulge, kuulge, te lubasite rääkida õige hääldusest ja heast kõnest, aga te räägite siin praegu kõigest muust süsteemist keminaatidest peaaegu nagu kemikaale. Aga sel puhul ma tahaksin ikkagi öelda, et see kuidas need asjad kõik käivad, mida nad endast kujutavad, see on oluline, ega me ei saa päris asjale pihta, kui me ainult kuulame, soovitus Teppadziinejaldaga üks s ja seal häälda üksnes järgmise sõnade uuesti sellesama vea ja aga kui me natukene näeme sinna pinna alla, mis seal toimub, mis toimub häälduselundite ja mis toimub meie, võib-olla isegi peaajus, kui me räägime, siis see on juba palju huvitavam. Ja siis me hakkame juba ise taipama ka, mida meil endaga teha üldse annab, kui me tahame paremini rääkida. Nii et ma arvan, et on kasulik seda süsteemi natukene natukene niimoodi gripida kraapida, vaadata siit poolt ja sealtpoolt ja proovida neid neid niisuguseid ilusaid jooni seal enda jaoks selgitada. Aga nüüd Minneski selle konsonandi süsteemi juurde, siis millele me lubasime väikese ringikese ümber tõmmata? Tõepoolest, äkki korda, meil on nüüd räägitud juba sulg häälikutest ja nende kemineerumisest meil on räägitud kõla häälikutesteksonorantidest, MN, Ell ärv ja J vee puhul siis ka selle paarisesinemus või variant, nagu foneetikud ütlevad, halloo, on? See on siis variante, mille võiksime nimetada konsonant muuks sõnades nagu kaua või saua või õue. Aga meil on veel täiesti rääkimata Eestist ja täiesti rääkimata A häälikust sissejuhatavaks jutuks siis võiksimegi ütelda niisuguse lause, et meil on kokku üks Teist oma algupärast konsultanti ehk siis sellist abstraktset konstantse iseloomuga hääldusühikut, mida võime nimetada konsonant, foneemid, eks me ei räägi, tavaline määr teiste keeltega võrreldes mitte eriti. Siin on eesti keel silmanähtavalt eriline, mitte küll ka mingisugune Randen keeli, kus on vähe konsonant, on maailmas ikka üksjagu ja siin võib-olla kõige lihtsam oleks nimetada või viidata sinna Vaikse ookeani suunas, kus meil on Polüneesia saared oma ilusate palmipuudega ja lõbusa ja, ja kauni rahvaga. Ja, ja nende muretu geel sisaldab tõepoolest veel vähem konsonante kui eesti keel. Meil on 11 Effhaaga kokku siis 13, aga neil on Havail näiteks on ainult kaheksa, kui ma õigesti mäletan, kaheksakonsultanti saavad suurepäraselt hakkama. Jaapanis on vähe ja ma ei tea, kas sina oled pannud tähele, Ma olen sattunud kuulama mõnda paari jaapanlast, kes räägivad imeilusa eesti hääldusega, peaaegu üldse ei ole mingit aktsenti tunda. Ja seda mõnusalt sellega, et et lihtsalt nendel on see hääldus lähedane, kuigi neil on häälikud, mis meil puuduvad. Aga neil on see dünaamika, see on umbes lähedane, nad nad tajuvad seda. Ja mis selle dünaamika juures siis nende väikse konsonandi arvuga keelte juures ühine on nimelt just see, et väga vähe. Me vajame pinget selleks, et neid häälikuid omavahel üksteisest eristada, noh, seesama s-häälik, üksainus susi, häälik meil on. Ja, ja kõik muu, mis tuleb meil siin lähedastest kaugetest keeltest juurde küll helis yldiselt küll helitud, küll ees, küll tagapoolse moodustusega, küll pehmide, küll kõva, need jäävad kusagile Meie jaoks huvisfäärist välja, nad ei ole meile vajalikud üldse. Me saame hakkama suurepäraselt selle ühe issiga. Ja meil ei ole kõiki neid susisevad, mida näiteks siin idanaabrid. Just just ja, ja idanaabril ongi vene keeles on 37 foneemi konsonantfoneemi 37 neil 11. Nii et natuke vähem kui neli korda on see vahe. Aga noh, ma ei tea, ma ei ole veel ise seal käinud ega kontroll tellinud, aga aga kirjandusest olen lugenud, et Põhja-Kaukaasia Su põhikeeles on 80 konsonandi. Võib-olla suuresti see on ka tõlgenduse küsimus. Aga siis tulevad võib-olla juba mingeid kõri, nina. Ja seal on ongi neid võimalusi tegelikult erinevaid häälikuid tekitada inimese artikulatsiooni elundis muidugi hästi palju ja kui need ilusasti omavahel süsteemi osatakse panna, miks mitte. Ja seal on näiteks sulghäälikuid, on, on selle asemel härja asemele, mida meie siin enamiku keelte juures tähele panime, seal on kindlasti neid vähemalt neli-viis rida niisuguseid vastandamise võimalusi kindlalt rohkem, seal on aspireeritud, häälikud, tugevad ja nõrgad ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis on seal veel noh, võimalus on veel teha Vastava kõri pingutusega koos häälik mitte lihtsalt, vaid Arnold või, ja, ja, ja, ja neid võimalusi siis on aga näiteks nende selle niisuguse hirmsa raske ja pingsa keele juures vokaali on vaid kaks seest araabia keeltesse standasama, araabia keeles on konsonant. Täishäälikute arv on tõepoolest väike kolm foneemi IU kuid sõltuvalt naaber konsonantide võivad võtta väga mitmesuguseid nüansse. Astub saada või? Õieti ta enamasti ongi, ainult mõnikord on, ta ei hakka sellest pikemalt, räägime, aga araabia keeles, jah, on vist midagi 30 tuuris. On sul suured ninad, ei märgi neid kirjas. Kuid mitte jah, kaashäälikud märgivad ja aga nüüd tähtis ei ole mitte see nii-öelda riistvara suurus, millega me opereerime, vaid ikka see, mida sellega teha saab. Ja selle poolest ei maksa meil küll üldsegi häbeneda, et meie keel kuidagi vaene või vilets oleks midagi kuidagi saamatu. Sest selle väikese konsonantide arvuga. Et kui me arvestame, et meil on võimalus hääldada eri väldet, kes siis see vaat et kolmekordistub, see arv paaniliselt niimoodi öelda ei saaks, aga, aga laias laastus omandi sümboolselt küll siis teine asi, meil on palatalisatsioon. Paljud uurijad, no võiks öelda isegi, et enamik uurijaid arvab, et palataliseeritud l n d ja s on meil omaette foneemi tomatihäälikud. Mina paneksin selle kahtluse alla. Sellepärast et need häälikud saavad meil esineda väga piiratud asendis, õigupoolest üks koht sõnas, kust nad esineda võivad ja see koht, rõhuga vahetult rõhujärgne asend. Ja siin minu meelest pigem tuleks rääkida sellest ikkagi, et see palatalisatsioon kui kui hääldusvahend on üks iseenesest hääldusrea peale või kohale või, või selle üle selle olev mingisugune üht ühtne pealisehitus, mis võimaldab meil teatud häälikuid siis sel moel veel oma, et eristada ja seda häälikute eristusvõimet suurendada. Ja muidugi ongi tähtis vältesüsteemi palatalisatsioon, mõlemad on seotud rõhuga, millest me eelmine kord rääkisime, kui tähtis rõhku meie keeles on, aga sellest jõuab edaspidi rääkida, aga nüüd siis, kas me jõuame nüüd sisse Leedsee indiviidi Womessini? Sest Eestist on iseenesest ju hakatuseks väga hea rääkida, tedagi on keminaatsuse poolest hea ära tunda keminatesse Kahekordne ess, mida me siin teiste häälikute juhul oleme seda keminaatlike hoolega taga ajanud, püüdnud ära tunda, kus ta on siis siin ei ole see äratundmine üldse raske teda kirjutataksegi kahe Essiga ütleme siiski küll enamasti juba varakult ette. Vaatame vasaku assaku. Pisi vissi, äsas ässas selgelt erinevused, igaüks kuuleb selle välja, kes vähegi eesti keelt kuulma kuulama on harjunud. Ja nüüd on jällegi paras koht siiski tuletada meelde seda geminatsioon peedeegaa juures väga head võrdlusvõimalused on näiteks vasak kuu- ja assaku panna kõrvuti loba kuu- ja lapaku paariga ja see tugev P on siin siis täpselt sama, mis assakus on tugev kahekordne ess. Tegelikult kaks peer, samamoodi võime võrrelda pisi Jevisii, paneme kõrvale pigi ja pikki või äsas ässas mädas ja mätas. Ilusasti need paarid klapivad ja süsteem on tõesti puust ja punaseks tehtud, peaks igaühele tuntav olema, eriti veel, kui kaasa hääldab. Nüüd järgsilpides vaatame seda s-i esinemus, siis seal on ka ilusasti topeltessi näha. Nii nagu muuseas oli näha ka või oli tunda, vähemalt oli topelt kaadia, topelt peedia. Teed nagu täheldasime sõnades, kiriku alati sinepi ja nii edasi, võtame näiteks punase ja punasse tõsise vastandus nüüd esineb ainult või põhiliselt julgeks praegu öelda, aga vist siiski ainult sisseütleva käändevormides. Aga seda on hästi palju, meil kirevase ja kirevasse süles. Ja üles võrdleme kõned, kõnet, oleng olek paneb kanep ka sulghäälikuteks, lõpus võib esineda geminatsioon ja samamoodi siis ka põhimõtteliselt, kuivõrd ess kuulub sulghäälikutega samasse häälikurühma. Nad on helitud kõik, kuidas me neid täpsemini nimetame, selle jätame veel natukene natukene hetk edasi. Ma küsin siia vahele selle sõna üles kohta, et miks tihtilugu pigem hääldame ülesse. Jah ma kavatsesin sellest rääkida, aga hea, et sa küsisid, see näitab, et see minu kavatsusele oli, oli õigesti keeritud miks räägitakse üles asemel tihtipeale ülesse. Ma kahtlustan, et siin on kurja juur selles, et paljud inimesed, nähes seda kirjapildis ühe Essiga ja võib-olla kujutades ette, kuidas meie hääldame jänes ilus või kasvõi süles. Kuidagi peaksime nagu süsteemis olema, see on mingisugune hüperkorrektne süsteemi taotlus, minu meelest kirjapilt dikteerib meile, et me peaksime nii hääldusest seal kahtes kirjapildis täiesti mina ei ole, sõnas üles. Kuidas sina muidu tunned, Mart, ma isiklikult sinu käest küsin, kas ja oma kodu kodust kaasa saadud keelega kasutad vormi üles või üles. No ma ei kujuta ette, et ma ütleksin, ma ärkasin üles. Et üles või sa ei mõtle selle peale, sai, sai ülesse sa ütled ülesse, pidev vihkaja Pigem ja hakkasin nüüd mõtlema ja võib-olla ei ole nii, aga aga see üles nagu. Kui ma nii ütlen, nii nagu ta kirjapildis on, siis ta sureb ära, eks ole. Kui just nimelt, et kui me ütleme ta niisamamoodi, nagu me ütleme süles ja et siis ta ei ole ilmekas üles üles, midagi jäi puudu ja midagi, aga, aga jätame selle lahkamise veel natukene edasi edaspidi ja ma arvan, et me võime isegi täna jõuda rääkida aga aga teeksime mõned esialgsed kokkuvõtted nüüd selle S-i ja kapitali võrdlusest. Sest see on süsteemi seisukohalt tähtis. Need neli häälikud S ja K ja B ja T. Neil on siis omane see ühisjoon, et kõik nad võivad kemineeruda ehk Topelduda mitte ainult vahetult rõhujärgse vokaali või rõhurõhulise vokaali järel vaid ka tagumistes sõna osades tagumistes, silpides või, või lausa sõna lõpus. See on esimene asi. Siis On ühist PKS-i vahel veel see, et nad saavad krimineerida pika täishääliku järel näiteks vaase maasse või diftongi kõrval paisuv kaissu lause kausse kui lausekausse, kui väldet mitte muuta. Või heliliste konsonantide nendesamade mainitud eelmine kord mainitud Sanorantide kõlahäälikute kõrval l n ärv J Q kõrvalvars varss, hülsi hülssi omastav Hansu osastav Hansu. Ja tõesti võite kontrollida ükski nendest häälikudest Ellen ära s või ebaEllenner emm jotjevee nendes asendites, mis me siin praegu proovisime, krimineerida ei saa. Ja siit nüüd sellel alusel me saamegi teha ühe niisuguse ilusa põhimõttelise liigituse Eesti kaashäälikud, kuid aga need omakorda veel liigitavad kahte põhimõtteliselt erinevasse, erinevalt käituvasse, funktsionaalselt, erinevalt töötavasse häälikurühma Edasis ühelt poolt need kõlahäälikud, mida ma juba eelmine kord üksikasjalikult vaatasime koos joti ja v pluss w-ga ehk konsonante huuga ja teiselt poolt siis nende kõlahäälikute eksonorantide vastaspoolel on pük häälikud. Nimetagem neid nii, miks ma selle nimetuse välja pakun, see ma ei ole kohanud, et seda nimetust keegi teine üldse kunagi oleks kasutanud, aga ladina keeles on nende nimi okstruendid. Okstroo tähendab, tõkestan ladina keeles ja, ja siis ei ole see obstruktsioon ei ja see on ka, see on ka mõiste see on üpris mõistetav mõiste õnneks ja siin on siis tegemist ka õhuvoolu takistamisega, tõkestamisega, häälduselundites, peedeegaa puhul on see kõige ilmekam, aga samamoodi ka essi puhul võib-olla vähem väiksema pingega, väiksema tugevusega, väiksema aktiivsusega ja saaja EFI puhul ka, mis häälikutena olid juba kõik esimesel korral vaatluse all. Nii et need kõla häälikide tükk häälikud on omavahel väga selges niisuguses erisuguses töös meie keel, erinev töö ja noh, nendel on selge tööjaotus ja ja siis see võiks meile õpetada mõningaid asju, näiteks näiteks seda et me nende puhul just nende tõkkehäälikute puhul võime kogeda väga huvitavat ja mitmekesist vältevaheldust. Kui me kõla hääliku puhul saame tõesti rääkida ainult noh, neid lihtsaid, esimene, teine, kolmas välde keminaat või mitte, kemina, aga peedeegaa ja osalt ka issi puhul kuulakem, mis, mis tekib. Ma võtan sinu nimest, hakkan peale Mart Mardi ja Arcticulatsioon, Mart Mardi marti. Me saame kolm pärlit ilusti kätte, aga me saame veel härja tugeva t kokku pannes. Me saame arti, mitte ainult marti, vaid ka teises vältes Marty või võtame MR artikulatsiooni näiteks või adra atra. Aga atraktiivne ei häälda vältelised kusagile vahepeale. Jah, aga ta on tegelikult teine välde tegelikult hallo, haned ja teiseks on mitte lihtsalt loeme vaid ta ongi teinerale. Ma seletan, miks, sellepärast et hääldusdünaamika on selline. Seal ei saa. Kui me tahaksime, kujutaksime ette, et oleks kolmas välde, siis me peaksime nii, nagu sa enne mainisid. Peaksime seda esimest silpi saama lõpmatuseni venitada, traktiivne see kõlaks naljakalt, eks ole, komplimendid, mõni hääldab ka niimoodi kuidagi artlikulatsioon, aga ei, me üritame olla ökonoomselt kiiresti sellest üle minna, sellest meile võõrast häälikuühendiks, ütleme, artlikulatsioon atraktiivne ja siis kõik niisugused eesleid, eesliited, epi, ento, entomo, alter amper, siis etno, akro, mikro-makrotsüklo, supra, hüpno ja nii edasi või siis kus siin oli nüüd Ühel juhul oli n või võistluseks kohalike ees ja siis järgnes sulghäälik, anti ento alter amper, teisel puhul vastupidi, etno akro mikro-makro. Aga me võime isegi selle sulghäälikud kahelt poolt ümbritseda kõla häälikuga. Entro. Eks ole, sünkro, kompli, impli ja nii edasi, nii et neid võimalusi on väga palju ja kui, kui nüüd, kui järele mõtleme, mis siin toimub. Me oleme väga lihtsa vahendiga sedasama keminatsiooni vahendiga teinud endale täiesti suupäraseks mugavaks. Ühed niisugused häälikuühendid, mis meie keelele on võimatult rasked ja Kaug-Ida ja ebamugavad ja võõrad. Nad lihtsalt ei sobinud. Kes on noh, ütleme sellised mitmekordsed, väga pikad sellid, kaasale ühendid, mille puhul võiks nagu mõelda, et noh, kuidas ma seda hääldame ilma mingi pausita või nii edasi, aga me teeme nii suupäraseks. Mitte mingit probleemi ei ole ja ega see ei ole ilus G7. Ja, aga kas ei ole meil ilus ja võimekas keel, võimas keel, et me niisuguseid asju nii väikese häälikute arvuga nii hõlpsalt, nii pingevabalt, nii mõnusalt teha? Ja küll. Väga tõesti huvitav ja samal ajal niisugune kosutav tähelepanek. Aitäh. Et meie keel on ka võõrsõnade hääldamisel väga produktiivne. Jah, ja, ja õigupoolest nüüd niisuguseid vastandusi vist meie oma sõnavaras suurt ei olegi, tuli praegu käigult meelde ainult tutvus ja teine välteline tutvustada muidu adra atra, sõbra sõpra alati siis vaheldub koos vältega, vaheldub ka seesama üksik hääliti keminaat aga sõnas, tutvustada on see tee säilinud keminaadina, aga saanud endale naabriks siis helilise visionaarse v hääliku. Muuseas, see nende kõigi, nende vanade niisugune fonoloogiline või süsteemipõhine lahendamine, see oli veel kuuekümnendatel aastatel täiesti täiesti mõistatus meie keeleteaduses ja ja selle ümber, kuidas tõlgendada neid asju, käis intensiivne diskussioon, mul on meeles, et niisugused tuntud nimed nagu nüüd Wiedemanni auhinna saanud Tiit-Rein Viitso minu mäletamist mööda oli eriti teenekas nende küsimuste lahendamise juures ja siis Valmen Hallap oli teine keeleteadlane, kes kes ma mäletan sellest asjast sõna võttis, aga neid oli see diskussioon oli väga laialdane ja see kestis aastaid. Et kusagil 80.-teks saadi selle asjaga kindlad, siis juba ühele poole, tegelikult natukene varem, 60.-te 70.-te piirimail, aga, aga see ei olnud sugugi kerge lahendada, et, et kuidas siis ikkagi niimoodi, et, et me võime neid asju niimoodi eri vältida tähendada, mis seal taga on, kuidas seda seletada. Aga nüüd võib-olla läheksime vaataksime. Kuule H häälikut jah, hästi lühidalt hobuse ära. Et miks ma nüüd ei ole, ei häälikutega kõlahäälikute rühmas kummaski seda haad tahtnud nimetada? Minu meelest ei kuulu kummassegi rühma, nii imelik kui see ka ei ole ja ta on üpris kummalisel kombel midagi niisugust, mis ma ütleks isegi, kipub olema konsonandi ja vokaali vahepeal eesti keeles. Muuseas, siin on hea meelde tuletada või mainida ära, et Kristian Jaak Peterson meie kõige esimene oma rahvasoost keele uurija, väga andekas noormees, tema pani seda juba tähele ja soovitas või isegi mitte võitlus, vaid kasutaski, seda, tema ei märkinud sõna algulist Haadmite H tähega. Vaid tema tegi nii nagu Hitlerlased. Vanakreeka keeles oli spiritus asper ehk hõngus, märk. Ja tema kirjutas tähe või sõna ette, mis Haaga algaski, kirjutas selle spill selle hõngus märgi. See eristas selgelt seda haad nendest teistest häälikudest. Mis on sõna-algulised, me oleme ju sellest ka rääkinud, ta ei olegi nagu ei pruugi olla üldse hääldatud, aga ta ikkagi mujal mingi? Jah, muidugi sahin tuleb mingi sahin, tuleb. Ja küsimus on nüüd selles, et tema on tõesti häälit, mis meie oma sõnavaras või oma oma keelematerjalis praktiliselt ei temineeru. Nii et see sunnib ütlema, et ta ei ole päris täisväärtuslik konsonant, nii nagu need teised, mis siiamaani leidsime, kõik on võimelised kemineeruma, kuigi menüüd jällegi analoogia mõjul, nii nagu me täheldasime kiv ja, ja rivvi ja kauba puhul me võime küll märgata mõningaid üksikuid sõnu, kus h kehva näiteks Kehra on üks, selline kasutatakse, kasutatakse, kuigi mitte, aga see ei ole ka just nimelt, et see on, see on ikka selgelt selline hilist oletuslik sõna. Aga võõrsõnades jällegi me saame seda ilusasti kasutada, mis häälikonni ja kemineerida annab, nii et selles mõttes on ta küll täisväärtuslik konsultandi süsteemi liige, et me saame temaga opereerida, ta on meile abimehhaanik, jah, mehaanika, psühholoog, Slovakkia tsehhi või tsehh, tsehhid, tsehhid ja neid sõnu on ju nii palju, nii palju, nii palju ja kõikvõimalikud need võõrni näed, kus meil esineb see tugev või hääli, mida me juba siin esimestel kordadel täheldasime. Seal on meil haa abiks. Aga nüüd, mis temas võib olla probleemsetele õige häälduse või hea häälduse seisukohalt? Olge head, kallid kuulajad. Kui te kohtate keeli, kus see h hääldub teistmoodi kui eesti keeles, siis katsuge sellest aru saada, katsuge seda tähele panna. Näiteks soome keeles ei ole sugugi ilus, kui te ütlete Carnhu asemel. Või liha ja lass ja eks ole eestlane esialgu, kui ta harjunud ei ole, ta ütleks tingimata seal seal tugevalt. Lissija jah, aga kummalisel kombel, eks ole, kuigi me teame, et keminaati neil ei ole, aga ta ta nii kummalisel kohal harjumatus kohas sõnas, siis selle tõttu me kipume seal teda ka kuidagi võõrapäraselt käitlema. Ei jutt veel selle üles puhul veidi järge ootama. Kus see üles tulnud on? Tõepoolest eesti keeles ei ole teisi niisuguseid sõnu, kus selline Essiga lõppev sõna väljendaks suunda, kuhu poole. Aga sellised sõnad on kunagi olnud ja seda näitab näiteks hõimukeel Soome, kus on edes alas lähes üle üles, nendele on seesama, üles on meil ka, aga neil on neid sõnu rohkem, eks ole. Ja kauas. Nii et see näitab, et tegemist on ühe täiesti spetsiifilisi, täiesti omadusi paradigmale, täiesti omaettekäändega käänd, lausa käändega, see on keeleuurijad, ütlevad selle kohta, et see on aastatuhandeid, vanus on ürgvana kääne, palju vanem kui need käändeid, mida me eesti keeles täna tunneme, teame olevat. Ja. Võiksime me niisuguse väikese muinsusesemena seda sõna oma keeles hoida. Sest kui me seda ei tee, kui me mõtleme, et ta ongi seesama ühekordne esse ja nii nagu süles vaat siis tekib väga kratsiv. Alguses rääkisime siin, et justkui oleks süsteemne, et igal pool, kus üks s esineb, et tähendab ühekordselt. Aga süsteem läheb vastupidi, lonkama süles majas kodus, S tähendab igal pool kuskil olemas langev intonatsioon. Ei see intonatsiooni, mängi mingit rolli siin, kulla mees. Ei ole, siin on asi selles, et ma tahan öelda, et ta on seesütlev kääne, mitte kuhu, ega mitte kust, vaid kus. Aga üles, On ju, kuhu? Mingem üles mägedele. Ja, ja sellepärast selle käändenimi oli muide latiiv, unustasin ütlemata ladina keelsest sõnast laatus mis tähendab kantud või, või suunatud või see on mingi selline muinas. Seal on väike väike muinaseseme ja keeles ja mina arvan, et niisuguseid muinasesemeid võiksime hoida nii nagu näiteks mina pean samasuguseks muinasesemeks meie är tähe nime. Sina ütled ka eetris. Ühesõnaga, ma kuulen, paljud kolleegid ütlevad R. No võib-olla see on minul äkki ja Soome mõju, et Soomes on r. Ma ei usu, mina, igatahes mul ei olnud mingit soome mõju, kui mul vanavanaema mäletan, ma olin nelja aastane, kui ta ära suri, aga kui ta ütles mulle väga toreda mõistatuse, rääkis, et mis asi see on? Suur Ellhärral kolmeed viisud. Noh, mul olid siis tähed juba selged, ma joonistasin niimoodi. Palusin. Räägi mulle, noh, vanaema, vanavanaema joonistus ka suurel härral kolmeed, Visud, suur LR algolmeid viisud. Selline, see on folkloor enam, aga see on ka meie müügil ajaloos, eks ole. No mis pahase meile teeb, kui meil nüüd üks täht on käega ja teised on veega, ei ole sellest mingisugust kohutavat süsteemi, rimi lõhkuvad õnnetust. Aga paraku praegu uss küll ütleb, et see on mingisugune arhaism ärriga hääldamine või no ma ei tea, Eesti raadios on alati hääletatarriga selline põhimõttel olnud, kohe. Ma olen üritanud seda ikka noorematele kolleegidele selgitada. Aga ma arvan, et tegelikult on seoses nii-öelda praktilise hääldusega siin veel probleeme, ma tean, et sa siin oleksid valmis veel rääkima ka vältekriitilistest ess sõnadest, aga võib-olla jätab need Need siis jätame järgmiseks korraks, sest et neid võib-olla kuluks siis juba ka suuremas pundis ettevõtte ja, ja üheskoos vaadata, kuna jah, need on ka sellised, mis Norra, Islandi, näiteks kaslase ja Island ja värav nagu tekib ja kohanimede puhul. Et pangem seda tähele, et tõepoolest kui Essesine teise kaashääliku kõrval, siis ta kirjutatakse ühekordselt, aga ta jääb sellegipoolest keminaadiks. Ja võib-olla ainult, kui keegi kirjutab, nas värk. Eeskirjad, kahe aitäh, Einar Kraut, siis aas selle vestluse eest meie hea või õige või ma ütleksin, niisuguse süveneva hääldusel teemal süvenen sinna häälduse alustesse. Häälduse kujuneb. Mul ei ole sellise määratluse vastu küll mitte midagi. Aga me jätkame seda vestlust, sest kevad ju aina läheneb, aitäh kindlasti. Keele sõnast. Tuletamine meelde, et esmaspäeval on emakeelepäev ja paljude muude ürituste sarjas korraldab vikerraadio taaskord suure etteütlus võistluse. Jälgige meie reklaami, kuidas te saate selles osaleda. Etteütlus loetakse ette huvitaja saate ajal, mis algab kell 10, null viis. Kas ka sellest, et järgmisel laupäeval räägime heraldikakeelest ja meil on külas eraldik ka uurija ja terminoloogiaga tegelev Tiitsaare Mäetaguse Põhikoolist. Tänase saate tõid teieni Viivika ludikke, Mart Ummelas. Kuulmiseni nädala pärast. Keelesid.