Raamatute hulgast teeb täna oma valiku Rein Taagepera. Kõhklesin kolme raamatu vahele. Esiteks Ristikivi Rõõmulaul valsi pagulaspoisist, kes kõigi pingutuste kiuste eales sünnimaale tagasi ei jõua. Aga ristikivist on juba korduvalt räägitud. Teiseks palju vähem Literatuuritsevalt Johan Pitka mälestused kaubapurjeka kapteni ajust. Nautisin seda lapsena ja ka hiljuti üle lugedes. Ilmselt ilustab küll Pitka iseenda otsustavust, ent põhilised mälestused nähtavalt rajatud kapteni logiraamatu tõikadele. Üks lühijupp teise otsa. Kui kunagi peaksin omi mälestusi kirja panema, kaaluksin Pitka formaati. Lõpuks jäi aga valikuks kirucknieksi reis maakera sisemusse tõlgitud läti keelest ja ilmunud 1939 või koguni talvel 1940 looduse kuldraamatuna number 84. Viimati lugesin seda 10 või 11 aastaselt enne Eestist lahkumist 1944. Ja kulmude arvukad seigad veel meeles, on ju siis raamat meeldejääv. Esites natuke kirjastus looduse kuldraamatuist. See oli noortele teismelistele suunatud sari, mis alguse sai veel enne minu sündi 1009 30.-te alguses. Pea iga kuu ilmus uus raamat, nii et kogu aar jõudis 90-ga. See oli minu põlve noorte esmaseks väravaks maailma noorsookirjanduse juurde. Perekonnata rääkis vaesest orvust Prantsusmaal. Noored, kangelased Ungari võitlusist 1848 ja tabane lahinguseiklused põhjasõjaaegsest Soomest. Kapten Bontecou laevapoisid purjetasid Hollandist Indoneesiasse, Haklberifenn parvetas, mis siis Sipil ja Nils Algerson lendas Rootsi kohale. Doktor tuulid lendas loomade keskel ja Winnetou metsikus läänes. Osales raamatust on vahepeal uues tõlkes ilmunud enamus mitte. Lugesin mitmeid neist kuldraamatuis korduvalt üle, et ma jäin maha, kui mu pere lahkus Eestist lääne poole. Andres tarandil näiteks läksid kuldraamatult kaduma jälle viis aastat hiljem olles küüditatud ida poole. Aga meelde need raamatud jäid. Järgi on neid Eestis jäänud vähe, sest nad loeti tükkideks. Paari aasta eest sai siiski mitmeid kuldraamatuid osta ja huvitav näha, mis oli meeles, mis ununenud ja eriti see, mis mu ajus oli vahepeal ümber hinnatud. Mäletan, et Ungari noored kangelased 1848 panid juba kümneaastast küsima, et miks siis ikka horvaadid jäätsanantsilvania rumeenlased aust saarlastega koos ungarlaste vastu võitlesid. Kui küsimuses oli vabadus. Nii et üle lugedes polnud üllatuseks, et raamat nüüd mõjub naljakalt marurahvuslikult olles suunatud enam-vähem kõigi naaberrahvaste vastu. Ja kapten Bontecou laevapoisid ning Aafrika viimne kuningas sisaldavad väljendeid, mis praegu mõjuvad rassistlikult. Aga reis maakera sisemusse pole juba 57 aastat mu silme ette jõudnud. Nii et kirjeldan tegelasja sündmustiku mälust. Et autori nimi on j kirupnieks. Seda nägin hiljuti ühe teise kuldraamatu kaanelehele. Lapsena ei osutanud autorite nimedele mingit tähelepanu. Jutt on sellest, et Läti inser Lemmnieks kavandab tähendab maa-aluse liikumisvahendi nimega Muttika. Et selle abil rajada soojuselektrijaam oma 10 kilomeetri sügavusel. Kaasa sõidab Juris seemelis ja pardale ütleb end ka naist ja tormilda umbes 14 aastane poiss algsnis aga peitub laevale jänesena, nähes seejuures, kuidas sünge mees, kes lemm jätkasime sõnul Lätile head ei soovi. Plaanid varastab ja mingi portfelli laevanurka topib. Portfellis on teadagi põrgumasin mille fotosilm õigel ajal kinni kaetakse. Laevast välja toimetatud plahvata põrgumasin siiski ja katkestab ajutiselt ühenduskaablimaapinnaga seoiute esimene veerand ja ülejäänud ma teid ei vaeva, ehkki minu vanuseile võiks pakkuda taaskohtumisrõõmu. Aga mida selles raamatus sain peale puht Ta seikluselamuse. Sain et ka väikesel maal Läänemere ääres on võimalik mõelda sellise tegemisest, mida kuskil maailmas veel tehtud pole. Mis sest, et puhas fantaasia. Kui tihti hiljem märganud mitte ainult Eestis, vaid ka Soomest. Et teostamine takerdub mitte selle taha, et lennust teostamiseni on alati vaks maad vaid et ei juleta üldse unistadagi millestki enneolematust, sest ma olevat selleks liiga väike. Näiteks näen kolleege, kelle töid rahvusvahelised ajakirjad ei avalda aga seda mitte tagasilükkamise tõttu, vaid sellepärast, et õide söandata, üldse ajakirjadele esitada. Arvan, et reis maakera sisemusse lisas mulle eneseusaldust. Bontecou laevapoisid olid ju tollest kauges teises maailmas tolles, kus asjad enamasti juhtuvad. Ent algsnis oli siin meie oma Liivimaal. Teiseks mõjutas raamat arvatavasti suhtumist lätlasisse. Eestlaste hulgas esineb palju lätlaste halvustamist. Samas kuldraamatus harjaski, kus maakera sisemuse jutt ilmus. Leidus ka Ülo vanema võitlus, kus muinaslätlasi 800 aasta tagant sulidena kujutatakse. Kellest siis vaene eestlane ikka veel võib loota üle olla, kui kõik teised naaberrahvad on veelgi arvukamad kui lätlased. Maakera sisemise jutt seda pisi erisemis tasakaalustada jälgisid Muti teekonda, ent sellega samastades ilma kunagi tundmata võistlusmomenti või siin samal ajal kaasa elada muistse Ülo vanema võitlusele ja tuleviku Alsknise edule. Pean küll ütlema, et kui varsti pärast nende raamatute lugemist Saksamaa läti poistega vahetult koos elasin ja teinekord kaklesime siis seda raamatut mul küll meelde ei tulnud. Balti ühistunne arenes alles Torontos ja eriti lätlastega koos töötades balti uurimuste arendamise ühingu Aapsi raames. Praegu aga aitaks ehk balti ühistunde süvendamisele kaasa, kui maakera sisemuse raamat uus trükis ilmuks. Teadagi on tehnoloogia vahepeal teises suunas läinud. On mindud kuule enne kui kolme kilomeetri sügavusse. Selles mõttes tahaksin üle lugeda seemneks kaaslaste arutlusi Verne'i juttudega ohta tuleviku ulmetegelased arutlema eelneva tuleviku ulmeteaduslikke. Eksid, tõsi. See mõjus mulle tollal imelikult, just nagu ebakõlana, ent just sellepärast see episood vist meelde jäi. Sain uduse aru saama, et on võimalik ja kasulik ennast kõrvalt vaadata. Sest seda ju Sülverni arutledes kaudselt see maakera sisemuse raamategi. Raamatus endas mõjus ebausutavalt vaid juhtuda KUS Alzeksnis maa-aluses urus teistest ette tormates hiigelsuure smaragdi libiseb ja sinna vangi jääb. Kuni kaaslane kalliskivi ta ümbert kirkaga purustab. Mõtlesin, miks ta poisse lihtsalt jalgupidi libedalt pinnalt ära ei tõmmanud. Kas see tehnoloogiline ulme mind hiljem ergutas füüsikat õppima? Nii ühe ülbalised asjad pole, oli teisi nähtavamaid põhjusi, mida aga Läti noorsooraamatust kindlasti juurde sain, oli väike rahvalik eneseusaldus ja solidaarsus. Ja ehk ka see iseenda kõrvaltvaatamise mõiste. Nii rääkis Rein Taagepera.