Tänan, hommikukülaliseks Voldemar Kuslap. Mis kell teie hommik algab tavaliselt näitlejatel lauljatel on hommikud hakkavad üsna hilja. Viimastel aegadel mul on teatud unetuse probleemid ja selle tõttu ma ärkan jah, võrdlemisi võrdlemisi ja sageli isegi kuuesztee uudisteaeg ja ja, või siis pool seitse. Nii et enam-vähem hommikust kuulen juba, noh, niisugused huvitavamad lehe uudised ära. Ja mida te siis hommikul kõigepealt teete, joote kohvi ja kuidas teie hommikud kulgevad peres? Noh, hommikuti on ikka niisugune aeg, kus olen püüdnud lugeda ja, ja eks siis jah, juba hiljem ärka abikaasa, nii et me oleme kahekesi nagu jäänud, kuna poeg on tartlane ja hea tütar peale 12 aastat muusikaõpinguid on siis hoopis Lõuna-Eestis selleni, et on maainimene, ebausklik olete? Ei ole, ei ole. Ja ma pean ütlema, et 13. ja reede on, on minu unne numbrid, 13. näiteks sündis mul tütar või meie verre. Ja kolmeteistkümnendat numbrit ei ole mul kunagi põhjust olnud karta isegi väga sageli ma mäletan nii muusikakooli kui konservatooriumi aegadel väga sageli juhtus just number 13 pileti mulle tulema, nii et enne ei kartnud, et mida see tähendada ei, ei, ei selles suhtes ja ei ole seda küll ebausuga seostanud seda numbrit. Kas teie olete oma eelmisest aastast kokkuvõtteid juba teinud? Ei nii otseselt Ta ei ole, aga kui nüüd nii tagantjärele meenutada, eks see septembrikuine laevaõnnetust tus vajutas tugeva pitseri meie kõikide mällu. Sest nii otseselt kui kaudselt puudutas traagiline sündmus meid kõiki. Aga kui nii möödun taas ta peale mõelda, siis oli päris sümpaatne ja tore tore aasta kasvõi nende imeliste päikse paisteliste suvitusnädalate tõttu, kus sai tunda nii rannamõnusid kui töid tegemisi suvilas. Aga ma usun töö osas võib-olla nii mulle kui, kui kogu meie teatrirahvale oli üheksümpaatsemaks tööks kohtumine sellise mitmetahulise ja väga võluva koreograafia, lavastaja kui seda oli Monika Viisler, kes tõi meie lavalaudadele tõelist nihukest vini operetikultuuri, lavastades meil Straussi operetiliini veri. Alul võib-olla tõesti noh, meil isegi hämmastas ja võlus selle hapra naise niisugune töö põhjalikkus ja tema kogemustepagas ja, ja kindlasti ka fantaasia, millega ta heatujuliselt kõiki neid proove läbi viis pooleteist kuu jooksul. Ja, ja võib-olla tõesti, et alul noh, tema niisugune saksa litud punktuaalne täpsus meid noh, natukene nagu võõrasta suvise tundus niukse pedantse tööna, aga proovilt ja päev-päevalt. Me veendusime, et ainult nii põhjalikku süvenemisega on võimalik niisugune korralik lavastuse paika panna, mis ei karda nagu niisuguste laiali lagunemisohtu. Ja see oli tõesti üks üks väga, väga tore ja sümpaatne tööperiood, kusjuures ta ei tulnud sugugi mitte proovide alul välja kogu oma kogemuste ja teadmistepagasiga vaid proov proovilt lükkis uusi nüansse, uusi mõtteid seda kuni esietenduseni välja, nii et ta oli ääretult nõudlik ja aga sealjuures noh, niisugune väga rõõmsatujuline ja päikesepaisteline natuur, Miat. Tahtsime kohe nagu ise ka natukene paremad olla, võis olla vile. Muidu oleksime olnud, et see oli jah, väga-väga professionaalne ja tore töö, nii et see, see töö jääb küll kohe hästi kauaks pikaks ajaks meelde. Kindlasti tükki õnnestumisele aitas kaasa just see, et muusikajuhiks on Paul Mägi, kes temale omase noh, niisuguse Pedagoogilise võime ja, ja süvenemis oskusega on pannud tõesti meie teatri orkestri nagu uutmoodi kõlama ja ma usun, et nii varjunditerikkalt ei ole meie teater Straussi muusikat, et kaua-kaua mänginud. Kindlasti muidugi aitas tüki õnnestumisele kaasaga Eldur renteri. Palju silmarõõmu pakkuvat kostüümikavandeid ja üldse kunstniku töö ei ole just eriti sagedane nähe kusse kunstniku tööd. Publik peaaegu igale etendusele aplausitormiga võtab vastu, see on üsnagi harv nähtus muidugi kriitikat. Kriitikud leidsid ikka võimalust terav meelitsemiseks, aga, aga opereti Poolas on sageli jah, ikka jahedamaks, aga, aga rahvas paneb asja paika ja et jah, nii et üldkokkuvõttes see oli meile kõikidele väga-väga hariv. Väga niisugune tore, tore, sümpaatne töö. Annaks jumal veel selliseid kohtumisi. No muidugi jah, möödunud aastale tagasi mõeldes oli muid pisemaid töid ja tegemisi kontserte nii siin kui kui ka Soomes. Nii et jah, möödunud. Paraku jah, teatriaasta kalendriaasta ei lähe päris kokku, nii et see on raske meenutada. Peaasi, et tööd oli. Jah tõesti, ideed oli väga mitme mitmepalgelist ja mitme mitmesugust ja ja, ja annaks jumal, et jätkuks tervist ja hääldia ja see on minu meelest üks väga oluline komponent meie sageli üsna tusases argielus. Nii, aga me neid läheksime pisut ajas tagasi kui te teete neid oma lauljateele, tagasivaated, mis te ise arvate, et millised on olnud võib-olla isegi mitte kronoloogilises järjestuses, aga selliseid noh, olulised momendid, mis aitasite lauljaks kujunemisele kaasa, kas siis lapsepõlves või või need inimesed? Eks eestlasi on alati laulu armastavaks peetud ja eks meiegi peres ja, ja koolis sai lauldud. Aga nüüd, et sellest elukutset. Me oleme, mõtlesite ja tundsite, et te olete ise oma poissi. Mehe ja sündinud ja kasvanud maal, nüüd küll kolmveerand oma elust linnas elatud, aga aga ma arvan, et võib-olla tõukeks sai, kui ma kunagi tõrva kultuurimajas töötasin ja siis seal oli üks niisugune tõeline oma ala. Andunud fanaatik, mari kull kere, kelle kõrval tegin nagu esimesed niuksed, arglikud sammud laulu alal ja ja meie esinemisi juhtus kunagi kuulma Juhan Simm ja kuna tema nagu soovitas ja kui selline autoriteet soovitas, siis ma esimest korda nagu hakkasin mõtlema, et mine tea, et siis võib-olla on põhjust ja tema muidugi õhutusel sai Tartus ette laulda. Aga lapsena ta õppinud muusikat, külgedega, laulmist. Ei, nii et esimest korda praktiliselt. Nojah, ma olin siiski klaverile sõrme peale pannud, aga, aga Ta on, kui ma muusikakooli läksin ja kui üldklaveriõpetaja mängis, siis umbes sellised palad ette, mida ma kevadel siis pidin mängima, siis ma küll vaevalt et uskusid, et minust või minu näppude alt. Niisugune ime võib sündida. Aga jah, no jaa, nii, muidugi sisse läks Tartu muusikakooliperiood ja eks siis sai muidugi üsna aktiivselt spordiga tegeletud. Õpinguväliselt sellel ajal muidugi Vanemuise teater, eriti muidugi just ooperi operetitase oli väga kõrge. Kui meenutame, millised teosed olid siis repertuaaris noh, võtame näiteks, mis on meelde jäänud tonitseti Don Pascuaale Travjaata nõidkütt ai, mida nad olid siis 60.-te ja ja hiiglasuure menuga läks siis Ibseni muusikale pööri. Urbeli väga fantaasiarikas lavastuses ja ma mäletan, Ülo rannas oli seal kaheni Coheni pikkadeks aegadeks kirkanud kirkalt meelde jäänud. Ja siis muidugi tuli koolilõpp kadunud, Ird tahtis Vanemuisesse, aga muidugi sellise Klaus lima nagu ütlesin, et kui, kui ma nüüd konservatooriumi sisse ei saa, siis siseneb Vanemuisesse, aga õnnestus sisse pääseda ja siis oli Serneva antud, siis oli jah, et teiselt kursuselt olen Estonias ja nüüd on siis juba oldud 31 hooaega. Mul on elus vedanud, et ma lähen oma elu sidunud Estonia teatriga sellepärast et tänu sellele, et on õnnestunud esineda nii ooperis, operetis kui muusikalis, on olnud õnnestunud laulda selliseid soovunelm rolle, milliseid võib-olla teistest teatrites vaevalt et oleks õnnestunud mängida ja ja on tulnud mängida nii lüürilisi dramaatilisi eetilisi, Bernsema helikeelega kui ka klassikalisi lugusid ja, ja muidugi, ja esimestel aastatel võib-olla olid noh, niisugused roosa Mannalikud, operetiarmastaja osad ja need olid võrdlemisi nii ühenäolised ja šabloonsed. Aga kord-korralt leiti võimalust natukene tõsisemates osades mind katsetada ja, ja nii on läinud. Nagu teie Estoniasse läksite, siis te noh, võib öelda teid kohe märgati, et ei tulnud tasapisi niimoodi elanud jalga ukse vahel, aga et ikka mina mäletan teid operetist, kiri, nõudmiseni, kas oli esimene suurem osadel või oli? Ei, esimene oli Tambergi ooperis raudne kodu. Muide, selle kiri nõudmiseni sellega on seotud üks niisugune tore lugu. Vanasti oli kauniks kombeks maha kantud lavastusi näidata televisioonis. Ja Me sallavad olime enam-vähem üheaegselt teatrisse. Ja kuna sellel ajal Kodanipork ja ots olid juba operetižanris loobunud, siis me sattusime kohe nagu teisele kohale, tulid nii? No kas nüüd tühjale, aga ja ja kui seda operetti oli. Näidatud siis tuli, et Tallina draamateatrisse niisugune kiri Tallinna Draamateater tugeva teega, aga ja seal siis muidugi oli see keri lahti tehtud ja seal oli siis niisugused sõnad, et palun see kiri edasi anda sellele poisile, kes mängis Pille peitmest ja jäi lõpuks Poissmeheks või midagi niisugust ja mul on hirmus kahju, et ma palju selliseid toredaid kirju mitmekordse kolimise Ja minu lemmiklaulu, kas vana arm ka roostetab sõnad? Ja veel sinna oli veel niisugune märge jah, et kuna te mängisite Sulev Nõmmiku telefilmis mehed ei nuta, siis palun saatke mulle selle tüdruku aadress, kellele ta tahtsite kangesti pihta panna, aga ei läinud läbi ja lõpeb väga toredasti seal ilmselt vist vanemate salmikust kirjutatud. Et jään teie kirju ootama nagu pikemad. Kuidas see juhtus, et estraadipere sattusite või olite seda ennegi teinud? Noh, jah, eks estraadi kaudu ma võib-olla nagu muusikasse tulingi. Kultuurimäes töötades tuli ikka laulda noh, sellist levi repertuaari ja ja hiljem juba, kui Tallinnas olin tuttavaks saanud Aarne hoidiga jaa, järk-järgult ka teiste meie heliloojatega, siis üritasite järel spetsiaalselt jah, üsna-üsna palju ja nii, et selles suhtes ma olin üsna varustatud repertuaariga sisu toimusid ju väga sagedased, need aastavahetus, lauluvõistlused ja, ja raadios olid need uute laulude lauluvõistlused, mis. Ja sundis nagu heliloojaid kirjutama uusi laule ja ja kuna Arne Oidi ka mul oli niisugune sõbralik vahekord ja tema sellel ajal toimetas ju seda laulude kogumikku laulge kaasa siis tema mind varustas nagu noh, niisuguse repertuaariga, nii et mul oli ikka pidevalt uut repertuaaris olemas. Nii et olite, olete siiamaani üsna mitmekülgne laulja, estraadi, te vist küll nüüd viimasel aastal? Ei muidugi viimastel aegadel on olnud palju selliseid kohtumisõhtuid ja, ja noh, selliseid kohvik-klubi vormis esinemisi siis muidugi tuleb igas žanris soojendite vanu laule, eks mõningad, mis väärivad, olen ka soojendanud ja, ja üllatav on see, et publik on need väga toredasti vastu võtnud. Kas sa mäletad ka, mis esimene estraadilaul, mille ta raadios linti laulsite või oli see hoopis midagi tõsisemat? Ma arvan, et see oli kusagil maikuus, oli vanasti vist kas mingit tervishoiutöötajate päev ja selleks tähtpäevaks kirjutas Aarne Oit ühe laulu, mille pealkiri oli kraadiklaas, see oli noh, niisugune meditsiini alaalane laulja ja kuna sedapidi laulma keegi teine laulja, aga ootamatult oli too haigestunud ja, ja sellest loost siis peale sai meie, noh, niisugune tihe loominguline kontakt Aarne hoidiga alguse. Ma pean tunnistama, et seda laulu mina isegi ei teadnud. Ja ma arvan, et, et teeb sellest lausa niisuguste fondi võtet ei tehtud, aga kuna see oli niisugune päevaga realine laul, siis igatahes eetrist kõlas ja ja siis, kui ma olin eetri kaudu oma häält kuulnud, siis ma küll imestasin, et kas see tõesti on minu hääl tundus kuidagi nii imelikult võõras. Siis talle horoskoobi aeg muidugi, mis horoskoop tuli juba natukene hiljem, aga, ja see oli üks tore aeg ja kui me siin nüüd paar suve tagasi Heidy Tamme ja Uno lobiga ja mitme noorema põlve lauljaga horoskoobi lauludest tegime ringreisi mööda Eestit, siis oli see muidugi ääretult sümpaatne rahvas, nii rohkearvuliselt meid kuulas ja isegi laulab kaasa, laulis niisugune tore südamlik kokkusaamine ja mitte ainult vanemad inimesed. Muidugi, ma ei ole päriselt arvuliselt isegi arvet pidanud, palju meil neid rolle tuleb, aga ma arvan, et kusagil 60 ringis küll. Kakko, kõik rallid siis? Jaa jaa jaa. No ma arvan, et ehk sellised südamelähedasemad on ehk võib-olla Valgre raudne muusikalis muinaslugu muusikas, see oli nagu nii niisugune esimene esimene muusikal, mis tõesti 13 hooaega pidas vastu, nii et me juba helgiga lima reaalselt vanemad, kui, kui Valgre omal ajal võis olla ja, ja kuna dekoratsioonid olid juba niisuguses kulumisohus, et oli ohtlik tegutseda, siis taia võeti repertuaarist maha säärega tõsine draama, Rärjo. Ja, ja ta ainult laulorall aparaat, seda küll jah, seda küll. Ja siis muidugi tuli tuli selline noh, ütleme muusikaližanri tippteos nagu Mitchelli muusikali mees La Manchast, kus tuli siis nii servantise kui ongi hote kaksikrolli esitada koos Georg Otsaga samast ajajärgust ehk võiks nimetada doktor mõlatestat Tanysseti don paskohalest ja siis muidugi sellesse aega võiks veel nimetada. No ja üks niisugune läbinisti negatiivne roll saatanlik Mike Shadow, Stravinski ooperis elupõletaja tähelend. Tal küll eriti pikaaegset publiku melu olnud, aga see oli ääretult huvitav lugu ja, ja seda vääriks veelkord isegi nagu kavva võtta. Sellepärast et muusikalised väärtused on tal olemas. Stravinski, mis seal rääkida. Ja siis muidugi hilisematest aegadest kindlasti muidugi Don Giovanni Mozarti samanimelisest ooperist, siis Syrano Tambergi Serrano perserakk, mis muide on just praegu meil ja seekord on siis jahmul marssal tekishi osa. Lavastajana debüteerib muide muusikateatris Mikk Mikiver, teinekord ta niisuguse paari lühikese repliigiga võib sinu fantaasia panna sellistel radadel liikuma kus teise inimese pikk mitmetunnine jutt ei saavuta sellist efekti. Ja muidugi veel kord. Ma ütlen, et me oleme õnnelikud, et Paul Mägi on tulnud meie majja. Nii selliste pedagoogiliste võimet ega sügavuti minevat ja põhjalikku muusikajuhti ei ole meie majas kaua olnud. Aga siis nii Nov lähimate aegade töös on või saab olema Äradiku lastemuusikal Winny Puhh, kus eesel jahist, osa enne suvepuhkusele minekut Ülo Vilimaa peaks välja tooma operettide pärli. Kalmani Silva, nii et tööd on mitmesugust, huvitavat. Te olete oma elus väga palju erinevaid inimesi kindlasti kohanud ja ja on elus olnud kindlasti kõigil kergemaid raskemaid aegu, mis või kes on teid aidanud? Ma meenutaksin oma kadunud memme sõnu, et ära unustada neid inimesi, kes sulle on elus head teinud. Ja selles suhtes teinekord märkad selliseid vabadusi sellistes inimestes, keda võib-olla laulul ei, ei märka, kas või ma võiksin õnnelik olla, et olen kaasaegne ja olen koos töötanud. Selliste meie rahvuslike suurkujudega nagu näiteks Tiit Kuusik, Georg Ots, garderoobikaaslane Hendrik Krumm, Margarita Voites, Anu kohal ja paljud-paljud teised ja et mul noh, oli või meil oli niisugune tore konservatooriumi kursus nagu Mati Palm, Anu Kaal. Laine mustessaar, eeli Vanamölder, Joonas Santana, vitš, kes nüüd on Vilniuse ooperis erilise soojusega meenutan Vello viisimat, millegipärast ma viimasel ajal temast väga palju mõtlen. Eriti kui ma nii metsakalmistul olen jälle käinud ja oli nii üks niisugune. Niisugune rõõmusäde võib pärm, kes sisendas optimismi oma niisuguse toreda, muheda, sõbraliku huumoriga ja kole. Me meie meid ümbritseb väga palju selliseid mossis inimesi, kes on kogu aeg hädaldavad, umbes niimoodi näed, et mul oli sõrm nüüd öösel teki alt väljas ja ma olen nii haige ja küll ma olen ikka õnnetu ja eks meil kõigil on omad hädad, aga, aga kas siis peaks seda kohe nüüd nii laotama? Küsi. Mis teie ellu veel peale muusika mahub? Väga paljud hobid on seotud otseselt minu erialaga, aga üsna suureks katsumuseks oli suvila ehitus ja, ja see aiandus, mis sealjuures eks nad ehitasid põhiliselt küll, põhiliselt küll ma ei uskunud, et sellega hakkama saan, aga inimene on üllatavalt paljuks võimeline, kui ta kui ta julgeb ja väga tahab, nagu vaja on. No praegu oleks jäänudki soovunelm, eks meie meie palkade ja, ja nende hindade vahekordi arvestades aga siis ja nahkkirjandus. Ma olen väga palju rõõmu saanud raamatutest, eriti viimastel aegadel olen väga palju lugenud just memuaarteoseid, mind kunst võlunud ja kunstialane kirjandus ja ta näitas talle ka üsnagi ja ja noh, selliseid kunstialaseid albumeid ja raamatuid olen ikka püüdnud võimaluste piirides osta noh, muidugi vanadest aegadest. Kui oli võimalus ikka üsna palju väljamaal käia ja reisida, siis eriliseks huviobjektiks on olnud kalmistukultuur. Ma olen saanud ikka selliseid selliseid suuri elamusi. Muidugi eeskätt just meenutan pooleteistnädalast olekut Pariisis meie Estonia kastrollida, kui sai hästi-hästi palju käidud. Küll mööda muuseume ja, ja muid Näitusi, eriti palju sai käidud siis mon, Martri mon, Barnassija, eriti Perlašeesi kalmistul, kuhu on maetud ka paljud maailma tippvaimuinimesed ja ja küll Londonis ja paljudes muudes kohtades ja paar aastat tagasi, kui ma New Yorgis olin, siis sai käidud Rahmaninovi haual. Põgusalt oli enne juttu siin teie lastest, millega teie pere lapsed tegelevad. Poeg mul tureerib viimast aastat teoloogiat, ülikoolis on pereinimene kaks toredat tütart, te olete vanaisa ja varsti peaks siis ka mind perejuurekasvuga rõõmustama. Praegu on jah, Maal ta peale 12 aastast aastast muusikaõpinguid läks kolu majanduse kooli oli mõnda aega kodumajanduse ja muusik ka õpetaja, aga nüüd siis täiendab ennast Tartu pedagoogilises seminaris pedagoogi kutse, ma isegi täpselt ei tea, kuidas selle täpne nimetus nüüd on. Kas te suunasite oma lapsega moosikelder? Ei, ei, ei, ei absoluutselt, lapsena ei pannud neid nii, aga tütar ise tahtis, ise tahtis, nii et ma ei ole pidanud teda kunagi sundima. Tavaliselt noh, muusikaõpingud on ikka teatud määral noh, niisugune vanemate seal kindlalt kindlalt kindlalt ja ma ei ole tahtnud laps õnnetuks sellega teha, et sundida neid tegelema. Kes asjaga, mis neile ei istu ja tütar nii ise ise ise tahtis ja ise käis nii. Meie oma energiat ei pidanud kulutama. Teda. Sundida harjutama. Ja kui palju te praegu ise ütleme, noorte muusikat, siis kuulate senis praegu noorte hulgas popp on noori lauljaid kuulata või kes on teile meelde jäänud? Et üldiselt, ega ma raadiot võrdlemisi vähe kuulan, ainult hommikuti lihtsalt pole aega, aga suvel puhkuse aeg siis jah, mul vahel ikka raadio on hommikust õhtuni lahti ja naine ütleb, et kuule, et sul, see kast karjub üle auli. Aga, aga noh, paraku kõikidest torudest tuleb võrdlemisi ühetaoline vaibakloppimise muusika, nii et selles suhtes on kahju. Terminoloogiaga olete bossist määral mingil mingil määral jah, aga. Aga muidugi kahju, et meil muidugi eelkõige eelistan esimest programmi Eesti raadio. Kuku raadiost kuulan vahelika uudiseid, vanasti, kui hästi palju oli autoga pikki öiseid sõite ja siis tükk aega sai otsitud, otsitud raadiojaamu ja, ja kui siis leidsid mõne niisuguse rahustava muusika, siis see oli tõesti nagu nagu palsam hingele. Noh, niisugune väga agressiivne muusika, see teeb inimesega kohe nagu niukseks jõhkraks ja, ja tema sõiduma Anier muutub kuidagi noh, nii teisi ohustama. Kas see, mida me siis lõpetuseks võiksime öelda inimestele? Optimismi tervist ilma milleta ei ole mõelda meie igapäevane edukas tee. Sedasama soovin teilegi.