Nõnda kutsuvad ristpardipojad oma vendi, õdesid ja vanemaid. Seal häälitsus, mis seob pesakonda, see on üks tillukese elusolendi ja suure maailma ühendusniite. Kui ei kutsu, siis ei tule. Kui ei hüüa, siis sind ei leita ja sul pole tulevikku. See häälereaktsioon on kaasasündinud. Aga kaasa sündinudki peab õppima, sest muidu ta kustub nagu kustub, kaasasündinud ujumisoskus. Heliülesvõte on tehtud 25. juuni hommikul saarnaki laiul Hiiumaal. Nii õppisid pardipojad päikesepaistelisel hommikul eluspüsimise kunsti. Aga nüüd üks läinud nädalal salvestatud lint Ai. Inimlaps õpib lugema. Vaevalt leidub näitlejat kel jätkuks fantaasiat või julgust lugeda külaliste leiba nii nagu lugemise kunsti õppiv inimlaps loeb. Vaev on lausa füüsiliselt tajutav. Arvata on, et loetu sisu ei jõuagi üldse lugejani. Kogu aur kulub vile peale ära. See lausa kutsub aitama kaasa elama ja mõistma. Me ju kuuleme, kui vaevaliselt A ja B pähe hakkavad. Ent unustame enamasti, et kõik teisedki hädatarvilikud kunstid nõuavad samasugust, veelgi suuremat õppimise vaeva mis alati ei ole lihtsalt nähtav või kuuldav. Annaks jumal inimlikkust suhtuda järeltulijate kõikidesse taotlustesse niisama mõistvalt ja abivalmilt kui näiteks lugema õppimisse. Rikatudel.