Ärkad ja jäävad pimedasse lakke, vahtides kuulama talvehommikusi hääli. Need hääled annavad päevale mingi näo olevat näosu elulegi. Kui ärkad maamajas, siis kuuled läbi hunnitu või ängistav vaikuse. Kuidas sulanud, andnud räästad tilkuma või naabrite koerad hauguvad või kuuled piimaauto möödumist või rongikauget vilet. Linlase talvehommikuhääled on ühe ülbalisemad, sest automürin jääb auto mürinaks ja trammikolin trammi kolinaks. Ja see, mis peale nende muutub paratamatult kõik üheks suureks linna müraks. Nõnda nagu linnainimesedki muutuvat mõtlevaks tunglevaks ja järjekordades koonutavaks rahvahulgaks. Püüdsin vahelduseks linnuhäältele lindistada kodutänaval mõnd selle talve linna häält. Neist tänavusele talvele iseloomulikumad tunduvad olevat kaks helipilti. Esiteks krõbe külm õhtutund, läinud aasta viimasest päevast. Ja teiseks hommik mida kuulen akna taga, kui pärast ärkamist sängis, lesides ja pimedasse toa lakke vahtides tõusmiseks viimaseid otsustavaid pingutusi teen. Vahel tunned, et tahaks kah rookida mitte lund, on muudki, millel inimene libastub ja ennast sandiks võid kukkuda või millest ta mõttetult hingejõudu kulutades peab edasi nühkima või koguni roomama. Ja vahel hoopiski lootusetult kinni istuma, pääsemata edasi või tagasi. Teinekord jah, tekib tunne, et küll roogiks sülitaks pihku viskaks kuue maha.