Möödunud aastal algas suur üle-eestimaaline sula mäletatavasti seitsmendal märtsil. Seega siis täna sel aastal ei jõudnudki suur sula märtsikuud ära oodata. Et kevade nii äkitsi tuleku tõttu ei juhtuks. See, mis juhtus möödunud aastal siis jäime hiljaks, jäime ilma karihiirte laulust. Lindil olime me tänavu juba aegsasti oma aparaatidega hakkamas. Pane mehana jalgadesse ehk küll omamoodi meloodiline on karihiirte siristamine. Mida teile täna kuulata pakume sisuliselt pigem sõjakisa. Aga sellest hiljem kõigepealt solistist. Karihiir ei ole hiir, nii nagu toonekurg ei ole kurg. Nad on väliselt pisut sarnased ja sellest see eestikeelne eksitus. Karihiir kuulub putuktoiduliste seltsi laiemalt tuntud loomadest, seisata sugulussidemeis siili ja mutiga. Edgari hiire nina pikaks kärsakas välja veninud, kutsub tähelepanelikum maarahvas teda paiguti teravninaks ja ei aja segi hiirega. Karihiired on maailma kõige pisemad imetajad. Kääbus-karihiir, kes ka meil ette tuleb, kaalub vähem kui kolmekopikalist raha. Talveks tulevad karihiired mõnel poolmajadesse kodus, kuhu 27. veebruaril stereomikrofoni üles seadsin hakkasid need loomakesed köögis käima 1966. aasta hilissügisel ja on sestsaadik olnud seal iga-aastasteks külalisteks kuni märtsikuu suurte suladeni. Inimeste eluasemesse tulevad karihiired toitu otsima. Karihiir on väga intensiivse ainevahetusega loom. Ja kui ta ei saa neli tundi midagi süüa, siis sureb nälga. Välja pandud toidupala, kohupiima-lihatükikest või saiakoorikut külastavad nad umbes iga poole tunni takka. Üks loom toidu juures ei häälitse aga kui neid vahel tuleb sinna ühekorraga rohkem, algab siristamine. Mõnikord kuuldub ka kummalist Suhisevat häält, aga seda harva. Mida see kõik karihiirte keeli täpselt tähendab, ei tea. Aga igatahes näivad need helid väljendavat agressiivsust. Ehk küll toidupala karihiirtest mõnikord kümneid kordi suurem on ei või nad seal otsas istudes ometigi leppida sellega, et ka mõni teine sealt suutäie saab. Veetsin kari hiirtega kahelendistamis seansi jooksul ühtekokku 11 tundi. Istusin pakul, selg vastu sooja ahjumüüri. Kuulasin kella tiksumist öö vaikses majas ja ootasin kui seenepiruka juures kuuldus liikumist süütasin taskulambi. Sobival hetkel pöörasin magnetofoni lülitit. Aeg läks, nagu öeldakse, lennates. Loomade seltskonnas läheb aeg ikka lennates. Siinkohal on tarvilik ka üks tehnilist laadi märkus. Karihiirte siristamine on kuskil inimkõrvale kuuldava heli ja ultrahelipiirimail helilindistamiseks kasutatud vahendeid iseloomustavad väga head tehnilised näitajad. Niisiis on karihiirelaul kuuldav eetrist moonutusteta, samuti üksnes headest raadiovastuvõtjatest. Ultralühilainel stereo foonilisena kesklainel, liiatigi väikesest taskuraadiost ei tarvitse üldse kuulajani jõuda. Ja üleüldse on looduses tehtud helilindistuste puhul see oht, et kesklainelt ja väikeste raadiote kaudu jõuavad nad kodudesse ilma vitamiinideta. Aga nüüd kuulake karihiire lauluseenepiruka juures.