See oli ühel veebruarikuu kõige käredamat pakasega, õhtul võtsin kirve, läksin jõe äärde. Et tuua ämbritäis vett, natukene teevett, natukene kohvi, vett ja ehk siis ikka natukene pesu võt ka. Kui ma olin löönud jõe jäässe augu siis jäi mu kõrv äkki peale kummalistele helidele. Need olid jäätükid, jää all, osa jäätükke, mis ma kirvega jõe jäässe auku raiudes olen lahti päästnud. Sattusid jää alla ja hakkasid vooluga allavett minema. See on kõige omapärasem muusika, mida ma talveõhtu paka sellises vaikuses olen kuulnud. Ja kui ma olin oma veeämbri ära viinud, seadsin ma jõejääle mikrofoni ja hakkasin siis juba nüüd mitte jääaugu pärast, vaid muusika pärast kirvega jääservast lahti lööma, tükke. Lõin tüki lahti, oksin magnetofoni juurde ja käivitasin. Ja kuulake, mis sellest sai. Võib-olla see tahab natukene harjumist saada. Aga kes on juba kõrvadega sunnitud töötama, sellele hakkab, hakkab kõrva jah, iseäralikke asju. Tollel õhtul ma tegin kolm või neli võtet nendest jää all helisevatest jäätükkidest. Hiljem vahetanud ära lindi, tahtsin veel mõned võtted teha, aga kaks ja pool tundi hiljem oli see muusika kaotanud oma kõlavärvi. Ja need võtted, mis ma hiljem tegin, see tundus, nagu oleks jää all olnud mitte enam jäätükid helisemas, vaid lihtsalt puutükid lobisenud vastu jääpinda, vooluvees jää all. Eks see on omamoodi nõidus, eks see on omamoodi maagia. See on omamoodi ime. Kuidas levivad hääledi, kuidas nad kostavad. Olenevalt sellest, kas on öö või päev olenevalt sellest kas on külm või soe. Ja olenevalt sellest, kas temperatuur muutub.