Doktor Mare lind, kui ma tänavu kevadel arstiteaduskonna lõpetanud noorte tohtrite käest küsisin, keda nad esijoones meenutavat tänuga oma õppejõududest siis kõik nimetasid esimeste seas teid. Ja seepärast on mul hea meel, et raadiokuulajad kuulevad ka teie hääl tänases saates. Millised on teie arvates kõige olulisemad tõed, mida arst ei tohiks kogu oma töö jooksul unustada? Kui mina kolmandal kursusel esimest korda kliinikumi tulin kliiniku kliinisele praktikumile, siis minu õpetaja oli doktor Paul Mallene ja tema õpetas meile kahte asja. Arst peab oskama pidada arstlikku saladust ja arst peab iga päev oma teadmisi täiendama. Ma arvan, et need ongi väga olulised, aga muidugi tuleb ka haige huvi seada esiplaanile arstitöös muidugi palju raskusi, aga tal on ka palju positiivseid jooni. Sul ei ole kunagi kahte ühtemoodi tööpäeva, sul ei ole kunagi kahte ühtemoodi haiged. Nii et see pidev vaheldus ja ja alati me uurimise ja süüvimise võimalus, see nagu koorivad need mured, mis arsti ametiga kaasas käib. Aga muidugi, selge on see, et mõned isiklikud huvid jäävad seejuures tahaplaanile. Noh, et sa mõtled ikkagi nii kaua, kui tööl käid, olgu see siis ikka seitse päeva nädalas ja ja 10 kuud aastas, nagu õppejõul käid, mõtled oma töö peale? Seda ikkagi unustada ei saa. Puusepa tänava otsast bussiga mööda sõidad nädalavahetusel maalt tulles siis juba mõte aegsasti käib siia Maarjamõisa kliiniku peale. Ma ei ütleks, et see selle ameti viga võib olla taga, on mõnevõrra selle ameti positiivne külg. Mis on teie soovitus nendele, kes astuvad arsti teele sel arstiteadusele ja tervishoiule? Päris keerulisel aastal? Võib-olla natuke rohkem peaks mõtlema nendele haigetele, kes on väljaspool haiglat. Mina olen enamasti töötanud haigla nelja seina vahel, aga nüüd viimastel aastatel, kui ise jään vanemaks ja omaksed ja tuttavad jäävad vanemaks, ma saan aru, et palju rohkem muresid ja hädasid on tegelikult väljaspool haigla seina seinu, siin saab ikka kuidagi asjadega korda. Aga meile on üsna halvasti veel korraldatud kõik see, mis juhtub haigetega väljaspool haiglat. Ja seda peaksid noored tohtid, kui nad tööle lähevad. Tähendab, nad peaks mõtlema mitte ainult nende peale, kes on nende poole juba pöördunud vaid katsume ikka oma jaoskonnast saada pilt ja kus võimalik seal näidata. Vähemalt püüdagi aidata, et siis võib-olla võtab mõni teine veel selle töö ette, sest ega ei pea ju sugugi 11 aitama ainult ja haigeid aitama ainult meedikud seda teha ka töökaaslased ja perekonnaliikmed ja ja ka paljud ametnikud, kes palka saavad, nende tööde eest. Eesti elu ja Eesti olud on praegu paljudele inimestele väga rasked. Kas olete kohanud ka neid, kelle kohta võib öelda, et nad on tõesti haigeks jäänud? Vaesuse tõttu? Jah, see on selge, mina ei ole ju nüüd haiglavalveid teinud, aga nii palju sotsiaalsel sotsiaalsetel, näidustustel hospitaliseeritud või noh, kasvõi tänavalt korjatud inimesi ja külmunud näljas ja neid ei ole varasematel aastatel olnud. Ja et tabab see häda just põhiliselt põlvkonda, kes on oma elutöö teinud ja kes peaksid praeguse tootmisvahendite taseme juures olema omad noh, tööelu jooksul nii palju ette teinud, et nende vanadus oleks kindlustatud sooja toa, aia, korraliku toiduga ja hädavajaliku riidega. Et need inimesed on, peavad supiköögis söömas, käime või tuuakse külmadest ruumidest, kus on põrandal olnud või mitu päeva ilma abita ja minu meelest see on nii suur möödalaskmine. Te nende inimeste ees ei ole võimalikki meie süüd lunastada. Kas arstid saavad midagi teha selleks, et, et nende inimeste olukord paraneks või on siin parimateks arstideks poliitikud? Arstid võib-olla nii palju saavad teha, et seda küsimust rohkem ja rohkem üles tõsta. Et see ei ole mitte ühiskonna koore mega. Noh, nagu heategu vanema põlvkonna heaks, vaid see on meie kõigi võlg. Ja et need vanad inimesed, kes abi vajavad ei röövi ju teistelt midagi nendelt endilt, kas röövitakse rohkem või vähem, nad ei saa lihtsalt seda kätt, et mida nad on ise endale ette teeninud. Ja see on ka ju poliitökonoomia seisukohast täiesti arusaadav et niisugune ühelt süsteemilt üle hüppamine teise süsteemi ühte või kahte põlvkonda nii järsult loob ürg. Selline ettekujutused praeguse aja noored inimesed haavad üleval pensionäre ja asi on ju tegelikult vale. Praegused inimesed, elavadjad töötavad ja õpivad ja ravivad enda ennast nendes majades, mis on eelmise põlvkonna loodud ja kui nendel on ka kõrgem haridus, ühtegi haridust ükski inimene ise kinni maksta ei suuda ja seda ei suuda kinni maksta. Ega tema isa ja ema tähendab, et need, kes on kirja selgeks saanud ja ajalehes kirjutavad, need tegelikult võlgnevad oma hariduse eest eelnevale põlvkonnale mitte ainult selle riide ja toidu eest, mis nad praegu tarbivaid tarbivad, vaid, vaid ka selle kogu selle haridussüsteemi eest. Noh, sisuliselt ikkagi peaks noor põlvkond, tunnetame seda, et vanemale põlvkonnale võlgu ja inimesi sorteerida, selle järele, kas nad on edukad äriinimesed või nad ei ole edukad mitte edukad on samuti täisväärtuslikud inimesed, sest ühiskond ongi selle tõttu midagi väärt, et seal on mitmesugused inimesed ja mitte kõik ei taha olla, tead ja kõik ei taha väga rikkad olla, aga igaüks vajab elamiseks normaalseid tingimusi. Ja igaüks peab tegema oma tööd, inimesed peavad igal pool pool olema mitmesugused. See ongi inimühiskonna eelis. Öelge palun, dotsent Mare lind, mis on arsti kõige suurem rõõm? Ma ei tahaks nagu ütelda seda, et kui inimene paraneb, see on muidugi suur rõõm, aga see on niisugune kitsaseen. Palju parem oleks vast see, kui inimesed ei jääks haigeks, kui me jõuaksime sinnamaani, et inimesi võimalikult vähe jääks haigeks. Praegu meil seda lootust küll ei ole. Aga muidugi, Mul on suur rõõm, kui Aili, kes on mitu kevadet ja mitu sügist põdenud ja lõpuks siis ikka saab terveks. Noh, mul võib-olla kõige kujukam näide on see üks suur tugev mees, kes mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu jäi kaheks kolmeks aastaks põdema, et ta nüüd veidi jälle rõõmsalt Karjalas kalu jahil käia.