Tere veebruari keskpaik võiks olla juba see aeg, kus kas või omaette pomisedes võiks heietada lugu sellest, kuidas lähevad, lähevad tasapisi valgemaks ja päike hakkab juba soojeminipuski paitama. Teie võite ju pomised, aga mina sellist juttu ei hakkaks ajama. Te peaksite mind lihtsalt nõmedaks või leebemalt, juhul lihtsalt ei usuks mind. Aga et eelpool alustatud päikesepaistel teemas siiski kuidagi püsida, ütleme nii, et täna käime muuhulgas ära ka vanas Roomas ja Havai saare ühes keedukatlas. Olen Riho, Lauri Saar ja saade on kultuurikaja. Seda me teame, et aeg-ajalt hüüatab ikka keegi midagi sellist. Oh ajad, oh kombed, aga kes seda ütles, miks ta seda ütles ja mis asjad viisid inimest sellist asja üldse ütlema? Tänapäeva inimene võiks ju muidugi õlgu kehitama ja öelda, et mis siis, aga ei ole, mis siis hiljuti ilmus üks igati sümpaatne kogumik nimega Rooma kirjanduse antoloogia. Järgnevalt aitab Ain Kaalep mõtestada, kuidas on omal ajal Vanas-Roomas öeldud asjad teinud ka meid selliseks nagu meie praegu oleme. Üsna hiljuti ilmus selline hommik nagu Rooma kirjanduse antoloogia. Seal on tekste arhailisest ajastust kuni päris varakristlike testideni välja lisaks kommentaarid ja selgitused, ühesõnaga üks igati põhjalik teos. Ain Kaalep, mina helistasin nüüd teile, et nõu küsida. Nagu ma juba ütlesin, on tegemist igati põhjalikuks raamatuga, aga kui nüüd asjale pisut küüniliselt võib-olla läheneda, võiks ju küsida niipidi, et see kõik oli ju nii ammu. Mis tähtsust nendel tekstidel tänapäeval enam on? Inimkond tekkis veel varem ja inimkonna minevik elab ikka edasi, eriti kultuuri ja tema traditsioonide näol isegi siis, kui me seda ei märka. Kultuuriallikaid on ju mitu, kõige üritusi on, vahest on see nii-öelda soome-ugri pikelement. Aga Euroopa kultuuri poolt tulevad lisaks kristlust ja siis muidugi antiikkultuur. Need kolm elementi on kõik eesti kultuuri aluseks, kõiki neid. Me peame tundma. Ja kui me mõne neist unustame, siis me jääme vaesemaks. Antoloogias on teie tõlkeid arhailisest ajastust. Kas selle ajastu kirjandus on ka teie isiklik lemmik? Noh, sõna lemmik mulle eriti ei meeldi. Lihtsalt kirjanduse ja keeleinimesena olen maast madalast juba koolipoisina pidanud vajalikuks tutvuda eesti kultuuri kõige vanemategi kihtidega. Esiteks on need minu kui eesti haritlased ettevalmistuses ja olemuses väga tähtsad. Ja teisest küljest nad lihtsalt huvitavad. Kui nüüd küsida niipidi, et mida me nendest testidest võiksime teada saada, õppida peale selle, et me saame näiteks teada, kuidas tseesar kalja vallutas või milliseid statistilisi vahendeid keegi Roomas kasutas, kas nende testide tundmine võiks tänapäeval olla kuidagi vajalik tähti seal peale selle, et nad pakuvad lihtsalt lugemisrõõmu? Kultuuri tundmine on alati tähtis. Nagu ma ütlesin isegi meile märkamatult elab see pärand ikkagi edasi ja kui me teame, milline ta on oskamad ära tunda, teda iseloomustada, siis me oleme lihtsalt targemad, rikkamad. Räägime võib-olla pisut ka keelekasutusest. Tänapäeval kui ma võin niimoodi üldistada, kipub suurem osa inimesi olema ilmselt progressiusku, see tähendab, et kõikjal, aga õnneks väga kiiresti edasi ja noh, paljude arvates ka ilmselt ainult paremuse suunas. Aga see puudutab tegelikult eelkõige ju tehnoloogilist poolt. Aga kui me vaatame, mismoodi pandi kirja vanasti sõnu, luulet, kas või kõnesid, siis tundub, et me leiame sageli antiigiajas nii ilusaid võrdlusi ja väljendeid, mille peale tänapäeval võib-olla tingimata ei tulekski. Kõigepealt, kas ta nõustuks site selle väitega Noh kõik need ilusad väljendid ja sõnad, nagu te ütlesite, need elavad ju edasi, aga ma ütlen, et me ei tea ise sagedasti, kust on see ja see osa meie kultuuripärandist pärit. Antoloogiat loeme, siis me vaatame, et ahaa, see elab siiamaani edasi ja teatud pärandiosa tema kujul või, või vanemal kujul vaadates saab ta meile lihtsalt sealt lähedasemaks. Näiteid võiks muidugi palju-palju tuua, näiteks praegu võib ju öelda, oh ajad, oh kombed. Aga teada, et seda ütles kunagi tiiter ja nii ja niisuguses seoses on väga huvitav väljend saab meile seda enam omaseks. Oma suguseltsi ajalooga kui sa tead oma vanaisa või vanavanaisa nime siis sa oled millegi poolest jällegi jällegi rikkamise ei ole lihtsalt juhuslikult siia ilma tekkinud, vaid vaid kannavad endas aastahädade. Ja kui kultuurist rääkida, siis aastatuhandete pärandit, sealhulgas sellest rohkem lugu pidada, ta saab sulle omasemaks. Kui ma ennem tõin selle näite nii-öelda tänapäevases progressiusust ja öeldes, et see seostub eelkõige pigem siiski tehnoloogilise poolega, ehk siis kasvõi sedasama antoloogia tekste vaadates siis võib-olla mida võiks järeldada inimese enda kohta, et kui palju me tegelikult oleme siis edasi arenenud sellest ajast, et inimesed oskasid väga ilusti kõneleda ja võib-olla isegi ilusamini kõneleda juba tol ajal? Vaat mina ei ole kunagi on fanaatiliselt sellest nii-öelda progressi usupooldajate kogudusse kuulunud. Vahel tabab mind hoopis mõte, et inimkonna ajalugu on üks suur allakäik. Tehti kunagi olime hoopis kõrgemal kultuuri tasemel sisemise kultuuritasemel. Niisugune kahtlus, et aeg-ajalt. Ma ei teagi sellele küsimusele vastust. Muidugi on ju väga tore, et näiteks arstiteadus on võimsalt arenenud, saab inimesi tema ihuhädades aidata. Aga kas näiteks filosoofia, mis on ka väga tähtis teadus on rohkem arenenud, seda ma ei tea isegi, kas religioonid on rohkem arenenud. Kas kristlus on millegi poolest üle näiteks kas või hiinlaste konfitsionismist või India buda usundist? Minu meelest on need kõik mingil määral võrdsed ja ja ma ei tohi kristlasena hoobelda, et et minu religioon on parem kui, kui hindude oma või hiinlaste oma ei tohi, lihtsalt see oleks minu arust väga inetu. Nii et kõike seda silmas pidades. Nii ei, ei ole ma nii väga progressiusku. Muidugi seda võib ilmselt laiendada sellele, et kõik sõltub sellest vist, et millises ajalises perspektiivis me vaatame, me võime näiteks võtta, aga võtame siis nii-öelda vaimset edasiliikumist, kui me ei võtagi seda mitte niipidi, et võtame Rooma aega, kui kunagi olnud aega, vaid võtame iseennast, kui selle ajastu jätkajad, siis võib-olla asjad ei olegi nii hullud. Veel. Ei no asjad ei ole kunagi eriti hullud. Mõnikord on meil niisugune tunne, sest tõesti noh, kasvõi see kohutav, ma julgen öelda, nõukogude periood, mis läbi on elatud, siis oli tõesti hull, aga oli kogu aeg lootusi, et ega see ei kesta igavesti, vähemalt minul oli see lootus täiesti kiidudel kaljukindel, et oma silmaga selle kokkuvarisemist ja nägingi. Aga üldiselt jah, ei ole põhjust nii väga õnnetu olla meil kunagi. Nii et kui võtaks selle meie praeguse jutu kuidagi kokku, siis võiks öelda ka lihtsalt nii, et seda vana omale Roomas kirja pandud asju võiks lugeda lihtsalt kui osana ka sellest, mis on teinud meid selliseks, nagu me oleme. Aga nimelt nimelt ja osa sellest kultuurist, mis elab edasi, ta loodi kunagi kauges minevikus, aga tema väärtus ei ole kadunud mõnevõrra olnud vaja vaeva näha, et ennast tema siis elada ja siis lugeda. Igav rumal inimene ei, ei ole, selleks võib olla suurtel, võib-olla mõnel on vaja pingutust, aga üldiselt on see täiesti elav osa ka tänapäevakultuurist. Ja nüüd soojale maale. Aga enne seda tahaks öelda ühe kuldse lause, mis külvist vanast Roomast pärit ei ole. Aga kui me siiski näiteks, et taheti parimat, aga välja tuli nagu alati. Mida teha siis, kui suured ja võimsad hullumeelsed ideed, mis algul olid nii võimsad ja suured, aga korraga, kui asi kuju hakkab võtma, paned kuskile kadunud, mida siis teha? Sest kahju on ju ideedest. Urmas Vadile ja katsel puhul soovitusi. Kivisildnik. Möödunud neljapäeval esietendus Tartu uues teatris näidend kapten Cooki keetmine, mille autor lavastaja on Toomas Saarepera. Ja seda näidendit saavad kõik ise vaadata, aga palju huvitavam on hoopiski küsida Kivisildniku käest, et enne esietendust lavastaja autor Saarepera iga päev helistas, talle rääkis, mis, mis sealt tulemas on. Et Kivisildnik, mis ta rääkis sulle, mind huvitaks palju rohkem. Ma alustaksin sellest, et tegemist oli see vormiuuendusliku dokumentaalžanriga, et kui tavaliselt kuulsatest filmidest ja sellistest tähtsatest asjadest tehakse film, meikinkov, kuidas seda tehakse, siis mina kuulsin kuuldemängu meikinkov, sest sarka helistas mulle noh, mitte küll päris iga päev, aga aga peaaegu värvikalt talle omases esituses, siis rääkis oma heast elust, mille üks põhilisi komponente oli see, kui heade etenduste parasjagu teeb jah, et ta ikkagi noh, nagu ma kartsin teda valt hoiatasin, et ta rikub mul nagu selle näidendi nagu vaatamise ära. Et see meikinkov varjutas selle noh, minu jaoks selle etenduse, aga õnneks ikkagi ma nägin ka saalis väga palju nagu rahulikke, selliseid õnnelikke nägusid, et aga mina sain seal elamusega teate küll nagu telefonitsi ja ja ma arvan, et seda peaks seda kogemust tuleks kuidagi laiendada, et teatris käimine on ju väga Alberiti minusugustel, maainimestele tuleb sõita Kilingi-Nõmme ja sealt edasi nagu linna ja siis võib-olla suuremasse linna. Et see võtab kõik nagu paar päeva aega. Et mugavam on lihtsalt võtta nagu telefon ette. Et lavastajad võiksid näiteks mulle helistada, rääkida ära, kui lahedad nagu etendust nad teevad, keegi võiks selle lindistada ja siis võiks olla selline nagu teenus tasuline või tasuta. Ma arvan, et kultuuriministeerium, kellel on meeletult raha, võiks ka kinni maksta. Et inimesed lihtsalt nagu valivad mingi numbrivõetavat klahv, see, et kui sa tahad, Saarepera etendas klaphics, kui sa tahad, noh, ma ei tea, ma ei tea, rohkem lavastajaid, siis vajutame teise klahvi ja siis kuulad seda. Eikin kohvi, et see on, see on minu meelest on see, on see väga hea ja palju asju, mida mina näiteks kuulsin ja nägin näiteks linnupesa oli sel ajal olemas, aga seal linnupesa ei, ei kasutatud etenduses. Aga minu jaoks olen selle võrra rikkam, et mina tean ka seda linnupesa nagu episoodi ja väga paljusid muid asju. Aga räägigi nendest kõnedest. Esimene esimene kõne oli nagu sümptomaatiline, et üle tüki aja võib-olla meile mõne aastasarka helistab ja hakkab rääkima, kui hea elu tal on, kuidas ta sai filmi tellimuse, kuidas ta teeb suurepärast näidendit, kuidas ta ei pea tööl käima, kuidas tal pole mingit muret. Noh, umbes siis ta räägib nagu värvikalt igasuguseid noh, botaanikaaias, palmide vahavõtmise ja muid asju, kuidas ta oma rekvisiite nagu korraldab sena lavale, kõik kõik on nagu tore noh, ja siis nagu noh, et sa nagu läheb nagu ühes võtmes peaksid tulema nagu mingi mingi muudatus nagu sellesse nagu iseenda ülistusse. Ja siis nagu tulebki väike paus ja küsib nahaga, et kas kadedaks ei tee või. Tegi küll kadedaks juba tüki aja eest, tegi kadedaks ja selleks oli maga selleks küsimuseks valmis. Siis oli veel üks lühike, rääkisin seda, kui hästi mina elan. Ja tuli välja, et ikkagi minu kahtlused õiged saare päral vist elu ikkagi kõige varem ei ole. Mingi hetke pärast ta lihtsalt viskas toru ära. Nööriga õnnestus Tales kadedust tekitada, et selles mõttes seda muidugi selle nagu maksulise telefoniga ei saaks, seal peab ikka otse nagu lavastajaga rääkima, see, see võlu oli. Et minu jaoks oli see nagu hästi värvikas kõik need, kuidas ta kirjeldas. Kui kallis oli see katel, noh, et kuidas kapten Cooki keetmise katla nagu tehnoloogiad ja jah, see, ma ei oska seda noh nagu jah, tehnilisi detaile nagu ei mäleta, aga sarka esituses oli see nagu see varjutas kõik nagu Hollywoodi filmid. Ühesõnaga kogu see nagu lava setting, et et jah, lõpuks laval oli ikkagi minu jaoks katel oli veidi pettunud. Oi katel nagunii ülivõimas põrguts, iilid, kahvatus ja nii edasi, et ma tõstis see kuuldemängu versioon, see väikin, kohv oli ikkagi noh, tõesti, et ma mõtlesin küll, et no mida, et noh, nii heade ideede kõik on teostatud ja kõik on nagunii suurepärane, et mida nad seal Hollywoodis üldse teevad, et noh, kui kuidas nad nii mannetu nagu filme saavad teha, et sind, mees teeb teatrit noh nagu sellise seestumise ja pinge ja ja sisemise põlemisega, et noh, see oli nagu seda oli nii hea kuulda, et ma ei usu, et väga paljud teised lavastajad võtavad nagu oma tegemisi nii tõsiselt päris objektiivselt küll nagu noh, minu jaoks nii Noa laev kui grupi viimane lint, kuis Annikovi maa, et kõik olid nagu palju paremad etendused, et nad on üldse nad on noh, ma olen siiamaani nagu veendunud, et need on Eesti kõige paremad lavastused, mis on üldse kunagi tehtud. Võib-olla viimase 15 aastaga mõni ikkagi on tulnud ka meikinkovka konkureerib nende vanade etendustega, aga see, ta võib-olla ema on juba Saarepera vahepeal nii kõrgele arenenud, et ma enam ei jõua järgiaga vanade etendustega, nagu pidasin hästi samma. Näiteks see kogu aeg mingisugusest teatriuuendusest seoses saarepäraga siis noh, midagi midagi sellist, mis oleks nagu tänasel päeval kuidagi tekitanud mingeid ahaa-efekte seal nagu kahjuks ei olnud. Noh, minu meelest need vanemad etendused olid nagu ikkagi noh, nagu teisest puust, et et noh, see üks asi, mis saare pärale alati on niisugune nagu lahe lahe pildi pool noh, mida, mida Eesti teatris üldiselt ei näe ja teine asi, et see, et etendus on nagu pildikeskne, see pilt on hullumeelne. Mingi unenäo või sõgeduse loogika on seal sees. Ja seda oli nüüd nagu minu arust oli seda vähemaks jäänud. Ta oli nagu liiga liiga liiga liiga tavaline, et tal oli noh, sellist ootamatut käiku koja ja selliseid noh nagu pildi üllatus, tõsi ja asju oli, oli, oli vähemaks jäänud. Et seal noh, oligi lava peal katel, kus siis keedeti kapten Cook ja jutt oli siis mingist rahast ja selle võimust ja nii edasi mingitest jumalatest, aga et mida sina enda jaoks sealt välja lugesid, Kivisildnik? No ma olen lugenud nagu teksti varasemat versiooni ka, mis oli nagu palju pikem Esseistlikum ja noh, kus see rahateema oli nagu kuidagi nagu rohkem lahti kirjutatud või minema ja noh, ega ta ei olnud selline seletamine, mis see raha on, aga ta seal raha teemadel varieerimine, mis oli, mida oli seal nagu oluliselt rohkem, seda oli nüüd selles lõppversioonis vähem. Ma olen nagunii hea elu, et ma ei pea nagu raha peale mõtlema, et ma ei taha nagu teatris ka raha peale. Nagu kui ei ole seda probleemi, siis nagu on raske mõista, lihtsalt on raske mõista, rahaprobleeme, kui endal rahaprobleeme ei ole. Mõned inimesed kohe on üksikud. Mõned neist saavad peale oma surma kuulsaks ja on meie kõigi omad. Aga mõned surevad kuulsuseta üksikuna kuidas keegi? Oma kolmest üksikust on jutud kirjutanud Lauri Sommer. Ja kokku on tulnud sellest üks väga hea raamat pealkirjaga kolm üksikut. Mõtlesin, et küsiks alguses Lauri Sommer sinu käest, et enamus inimesi, kes sind teavad, teavad sind ikkagi luuletajana. Nüüd sa oled kirjutanud jutule raamatu kolm juttu, et kuidas sa selle jutu Westmise juurde jõudsid? Ma arvan, et mingid esimesed nupukesed, mida võiks proosas kutsuda, et ma nägin juba 90.-te alguses, aga ta on lihtsalt olnud hästi kõrval muud aastat luuletamise ja muusikaaastad. Aga ühel hetkel tundus, et, et see on täiesti teine võimalus inimestega suhelda. Nimetasin just meelega seda loo Westmiseks. Et mulle tundub, et nende kolme loo puhul on, on just nimelt see soov, lugu kellelegi lugu ära rääkida, hästi oluline, ma arvan, et ma ei eksi selles. Ma arvan, et see on selline vanast ajast peale kirjutajatel see, et proovida mingi inimese elust nagu selline hea pilt või kuidas on olla keegi teine või mingeid selliseid, seal on nii palju korruseid ja me teame oma lähedastest isegi lähedastest, rääkimata kaugematest inimestest nii vähe. Et võib-olla see teadasaamise soov ja on selle taga oleks õige aeg ära öelda see, et kolm lugu on kolmest erinevast elanud inimesest. Et esimene lugu on setu küla, ravitseja, Doriast, teine on siis nagu tagakaane pealt võib lugeda, lahkunud trubaduuriks nik treikist ja kolmas, viimane, kõige pikem lugu on siis Uku Masingust. Noh, selge on see, et midagi väga olulist nende inimeste juures on, et sa nendest kirjutasid, aga mis see siis on? Nädal mulle võib-olla varasemad, et, et kui vaadata, kaua ma olen kellegagi tegelenud, siis ning streigi ma ostsin 91 aastal Masing umbes samal ajal ja see setu asi on olnud võib-olla 10 viimast aastat hästi oluline, kui ma olen ise setu rahvalaul laulnud ja ja natukene siis muud selle kõrvale uurinud. Aga räägi sellest just nimelt sellest setu taustast. Et, et see tegevus toimub, algab kuskil, ma ei tea, kas Kaheksateistkümnenda sajandi alguses või, või mis ajal sa aega seda kujutate. Otto meid ei ole aga et, et kui noh, mingite inimpõlvede kaupa lugeda, siis umbes seal maid või seal meelega sett, aatomid ei ole, et setomaa ajalugu, jätt nagu tegelikult jaotub emissioon ilma edu ilmaid. See eelmine aeg on kuni 1920 see vabariigi tekkimisega setud läksid Eesti haldusse, neile hakati kirjutamist õpetama. Aga enne seda, mingis mõttes oli see kõik küllaltki sarnane, et see noh, mõned ajaloolased nagu ütlevad, et see Eestis Eesti keskaeg on setus veel riismetena kuskil näha. Et see, see paikkond on nagu mingi saladus, on seal minu jaoks siiamaani olemas natukene turistlikult on seda juba kasutatud, aga aga setu, see ei olegi siis ajalugu nii väga. Või on, on siis see sügav ajalugu nimega tuntav, aga need aastaarvud seal ei loegi. Kus sa oskasid sellist lugu kirjutada, noh, ma mõtlen, et ma peaksin vist inimestele, kes seda raamatut või seda lugu veel lugenud natukene nagu tausta rääkima, et et noh, minu jaoks on see selline võimas lugu, kus on tõesti mingid sellised maagilised ja ajaloolised asjad segamini, kus sa lihtsalt ei räägi kuidagi väga umbmääraselt, vaid vastupidi, hästi detailirikkalt samuti, kus sa seda lugu oskasid kirjutada, et mis eeltööd sa tegid või, või mis on su enda juured kusagilt sealt? Juured on ka ja see, see vana vanaema ikkagi oligi mul seda tüüpi inimene, et sealt on muidugi kuigi tegelikult kirjandusega on vist üldse see, et kui sa kirjutab mingid inimesed, siis sinna tuleb juurde terve hulk põlvkondi, kes. Samasid momente, olnud sarnaseid isiksusi ja mul on nagunii-öelda geenimälu siis natukene on juurde uurinud ja hästi palju on tulnud setu lauludest. Kui sa saad seal laulu, käpas on nagu sees see, mida inimesed võisid tunda, seda lauldes kuidagi seal üks kanal minu jaoks olnud. Ja siis setu küla kristlus, mis on nagu, mis tegelikult ei sarnane üldse sellega, mida tavaline eestlane nagu peab kristlus, eks, et seal on see. No praegu oleme setu maalse Peko Peko teine muinasromantiline kujutlus, mis, kui ta inimestele jõudu annab, siis on ka väga tore, aga aga Peko oli tegelikult paari väga väikse levikuga selline viljakusjumal kunagi. Praegu on iga igal pool need kujud ja juba kleepsud on. Selle raamatu pealkiri on kolm üksiklast, tõesti see liin nende kolme tegelase sele, Küloravitsejatoorian, nik treiki Uku Masingu vahel on see, et et nad on justkui välja valitud, et nad kuulevad mingisuguseid hääli kõik, et nad on kontaktis mingisuguste suuremate jõududega. Kui noh, näiteks poemüüja või postiljon, mine tea. Ei no igatahes tundub nii, kuigi mulle meeldis, v kirjutaks poe müüjast müstilise romaani tõestaks ära, et ka temal on mingid oma kanalid ükskõik kes need siis on, et kuidas me neid ei nimeta jumalateks või, või ükskõik mingiteks pulmadeks. Et see on hästi iseloomulik ja, ja kõigi nende kolme tegelase puhul on läbiv ka see, et nad on oma, selles sootsiumis äratõugatud või igatahes nad ei ole sellise liini esindajad. Jah, no see on täiesti nagu mõnes mõttes tulevad siin juba paralleelid sellise hilisema kontsakultuuriga, et kõigis nendes liikumistes alguses olnud ka see, et sa kuidagi oled väljas ja sa näed selle võrra ühiskonda natuke valusamalt teravamalt. Ja samas need kõik kolm inimest väga otsisid seda osadust või armastust või seost selle kõigega. Ja mõned leidsid siis nagu pärast oma surma või kuidagi takkajärgi selle asja. Sa ütlesid juba surm, et sa oled doteerinud kaaned, loo juhtumise aastad, välja arvatud siis nende vanavanaema loo nad kõik lõpevad noh, põhimõtteliselt nende inimeste surmadega need lood. Ei, ma ei ütleks nii, Masing elasime tükk aega näiteks treigil küll jah, ja isegi streigil ei lõppe surmaga, vaid läheb sealt edasi. Et ta näeb, kuidas inimesed omaks võtavad ning streigiga oli see naljakas asi, et ma tõlkisin jupikese sellest inglise keelde, kuna see on tegelikult Inglismaal toimuv asi. Ja saatsin sill asutusele, mille nimi on nik treikis täit sealt tuli mulle eile õhtul meil, et nad on andnud selle edasi Nictry jõele ainukesele inimesele, kes sellest perest on veel elus, kes seal loos tegutseb. Et nagu väike maailm kuidagi, mis õde ütles, sa ei tea, ta on alles saanud selle väga huvitav. Aga ma mõtlesin, et noh, selle et kõik need lood lõpevad surmaga, on mingisugune Raivo, mida seal sees püüeldakse kuhugi poole, aga lõpuks asi kuidagi vajub laiali. Ma ei näeks nii, ma ei näeks seda. Nii et noh, miks streik on praegu kahe tuhandendatel saanud oma tõelisi, populaarse Masingust on siin tohutu, hea on kui tema 100. juubel inimesed, kes olid sellel hetkel väga marginaalsed ja isegi ise nii-öelda nõidus on praegu viinud juba nõidele superstaari saadeteni. Kas see on hääbumine või on see lihtsalt mingi ringiga? Nojah, pigem siis niimoodi kui, et aga noh, nende loos olevate inimeste jaoks on kuidagi nagu mingisugune hajasisse, nii et ennem tuleb surra, et üles tõusta pärast või kuidagi või kuidagi see, et surma ei ole jah võidetud, et inim inimelud on nagu jäänud sinna. Selles mõttes me kõik nagu suurem ära ja siis kas see nääbumine või on see ikkagi midagi veel? Mulle meeldib mõelda, et see on midagi veel. Aga tore sinu viima, vastus oli ka vastus minu järgmisele küsimusele. Uku Masingu lugu leiab osalt kuskil nõukogude ajas ning trikki lugu ka kuskil ammu minevikus ikka ja, ja sa ei, peaaegu silindreid, jah, võiks nii öelda ja selle küla ravitseja Taarja lugu on veel aegade hämaruses. Laupäeval võiks nagu olla öelda nendel tegelastel. Ma arvan, et nad on sihukesed ajatud tegelased, et see nüüd on sisse vaatama nendesse aegadesse, mis ikka pinna all kuskil ka kestavad inimeste mõtlemises ja maitsetes ja kõiges selles, et see, need ajad nagu. Ma ei näe, et see praegune aeg oleks milleski väga eriline või maksaks nagu sinna juurde, kuid kokku vedada, et need ajad on igas inimeses ka nagu segamini. Selle jutu rajamise alguses küsisin kohe selle loo jutustamise kohta. Ma mõtlesin, et lõpetaks ka sellega, et, et siin tegelikult nagu mingit erilist nipitamist teksti kirjutamisega ei ole, et see on üsna nagu klassikaline loo Westmine. Et kas oli sul plaanis nii või, või lihtsalt kirjutasid nii, tuli välja? No mida lihtsamalt nagu selliseid asju saab käsitleda, et seal on osa seda, tegevust on nii-öelda sellises tavareaalsusest niikuinii väga erinevas erineval pinnal, et siis sellest rääkides võiks proovida olla võimalikult lihtne, et mitte sinna metafüüsika ära kaduda. Selles mõttes loomulikult, mida, mida arusaadavamalt sa ennast väljendad, seda paremini kõigile. Kas sa said nende lugude härra kirjutamisega ka mingisugusest nendest inimestest ka mingis mõttes lahti või ma olen kuulnud, et hästi paljud inimesed, kes näiteks Uku Masinguga on tegelenud, tema tekste, lugenud, et on mingil hetkel nagu natukene lolliks läinud peast? Et, et need tekstid on täiesti nagu seda inimest segama hakanud, et kuidas sul on? Seda ütlesime Toomas Paul, et Masingu tegevus on see intensiivsus natuke suurem, kui inimene ta jõuab, aga ma loodan, et ma olen nüüd nagu see on kontsentraat, sellest, mis ma olen tegelenud ja ja ma ei kavatse enam tegeleda. Ja seda juba mingi viis, kuus pakkumist ära öelnud, et ma ei, ma ei hakka enam inimeste ees rääkima sellisest asjast, nagu et mis ma oskasin teha, see on tehtud ja ja loomulikult, see raamat on mingi summa, ta nagu piisavalt suur selleks, et kokku võtta midagi omatehtud. Vähemalt see ei ole küll mingisugune uudis, et viimasel ajal on hästi palju igasuguseid elulooraamatuid ja üldse ei taha nendest rääkida, sest see on nii tüütu teema minu meelest juba. Aga, ja mingis mõttes on need sinu kolm lugu omamoodi kellelegi elulood ikka jah, aga elul on ju nii palju, kui aru said või see, mis sa nagu noh, mis, mis tuleb edasi Nendel raamatutel, mis praegu tohutuid ummistavad neile ette, et palju sa sealt sellest inimesest teada saad. Ja mind huvitab just inimese elus tegelikult need detailid või mida, nagu alati märgata võib-olla ka, mis võivad selle inimese kohta väga palju rääkida. Sa oled kirjutanud ka täiesti ees- ja perekonnanime tega nendest tegelastest, et siin ei ole nagu ühtpidi midagi varjatud või, või midagi selliseks saladuseks jäetud, et aga teistpidi on see, et, et seal on koos fakt ja ulme ikkagi minu jaoks sulavad kokku, see on nagu noh, ma olen seda võrrelnud maastikumaaliga, et see, et see ei ole maastik, mis seal maali peal, seal on maalija, tema tehnika plusse, mida ta näeb, et need sulavad täiesti üheks asjaks kokku. Vahepeal panime mikrofoni kinni, siis sa rääkisid nagu väga laheda loo, et äkki sa võtsid selle praegu rääkida, kuidas tuli käe peal üks liblikas. Selle kirjutamise juures on minu jaoks tohutu oluline see mingi vaimne läheduses hingeline seos ja siis ühel hetkel lõi see nii välja, et kui manik treigi lugu lõpetasin, viimane väljatrükk oli siis arvutis, olin just tema surmakoha peal. Siis ilmus äkki talvisesse tuppa liblikas koerliblikas ja lendas ringi, istus mulle ranne peale ja vaatas seda ekraani arvutiekraani, et see meenutab neid setu uskumusi, kuidas surnud käivad külas hinged mingitel pühadel või kui neid oodatakse või armastatakse. Ja ongi aeg päevikupidamise juures. Seekord vaata päevikusse. Riho Unt. Neljas veebruar, neljapäev keedan kohvi, katan hommikulaua, esmapilgul triviaalne rituaal, aga täna eriline. Õnnitlen abikaasat sünnipäeva puhul. Vikerraadios eesti laps artistide vahele on ära eksinud Alice Cooper. Võimas milline hommik. Arutame teemal hobidisain ja arvustame selle markantsemalt näidet Vabaduse Risti, mille on püsti pannud Euroopas kaks suuremat alkoholitarbijaid, Tšehhi ja Eesti. Parim reklaam alkoholismi vastu võitlemiseks. Niine tänaval nukufilmi stuudios on paanika. Küberruum on lõplikult viiruste saagiks langenud. Valgetes kitlites mehed, mälupulgad käes, üritavalt bit baite vaos hoida, neid õigele teele suunata, võta aru pähe panna. President Ilvese sütitavad kõned, küberkaitsest pole vilja kandnud. Viies, veebruar, reede, pühendun täiesti uuele ja meeldivale rollile vanaisaks olemisele. Elan kaasa aasta ja kaheksa kuu vanuse Eliise maailma avastamisele. Me mõlemad avastame midagi. Tütretütre üheks lemmiknukuks on kunagi Ameerikast toodud Steven Spielbergi filmi kangelane Pikaga kaelaga ja kortsuline kosmosetulnukas iidi. Istume teleka ees ja vaatame koos samanimelist filmi. Eliise lemmiknukk elustub, tatsab ringi ja räägib inimese kombel. Hämmastav, kui osavalt Spielberg lugu jutustab ja kui täpselt on paigas rõhud. Veelgi hämmastavam on Eliise nutikus, kes tunneb ja tajub ära kõik need kohad, milles režissöör on tahtnud vaatajat, kas naeratada või nutma ajada. Järgmisena võiks ette võtta Schindleri nimekirja, aga kahjuks pole peategelasest nuku veel loodud. Kuues veebruar, laupäeva ei anta asu, vanadele meestele. Olen taas Niine tänaval nukufilmis seekord tudengitega. Ehitame filmi nuku, inglise traat, porolooni ribad, moment, liim, ammoniaagi lõhnav lateks, PVC mahuline vatiin. Paar tundi pusimist ja töölaual seisab 25 sentimeetri pikkune, esialgu Soota ja ametit ta nukuhakatis. Ta seisab ja ootab. Ta on täielikus teadmatuses, mis edasi hakkab juhtuma. Aga tal ei ole valida, tema saatus on ette määratud. Stsenaarium, kui vääramatu jõud ei anna valikuvõimalusi. Paar kuud prožektorite valguses filmikaamera ees ja jälle üks töötunuk juures, nagu neid veel vähe oleks. Ja lõpuks on tema koht nukkude vanadekodus Tartu nukumuuseumis. Seitsmes veebruar, pühapäev. Istun arvuti taga ja kirjutan stsenaariume. Eesti talu peremees Saamuel Pliuhkam on kuulutatud Nobeli rahupreemia laureaadiks Oslo raekojas. Pidulikul tseremoonial ulatab Norra kuningas saamolile Nobeli bareljeefiga kuldse medaljoni. Päevalehtede esikaaned on kaetud saamoli piltidega. Raadio ja televisioon kuulutavad uudist iga tunni tagant. Saamoli seiklustest, vändatakse filme ja kirjutatakse raamatuid. Esimest korda ajaloos on Nobeli rahupreemia omistatud animatsioonikangelasele. Ennebli juhtumit olid nominentideks valitud ainult volisse Gromit ja sedagi vaid füüsika ja keemia alal. Kaheksas veebruar, esmaspäev. Ootan põnevusega, mis täna juhtuma hakkab. Muidu pole ju millestki kirjutada. Vaatan trammi aknast välja, ikka ei midagi. Isegi mitte piletikontol, oli. Kust võtta need kuus-seitse kohustuslikku lauset, millega päevikut täita. Olukord on väljakannatamatu. Tuleks ometi kevad peale koerasitta, ilmuks lume alt nii mõndagi huvitavat, millest kirjutada. Ärataks õige auto talveunest. Äkki on meetri paksune raske lumekoorem plekist pereliikmed madalamaks, sportlikumaks ja moodsamaks pressinud. Tuhkagi ikka seesama Lõuna-Koreas toodetud pisike Ševi mille eest pank iga kuu raha nõuab. Hommikukohvi ja vikerraadio, mis siis veel? Üheksa 30 õnnesoovid. Kui palju eakaid tublisid sünnipäevalapsi. Pooled õnnitlejatest, nagu alati on vabadusvõitlejad. Tunnen ennast rändajana ajamasinas, silme ette ilmub pilt kalevipojast õlal raske lauakoorem. Teisel pildil vehib Suur Tõll vankri rattaga paisates vaenlasi vasakule ja paremale. Järgmisena näen ma Lembitut linnuse vallil, sädelev mõõk peos, kollased juuksed tuules lehvimas. Ja lõpuks leekidest kloostri taustal ratsutab Gaabriel Agnes vallatult süles. 10. veebruar, palgapäev. Kultuurikoja on lõppenud Lindsay jälle vähemalt poolele ilmale peale tehtud Havaist Vanast-Roomast. Kuni inimhinge üksildast soppideni saate tegid Viivika Ludvig, Urmas Vadi, Riho Lauri Saar hingate vahepealsel nädalal spordile kaasa elades vahepeal välja ka. Kohtume nädala aja pärast samal ajal kuulmiseni.