Tere, head kuulajad. Valter jah, Jaak Ojakäär jätkavad aastas 1960 900 aasta lauludega ning alustame täna mõne palaga toonasest Saksa DV levilaululoomingust. Kristerkja Frank sööbel oli sealkandis väga kuulus tuua. Hiljem viis seinad ka abielusadamasse, aga veel hiljem triivisid nad taas lahku. Sellest hoolimata lõid edukalt läbi alati ka solistidena Frank sööbele esituses kuuletegi nüüd Hans piibli laulu pole nii, et ma sind armastada saaksin. Orkestrit juhatab klausklets. 69. aastal tuli Saksa TVs lavale ka mõni uus menukas muusikal ja pakume Neist ühe muusika näite. Con neoon. Tei. Muusikalis püüavad noored inimesed karmile liikluspolitseinikule vingerpussi mängida ja saadavad võluva neiude takk kohtamisele paluma. Nende kahe duetti laulavad Bob vennija Gudrun vihjer ja teevad seda verd liha Elise koori ja orkestri saatel. No seda on isegi muusikaliks üpris raske nimetada, sellepärast et tegu on rohkem siiski selliseid tüüpilise saksa operetiga, mis nähtavasti ka 69. aastal endiselt väga populaarne oli. Või võiks seda nimetada veel ka selliseks review programmiks või? Ma ei tea, aga need Ameerika muusikalid olid muidugi tol aastal juba hoopis teistsugused. Aga ma arvan, tänases saates võiks siiski veel tuua ühe näite, 69. aasta Saksa DV popmuusikast. Helilooja Hans Georg šmiideke kirjutas laulu nimega, kõik algab uuesti ja siin on esitajaid üpris palju. Solist on siis roosmariamme. Aga kaasa teevad veel vokaalansamblid koolibriis. Kolumbia kvartett. 100 aasta laulda sarjas on vist juba juttu olnud ka sellest mammuturneest nimega sõprade meloodiad, mis sai alguse 68. Aga 69. aastal oli Eesti raadio estraadiorkestrile Peeter Sauli juhatusel au sisse olla taustajõuks kogu selle 70 päeva jooksul, kus need kontserdid toonases Nõukogude liidus toimusid jaa, esitajateks toonase idabloki parimad lauljad või vähemalt tuntumad lauljad. Ja võib-olla siis noppida mõned näited neist, kes tol aastal seal osalesid. Regina piisarek Poola lauljatar rääkis päris ladusalt vene keelt. Need on muide Valter Ojakääru mälestused, võin öelda, ta oli kõrgharidusega lauljaga Soboti lauluvõistluse võitja piss kahe ja poole kuuga, aga mõned laused eesti keelt ilmselt pillimeeste käest näiteks üks selline olevaid vana loll. Aga no selge, et hääldus ei pruukinud olla päris perfektne. Tol aastal oli tema esituses üks väga populaarne lugu ka Salvatore Adamo sulest nimega langeb lund. Rumeenia esindaja tomiita popescu oli ju tegelikult ooperilaulja ja seda on tunda ka Vessellowski laulus minu kodumaa, mida ta tollel tuuril esitas. Ja siin vahel peaks vist olema kuulda ka meie tuntud trompetisti abiseid risolo. Kui minna edasi järgmise esineja juurde, siis Serbia päritolu lauljatar Lillijana Petrovitš oli üpris huvitav isiksus. Ta oli olnud kõigepealt joonistusõpetaja, aga peale seda avastati lauljana. Ta võitis Jugoslaavias kõigepealt mitu lauluvõistlust. Esindas oma maad 61. aastal ka Eurovisiooni lauluvõistlusel ja laulis muide, korduvalt ka džässifestivalidel Rotterdamis, Polonias muide isegi koos selliste kuulsustega nagu pianist geni Joe ja trummar Nick Clark. Nikita saa kalokeer oli tol 69. aastal üks jugoslaavia populaarseim levi helilooja. Ja see pala, mida kohe kuulete, ongi tema sulest nimega vein ja kitarr. Minnes edasi 69. aasta sõprade meloodiad, turneega tuleb kindlasti ära märkida ka Rumeenia esindaja, tan spataru. Tema oli selline väga sportlik laulja, kes oli muide mänginud isegi Rumeenia jalgpalli rahvusmeeskonnas. Ja muide, kui ainult jugoslaavlased saiti toll 69. aastal honorari dollarites teised aga rublades, siis püüdsid ju kõik alati ka midagi osta, mitte neid rublasid oma maa vääringusse vahetada. Spataru ostis muide ühest linnast paadi, päramootori ja osavate kätega abise ider õmbles talle selle transportimiseks presidendist koti mis nägi välja sealt nagu vabriku oma kandesangad küljes ja puha. Valter Ojakäär mäletab, et Tanspataru oli selline nagu öeldud, sportlik tüüp, kes tihtipeale ka orkestri pillimehi õhutas ikka pokkerimängule. Ja vist tema enamasti võitjaks jäi. Olgu see siis nii-öelda 69. aasta sõprade meloodia, turnee tausta, sellistest mälestustest. Kui nüüd laulude juurde minna, siis laulis ta tol aastal itaalia helilooja laulu ümber maailma itaalia keeles ja väga Jean nimorandi moodi. Nathan spataru eeskuju on ilmselt kõigile selge Chani morandi ja eks need krõbinad, mis tolle loo juures kõlasid, käivad ka selle 100 aasta laulude sarja juurde, sellepärast et kui on ikka tegu 69. aasta mingisuguse sellise LP plaadiga, siis kas ta aastaks 2001 on krabisima hakanud, midagi ei ole parata. Aga nüüd veel üks ja viimane meenutus tollest sõprade meloodia, kontserdisarjast. Ja veel üks solist, kes oli tol korral kaasas toonasest Jugoslaaviast, see oli meessolist iilitsa šerfeesi. Tegelikult oli ta vist isegi üks suurim publiku lemmik ja seda kahel põhjusel. Esiteks oli ta väga ilus filminäitleja välimusega noormees. Teiseks oli ta võtnud õppust sellest Vene romanss, oi aegu ammuseid sai tollal maailmalööklauluks ja temalgi oli kavas üks laul Sergei Jessenini sõnadele. Laulu autor on küll teadmata. Ta nimi on teada, see on raagus vaher. Ja see pani tol turneel küll igal kontserdil õrnema südamega kuulajad suisa nutma. Muide, laulus oli väga tähtis partiiga kahele Eesti Raadio estraadiorkestri pillimehel. Villem õunapuul, viiulisoologa ja laulusaatepartiis oli oma osa pianistina Endel annusel. Valter ja Jaak Ojakäär on tähele pannud, et tegelikult me oleme kohe päris hullusti vähe pööranud tähelepanu 100 aasta laulude sarjas soome muusikale, sest et kuuekümnendatel aastatel meil hakkasid nendega sidemed väga hästi toimima ja muusikud omavahel kokku saama ja ka koostööd tegema kindlasti. Et kui nüüd valida järgmiseks lauluks üks Soome tuntud laul aastast 69 ühe väga tuntud artisti esituses, siis võiks see olla näiteks Jukka koopame kirjutatud laul nimega ei, kaunimba ehk ei kaunimat. Ja selle esitajaks on Katri Helena. Aastal 69 hakkas oma eduteel kõndima ka tuntud Soome näitleja ja laulja piloiri kes muide mängib väga hästi flööti ja üks esimesi salvestusi tema esituses on just nimelt tollest aastast ja nimega saatuslik samba autor, tuntud soome helilooja jori Malmstein. Ja aastal 69, kui minna nüüd veidi kaugemale maailma, ei saa mõistagi jällegi läbi ilma ansamblit The Beatles kes küll hakkas juba vaikselt otsi kokku tõmbama. Aga tuli veel nii mõnigi ülikuulus lugu näiteks selline pala, mille nimeks on Samsung ja see tõusis tol aastal USA-s esikohale ja Briti edetabelites neljandale. Eks nende edetabelikohtadega on ju ka niimoodi, et erinevad raamatud võivad vahel anda ka erinevaid andmeid aga, aga ma usun, et see lõplik tõde ikkagi tuleb sealt esile ja kui nende edetabelitega veel jätkata, siis aastast 69 leiame ühe sellise laulu, mille autoriks on vein ja viin. Selle nimeks on Khan liida. Ja seegi on üks selliseid lugusid, mis kirjutatud konkreetsel aastal ehk 60 üheksaga tabelitesse, jõudnud neid hiljem ehk 71 ja sealt edasi juba päris mitmete erinevate esitajate kaudu. Üks tuntumaid neist on kindlasti Andy Williams. Ja nüüd oleme vist jõudnud ühe sellise laulu juurde, millest võiks pakkuda mitu eriesitust. 69.-st aastast on siis risk Christopher soni sulest pärit selline laul, mille nimeks on anud bobi mäki. Kriskristofferson ise tuntud kantrilaulja, võib-olla isegi veel tuntum filminäitleja, kirjutas selle loo, esitas seda kõigepealt ise, aga peale seda tundus nii, et meloodia on jumet ja selle võttis oma esitusega Chanishop, linn ja veel hiljem Kenny Rogers, nii et pakume siis kõik need kolm varianti teile selles järjestuses, nagu sai öeldud. Kris Christopher son, Jeanine Chaplini ja Kenny raudjaks. Helilooja Hartfordi kohta ei olegi praegu palju rohkem öelda kui seda, et ta kirjutas ühe väga meeldejääva meloodia nimega Jento in mainud ehk minu hellad mõtted eestikeelses tõlkes. Ja üks tuntumaid esitajaid on selle laulu puhul kindlasti Engelbert hamba think. Engelbrecht Hamperdink ei ole minu teada vist Eestimaa pinnal veel kontserdilaval nähtud, küll aga sellist meest, kelle nimi on jokker ja tema pääses 69. aastal edetabelitesse helilooja rassalli lauluga, mille nimeks delta leidis. Ja täna see 100 osta laulude saate lõpuks jõuame kaugetelt maadelt ja meredel tagasi ka Eestisse. 69. aastal kirjutas Uno Naissoo Vladimir Beekmanni tekstile ühe sellise ilusa mehise valsi nimega meremuinasjutt, et seda on Eestis esitanud väga edukalt nii Vello Orumets kui ka Voldemar Kuslap koos Ell silmaga ja selle teise variandi pakume teile praegu kuulamiseks. Boriss unis Kaaba, valgetest Jedeni ja senini seest ranniku ja ka ruumides ning kuur Jüri ja ka viisid ka Pavast keelu. SK hoone. Teatla Anne Veevalaja Reali ja Barca Mati otsast. Piraapidelentino sorry. Kus kaamerad ja need rakuryerca kui. Veel kui kraadina ta alla mees ta ja väetis taifuunide joonina. Kui son Morvuti, võis ta. Valter Ojakärul on veel meenutusi tollest 69.-st aastast kui sai räägitud tolle aasta lauluvõistlustest siis üks tema tuntumaid laule lilli Prometi tekstile nimega see pole see, mille esitas Marju Kuut, et ei löönud üldse läbi vähemalt žürii arvamuse kohaselt. Mine tea, milles see viga oli, mingi eripreemia ta sai, aga rahva arvamus on muidugi see, et see pole, see on tänaseni jäänud väga populaarseks ja kuulame siis seda Marju kuudi esitust tollest ajast. Tänases 100 aasta laulude sarja saates on vist ruumi mängida veel üks laul aastast 69 Eesti torite poolt kirjutatuna. Olgu see siis Kustas kikerpuu tantsulaul Heidy Tamme esituses. Valter, jah, Jaak Ojakäär soovivad teile kõike head ja kohtume jälle nädala pärast samas sarjas. Sindi kasu oleks ning udust heina kui õhtul peale tööd medaidzee. Idakaares mäe plejaadi koitma. Väsimust ei tunne, jalad vankri peale, vee teeninguni läigib miili. Siis lõpuks tõused pooniagu ning liigu, kus see ju sest enne koitu kallim. 100 aasta laulab.