Tere On laupäev, viies veebruar ja kultuurikaja toimetamise kardan mari tarandi käes. Tänased teemad läheneb raamatuaasta. Jaan Krossi uue näidendi lavastab Mikk Mikiver. Enn Põldroosi maalinäitus on avatud galeriis vaal ja Marko Mäetammenäitus. Kunstihoone galeriis. Kuuleme veel Muhu ja ukraina folklooriansamblite meeldivast koostööst. Kõigepealt aga keskendugem kuulama Andres Langemetsa tõsist mõtiskluste sotsiaalse ehk ühiskondliku tellimuse ülekunstis. Kas kirjandusel ja kunstil on veel sotsiaalsust vajav? Tänane noorem kunsti- ja kirjandusrahvas pole õnneks kuulnudki üht sovjetiaegset lemmik mõistet sotsiaalne tellimus. Seda mõistet ei mõelnud välja siiski kommunistidest ideoloogia juhid vaid seda kasutati ja kasutatakse erineval kujul kogu maailmas juba ammu. Mõiste algupära ei ole täpselt teada, aga ta hakkas levima paralleelselt realistlikku kunsti võidukäiguga eelmisel sajandil enne sümbolismi suurt ja pöördelist läbimurdu, mis käivitas tegeliku modernismi ajastu. Kultuuril arvati olevat peale puhtalt esteetiliste eesmärkide ka mingi kõrgem sotsiaalne ülesanne. Ta pidi kas lugejaid vaatajaid-kuulajaid ühiskondlikult orienteeruma kasvatama, suunama kõrgemate kõlbelis teiega poliitiliste vaadete poole olema kuidagi valgustuslikult hariv ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga, kirjanik pidi ära tundma oma lugejate mitmesugused ootused ja neile siis reageerima, näitama ajalugu ja inimolemust sellisena, nagu see tegelikult on. Reaalsus peegeldama ja publiku hinge juhtima. Politruk id rahva ootustest ei hoolinud, nende silmis oli nende erakond kogu rahvas ja sotsiaalsus. Seega tähendas nendepoolne surve loojatele ikka vana tuttava õukonna kunstinõuet. Siiski näeme tänapäeva kirjandus filmikunstikriitikat lugedes pea kõikjal peale Eesti, et ühiskondliku tellimuse või kindla nähtusega arvestatakse edasi. Eriti kui vaadata mitmesuguste preemiate puhul ette toodavaid põhjendusi. Viimatise Nobeli preemia laureaadi Günter Grass ibul räägitegi peamiselt tema plekktrummi sotsiaalsest tähendusest. Plektrumi keeruline kunstiline kude erilist esiletõstmist ei pälvinud. Nii et tahad või ei taha ikka varavõitu on kunstirahva arvamusest ja selle mõjutamisest Erra tõmmata. Siinkõnelejale meenus üks oma kunagine paksu pahandust tekitanud tekst 1979.-st aastast. Väitsin selles, et tollases nooremas kirjanduskriitikas väljendatakse muudki peale kirjandusteoste arvustamise sest arvustajate hulka tuli tihti filosoof, sotsiolooge ja teisi ühiskonnateadlasi. Kriitika ajas kirjanduse pea kohal nimelt ka oma asja kasutas kirjandusteoseid ära ühiskondlikuks dispuudiks, mida tollal otsesel kujul polnud võimalik ajakirjanduses pidada. Kuigi kritiseeriti kirjandusteoseid, peeti tegelikult silmas ühiskonda. See väide pahastas väga ära mitmeid kirjanikke ja ka esteetika truumaid kriitikuid. Palju vett on sellest ajast merre voolanud. Nii raamatupoes kui ka televisioonis domineerib juba ammu ehtne sotsiaalne tellimus ehk publiku maitse lõa otsas lohisev massikultuur. Massikultuur taipas juba oma sünnist saati ära, et sotsiaalne vastutulek ehk tellimus toob raha sisse. Kusjuures tellimus rahva poolt tuleb Plysseedega kinnistada, et see väga tihti ja palju ei muutuks. Kui tarbijate nõudmised ja vajadused on üldiselt teada, saab massikultuuritootmise masinavärk eriti tõhusalt töötada. Kui 19. sajandi lõpu esoteerilised kunstivoolud nõudsid puhast kunsti kunsti kunsti pärast siis oli neil toonase realismi kõrval raske oma eesmärke saavutada. Alles modernismi diskursus andis esteetilisele muutumisele vabad käed. Sellest kõrvale oli tekkinud 20. sajandi algul eriline kultuurivorm, massikultuur. Esialgu peamised niinimetatud kollase kirjanduse kujul. See viimane siis köitiski rahvahulki andis neile mingi kesise ja naiivse esteetilise elamuse Ki. Ent süvakultuur hakkas üha enam kaotama publikut. See suundumus kehtib tänase päevani. Niipea kui taasiseseisvunud Eestis kadus kirjastamismonopol ja ideoloogiline järelevalve, murdis massikultuur jõuliselt sisse. Nimelt oli sovjetiaegsetes toimetustes ja kirjastustes tehtud ideoloogilise sõelumise sildi all tihtigiga esteetilist tsenseerimist sest toimetajatena töötasid hea hariduse ja kunstimaitsega inimesed. Kui see ülekohus jutumärkides läbi sai, võis iga mees oma kunstimaitset demonstreerida ja raamatuletid täitusid raamatutega, mis aastaid olid käsikirjas seisnud mitte poliitilistel põhjustel, vaid madala kunstitaseme tõttu. Selle asjaarmastajalik kirjavara autorid ise muidugi väitsid, et neid on tõkestatud ikka poliitilistel põhjustel. Tänases kultuurielus on pärast mõneaastast äraootavat seisu elevust ja vilkust ülipalju kunsti näitusi nii hulganisti, et kirglikumgi kunstisõber ei jõua enam kõiki vaatama. Raamatuid tuleb paljudelt kirjastustelt nagu Vändrast saelaudu ja eesti kirjanduse aastaülevaate kirjutajal pole jõudu ega võimalusi kõiki proosateoseid või luulekogusid läbi lugeda. Tiraažid on sealjuures üliväikesed, sest kirja meedia, lugejad tunduvad liikuma eri radu. Et puhtesteetiliselt toimub palju põnevat, siis on publikuhuvi äralangemise ainus tõenäoline põhjendus see, et teosed ei soovi enam kuidagi reageerida rahva ühiskondlikele ootustele. Kunstnik ei tunne huvi ei uue rikkusega tänase vaesuse vastu ei võta mingit kindlat seisukohta nende probleemide suhtes, mis elanikkonnal just tänasel päeval on. Kunstinäitustel on tihti üsna filosoofilised üldistavad nimetused ning pikad teoreetilised seletused näituste kataloogides. Aga need on siiski mingil moel igapäevaprobleemidest kaugel, sageli lihtsalt teistest ühiskondlikest oludest imporditud. Võib-olla on muusika ainus kunstiala, mis ühe rahvuse osa ootusi rahuldab, sest paremat muusikateosed on otseselt vaimulikud, seega religioosse pealisülesandega. Ning see pealisülesanne on vana ja tuttav. Ta sobib hästi usutunde kirgastamiseks ja kinnitamiseks nagu kasvõi praegu toimuv barokkmuusikafestival või kogu vanamuusika üldse. Kuid sedasama võime väita ka Arvo Pärdi ja Erkki-Sven Tüüri puhul. Kirjandus on oma hoiakut kõige rohkem hajevil. Ühiskondliku kihistumise mittemärkamisest oli juba juttu. Rikkurid, kirjanikke huvitav, ma ei hakka, see on seltskonnaajakirjanduse pärusmaa. Inimüksinduse eksistentsiaalsed probleemid on juba varasematel võõrandumise aastatel hästi läbi kirjutatud. Mis üle jääb, üle jääb peamiselt individuaalse vabaduse ja inimsuhete juhuslikkuse kirjeldamine. Kõige sotsiaalsem tellimus, mida järgitakse, on näiteks feministlikke, ideede ja vähemuste vabaduste propageerimine. Aga vähemused on vähemused ka raamatupoes nende raamatuostud tiraaži tõsta. Võib-olla kõige sotsiaalsemad raamatuid on ilmunud õnnepalult out trilt Kenderilt ja veel mõnelt Sesto toodud kirjandusse, uue põlvkonna elu aga vanas eas naturalismi võtmes. Omaette rühma moodustavad ajalookirjanikud, aga need on enamasti juba ammu tuttavad, kindla käega autorid, kel on oma kindel lugejaskond. Niisiis ei saa sotsiaalsest tellimusest kuidagi päriselt üle. Peamiselt sellest nähtusest sõltub teoste olulisus rahvahulkadele ja seega ka edu, aga niisamuti on mujal maailmas raske läbi lüüa kui autoritaba midagi üldolulist ja sotsiaalset kõnekat teiste rahvaste jaoks. Postmodernistlikule ajal on esteetilised paradigmad ja uuendused kõik ammu läbi mängitud, neil pealegi märkimisväärse hilinemisega. Eesti autorid võivad maailma huvitada peamiselt uudse sotsiaalse sõnumi või väga iseäraliku lokaal koloriidiga. Aga esimest on meil juba publiku jaoks vähe ja teiste viljade üleüldse, kui võrukeelne kirjasõna välja arvata. Nii rääkis Andres Langemets, aga nüüd kohe võtame kõne alla ühe sotsiaalses mõttes väga tähtsa asja kogu rahvale kõige laiemale üldsusele suunatud asja. See on raamatuaasta, mis on jõudnud juba väga lähedale, aga mille ettevalmistustöös on aeg-ajalt ikka veel arusaamatusi ja karisid, mis nüüd küll tunduvad ületamisel olevat Katariin leini, selgitab. Orienteeritus raamatule on peetud euroopaliku kultuuritraditsioonis sensiks. Nüüdsest infoühiskonnas võib inimene teadmist enda ja maailma kohta otsida ka teistes meediumides. Ometi ei vähenda need traditsioonilise kirjasõna tähtsust. Varsti algab Eesti raamatu aastaraamatuaasta toimkonnad peavad eesmärgiks seadma sisendada oma tööga uut eneseusku eesti inimeste kõikuma löönud väärtushinnangutes. See on tsitaat Lennart Merikirjast Eesti raamatu aasta korraldajatele. Kõrgelt seatud eesmärkide saavutamiseks on eriala asjatundjad tööd teinud juba kaks aastat. Eesti raamatu aasta peakomitee liikmete sõnade järgi võib kogunenud ideedest korraldada mitte ainult aasta, vaid terve aastakümne. Tehtud on suur eeltöö, mis vajab tõhusat elluviimist. Sellel nädalal võeti töö olulise vahekokkuvõttena vastu. Eesti raamatu aasta eelarve. Eelarve ulatub üle nelja miljoni krooni mille põhiliseks rahastajaks on riik. Kui toetust saadakse ka mitmetelt fondidelt ja valitsustelt. Mart Jaagume sõnade järgi toimus eelarve kinnitamisega nii-öelda riigi raha ümberjagamine. Tavaliselt kaasneb sellega mõningane segadus ning küsimused raha andmise otstarbest ja läbipaistvatest. Küsisin Mart Jaago mäelt Eesti raamatu aasta korralduskomisjoni liikmelt. Millised raskused eelis seisavad. Hetkel on pigem selline rõõmsameelsem meeleolu, et mingi summa raha siiski on olemas, inimesed on tööle rakendatud ja ainus hirm või kõige suurem probleem on see, et kohutab võib-olla see töömaht, mis tuleb teha. See on nagu kõige rohkem ja inimesi siiski kahjuks ei õnnestu nii palju selle korralduse juurde palgata või rakendada, kui on vaja, sest väga paljud inimesed teevad seda kõike oma põhitöö kõrvalt. See on see kõige suurem probleem. Lisaks eelarvele määrati sellel nädalal ka Eesti raamatu aasta peakomitee arendusjuht. Ants Veetõusme võttis vastu planeeritud projektide elluviimise juhi koha. Millised on praeguses olukorras arendusjuhi kõige pakilisemad ülesanded? Minu jaoks on esimene ülesanne muidugi eelarve alusel siis vaadata, kuhu see raha kulub ja milleks ning reaalses elus tuleks kindlustada nüüd, et lähiajal ma arvan, et veebruari-märtsi esimese poole jooksul igas maakonnas oma maakonnatoimkond tehtaks ja et raamat, aasta ürituste plaanid ja kõik paberid infomaterjale, mis on olemas, jõuaksid igav valla, need tõepoolest siga valla raamatukogu teaks, et selline üritus on olemas ning selle ürituse kaudu siis raamat jõuaks iga eestlasele. Eesti raamatu aasta peakomitee tehtud töö ei lõpe raamatuaasta möödumisega. Tulevikus saab saavutatud edasi arendada Eesti Kirjanduse selts. Hando Runnel, Eesti raamatu aasta peakomitee aseesimees. Pärast seda, kui formaalselt algab aprillis 2000, lõpeb aprillis 2001 jääb see vaim ikkagi kestma ja selleks on siis raamatuaasta kinnistatud Eesti Kirjanduse Seltsi juurde. See on selts, mis algas oma tööd sajandi alguses. Okupatsiooni ajal keelati, need on ta taastatud ja loodame, et raamatuaasta aktivistid jääksid siis edaspidi Kirjanduse seltsi usaldusliikmetena üle Eesti jälgima. Raamatukultuuri tõhusust. Hando Runneli sõnul peaks Eesti raamatu aasta toimima nagu soe vihm soodustades seda, mis tahab kasvada. Kujundlikult tuleks siis öelda, mis on siis raamatuaasta, see on nagu soe vihm peakski ilma üle Eesti ja kastma neid taimekesi, mis ise tahavad tõusta. Kui ei ole kusagil vallas või külas sellist aktiivsust ei ole seda taimekestes kasvama tahab hakata, siis ei tule midagi välja. Alaliseks raamatuaasta eesmärgiks on edendada kultuurilist aktiivsust ja ühistegevust ning seda mitte ainult usu tugevdamiseks kõikuma löönud väärtushinnangutes. Hando Runnel. Kultuuriline aktiivsus on tõusnud ja kui niisugune ühistegevus sünnib, siis see ühistehtud tegu oma rõõmuga. Ongiliste elususe allikas. Meie näituste tegevus on nii vilgas, et ükski kultuuritoimetaja ei jõua kõikidele näitustele, kuhu nii meeldiva tähelepanelikkusega kutsuvad galeriide peremehed ja kunstiüldsuse reklaamiinimesed ja avalike suhete inimesed ja meie sellesse saatesse jõudsime valida kaks näitust. Galeriis vaal avati Enn Põldroosimaalide näitus, mille pealkiri on register ja kunstihoone galeriis Marko Mäetammenäitus. Kuid kõigepealt esimesest see on kummardus vanadele meistritele. Tan inspireeritud renessansiaja kunstnike töödest ja näitusel on hulgaliselt kirjasõnalist saate materjali. Nimelt võib iga näitusekülastaja lugeda Enn Põldroosi enda mõtteid, millest selgub, et tegemist on kunstiajaloo üle mõtisklema. Kunstnikuga, kes hüppab heal meelel ajamasinasse, mille maiseks kehastuseks on Euroopa suured kunstimuuseumid ja nende pühal pinnal peibutavad kunstniku minevikku suured kunstinimed. Koostööle. Kuulame, kuidas põhjendab ise oma näitust Enn Põldroos. Kas need on kõik need asjad, mis, mis ma olen nagu endale tähtsaks pidanud kunstiajaloost ja millega ma mängin ja tegutsen, ma olen pannud registrisse. Ja, ja sellepärast, kui te vaatate ka seal seda tööde nimekirja, siis nad on, kõik on nimetasid algava rahastama lasteaiaga, kus originaal, millest ma olen lähtuda, on tehtud nii, et dialoog või kontakti astumine lonid on ilmselt nii, ta on, sest noh, see on nüüd tegelikult perioodid, mis mulle kogu aeg olnud eriti tähtsad on, mul on see juba muidu mingis väga varasest ajast, kui ma hakkasin ise bussiga tegelema, on sajandeid olnud mingid niuksed, ülimalt lähedased ja just sellepärast, et need olid ajad, mis olid täis mingit erilist jõude, sisemist energiat mida hiljem, mis maailmas ei olnud nimetatud positiivset energiat ja sellepärast ma siis nüüd võtsime ka nagu, et uurida neid võimalikke seoseid, mis võiks need ühendused tänapäevaga ja nagu vutitükkideks lahti, eks ole, keerata negatiividest, keerata pahupidi, vaadata, mis sealt tuleb ja jääb ja mida see tegelikult endale tähendab. Ma olen endale seda sõnastanud niiviisi, et et kõik need ajad, mis on maailmas olnud alates ma ei tea kui kaugetest aegadest tegelikult inimene elab korraga neis kõigis ja need on kõik, mis on olemas. Me võime mingil hetkel minna sinna oma mõtis, minna teise tulla tänapäeva tahaksid, ei ole, vastuolud on, ma ei taha ähvardada tänapäeva minevikuga, ma lihtsalt tahan viidata sellele seal kõik Olüks, seal üksaegsel üks uus, elan. Nüüd aga pakun kuulata üht arvamuseavaldust näituse kohta ja seekord ei tule see kunstikriitiku suust, vaid räägib kolleeg Olev subi. Seda võldroosi näitust valas võiks aga lihtsalt nimetada, see on üks mitte tavakohane või mitteetiketikohane sümpaatiaavaldus. Aga ega põld Rosponeetiketist kunagi suurt midagi pidanud ja sümpaatiad ja antipaatiad tugevaid sümbadja antipaatiaid on tal eluaeg olnud. Muidugi on põld, rosin omal, väga ilus ja mitmekihiline tekst sinna juurde kirjutatud. Avamisel rääkis veel juurde sinna. Aga Ta ise on korduvalt öelnud, et ärge kunagi kuulake, mis kunstnik räägib oma piltidest, sest need on tema ettekujutus, et vaadake pilte ja ja ärge seda teksti väga tõsiselt võtke. Päris viima Põldre piltide kohta ei ütle. Tema tema keeruline mitmekihiline jutt oli mis olisem bukletis kirjutatud. Oli küll sarnane piltidega, kus oli väga iroonilisi vihjeid ja ütlemisi ja väga salapärased ütlemata jätmisi. Ja see kõik oli üks keeruline struktuur, mida mina endale kunagi väga ligidal ei lase. Moosi, lihtsamaid asju. Ja, ja need lihtsad asjad olid olemas. Avamisel ta ütles, et teda sellel üheksansi aja juures võlus kõige rohkem nende inimeste tugev ja positiivne ellusuhtumine. No minul on ka alati meeldinud, sellepärast et renessansiajal hakati lõpuks jumalat mõistma, veidi teisiti hakatud õlale patsutama, tolmas käes. Ja, ja, ja see muutis inimese positsiooni. Ja nende piltide on minu jaoks kolm väga tähtsat asja, üks on see, et nad on tõesti tugevad ja. Ja see Põldroosi Noh, lugupidamine ja hinnang René šansile on seal väga kindlalt väljendatud tugeva kompositsiooni ja küllalt raske käega. Teine minu jaoks väga tähtis asi on see, et näitus on nagu terviklik ja läbiva mõttega. Aga minu jaoks õnneks ei ole ühegi pilti lähenemispunkt samane, iga kord on ta veidi erineva silmaga. Saare sõnul on sama asja juurde ja pildis on tekkinud mingisugune tähtis lisand või hoiak, mis teistes vikides puudub. Selle tõttu ei ole nad väga hea seeria mis minu arvates tuleb alati kasuks. Pildid tahavad olla individuaalsed nagu inimesedki. Siis ja kolmas asi, millest üldse praegu ei räägita, kuna hetke kunsti koosseisus ei ole nagu vana professionaalsuse terminid enam kohased. Nimelt nad on väga jõuliselt ja toredasti joonistatud seda joonistusoskust, sellist, mis muutub pildi osaks ja vääristab pilte. Seda ei osata praegu eriti hinnata ja ammugi osata seda soovida, sest seda ei ole nii kerge leida. See on muutunud möödunud aegade piltide professionaalsuseks. Ja sellisena see näitus esindab renessanssi. Aga veel rohkem autorit ja peab ütlema see. Sümpaatia ja lugupidamine renessansi vastu on minu kolleege sajandi saatnud ja küllap saadab edasi. Seosed viited, tsitaadid, nendest tuleb juttu ka teises näitusepalas, mille toob saatesse maris Johannes. Kes on supelnaturaalne inimene, Marko Mäedan. Seda küsimust küsiti eirega minu käest 1000 korda ja ma pean jälle alustama sellest otsast. Et kogu selle projekti mõte ei olnud üldse super naturaalse inimese ümber keerlev see, kogu see, kogu see atmosfäär, vaid projekt algas hoopis teisest otsast projekt algas sellest otsast, et ma soovisin käsitleda Ta selle kuradi jumala omavahelist nii-öelda koostööd maailma maailma loomisel või siis nii-öelda tegemisel ükskõik missugustes sündmustes meid tegelikult vormivad kaks jõudu, hea ja kuri. Mitte ainult hea ja ka mitte ainult kuri, nagu väga paljud inimesed püüavad, püüavad näidata, et noh, et olen üdini ja, või näiteks mõni satanist ütleb, et ainult see ja teine must ja valge. Aga et sinna sinna sellisesse kõrge lennulise ruumi sisse tungida nii-öelda absoluudi, ehk siis kahe noh, vanakuradi ja, ja siis ja siis jumalaga nii-öelda dialoogi astuda, ütleme piltlikult nii et, et seda teha, selleks oli vaja just konstrueerida selline tegelane, kes oleks mingilgi moel selleks võimeline. Supernaturaalne, keegi noh, et sest lihtsurelik inimene jalgadega maa peal, noh, see nagu ebaloogiline, et noh, vestleb kuradiga sihuke Seewaldi värk kohe käega ilmutuse saanud aga konstrueerinud täiesti teadlikult sellise sellise olendi selleks konkreetseks puhuks. Ja see ja see sai tehtud muidugi enda näo järgi, kuna kuna ma lähtusin ja nii-öelda sellest printsiibist, et looja kui mingil määral ka jumal, jumal, jumalikkuse sädemega olend, kes teeb parasjagu, kui ma näiteks üliõpilastele räägin, et et noh, nad peavad midagi tegema või, või sünnitama ideid, et samuti noh, võtku asja kui maailma looja, kui jumal, keel on absoluutselt kõik võimalik, siis kunst on selline ala, kus ei olegi tegelikult piire. Piirid on inimese enda sees. Ja kunstnik, looja, eba, ebamaine olend sobis selleks suurepäraselt ja seetõttu noh, tegin niisuguse olendi super supernatsidel ja nii ta sündis. Ja lõpuks miks ta pealkirjaks sai, leidsin, et sellel üritusel või kogu sellel kogu sellele näitusele komplektil on, on osutusta selliseks ühiseks nimetajaks või ühiseks niukseks pidepunktiks, mille ümber kõik see asi hakkas keerlema pärast. Ta ei pea olema minu nägu, ma kujutan ette, et ta võiks olla ka keegi anonüümne, aga ma ei osanud lihtsalt sellist miilbernatšeri mingisse ebaloomulikku olendit kujutada. Tegin ta lihtsalt enda järgi. Selles mängus kuidas siis jumala ja kuradi dialoog allus. See oli väga huvitav, sest tuleb tunnistada, et üldse, et teha nende lahed dialoogi mäletan sulaselgelt seda päeva kevadel, kui mul, see noh, öeldakse, et inspiratsioon tuleb peale, noh, ma olen alati teinud selle asjaga nalja, öelnud, et näete institutsiooni tuletud tööd teha lihtsalt. Ja noh, fifty-fifty ilmselt mäletan ergult, kuidas, kuidas mul tuli järsku see mõte, et tõesti mitte mitte kuskilt tuli see mõte, et tuleb teha nendevahelisi dialooge ja, ja see oli muidugi huvitav, sest noh, väga-väga imelik on panna kellelegi sõnu suhu või, või mõtteid, aga see oli küllaltki aja aeganõudev pikaldane protsess ja magu ei üritasin igasugused niukesed tehisliku välja mõtlemist vältida, et sind lasta sellel niimoodi ajapikku ise välja selekteerida üksikutest mõtetest noh üles üles märgituna, lõpuks ta siis valmis. Ja, aga noh, see oli huvitav, sest sest noh, mingil määral sa nagu annad sellele mannile rohkem kihte, kui kujutavas kunstis on võimalik, et sa annad talle nagu mingisuguse karakteri ja mingisuguse noh nagu iseloomu tõesti, et noh, et kuidas ta vastab, et noh, kas ta niimoodi näiliselt hästi juhmilt, et oh, ma ei tea ja mis nüüd saab ja, või siis ta hästi kaval näiteks vanakurat suure tõenäosusega seal on niisugune kaval, kes viskab nihukest nihukest kahtlast nalja ja aga noh, on niuke asjast üle vähemalt näiliselt jumal, kes ei hakka üldse niimoodi mingisuguste värvides sulgedega ennast ehtima, on selline, kes pigem on vait või siis näib võib-olla isegi naiivsena, aga tegelikult on tema see, kes asja teab, et siin tegi, tekivad niuksed, huvitavad tasandid, et sa saad nagu neile ebaloomulikele olenditele isegi kinnistada mingisuguseid nagu inimlik iseloomuomadusi või iseennast sealjuures veel seda super naturaalselt mina siis ka noh, vaadata niisuguses valguses, nagu ta kuidagi sinna vahele hästi paigutub, et noh, sugugi mitte küündiv nende kahe absoluudini nagu nendes dialoogides sealt ka välja loeb. Siiski ma olen selline õpipoisi rollis, seal ei küsi ja niisugune noh, ikkagi ikkagi pooli asjugi ei tea, mida need vanad tegijad teavad? No ma loodan, et teie seletus pisut abistab kuulajad seda interaktiivset mängu kaasa mängimast, aga minul on nii-öelda oma isikliku kogemuse pealt nüüd suur tahtmine küsida teie käest, miks need on kõik kujutatud sellisel nõukogude aegse kooli plakatina, see tekitas minust esimest sellist hirmu ja kohutas mind, kui ma sinna galeriisse sisse astusin. Me oleme nõukogude aegse kasvatusega inimesed parasjagu, need, kes me siin räägime, me mäletan väga hästi neid plakateid, kes nüüd ei tea, neil pole mitte mingisugust seost ja neile seonduvad nad hoopis muude, kolmandate neljandate asjadega. Aga miks nad sedamoodi on? Põhjus on ilmselge, et millist, millist eesmärki teenisid plakatid oma omal ajal just tuumapomm, kui tuumaseen on õhus, mida tuleks siis teha joosta näiteks vasakule, kui vasakul on pääsetee? Et plakat oli väga selge suunitlusega info, ainult andja meile, kui sa vaatasid plakatit vähegi aru peas, sa said täpselt aru, mis teha, said sisust absoluutselt hästi aru ja ma püüan samuti oma töödes jõuda sinnamaale, et vaatajal ei läheks seal midagi kaotsi, vaid noh, jõuaks täpselt sinna, kuhu, kuhu mina teda suunan. Informatsioon oleks võrdlemisi loetav. Näituse teema lõpetuseks. Tarbekunstimuuseumis on ikka veel avatud rahvakunstiesemete näitus Marika ja Heinz valgukogudest. Jõuate seda vaadata veel enne pühapäeva õhtut seal homme mil vikerraadios kell 23. Null viis on kavas saade kuu sündmus, milles Kerttu Soans meid just sellele näitusele mõttes veel kord viib. Ja meie järgmine teema on rõõmustav teadmine vanade meistrite loomingulisest jõust. Jaan Krossi uus näidend. Draamateatri laval vend Enrico ja tema piiskop Se Jaan Krossi näitemäng esietendus eile Draamateatri väikeses saalis Mikk Mikiveri lavastuses kus peaosades Raimo Pass või Sulev Depart, Guido Kangur ja teised. 19. veebruaril saab Jaan Kross 80 aastaseks. Millal ja mil moel jõudis vend Enrico lugu Mikk Mikiveri nii? Lugupeetud elus klassik helistas mulle ja, ja ütles, et kas ma saaksin aega, ta loeks mulle midagi ette, kuna ma teadsin, et Ambroosaga hirmsasti hõivatud just siis ma ütlesin, et ma ei oska selle kohta midagi ütelda. Tule siis, näed, ja mu suureks üllatuseks luges ta ette originaalse näidend. Ka sellest on nüüd juba natukene aega möödas. Mulle tundub, et see oli 97. Kui vaba on lavastaja juhul kui materjal pärineb elusalt klassist Kui ma palusin tal kunagi kirjutada keisri Hull teatri jaoks just nimelt talle endal siis ta ütles, et kas ma ei teeks seda ise, aga ma ei julgenud seda teha, see oli nii võimas, nii mahukas ja, ja nii edasi ja siis, kui oli esietendus läbi siis enne, kui me all asusime torti lahti lõikama, ütles ta mulle vaikselt. Oleks ikka pidanud distina tegema, näed, et noh, liiga paljudest asjadest loobuda pöördtooli tunni puhul. Ta ütles niimoodi, et see on, see on nüüd sinu käes või ma ei mäleta, kas ta ütles teie käes, kuna mandriga seda kahekesi tegime. Ja see on teie asi, sellest ma lugesin välja, ta usaldab mein ja ta ei ole ka mitte noh, niisugune peps inimene. Kuigi tema on üks neist autorist, kes lubab mul olla natukene vana aegne, selles mõttes vanaaegne, usaldada sõna. Ma usun sõna, kui sõna on hea kirjaniku poolt kirjutatud, sellepärast et siis siis ta tõuseb üles sealt mustvalgest figuratsioonist tallama maht, tema puhul ma usun-usun sõna jõusse ja, ja seetõttu nagu võiks tunduda, et, et kuidas siis seda väärtuslikku sõna sealt läheb kärpima. Räägime nüüd sellest loost ka natuke, et kas ta on nagu ühe erilise saatusega inimese lugu või on seal midagi üldisemat, millele see siis nagu tendeerida? On on midagi nii tüüpilist sellest ajast, kus ta algab 1940, kui doktor varese valitsus on, on pool aastat olnud võimul. Ja see, see on nii tüüpiline, et nii nagu igav hirmus tüüpiline on ka veidi veidi naljakas, nii nagu krossi ise kirjutab pealkirja all ütleb mõnele farss, mõnele draama, nii nagu tavaliselt ikka. Et need nooremad näitlejad ajasid silmad ammuli, kas kas oli võimalik, et niisuguseid asju juhtus või niisuguste absurdsete asjade pärast, inimesed saadeti Siberisse ja nii edasi ja nii edasi. Aga meie, kes me sealt tuleme ja mäletame seda vaadata ühe natukene teistsuguse, teistsuguse pilguga ja ja muiata selle üle, samal ajal teades, et et siis me eriti ei muianud. Ja meil ei olnud seda vabadust, et kõik see on absurdne jama. See on karjuv ebaõigluse ja ülekohus demokraatia ja kõige muu vastu. Jah, küll ta on üks oma omamoodi läbilõige, omamoodi pilt sellest ajast ja, ja ikkagi ta läheb eriti ühe tegelase kaudu. Ta läheb selleni välja. Et on, on midagi, mis selles ajas vastu pidas, mis, mis säilitas selle, mis inimesest inimese teeb. Ja tõenäoliselt on, on, eks ole tuhandeid ja tuhandeid teisi inimesi, kes tulid sellest ajast läbi, nii et inimene neis säilusi ja, ja kohtasid seda Eesti riigi taasiseseisvumist sisemise rahuloluga ja, ja on võimelised selles kaasa tegema, töötama ilma, et nad oleksid, oleksid lõplikult rikutud sellest, selle, sellest režiimist, kust me tuleme. Meie kultuuriruumis on ringi liikunud üks hämmastava elusaatusega meestõlkija Aleksander Kurtna kelle kohta öeldi, et ta on istunud Vatikani vangikongis vene spioonina ja Vene vangilaagris Vatikani agendina. Tema elukäik ja saatus. Nii palju või vähe, kui sellest Brežnevi ajal räägiti jahmatas lühema elulooga kuulajad hingepõhjani. See elu näis kirevam, kardetavam võimatum kui ükskõik missugune romaanis kirjeldatu. Mikk Mikiver, kas Jaan Krossi vend Enrico prototüübiks on pan Kurtna? Kross võiks sellest ise rääkida, tõenäoliselt ta ütleks nii, nagu ta ütles mulle, kui ta oli näidendi ette lugenud seal oma toas ja, ja kui ma siis pärast selle näidendi vangistust esimese kohvi rööpasin, siis me rääkisime natuke tõesti, äkki ma küsisin ta käest, et kuule, et kas siin võiks olla taga ka Kurtna lugu ja sahh aru said? Et, et küll ta on, aga aga ta ei ole noh, mitte absoluutse täpsusega jäljendades Kurtna elusaatust ja kõiki asju, aga, aga mõned asjad on, on, on küll. Niisugused, mis profittlicy siis üheksakümnendatel avastatud ülekuulamisprotokollidest on, on välja tulnud, eks ole, kus kus ka Kurtna nimi on, on sees ja ja küll on üks, üks niisugune. Lepitava käesirutus krossi poolt siis siis ka sinnapoole, eks ole, et ükskõik, mis oli, tõenäoliselt ei olnud prototüüp selline, kes oleks ühtegi inimest hukka saatnud, kes oli liiga nutikas selleks, et, et anda sinna, kus talt nõuti aeg-ajalt ettekandeid või, või andmeid, anda sinna midagi niisugust mida nad, kui oma paberites ringi vaatasid, siis selgus, et niikuinii juba teadsid või mis oleks kellelegi kellelegi saatuslikuks saanud, et see mees oli hoopis teistsugune, aga ta ta väärtus meie jaoks minu jaoks ja mu kaasaegsete ja nooremate inimeste jaoks, kes teatriga tegelesid, oli ikka meeletult suur, sest et kõik see, mida ta, mida ta tõlkis ja mida siis aeg-ajalt mõnda asja ka õnnestus siin Eestis teha, eks ole, suurel Venemaal imestate, et kuidas me seda saame. Ja samal ajal kõik need käsikirjalised asjad, mis, mida, mis levisid meie hulgas, me olime ikka ikka maailmaga tänu temale on natukene natukene kursis. Nii et. Just tema on, on see Hendrikko, aga taolise katusega inimesi ehk on, ehk on mitmeid ja ja krossisuhe on nii, et ühest teatud hetkest kui ei ole surmapattu, siis peaks peaks jätma kõrvale kõik muu ja vaatama mida, mida väärtuslikku see inimene tegi ja selle järgi teda hindama, nii saan mina asjast aru.