Kui hakkab mängima Ravelli boolero, siis minul esimene assotsiatsioon seostub Ülle Ulla teiega. Igal inimesel tekitab muusika ja mõni muusikateos iseäranis mingisuguseid emotsioone. Kaemusi võib olla tagasivaateid või, või lihtsalt mingisuguse emotsionaalse seisundi. Ja ei olegi vist inimest, kelle jaoks ei ole mõni teos muusikateos erilise tähendusega. Millegipärast oli minul ettekujutus et Ravelli boolero on teie jaoks ka kuidagi eriline teos. Mis võib olla elu lõpuni teis midagi kutsub esile. Kas ma eksisin? Ei, ei eksinud. Tõepoolest, see on seal lugu, mis nagu tuletab meelde mitte terve suure lõigu minu elust, mis möödus Estonia teatris tantsijana. Ja just nimelt Ravelli boolero oli nagu ballett, mis mis tegi mind, nagu ma hiljem olen aru saanud. Kuni kuni praeguse ajani nagu väga tuntuks ja. Mulle isegi tundub, et et armastatud tantsijaks tolle aja vaatajate hulgas tänaseni mingisugune uus tutvus tekib mõne vanema inimesega, siis tema esimene meenutus on nagu selle minu esinemise kohta selles. Selles lavastuses Estonia teatris. See sellest loost oleks väga palju minul mõlgutada mõtet vestelda. Ei tea timisele. Tähendab, see oli periood Estonia teatris viiekümnendad aastad. Siis lavastas meil Moskva ballettmeister Vladimir Burmeister terve rea väga õnnestunud ballete. Esimene oli Esmeralda. Tema järgmine lavastus oli Luikede järv. Ja kolmas oli kolm lühiballetti. Ja kõik need kolm lavastust tol ajal tähendab, loeti naguniisuguseks etapilisteks lavastuslik sündmusteks mõttesse kolm balleti. Esimene lugu oli Helmi puur. Pärnaluu ja naisballetirühm. Hingestatud graatsiline sopen. Ja ja lõpus, siis sädeleb see Straussi anna, mille vahele siis Burmeister leidis sobiva, kas Ravelli pool ära? See oli täitsa sümmeetu. Tants lähtus täiesti sellest muusikast. Helda Renter oli lavakujunduse ja kostüümide kunstnik ja ta nägi seda. Seda lavastust niisugustes toonides nagu just seda koolerat kuldpruun ja punane. Ja lava oli täiesti. Must tume taga oli ja külgede peal olid sametkardinad. Et riided ja paremal pool üleval rippus üks mingisugune tuli mingisugune kandelaager või, või ühter ja see, see lavatehnika lavatehniliste võimaluste tõttu see lühter, kui ta põles, tekkis mingisugune kahin. Niisugune. Niisugune tähendab, laval ei olnud vaikus, kui eesriie läks lahti, seda tegelikult lava taga seistes seal Iisride mustlasameti kardina taga, seda ei olnud nagu kuulda, millal eesriie lahti läks. Aga niukene sume, niisugune kohin oli laval. Ja siis hakkas äkki see rütmipulss lööma vaikselt alguses. Lava oli täiesti tühi. Ja siis läks välja naine. Naine, kes oli nagu üksi ühel suurel Siis selle aeglase rütmi saatel ja. Siis, kui nagu see muusika kogu aeg tõuseb, pillid tulevad kogu aeg juurde. Nii oli ka Pormeister mõelnud kogu aeg laval tegevuse toimuva, tähendab alguses tuli üks mees kõrvale siis aja pärast teine, siis neli, siis veel neli, siis veel neli. Need laval oli siis 14 meest, üks naine lõpuks. Aga see nad ei tulnudki korraga, nad tulid lavale kõik, nii nagu muusikat ja areneb. Ja tõuseb. Nagu on, kas niisugune rütm, mis nagu surub peale tolersonist Morrisoni väljelse see tantsija jaoks see põhiline on see rütm ja see teema, mis kogu aeg kordub, see hakkab teda nagu vaevama hakkab teda nagu painama ja ja, ja, ja siis, sellest tekib lõpus lõpus nihuke kordumine ja kudumine ja kordumine. Ja kurb Burmeister oli välja mõelnud ühe niisuguse põhisammu, millega iga kord, kui see teema, ma ei tea, kas 18 korjovi 16 korda, palju seeläbi käib, algab see lugu kogu aeg. Iga kord algas selle sammuga ja siis tõusis jälle kraad kõrgemale, kraad kõrgemale. Ja lõpuks oli siis terve see lavarahvast täis. See naine. Ja need mehed, kelle, kelle tants kogu aeg nagu kasvas, kasvas mehed nagu tungisid naisele ligemale ja nagu peale naise ülesanne kõige sellesama juures oli nagu poeg, tõrjuda neid mehi. Ja siis see keri süles sugune lõpul lõbu mingisuguse Kareniga lõpp siis lõppedes. Ei, alati oli alati oli pööraselt hea vastuvõtt alguses oli nagu mingisugune vaikus tükk aega saalis. Ja siis oli üks niisugune tohutu innovatsioon ja see oli peaaegu alati. Millegipärast oli see etendus väga mõjuv. Kas teil oli raske minna sellesse muusikasse või serveli boolero on on sedalaadi muusika mille üle nagu ei peagi juurdlema, et ta tuleb ise sinu sisse. Ja ta tuleb just nimelt ise, siin oligi kõigepealt kuna see, see meeleolu mulle väga sobis, siis mul ei olnudki nagu vaja temaks nagu eriti ette valmistada, mõne osa jaoks võib-olla peab väga süvenema enne lavale minekut. Siin oli kõigepealt nagu vaja koguda jõudu, sellepärast et kuidas nüüd dirigent parajasti juhatas, kas kas natukene tempo oli kiirem või natukene aeglasem, aga mis te ette nähtud on kuskil 17 või 16 või minutit on temaga kestvus, tähendab, nii kaua oli, oli, olin ma kogu aeg laval ja oli vaja ühesõnaga nagu energiat ja jõudu valija füüsiliselt ennast ette valmistada, selleks et lõpuks jätkuks jõudu, sest tants algas minimaalselt, algas ainult sammudest lihtsalt astumisest ette tagant ette ja ja rütm tuli kehasse kohe. Ja niisugune lummav, tõesti, see oli niisugune niisugune noh, nagu see muusika on. Ja, ja see muusika ise nagu andis kohe selle meeleolu see lava atmosfäär ka vist ma rääkisin, et, et oli täielik vaikus ja siis see kahin ja siis hakkas sealt kahinest tulema. Äkki need, need trummid sealt lõid? Läbise rütm. Ja, ja kõik, see oli nii loogiline ja see oli nii suurepärane. Väga-väga mõjuv. Kas teel seda kuulates ma mõtlen, niisiis kui ka praegu seostub ka midagi hispaania liku või ei, see ei olegi selle teose puhul. Need on teil läinud kuidagi loomuliku naiseliku tunnetuse rada, jääb tantsija tunnete särada. Tegelikult tol ajal me nagu hispaania tantsust kui sellisest, nagu ta tegelikult on, nagu meile erilist erilisi teadmisi ei olnudki. Tantsisime sellist hispaaniat nagu seda vene balletikool viljeles kaljude aastakümneid. Vaat ma ei tea, kuidas see oli kõnestiil sinna siis jäänud püsima paljud aastaid hiljem, kui algas meil läbikäimine välisriikidega rohkem ja me nägime neid balletitrupp või siis mina olin täiesti jahmunud, sest et noh, Tallinnas mind nagu peeti Hispaania tantsude spetsialistiks või noh, asjatundjaks või, või vähemalt ise arvasin ka, et nii nagu vist peaks olema see asi. Aga tegelik hispaaniatants on hoopis minu arvates hoopis keerulisem. Jaa, jaa. No ma, ma arvan ka, et isegi huvitavam. Sest, et noh, tol ajal ka see pakkus mulle palju huvi ja, ja ma olin väga selle selle selle mõju all, et nii tantsida ja, ja saavutada niisugune stiil, maneer nagu seda tantsiti meil Moskvas ja Leningradis. Aga jah, tegelikult on see midagi muud selles mõttes nagu hispaaniapärasusest rääkida ei saagi. See oli jah, niisugune planeediks mida me kujutasime ette, et ta on, aga tegelikult siiski Burmeistri mõte oli ka see, et et see on siiski naine ja need on inimlikud tunded, nisukest suhe sellesse ümbrusesse, mis oli sel momendil naise ümber. Kui neid muusika interpretatsiooni kuulame ka ravini poole rada mänginud vist küll kõikide maade orkestrit, meie orkester, kaasa arvatud Estonia orkestrist rääkimata, siis ta tuleb ka igal dirigendile igale orkestrilt välja mitte hispaanialikult, vaid ikka läbi selle dirigendi näo, tunnetuse ja kätte. Kas te olete käinud Hispaanias? Ei, see oli mul nagu kunagi salasooviks küll, aga kuna ma praegu enam Hispaania tantsi, tantsi, siis on see nagu jäänud. See on nagu mahatõmmatud see unistus seda näha või. Aga ma armastan küll väga filmideski, nii kuuski ma kuskil näen, et keegi tantsib kastaneetilisega või üldse nihukest hispaaniat, no siis ma alati kindlasti jään televiisorid peatuma, sestap tihtipeale na naisterahval on kodus nii palju toimetusi, et ta ei või istuda kogu aeg televiisori juures ja oodata ja vaadata, mis sealt nüüd tuleb. Ja ei saa kõige nagu kaasa elada ka. Aga kui, mis puudutab Hispaaniast, siis ma jään kindlasti alati vaatama, sest et mingisugune niisugune niisugune hingesugulus, mul tunne nagu endale püüan kultiveerida, see peab nagu olema. Isa. Tõmme on, tähendab, üldse meil liidus on väga paljudes teatrites seda sama muusikat kasutatud ja lavastatud. Ja on lavastajad, on tihtipeale püüdnud leida asjale konkreetse süžee seal toimuvad kahevõitlused lausa kohe ehtsalt, noad on käes ja keegi sureb ja ja nii jabur meister ütles, alustades seda tööd kohe, et tegelikult toimub võitlus, aga mingisuguseid rekvisiite ei ole. Ja mingisugust, sest me ei näita, siin on puhas tants ja tema tantsule tõesti nagu kõige lähemistele muusika väljendamiseks just nimelt see, see tantsukasv, lihtsalt tantsujõulisus, nii nagu muusika kogu aeg kasvas, nii kogu aeg, kasvasid liigutused ja ja turg ja ühtsus. Ja täpselt täiesti muusikaga nagu kokkusulamine. Nii et ja just ka ja ka näiteks samuti kunstniku töö, see oli ka see, see gamma värvigamma oli nii niisugune sume soe ja see naine oma kuldpitskleidis seal nende, nende pruunide ja punaste meeste keskel. Ja paljudes lavastustes on seal nagu hispaaniapärased kostüümid tavaliselt hästi kirevad ja ja seal on nii, et silmad ei jõua ära vaadata, mis seal kõik laval on. Aga see lavastus oli selles mõttes minu arvates. No arvatavasti nii, inimesed alati räägivad oma oma mälestustest noorusmaade poole, et siis oli seal midagi väga suurepärast. No arvatavasti on osaliselt muidugi ka see minu juureski praegu, nii et ma meenutan seda sellega koos oma noorust, mis tundub nii nii, nii kaunis, nii, nii kauge ja, ja kuidagi uskumatu, et et selliseid toredaid asju on saanud kaasa teha. Ja kui mõnikord räägitakse, kui ma nüüd saaksin seda rolli uuesti mängida, siis ma teeksin seda teisiti ettepoole suhtes on selline tunne. Et kui veel tantsiks teda, siis analoogilises kontseptsioonist samasse seades või laval ma kindlasti ma olen tihtipeale mõelnud, et, et praegu on veel olemas neid inimesi, kes seda Vladimir Burmeistrilavastust mäletavad. Ja mul on tihtipeale olnud niisugune salasuur, et küll oleks tore, kui praegu veel teadvusse saaksime lavastuse Tuua õpetada noorematele tantsijatele, et see oleks nagu seda pääst. Kunagi ma sellest isegi nagu rääkisin, aga, aga siis leiti, et olevat olnud ajal niisugune suur sündmus, et seda nagu ei tohi puutuda. Noh, niisugune arvamus oli umbes 15 aastat tagasi, ma ei tea, kuidas sa praegu võiks olla. Aga sellest kahju, sellest on kahju, sest see on tõepoolest. Ja just hiljaaegu ma kuulsin, et Moskva Stanislavski teater on siiamaale säilitanud Vladimir Burmeisti luikede järvega. See näitab lugupidamisele lavastaja vastu ja selle lavastuse vastu, see on selle teatri kullafond, ajalugu ja nad on mänginud seda juba 1000 korda. Ja nad hoiavad seda lavastust. Lavastus lavastati ja 20 aastat tagasi. Meie teatris ei ole ühtegi sellist lavastust, mida me oleksime hoidnud läbi säilitama kahemeetrist. Te olete tantsija, kui te kuulate? Ma ei räägi siin poolevad ega mingit konkreetset muusikateost. Kui te kuulete muusikat. Kuidas te võtate seda vastu? Tean, igal inimesel on oma omapära muusika tajumiseks. Tol ajal, kui ma tantsisin, siis alati, kui ma kuulasin head muusikat siis alati mul tekkisid siuksed kujutluspildid silmade ette, mis olid seotud liikumisega ja tantsuga. Mul kujutlesin Nende sammusid ja ja kohe täiesti terved liigutuste kombinatsioonid olid mul kohe silmade ees. Siis ma kunagi taipasin, et niimoodi muusikat mulle keegi ütles, et niimoodi muusikat ei kuulata, et et tegelikult selge tantsija võib nii mõtelda, keegi teine ei saa ju mõtelda, sammusid välja. Ja näha seda niisuguses niisuguses vaatevinklist. Ja, ja praegusel juhul ma lihtsalt kuulan helisid ja meloodiaid teemat ja ja ma ei tea. Ma ma enese arvates kuulan nüüd õigemini muusikat. Tol ajal, see oli väga kitsas lähenemine, ainult tantsusammud, nii nagu tantsijad, vaesekesed, nad on tõesti selle, see elukutse nõuab nii suurt tööd ja niisu niisugust ennast andmist, et seal ei jää millegi muu jaoks enam ele. Aga ega, ega võimalust või sa mõtled ainult nendele, kuidas neid liigutusi õigemini paremini Komandada tahaksin nende kaitseks siiski öelda et ei saa öelda, võib-olla üks kuulamise viis on õigem kui teine. Kui tantsija kuuleb seda läbi liikumise. Siis taha tunnetab seda rikkust, muusikarikkust ja muusika, ilu ja, ja kõike seda ju. Ma arvan, peaaegu samamoodi. Ei, ma kardan, tunneb vähem seda, kuulab vähem muusikat kuuleb siis rütmi rohkem või jääd ja ta hindab teie element meloodiat siiski küll ka see paneb laulma keha. Aga mul on tunne, et. Nojah ma kujutan ette, et Mai Murdmaa kuulab muusikat, liikumist, ta oskab seda korraga kuulata, tema on jõudnud kindlasti sellisele tasemele. Aga mina olin tol ajal ainult tantsija, ema ei olnud lavastaja ja mina siis. Sellepärast ma ei olegi lavastaja, et ma ei ole osanud niimoodi muusikat kuulata. Tol ajal