Arvasin. Helge seadunud selle maja ees. Tähisala Estonia teatri- ja kontserdisaali avamise viienda aastapäeva. 24. augustil 1930 13. aastal tuldi siia lähedalt ja kaugelt. Osa saada Eesti rahvusliku liikumise. See maja tõusis siia tühjale turuplatsile selles et üleoleva seltskonna meeldajade venestus poliidiga kimpe tõestada ka selle maa keel, laul ja tants võisid kunagi nii kõrgele ja kaugele, tõustes Endale igaviku plats. Mõne minutiga kokku võtta hobusele vaja keerulist ajalugu. Tollel hetkel liiga väikese lühikese i võiks esimese 25 ima mahukas raamat ülejäänud istena odavad aunad ja laiali. Kui tänasel päeval oma mõtteid ja tähelepanu koondada ainult ühe lehe, Daily miljon võib-olla eriline ja samal ajal ka sümboolne tähendus kogu meie ettevõtmise. Teie ees on hall kivimürakas meie raiutud kuupäev 13. juuni 1910. aastal. Sellel päeval, seitsmenda Ülemaalise laupäeva ajal tahtis Estonia seltsi juhatus panna pidulikul Estonia majale. Nurgakivitseremoonia oli ohustanud. Kuid viimasel hetkel teevad mulle perekonna Soomes selle küsimuse ära. Kuna Estonia WC-s leidnud ei olnud nõus mina. Austamiseks ja meeldetuletamise eest me oleme teatri- ja muusikamuuseumis toob välja Estonia seltsi ajaloolise lipu. Mõtleme neeruga. Kuigi minuni nurgakivi paneku tseremoonia ja ei takistanud ehitamise alustamist järgmisel aastal sümboolse iga Estonia näitleja vihkad oma käega ja vundamendi süvendit ühe kivi mis pidi sümboliseerima kogu meie kultuurikihi eesti rahvuse püüd leida aardeid paremalt poolt. Ja seesama ajalooline müüdi Estonia maja valmimise käigus ja siseõue seina puude huma hoida ei läbi käinud aeg. Ja selles leinas seisis kuni 1944. aasta märtsikuu barbaarse pommitamise öö ja kurda koos vaenede usule keskel. Teatrihoone taastamise käigus seda ei leidu. Võib-olla ei osanud enam otsida kummalisel kombel see kivilaad mullapinnas pureda uni tänavune suvi, soe juunikuu selles on midagi sümboolset, uute lootuste unistuse ja mõtete vääri. See kivi tuli jälle maapinnast välja. Et olla meele poes käinud, tuleks selle maja kogu meie rahvusliku kultuuri arendamise suunas. Ja kui meil siin siseõues remont saab lõbedanud, leiab kivi taas auväärsel kohal. Vana Estonia. Le aiast. Me ei tea, millal saame Norragi panna Estonia teatri uuele hoonele. Praeguses situatsioonis käib elav diskussioon selle üle. Aga ma olen veendunud kolleegidega nii nagu meie rahva kunagi oli. Julgus ja tõearmastus olla üle väikestest väikestest muredest ja oli see nii ka leiab. Meie linnaplaneerijate selts on koos kogu rahvaga teadre õige ja päädise paiga. See maja on ju esinevate sõnade lavastusi silmas pidades. Ja esimene Eesti muusikateater, Estonia teatri uus olu ooda veel Elina eeloleval kevadel giga Toonane Taavi Tallinna südalinna, ülehomme ka meie vanu aia looduse näidamises võeti avansina FDA. Kallid sõbrad. Enese veel paar sõna sellest, mis ilmus ajakirjandusel pärast selle majapäevani 26. augustil. Laupäeval kell pool 12 hakkas rahvas igalt poolt uue teatrimaa juurde kokku voolama. Sõideti voorimeestega autodega palju voolata jalakäijaid. Päevapilt töötas hoolega tema aparaatide paladuse otsekui mängud, mis ikka uued ja uued rühmad jõuavad objektini. Puudub 10 minutit 12-st, kui saatoosulejatest juba kubiseb. Pilk riivab õigi elegantne tualettvesi kuid mitte terve saali kohta ei või seda üldse mitte. Nii algas sisse avatseremoonia selles saalis 24. augustil 1913 muidugi vana kalendri järgi. Kõigepealt oli, sai sõna ülempreester siis õpetajaga. Tema. Raske oli meie laulude mängule edeneda kui tal puhast kodu ei olnud. Ta kasvas geenides ja Aikades välja. Kasvas välja väikestes seltsimaja. Kaugel näen kodu kasvamas. Ta kasvab, juveel hakkab alles, õieti kasvab meie Eesti laulu eestimaine eesti kunst eesti elu. Karskes õhkkonnas olgu meile kõikidele püha siis saab see suur uhke ehitus meie rahvale tõsiseks kodu. Eestimaa, kuberner korrosiooni. Ma tervitan siinolijad. Soovin, et see maja, hariduskunsti ja kultuuri eesti rahva keskele edetaks püüab Estonia osas hurraa. Mida kõrgem võim, paindlik suhtumine. Doktor Konica avab Estonia osaühisuse nõukogu nimel. Ma. Teise osa alguses advokaat teeb maja ehitamise arengu ja selle teostamiseks algavad Pervik. Aino Kallas tervitab Eesti Kirjanduse seltsi nimel käesolevat aega eesti kultuuritemplite ehitamise ajal ja soovis, et uues avatavas kultuuritemplis eesti algupärane draama õitsele puhkedes. Doktor Leesment Estonia seltsi poolt. Mitte maja suuruse hiilgus ei ole üksi tähe vaid veel tähtsam on see ülesanne, mille kättesaamiseks maja töötanud olid, tervitasid veel läinud soolo keevituse pool. Jaan Tõnisson võttis sõna Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Postimehe toimetuse nimel maadel. Välismaa annab linnale au. Kuid ärgu linn arvaku, et tema siin üksi läbi murumaavaim peab meetreid ruumisid täitma. Rahvapüüded siin enesele varjupaiga leiab. Noorsugu soovib, et tulevaste põlvede elu meie omast paremini veel kui tuleviku vääriline. Siin osa rahva südametunnistus olgu hoiatuseks nendele ruumidele, et ükski ei väärataks rahva südametunnistuse ees. Selles mõttes tervitab maa uut Estoniat. Üldse esines ligikaudu 40 inimest, loeti ette, loeti ette 100 Telegrami riivis, nende hulgas Juhan Liivi verst Telegram kahjuks tänase päevani säilinud. Ja nagu ma mainisin, 25. augustil toimus siis selles saalis pärast Hamleti etendust Estonia teatri ja seal 24. augustil kontsert Eesti helitöödest. Ja selle eelreklaamiks kirjutas Juhan Luiga Päevalehes 24. augustil. Tobiase saatusest mis kõlas esimest korda siis sellel õhtul. Eelsed Beatroomi kuulsin esimest korda Tobiase enese juhatamisel, seda tööd koorile, orkestrile ja lastekoorile. Tobias oli pahane epaga teoses superlatiivid eestkõnelejad. Ma võtan manitsust kuulda, kõne kained, ütlen lihtsalt. Tobiase saatus on kõige tõsisem, ilusam teos, mis eesti erimeistritest hingest seni minu kõrvu on puutunud. Ma palun seda kuulama minna ja siis ütelda, kas võitas ained kirjutada. Ja ma arvan sedasama tunnet elatega tee üle antakse veel ja veel kord ära kuulate, sest iga Joonase lähetamise ettekanne on toonud siia saali meie rahvas ja lõppu ei ole näha. Ja see tõestab veel kord, et kuigi nende raskete aastate jooksul teatrimajas ja kontserdisaalis on kõlanud ka palju õõnsa toode, plakatlik oopereid on rahvas, valib ikkagi nende teoste vahel, mis kannavad tõelist väärtust mis edendavad Eesti kultuuri selle sõna kõige sügavamas kaugeleulatuvas tähenduses. Selle staatusega sama mõttes tänada kõiki neid Eestimaa inimesi, kes andsid oma raha või tasuta töötunnid. Selle maja valmimiseks. On. Et vaene Juhani makustuma pintsakut tuleb tal muud midagi anda, joon. Me tahaks sügaval tänutundega meenutada kõiki neid lauljaid. Selle saavutusega, mis on püha, meenutame kõiki neid endisi kolleege, kes siit saalist on läinud metsakalmistule siberi külmadele, teedele või Läänemaa tundmatute tuulte keskel. Selle teise kodu ehita prae. Ja me tahaks loota, et iga uus hooaeg selles saalis nendest mõlemates ruumides oleks pandud meie kunsti tõelistest avaldustest. Nendes ooperites ballettidesse, tsooniatest, mille nimel omale selle elukutse valimine tänab.