Esimeses voorus mees mängida kas Mozarti variatsioonid, salletudamine, Haydni sonaat, hoomall või kolm Scarlatti sonaate. Need kõik olid täpselt ette kirjutatud, missugused kolm, mängisin Mozarti variatsioone, Jevgeni rovskindaalse mängiti võrdlemisi palju Mozarti. Ma ei oskagi arvata, kus esikoht nüüd oli, kas see oli, oli see esikoht nüüd Mozarti Haydni käes, igatahes Garland'it mängiti tunduvalt vähem. Siis tuli mängida kaks Chopini etüüdi. Aeglased välja avatud. Ja, ja ülavanuseid võis vabalt valida ja siis ja lisaks kuni seitse minutit kaasaegset muusikat. Vana pole, tahtis oma kirjutatud pojale 1009 40 viiendat aastat ja sellest, kui oli tegemist tundmatu teosega, siis pidi olema nood, kuna minul oli, samas võiks öelda lausa konservatiivne klassika, Šostakovitši, prelüüd ja fuuga. Laami noor siis seda nooti nõutud. No vot, see oli see esimene voor, see kõik ei kestnud kellelgi kokku üle 20 minuti või ei peetud soovitavaks esimese korraga žürii töötas sel põhimõttel, et kas ei või jaa, lihtsalt mitte mingist punkte ega midagi. Kas edasi või mitte. Ja žürii oli väike üheksa inimest, ainult, nii et kui seal tekkis juba olukord viis, neli, viis, ei jäämeri jääb, siis oli läbi kõik. Ja, ja nad olid hirmus karmid algusest peale, nagu oligi karta, just nimelt see esimene voor oli see kõige salakavalam tunnis harva mängitav klassika 200, nii et öeldi, mis iseenesest kolmveerandiga paika panevad. Ja siis kaasaegset muusikat, mis osutus ka paljudele suureks probleemiks, kuna žürii ilmtingimata nõudis noote. Palundati igale žüriiliikmele noodid, nii et mingisugust koha peal improviseerimis seal just nagu oma muusika mängimist, mitte midagi ei tulnud kõne allagi. Ja ja tõesti paljud ei tahaks jah, see oleks 80 pianisti ringis, oli kohal. Esimene päev tuli meil kohe mängida. Me saime edasi kahekesi. Meil oli kolm pianisti Nõukogude Liidust, kolmas ei saanud edasi. Ja teine päev meid esines nii umbes 12 13 pianisti päevas, teine päev esines 12 pianisti. Mitte keegi ei saanud edasi. Ja siis paljud ehmatasid, et mis siis siin üldse tohib? Eelmiselt see võib-olla see tekitas mingi taseme, nii et teine päevale täiesti nõrgana, samas oli ka nõrgem, aga no see, et mängis terve päev, mängis inimesi ära ja mitte kedagi ei lastud edasi, see oli küllalt niuke. Šokeeriv publiku jaoks on osavõtjatele muidugi veel rohkem. Aga kuna preemiaid on ainult kolm, siis võib kohe algusest peale valida nii, kuidas pähe tuleb, teise vooru 115 pianisti ja nii umbes seal vaatasime, et teistel erialadel oli vahekord umbes sama. Tähendab konkurss, ma räägin üldse konkursist veel, konkurss on suurte traditsioonidega, see on juba 34. konkurss taastada korraldatakse ja igal aastal viiel erialal. Ja neid erialasid on kõikvõimalike kammeransamblid viiuliduo klaveri tuua, puhkpillikvintetti, keelpillikvartetis orkestripillid. Ja sel aastal sel aastal oli peale pianistide flöödimängijad, keda oli muide 128 kontrabassimängijad, puhkpillikvintett, did ja löökpill, kus muide anti Kareli esimene preemia teistel erialadel esimest preemiat välja ei antud, mis muidugi muidugi veelgi tõstab selle asja väärtust. Neil on traditsioon mitte välja anda esimest preemiat, kuna esimese preemiaga käib kaasas terve rida nendepoolseid kohustusi, täiesti automaatseid kontrolle, näiteks üks nendest on, see Wolfgang saalis on lubanud esimesele preemiale kindlasti kontserdi vähemalt ühe. No see üks need tuleb, teine on see, et on terve rida kastrolle lihtsalt, mis igal juhul peab toimuma. 18. oktoobril, April mind on kutsutud Lääne-Berliini siis 28, üheksa november peaks olema Frankfurdis kaks kontserti ja veebruaris, nüüd on kokku lepitud, peaks olema Belgia Holland. Nii et see on nüüd kõik sellest sarjast, mis käib täiesti automaatselt selle konkursiga kokku. Nii et nüüd, mis tõenäoliselt kohe praegu alguses kindlasti toimub, on nüüd kohe esimesed kolm kontserti, seitsmendal üheksandal, 11. oktoobril, seitsmendal, siis Wolfgang valitsusega. Baieri riigiooperis mängime Mozarti 20 viiendat kontserti, seal vist 103. Ja kaks kontserti Württembergi Kammerorkestriga. Tuleb esineda saabanemendi sarjas. Kui ma neid nimesid nägin, siis hakkas päris hakkas päris imelik kohe natuke. Ei, mitte kuulsa pianisti, vaid Württembergi kammerorkestrit, tänavuse hooaja solistid on. Marta alge, Rishon Morris, Andrei ainsholliger ja nii edasi. Mul ei tule lihtsalt praegu need kõik meelde. Kõige raskem on muidugi teine voor. Teises voorus tuli mängida Bachi prelüüd ja fuuga. Viiehäälne jääb üle siis ainult Peemal, veitsis mall. Mina olen siin bee molli, Bachi prelüüd ja fuuga Beethoveni sonaat kerged välja arvatud. Mul oli hobustada 10 astur siis uuesti kaks etüüdi, seekord täiesti vabal valikul. List, aga mitte enam sõber. See list Screamin, Rahmaninovi. Schumanni edasi ja nii edasi teadvad avalikelt püssi ja nii edasi. Siis üks suur kaasaegne sonaat Prokofjevi partak. Stravinski mina läheksin Prokofjevi seitsmendat seejärel oli kohustuslik Gatenaalne muusika, midagi šanbergilt Weberini variatsioone. Stock hausenit mängiti, muide mina mõtlesin Schönbergi teisest voorust kolmandasse, läks seitse pianistina. Kuidagi igatahes niivõrd õnnelikult kuidagi minu kasuks, et no kasvõi, ma olen täiesti kindel, et ma ei mängi Tšaikovski klaverikontserti nii hästi kui Mozarti klaverikontsert. Seda tuleb mängida. Kuna orkester oli niivõrd hõivatud ja pidi mängima päevast päeva nii flöödimängijatega contra passidega lõõtspillimängijatega, siis nad lihtsalt. Ma täpselt ei ole sellega kursis, aga tegid ilmselt väikse protestid meieni partokke Rahmaninovi Neljandat lihtsalt ei jõua enam kellelegi ka õppida, et küll te saate sellest siis aru, kui klassikat mängitakse. Konkursi tingimustes oli öeldud, et kolmanda vooru suurvorm peab olema perioodist. Veebruarist kuni reegerini kuulasime kolme viimast pianisti, kolmandas voorus. Ma kujutasin ennast seal žüriis. Ma ei, ma ei tea, muidugi, kui tehanist, lihtsalt trikke aritmeetika ja pallidega ja ja niimoodi siis on see kõik võimalik. Tähendab on võimalik eraldada inimesi lihtsalt üksteisest sajandik sajandikpunktidega, mis on ju ka tegelikult Johuslikuma mingi tunde ajel, lihtsalt kirjutan ühele, 21 ütleme pärast ahastane, hoia peast kinni, et ma oleks pidanud 22 kirjutama või vastupidi, 20 sellest sõltub juba väga palju, eks ole, selles mõttes on see finaali sattumine juba peaaegu loterii. Ma tean nii palju, et mul olid selle aritmeetika tulemusena teise kolmanda vooru kokkuliitmisega. Aga mis tulemusena teised punktid kõige rohkem oli kortleril, aga ma jäin tast maha ka mingisuguse sajandikuga. Las ma laskva professor Schuberti sonaat fantaasia kolmandas voorus ütles, et kui sa selleni jõuad, siis on kõik hakanud selleni jõudma ja siis oli muidugi täiesti lõpetada ikka niisugune vaikne lugu nagu Schuberti sonaat fantaasia ja seejärel algab saalis kisa. Žüriil on omad eeskirjad, mida konkurendid ei tohi lugeda, meie lugesime lihtsalt eelmise konkursi žürii eeskirju, mis loomulikult eriti palju mis loomulikult eriti palju ei muutu. Ja, ja seal on väga palju asju, mille üle tasub mõelda, mida tuleb üle võtta ja lausa nii arvestada, seal on peaaegu välistatud žüriis vähemalt maksimaalselt välistatud igasugune niisugune kokkuleppimise võimalus, žürii liige oma õpilast, vähe sellest, et ei hinda, vaid ta saadetakse arutelult välja, et ta isegi oma kohalolekuga mitte ei mõjuta seda arutelu kulgu või näiteks ma ei taha teise juuresolekul öelda, mis mulle sisimas siiski tundub, et ma peaksin ütlema et see on üks asi, teine asi on, konkursi ajal on keelatud teha tunde, ükskõik missuguseid tunde. Žüriiliikmetel on keelatud teha tunde selleks, et teised konkur, sandid, kellel ei ole õpetajaid, ei tunneks ennast olema nõrgemas olukorras ja see siiski mõjutab üldist õhkkonda ikka ikka paremuse poole. Siis oli žüriil määruses veel niisugune huvitav lause. Žüriid palutakse hinnata osavõtjaid mitte kui andekaid õpilasi, vaid kui lavaküpseid, kunstnikke mis on ka küllalt oluline punkt, mis seisukohast kedagi hinnata. Ja siis žüriid palutakse arvesse võtta, et preemiad on mõeldud andmiseks ainult väljapaistvate saavutuste eest. Ühesõnaga, sellega on rõhutatud, et neid ei pruugi üldse anda. Vot seal ma juba mõtlesin praegu lihtsalt mul tuli see uuesti meelde, et mul on hirmus hea meel või uhke tunne on oma õpetaja, professor Bruno Luki läheb. Sest see kõik, mis tamme tere kõigile oma õpilastele sisendanud ja, ja õpetanud on väga õige. Olnud ma pean ausalt ütlema, et mul mõnes teises kontekstis isegi mõnel teisel konkursil ja üleüldse on tekkinud isegi kahtlusi, kas ikka Peab just nii olema ja aga sellel konkursil ja selles ümbruses ja selle repertuaariga ma veendusin, et see kõik Peab just nimelt nii olema. Ja see suund, mida Bruno lukk meile esindab on maailmas. Ja selle üle mul on kõige rohkem hea meel. Ja teine asi, mis ma tahtsin öelda, et mul on hirmus kahju et mis nii palju, kui ma ka ei räägiks või mis, minu rääkimine kõik kokku ikkagi aitab, sest mina ei suuda nii hästi üleüldse seda edasi anda. Mis seal tegelikult toimus? Me mängisime neljapäeval teist vooru. Laupäeva hommikul oli kolmas voor. Siis laupäeva õhtul oli juba kohtumine dirigendiga, kus tuli lihtsalt tempo, tünnist asjad kõik kokku leppida. Pühapäeva hommikul oli orkestriproov. Ja pühapäeval kell neli oligi juba finaal. Enam ei olnud konkursi tunne, et kuna meid kolme oli juba välja valitud oli muidugi ainult hirmus väsimus ja kõige hullem just see, et, et noh, nii-öelda tänu esimesele preemiale see tempo ja see kadalipp jätkus päevast päeva need kokkusaamised, uued proovid Noh, no mis sellest rääkida, aga niisugune tunne on küll, et midagi tuleb elust ära anda, samal ajal selle nimel, et see kõik niimoodi toimub.