Kolmapäev, 25. september 985. Hommik Balti jaamas. Just on saabunud Moskva Tallinn kiirrong, mis tõi kodulinna pianist Kalle Randalu kes saabus nagu olümpiavõitja pärjatud rahvusvahelise konkursi esimese preemia. Tervitajate hulk võis küündida 100-ni. Esindajad Kultuuriministeeriumist, riiklikus filharmoonias konservatooriumis, sümfooniaorkestrist, keelajate liidust, raadiost, televisioonist kinostuudiost, kolleegid, pianistid, sõbrad, muusikud, tuttavad ja muidugi õnnelik perekond. Puhkpilliorkester mängis Tõnu Kaljuste lõi lahti tervituslaulu filharmoonia kammerkoorile. Lilled ei mahtunud ära enam ei kalle ega abikaasa Pireti sülle. Üks suur rõõm sidus kõiki vastasolijaid. Ja mitte ainult neid. Kalle Randalu on oma võiduga Müncheni 34. rahvusvahelisel interpreetide konkursil toonud au ja kuulsust kogu nõukogude riigikunstile. Ja eriti meie väikesele eesti rahvale. Kolm aastat tagasi juulis 982 elasime me kõik Kaasavoor voorult tema käekäigule Moskvas seitsmendad rahvusvaheliselt Tšaikovski nimelisel interpreetide konkursil kus ta jõudis esimese eesti pianistina nii kaaluka tunnustuseni neljanda preemiani. Esimest preemiat muide ei antudki. See oli tema suur võit. Kuid tema suur edu Moskva konkursil ei olnud koduvabariigi jaoks üllatus. Me kõik ootasime seda, sest juba mitme aasta jooksul varem oli ta jõudnud endaga arvestama, panna kõiki muusikuid ja muusikasõpru. Ta oli võitnud suure autoriteedi. Tema soolokontserdid hakkasid kohe silma paistma huvitava kava valikuga. Ta muutus kiiresti tuntuks kui briljantne ja sukestiivne Mozarti ja Schuberti muusikamängija. Tšaikovski nimeline konkurss oli pianistile juba neljas konkurss üldse ja kolmas rahvusvaheline. Kui vaadata ajas tagasi, siis 1971. aastal võttis ta osa Tšehhoslovakkias peetavast rahvusvahelisest laste ja noortekonkursist ning võitis esimese preemia. Üliõpilasena osales ta Tallinnas läbi viidud vabariikidevahelisest pianistide konkursist ja võitis ka selle esikoha. 1981. aasta suvel mängis ta Saksa demokraatlikus vabariigis sõicous peetaval Schumanni nimelisel rahvusvahelisel konkursil. Ning tõi sealt koju kolmanda preemia. Ja kõike seda on nüüd krooninud. Suure ja väga autorit teetse Müncheni konkursi esimene preemia. Tänases saates oleme koos mikrofoniga külaliseks väga ainulaadses ja kordumatus miljöös kalle kodus otse vahetult pärast rongilt jõudmist randalude külalislahkes kodus koos nende oma pere, nende sõprade ja lähedastega. Ja kui meie edasises jutus ei ole ehk stuudio võtte, heli, puhtust ega sisu sügavusse pürgivat järjepidevust korvab seda kõike vahetus. Need on ju Kalle Randalu esimesed konkursi muljed, mida ta jagab oma kodumaal oma kodus. Esimeses voorus võis mängida kas Mozarti variatsioonid, salvetu toomine, Haydni sonaat, h-moll või kolm Scarlatti sonaate Need, kõik olid täpselt ette kirjutatud, missugused kolm mina näeksin Mozarti variatsioone, Jevgeni rovskil ka üldse mängiti võrdlemisi palju Mozarti. Ma ei oskagi arvata, kus esikoht nüüd oli, kas oli, oli see esikoht Mozarti Haydni, kas igatahes Garland'it mängiti tunduvalt vähem siis tuli mängida Kaczopaaniatuudi aeglased välja arvatud. Ja, ja ülejäänud siis võis vabalt valida ja siis lisaks kuni seitse minutit kaasaegset muusikat. Vana pole tähtis, et oma maa pea ased kirjutatud pojale 1009 40 viiendat aastat ja sellest, kui oli tegemist tundmatu teosega, siis pidi olema noot, kuna minul oli kavas, võiks öelda lausa konservatiivne klassika, Šostakovitši, prelüüd ja fuuga. Laami noor siis seda nooti nõutud. No vot, see oli see esimene voor, see kõike kestnud kellelgi kokku üle 20 minutis või ei peetud soovitavaks pesemise korral žürii töötas sel põhimõttel, et kas ei või jaa, lihtsalt mitte mingist punkte ega midagi, kas edasi või mitte. Ja žürii oli väike üheksa inimest, ainult, nii et kui seal tekkis juba olukord viis, neli, viis, ei jäämeri jääb, siis oli läbi kõik. Ja, ja nad olid hirmus karmid algusest peale, nagu oligi karta, just nimelt see esimene voor oli see kõige salakavalam tehnika, harva mängitav klassika Kaczobeanjetöödi, mis iseenesest kolmveerand paika panevad. Ja siis kaasaegset muusikat mis osutus ka paljudele suureks probleemiks, kuna žürii ilmtingimata nõudis noote konna palundati igale žüriiliikmele noodid. Nii et mingisugust kohapeal improviseerimis seal just nagu oma muusika mängimist, mitte midagi ei tulnud kõne allagi. Ja ja tõesti paljud ei tahaks ja seal oleks 80 pianisti ringis, oli kohal. Esimene päev tuli meil kohe mängida. Me saime edasi kahekesi. Meil oli kolm pianisti Nõukogude Liidust, kolmas ei saanud edasi. Ja teine päev meid esines nii umbes 12 13 pianisti päevas, teine päev esines 12 pianisti. Mitte keegi ei saanud edasi. Ja siis paljud ehmatasid, et mis siin üldse toimub, see ilmselt see, võib-olla see tekitas mingi taseme, nii et teine päevale ja kolmas oli ka nõrgem, aga no see, et mängis terve päev, mängis inimesi ära ja mitte kedagi ei lastud edasi. Küllalt. Šokeeriv publiku jaoks on osavõtjatele muidugi veel rohkem. Aga kuna preemiaid on ainult kolm, siis võib kohe algusest peale valida nii, kuidas pähe tuleb. Teise vooru sai 15 pianisti ja nii umbes seal, vaatasin, et teistel erialadel oli vahekord umbes sama. Tähendab konkurss, ma räägin üldse konkursist veel, konkurss on suurte traditsioonidega, see on juba 34. konkurss iga aasta korraldatakse ja igal aastal viiel erialal. Ja need erialasid on kõikvõimalike kammeransamblid, viiuli tuua, klaveri tuua, puhkpillikvintetti keelpillikvartetis, orkestripillid. Ja sel aastal sel aastal oli siis peale pianistide flöödimängijad, keda oli muide 128 kontrabassimängijad, puhkpillikvintetti ja löökpill, kus muide anti Kareli esimene preemia. Teistel erialadel esimest preemiat välja ei antud, mis muidugi muidugi veelgi tõstab selle asja väärtust. Neil on traditsioon mitte välja anda esimest preemiat, kuna esimese preemiaga käib kaasas terve rida nendepoolseid kohustusi, täiesti automaatseid, kast rolle, näiteks üks nendest on see, et Wolfgang sab Allison lubanud esimesele preemiale kindlasti kontserdi. Vähemalt ühe. See üks nüüd tuleb, teine on see, et on terve rida kastrolle lihtsalt, mis igal juhul peab toimuma. 18. oktoobril. Mind on kutsutud Lääne-Berliini siis kas on 89, november peaks olema Frankfurdis kaks kontserti ja veebruaris nüüd on kokku lepitud, peaks olema Belgia Holland. Nii et see on nüüd kõik sellest sarjast, mis käib täiesti automaatselt selle konkursiga kokku. Nii et nüüd, mis tõenäoliselt kohe praegu alguses kindlasti toimub, on nüüd kohe esimesed kolm kontserti, seitsmendal üheksandal, 11. oktoobril, seitsmendal, siis Wolfgang valitsusega. Baieri riigiooperis mängime Mozarti 20 viiendat kontserti 503 ja kaks kontserti, Württembergi Kammerorkestriga. Tuleb esineda abanemendi sarjas. Kui ma neid nimesid nägin, siis hakkas päris hakkas päris imelik kohe natuke. Ei, mitte kuulsat pianisti, vaid Württembergi Kammerorkestri tänavuse hooaja solistid on. Marta alge, Rishon Morris, Andrei ainsholliger ja nii edasi. Mul ei tule lihtsalt praegu need kõik meelde. Kõige raskem on muidugi teine voor. Teises voorus tuli mängida Bachi prelüüd ja fuuga. Viiehäälne jääb üle siis ainult Peemal, veitsis mall. Mina olen siin Peeemmolly, Bachi prelüüd ja fuuga Beethoveni sonaat kerged välja arvatud. Mul oli hobustada 10 astur siis uuesti kaks etüüdi, seekord täiesti vabal valikul. Schumanni edasi ja nii edasi. Vaba valik siiani edasi. Siis üks suur kaasaegne sonaat Prokofjevi partak. Stravinski mina läksin Prokofjevi seitsmendat seejärel oli kohustuslik Atonaalne muusika, midagi šanbergilt Webrini variatsioone. Stock hausenit mängiti, muide mina mängisin Schönbergi ja teisest voorust kolmandasse läks seitse pianistina. Kuidagi kõik töötas niivõrd õnnelikult kuidagi minu kasuks, et no kasvõi, ma olen täiesti kindel, et ma ei mängi Tšaikovski klaverikontserti nii hästi kui Mozarti klaverikontsert tuleb mängida. Kuna orkester oli niivõrd hõivatud ja pidi mängima päevast päeva nii flöödimängijatega contra passidega löökpillimängijatega, siis nad lihtsalt. Ma täpselt ei ole sellega kursis, aga tegid ilmselt väikse, protestib ja neid partokke ja Rahmaninovi Neljandat lihtsalt ei jõua enam kellelegi ka õppida, et küll te saate sellest siis auga, kui klassikat mängitakse. Konkursi tingimustes oli öeldud, et kolmanda vooru suurvorm peab olema perioodist. Veeberist kuni reegerini kuulasime kolme viimast pianisti kolmandas voorus. Ma kujutasin ennast seal žüriis. Ma ei, ma ei tea, muidugi, kui tehanist, lihtsalt trikke aritmeetika ja pallidega ja ja niimoodi siis on see kõik võimalik. Tähendab, on võimalik eraldada inimesi lihtsalt üksteisest sajandik sajandikpunktidega, mis on ju ka tegelikult Johuslikuma mingi tunda, lihtsalt kirjutan ühele 21. Ütleme, kui ma pärast ahastane, hoia peast kinni, et ma oleks pidanud 22 kirjutama või vastupidi, 20 sellest sõltub juba väga palju, eks ole, selles mõttes on see finaali sattumine juba peaaegu loterii. Ma tean nii palju, et mul olid selle aritmeetika tulemusena teise-kolmanda vooru kokkuliitmisega jagamise tulemusena teised punktid. Kõige rohkem oli korteril, aga ma jäin tast maha ka mingisuguse sajandikuga. Las ma Moskva professor Schuberti sonaat fantaasia kolmandas voorus ütles, et kui sa selleni jõuad, siis on köik selleni jõudma ja siis oli muidugi täiesti ja lõpetada niisugune vaikne lugu nagu Schuberti sonaat fantaasia ja seejärel algab saalis kisa. Õhtu. Žüriil on omad eeskirjad, mida konkurendid ei tohi lugeda, meie lugesime lihtsalt eelmise konkursi žürii eeskirju, mis loomulikult eriti palju mis loomulikult eriti palju ei muutu. Ja, ja seal on väga palju asju, mille üle tasub mõelda, mida tuleb üle võtta ja lausa nii arvestada, seal on peaaegu välistatud žüriis vähemalt maksimaalselt välistatud igasugune niisugune kokkuleppimise võimalus, žürii Liige oma õpilast vähe sellest, et ei hinda, vaid ta saadetakse arutelult välja, et ta isegi oma kohalolekuga mitte ei mõjuta seda arutelu kulgu või näiteks ma ei taha teise juuresolekul öelda, mis mulle sisimas siiski tundub, et ma peaksin ütlema et see on üks asi, teine asi on, konkursi ajal on keelatud teha tunde, ükskõik missuguseid tunde. Žüriiliikmetel on keelatud teha tunde selleks, et teised konkur, sandid, kellel ei ole õpetajaid, ei tunneks ennast olema nõrgemas olukorras ja see siiski mõjutab üldist õhkkonda ikka ikka paremuse poole. Siis oli žüriil määruses veel niisugune huvitav lause. Žüriid palutakse hinnata osavõtjaid kui andekaid õpilasi, vaid kui lavaküpseid, kunstnikke mis on ka küllalt oluline punkt, mis seisukohast kedagi hinnata. Ja siis žüriid palutakse arvesse võtta, et preemiad on mõeldud andmiseks ainult väljapaistvate saavutuste eest. Ühesõnaga, sellega on rõhutatud, et neid ei pruugi üldse anda. Me mängisime neljapäeval teist vooru. Laupäeva hommikul oli kolmas voor. Siis laupäeva õhtul oli juba kohtumine dirigendiga, kus tuli lihtsalt tempo, tünnist asjad kõik kokku leppida. Pühapäeva hommikul oli orkestriproov. Ja pühapäeval kell neli oligi juba finaal. See oli juba lihtsalt orkestriga kontsert täissaalile. Enam ei olnud konkursi tunne, et kuna meid kolme oli juba välja valitud oli muidugi ainult hirmus väsimus ja kõige hullem just see, et, et noh, nii-öelda tänu esimesele preemiale see tempo ja see kadalipp jätkus päevast päeva need kokkusaamised, proovid ja Noh, no mis sellest rääkida, aga niisugune tunne on küll, et midagi tuleb elust ära anda, samal ajal selle nimel, et see kõik niimoodi toimub. Vot seal ma juba mõtlesin praegu lihtsalt, mul tuli see uuesti meelde, et mul on hirmus hea meel. Uhke tunne on oma õpetaja, professor Bruno Luki läheb. Sest see kõik, mis ta on meile kõigile oma õpilastele sisendanud ja, ja õpetanud on väga õige. Olnud ausalt ütlema, et mul mõnes teises kontekstis isegi mõnel teisel konkursil ja üleüldse on tekkinud isegi kahtlusi, kas ikka kõik peab just nii olema ja sellel konkursil ja selles ümbruses ja selle repertuaariga ma veendusin, et see kõik peab just nimelt nii olema. Ja et see suund, mida Bruno lukk esindab on maailmas väga kõrgelt hinnatud väga tunnustatud. Ja selle üle mul on kõige rohkem hea meel. Ja teine asi, mis ma tahtsin öelda, et mul on hirmus kahju. Et mis niipalju kui räägiks või mis minu rääkimine kõik kokku ikkagi aitab, sest mina ei suuda nii hästi üleüldse seda edasi anda. Mis seal tegelikult toimus.