Kui olin noor, küsisin endalt sageli, mis peitub minu hinges ja südames leidmata õiget vastust. Mida enam ja sügavamalt ma praegu oma sisemusse süüvin, seda enam kuulen sealt vaid muusikat. Usun, ma ei peta end arvates, et tänased noored on hüljanud meie isade generatsioonile omase piltliku ettekujutuse muusikast ning et ka nemad kuulevad temas hinge ja vaimu sisemist dünaamikat ei midagi muud. Nõnda arutleb Herbert von Karajan meie päevade legendaarse kuulsusega dirigent kes homme tähistab oma 70 viiendat sünnipäeva. Karajan on kõige mõjuvõimsam dirigent Euroopas. Tema impeeriumi kuuluvad viin, Berliin, Salzburg, Milano, London, New York. Tema tegevushaare on enneolematu. Juba 28 aastat on ta seotud Berliini filharmoonia sümfooniaorkestriga. 1964.-st aastast organiseerib Salzburgi muusika pidustusi. Tema eestvedamisel ja kaastööl loodi rahvusvahelises teadlaste ringist Salzburgi Ülikooli juurde eksperimentaalne muusikapsühholoogia uurimisinstituut, mida finantseerib Karajani ühing. Tema nime kannab noorte dirigentide ning orkestrite rahvusvaheline konkurss, mis on seni autoriteet. Sain maailmas. Herbert von Karajan nii elu on paljudele müüa, et mitte ükski suur interpreet pole seotud üksteisest nii kaugel seisvate tegevusaladega nagu psühholoogia, füsioloogia ja muusikateraapia, lennu ning autosportmägi. Suusatamine. Karajan juhib meisterlikult lennukit. Armastab pööraselt kihutada ralliautol, et tunnetada oma füüsist seda kontsentratsiooni, et teostada end võimalikult mitmekülgselt. Kiirus iseloomustab teda mitmeti. Tema autol on kiirem mootor. Reisides väldib ta kaasaskantavat ballasti. Iga viivitus, mõtte, ebaselgus vestluses ärritab teda tema kõnet Jaan kiire katkendlik Karajan, noorusliku elastsuse ning raugematu tegutsemistahte sümbol. Vitaalsus, mis saadab kõiki tema ettevõtmisi, on hämmastav. Küsimusele, kust ammutate nõnda palju füüsilist ja psüühilist energiat järgneb lühike vastus. Ma elan väga tervelt, vaid elu täpne organiseerimine kindlustab tõelise töövõime. 30.-st eluaastast tegeleb Karajan järjekindlalt joogaga. Ta kinnitab, et kohandanud aja jooksul harjutusi õhtumaa inimese jaoks pühendab ta neile kaks varast hommikutundi, et siis maksimaalse kontsentratsiooniga süüvida. Pardituuridesse juhatab kogu oma repertuaari peast Bachi kooriteostest Wagneri mitmeid tunde kestvate ooperiteni. See on printsiip, millest ta ei ole loobunud. Tema kadestusväärsest mälustan kõneldud palju. Teel tippu pole maestro saavutanud midagi kergelt või ootamatult. Ta alustas selle tee madalamalt astmelt, koori repetiitor-ina Ulmi ooperiteatris. Järgnes dirigendi kohta ahenis aastal 1934 siis sõja-aastate Berliin end ja oma kunstisamm-sammult õigustades ikka suuremat menu ja tähelepanu saavutades juhatas ta peagi Londoni filharmooniaorkestrit Viini filharmoonia sümfooniaorkestrit. Viimasega kastralleeris kõikjal maailmas. Viiekümnendail aastail dirigeeris Karajan ooperietendusi las skaalas Münchenist Zürichis, paerajatis. 1956.-st aastast algas tema kuulsusrikas aga ka vastuoludest rikas tegevus Viini riigiooperis. See äärmiselt viljakas tööperiood tõi tema repertuaari ooperižanri tippteosed, kus esinesid parimad lauljad kogu maailmast. 1955. aastal algas Herbert von Karajan nii koostöö Berliini filharmoonia sümfooniaorkestriga. Noorega rajooni esimene kokkupuude Filharmoonikute toimus 1937. aastal, järgmine 15 aastat hiljem siis tunnistaski juba ülemaailmse tunnustuse võitnud maestro. Ma jõudsin selgusele, et see orkester on kõik, mida ma soovin. Et ta vastab minu taotlustele enam kui ükski teine. Neli aastat hiljem pärast Fortwangleri surma sõlmus Herbert von ja nii eluaegne tööleping Euroopa parimaks peetud orkestriga Berliini Filharmoonikute, ka selle 1882. aastal asutatud kollektiiviga on läbi aegade töötanud parimad dirigendid Hans von püüloo Artur Nikis, Wilhelm Fort vängler, viimane neist ühtekokku 36 aastat. Karajan meenutab. Nii oli mu soov ja tingimus, et leping oleks eluaegne. Ma kinnitasin endale, see on koht ja orkester, mis annavad mulle kindluse. Ja ma võin vastu anda kõik, mis mul on. Ma ei tahtnud olla sõltuv võimalikest ebasoodsast suhetest ega mõnest ebasõbralikust isikust seatud ülesanne eeldas vähemalt kümneaastast ülesehitustööd kuid ainult nii võis õigustada end minu tingimus eluaegsele lepingule. Herbert von Karajan on oma töö teinud hiilgavalt. Paljud kriitikud hindavad Berliini Filharmoonikute täna maailma parimaks orkestriks. See koosneb esmaklassilistest muusikutest, kelle töö toetub sajandi pikkustele traditsioonidele. Selle kollektiiviga teostab Karajan päevast päeva oma kunstiideid. On palju kõneldud Berliini filharmoonia sümfooniaorkestri erilisest kõlast otsekui mõistatusest kui imest. Praktikuna kõneleb Karajan ise järgmist. Ma ei usu, et ühelgi orkestrile oleks eriline talle ainuomane kõla. Mängus on küllap teatud kujutlus. Kõik sõltub eelkõige dirigendist. Minu orkestri kõla on sündinud meie aastaid kestnud koostööst meie tugevasti ühtekuuluvusest. Primaarne on seejuures inimlik kontakt, aga ka täpne tööviis. Kuna plaadistame filmime oma põhirepertuaari korduvalt ei tegeleme proovis mitte uute teoste tundmaõppimise, vaid kõlakultuuri pideva täiustamisega. Ma olen oma instrumenti, kui nii võib öelda, valanud palju vaeva ja armastust. Me oleme partnerid, kellel on üks hing ja süda meie respekteerima teineteist. Orkestrit ei saa käsitleda inimhulgana, kes teeb, mis ette öeldakse. Mulle tundub, et proov on kui raamatu ühislugemine Mil vastastikku vahetatakse tekkinud mõtteid. Need mõtte taga baseeruvad varasematele teadmistele ja kogemustele. Vaid nii sünnib loominguline moment, kaunim, mida kogeda võib. Te kuulete katkendit heliplaadilt, millele on jäädvustatud momente dirigenditööst. Beethoveni üheksanda sümfoonia finaaliga. Muusikat peab uurima vähem mõistuse kui tunnetega. Arvan, et keegi ei suuda temas peituvaid laenguid paremini tunnetada kui dirigent, kes oma südame on muusikale andnud. Elamusest midagi tõelist teostirigeerides kogeda on raske kõnelda neile, kel see kogemus puudub. Ma tänan oma saadet, tõstmis viis mind kokku selle orkestriga. Tänan saatust, et võin dirigeerida, et võin tunda rõõmu muusikast. Herbert von Karajan alustas dirigenditeed ooperis. Ta sai jälgida oma suurte eeskujude Richard Straussi, Clemens Krause ja kuulsadoscaniini proove. Siit tekkis ettekujutus ideaalsest ooperietendusest, mida praktikas saavutada oli sageli raske. 50. aastal juhatas Karajan las skaalas ja Viini riigiooperis. Ta unistas maailma tipplauljast koosnevas ansamblist iga konkreetse lavateose jaoks hoolikalt valitud solistide koosseisust kellega musitseerida oleks võinud suurimail teatrilavadel kogu maailmas. Tema juhatatud ooperietendusi loeti teatrites tähetundideks, mis pakkusid hinge sööbivaid elamusi. Karmen Travjaata Don Giovanni, Meister lauljad. Loetelu jätkata võiks ooperiliteratuuri tippteostega. Neis osalesid kuulsaimad lauljad Marja Kallas, Elisabeth Schwarzkopf, Mirella freeni marjadel, Monaco Titogobi ja paljud teised. Mitmeid oopereid lavastas Karajan ise. See tegevusala haaras teda ikka enam Viini riigiooperis õigide lavale peaaegu kogu Wagneri ooperipärandi. 1967. aastal pani Herbert von Karajan aluse lihavõttepühadefestivalile oma kodulinnas Salzburgis. See on suurejooneline ooperietendusi ja kontserte hõlmav ühe mehe festival, kus mänedžeriks lavastajaks dirigendiks Karajan ise. Siin realiseerib ta oma kujutlused ideaalsest ooperilavastusest. Siin toob ta kellestki sõltumata publiku ette oma vaagneri kontseptsiooni. Siia koondab ta oma maitsele ja taotlustele vastava rahvusvahelise lauljate eliidi. Salzburgi Ülikaasaegne, 1960. aastal ehitatud festivali maja oma täiusliku tehnika ja ülisuure lavaga pakub loojale ideaalseid võimalusi. Karajani käsutuses on maailma parim ooperiorkester Berliini Filharmoonikute, kes etenduste kõrval mängib ka festivali kontsertidel. Muusikapidu Salzburgis on suurejoonelise maid maailmas selle peategelane Herbert von Karajan oma kompromissitu tegevusega tõstnud tema kunstitaseme täiuseni. Saagu tänane kuulaja põgusaks kõla kujutluse Karajani Wagneri interpretatsioonis kuulates katkendit ooperist Raini kulg. Ainult. Austatud piste haigendas kiire, kes maid. Toob. Herbert von Karajan on üks esimesi interpreet, kes on heli või filmilindile suutnud jäädvustada kogu oma rikkaliku repertuaari millest põhiosa kuulub saksa, prantsuse ja vene klassicovile. Tänu heliplaatidele tunneme meiegi Karajani, Beethovenit, Ramsi, Brucknerit, Straussi vaagnerit, prantsuse muusikast liibi Berlioosibiseerite püssid, siis veel Tšaikovskit, Šostakovitši hindemiti. Schönbergi kesktelevisiooni vahendusel on ehk meiegi kuulaja osa saanud suure dirigendi, Beethoveni sümfooniat tõlgitsusest näinud suurt andumust, millega iga orkestrantide vastab dirigendi ootustele. Koosmusitseerimine protsessis tunneb igaüks end vastutavat kunstilise resultaadi eest. Härra žest ei väljenda muusikaväliseid sündmusi. Tema näos peaaegu puudub miimika. Nappide vaid talle ainuomaste liigutustega juhib ta muusikaloogilist arengut. Iga fraasi publikule vaevu märgatavate märkide abil elustades muusikal hakkamatusse voolu, sidudes suure kõla keha värvide skaalat reguleerides. Kõik see eeldab ideaalset kontakti oma orkestrantidega. Dirigendi erakordset, lausa hüpnatiseerivad sisenduse jõudu. Karajan usub muusika progressi massikommunikatsiooni vahendeid, näeb ta piiramatuid võimalusi tõelise kunsti propageerimisel. Sümfoonilise muusika reaalne jäädvustamine on mu unistus. Maidaotle reportaaži vaid muusika avamist pildis teatud kunstiliste vahenditega. Muusika optilist interpretatsiooni, nii et tema lüürika latika dema, pinge momendid, kuulajani teravdatult jõuaksid. Ma tahan, et võimenduks muusikas peituv sõnum. Kareani usk kunsti progressi on vääramatu. On rumal põletada gaasilampe, kui on olemas elekter. Ometi peitub tema tegevusest teatud vastuolu jaotades kõike tehnikamaailmas olles tema tulisemaid kummardajaid muusikute hulgas suhtub ta reserveeritult nüüdismuusikasse. Tehnika viimast sõna rakendades jäädvustab ta valdavalt vaid aegade jooksul tunnustatud püsiväärtuse omandanud kunsti. Ta on seda põhjendanud järgmiselt. Hästi sisustatud muuseum on õilis asi. Kui me ikka ja jälle pöördume suurte meistriteoste poole, siis küllap seepärast, et neil on püsiv universaalne väärtus. Meile on tähtsad inimese mõtted asjadest, mis igavesed. Mis puutub helilooja esse, kes sammuvad uusi radu siis peavad nad oma loomingu elujõudu tõestama. Mitte kõik täna loodust pole iseenesest väärtuslik. Igaüks peab oma aega ootama. Stravinski partakit mängitakse juba ammu kõikjal. Ometi oleks vale uut eitada või hukka mõista. Keegi meist ei veel ei tea, kuhu uus tee viib. Elektronmuusikat ei saa me kõrvale heita. Nii ongi iga otsing tervitatav. Määrav on isiklik väärtushinnang, igaüks tehku seda, mida õigeks pead. Olen alati selle poolt, mis avab uusi horisonte. Herbert von Karajan nii suurus väljendub eelkõige tema kunstis. Tema interpretatsioonis kõneldes on perfektne, täiuslik, kõige sagedamini kasutatav epiteete. Kriitika on tema kunsti nimetanud taevalikuks aga püüdnud paisata põrmu. Taoline hinnangute vasturääkivusi, saatnud paljude tõeliselt suurte loomingut. Perfektne on tema kunstist kõneldes ka küsitava väärtusega vähemalt Karajani enda jaoks, sest ka seitsmekümneselt on ta jäänud suureks otsijaks. Juba kord, loodus tahab ta ikka midagi uut leida, uuesti luua olgu siis tempo käsitluses kõla maalis või balansis. Dirigendi suursaavutusteks loetakse Beethoveni Bruckneri, Richard Straussi teoste suurejoonelisi tõlgendusi ooperis eelkõige Verdi ja Putšiini viimasel aastail Wagneri lavastusi. Mõnede teoste küpsemist eneses on ta rahulikult oodanud aastaid juhatanud kõigi suurte sümfoonikute loomingut, alates Bachist jõudis ta Schönbergi muusikani alles oma seitsmenda aastakümne lävel. Mahleri Viiendat dirigeeris oma 65. sünnipäeval. Kõik, millele auväärne maestro täna tagasi vaadata võib, on suure töö tulemus. Töö, mida ta on teinud kiindunult suure andumusega, sallimata kompromissi tema elu pulseeriv tänagi täpses rütmis. See on see, mida ta muusikas kõige enam hindab.