Lauliku, et kuulajad täna ja järgmisel nädalal on kaks ajaloo tundi pühendatud alkoholile täpsemalt kange testelleerimisel saadud alkoholi ajaloole mis on kahtlemata ka üks ajaloo allharusid. Mitmetele Siberi ja Põhja-Ameerika hõimudele olid võõrsilt toodud nakkushaigused ja mõnuained, eelkõige kange alkohol lausa saatuseks veesi Nende dekrateerumisele ja koos muude negatiivsete teguritega nende kultuuri hääbumisele, hõimude füüsilisele mandumisele, väljasuremisele aga mitte sellest ei taha ma juttu teha vajab ta on kange alkoholisaamisloos ja arenguloost nädala pärast katsetes panna piir lee kasutamisele kas siis karskusliikumiste või riiklike keeluseaduste abil mis teatavasti andsid vastupidise effekti loodetule. Kuna sõna alkohol on tulnud käibele araabia keelest all kujutab endast ju araabia artikleid siis lõin lahti uusima TEA kirjastuse poolt trellitatud entsüklopeedia, et saada kõige värskemat infot. Ja seal oli kirjas nii destilleerimine ladina keeles vestil lääts ja ALLA tilkumine või ka tilkadena langemine vedelike puhastamise Nende komponentide eraldamise menetlus, mille puhul rakendatakse aurustumist Jakondentseerumist. Testelleerimata ehk käärimise teel saadud alkohoolsed joogid on õlu, vein, siider, trump, panjassarke komas mõõdu ja polke. Viimane on siis agaavimahlast ja väga populaarne Mehhikos kokku kaheksa nimetust. Testelleerimisel saadud kanged joogid on aga kuus täisnimetust. Ergo kaks korda, Row rohkem. Ja need oleksid viin, viski, kanja, brändiliköör, room, n, keela. Kall väädas, Livovitš kraapa, abseent, alkvaweed, nas, taika, peeretus ja puskar. Lõin lahti apsendi märksõna, see oli parajasti samas köites, mis mul käes oli. Ja kirjutatud on järgmist koirohu ja aniisi lisandusega kange mõrkjas alkohoolne jook mis 19. sajandi lõpust kuni esimese maailmasõjani omandas ess Prantsusmaal. Erakordse populaarsuse. Algne retsept 18. sajandi lõpus sisaldas neljateistkümmet, err tee oli alguses kõrgseltskonna moel EOK, kuid muutus peagi ka vaesema rahva meelisjoogiks. Kangus 45 kuni 80 kraadi. Märgati etapp sendil on ilmselt narkootiline kõrvalmõju ja 1906. aastal keelati Šveitsis apsendi tootmine ja müük seejärel suvel ka teistes riikides ning 1916. aastal Cap Prantsusmaal kus keel kestis 20. sajandi lõpus poni. Tegemist oli salapärase ja ohtliku boheemlaslik konna kolkas dos joogiga mida on kirjeldatud kujutatud paljudes kunstiteostes Meie graafiku Eduard Wiiralti poolt ja märgitakse ära viraldi Pariisis viibimise aja Labsintali keelatud jook. Jooda siis keelatud kohtades nägi selle proovi kemist. Testelleerimises nii palju, seda menetlus tunti juba anteegis. Jaga vanas Hiinas. On teada, et araabiakeemikud Üheksanda sajandi paiku kasutasin staadis veinist piirituseajamist et selle abil ekstrarheerida lõhnaainetes parfüüme. Õige väikestes kogustes. Aroomid jõulised aroomid oli tol ajal mitte ainult araabia maailmas moes. Edasi tuleb. 11. 12. sajand on andmeitestelleerimisest. See oli siis veini piiritusesaamises Itaalias, siis paaniasse Lõuna-Prantsusmaal kus seda kontsentraat tee kasutati ravimite tõmmise valmistamiseks. Nii et õige pea hakati piiritlust akva veeta. Eluveenime seal pidama lausa Munivers reaalseks ravimiks, seda jest suure katku musta surmaperioodil akva veeta, teine nimetus, alis peeretus, viini veinihing. Siit ka meie piiritus. Meditsiinilise kasutamise kõrval hakkas kange alkohol meeldima ka sõjameestele levima millitaarsetes ringkondades. Tolleaegsed robuss palgasõdurite hulgas. Märgati, et enne lahingut aitab see üle saada närvipingest. Rahvalikult öeldes annab julgus vähendab hirmu. Seepärast ülemused soodustasid mõõdukalt napsi vahetult enne relvakokku põrget omamoodi doping. Kirjalikes allikates olla Euroopas esimest korda mainitud konjaki aastal 1334 Jenny viiskid 1485 ja saksa Brant Väini lapsi 1520. Aga võite leida ka teisi daatumeid. Isegi seda on väidetud, et destilleerimise oskuse tõid Iirimaale esimesena mongad. Nii et alguses levinud ravimina sees julguse võtmesõna peagi muutusid piiritusjoogid, mõnujook KredEx. Kolmekümneaastase sõja ajal hävis Saksamaal palju viinamarjakasvatuse ja veini asemele. Hakkad tee ajama nisust Oodrast rukkes buss karriõlidega segunenud vägagi kahjulikku. Samagonni. Piirituse valmistamine DOS järjest laialdasemaks ja 19. sajandil muutus lausa omaette tööstusharuks. Vene armeest on teada, et seal peeti tõelise ohvitseri tunnuseks kange alkoholi talu, mis suurtes kogustes karsket ohvitseri peeti kuidagi ebanormaalseks veidrikuks. Aitas kaasa garnisonil paiknemine kolkalinnade igavuses. Tsaariarmees külmal ajal jagati sõduritele põletatud viin, aga mitte ainult tsaariarmees. On teada, et Karl 12. intend landid olid Tartu raepeale pahased. See ei suutnud ennesõjakäigule asumis Daugava äärde väina määrde varruslada Rootsi sõjaväge piisava koguse piiritusega. On teada ka seda, et punaarmees HKT rindemeestele jagama 100 grammi viina päevas Soome talvesõja ajal 40. aasta jaanuaris ja selle portsu saajaid oli kogunenud ühe miljoni ringis. Sõjas Saksamaa vastu hakati jagama varem septembris 1941 ja jagati just enne pealetungile tõusmist lahingusse minemist. Üks erand oli Stalini korraldusel ei tohtinud suurde väelastele anda sadat grammi enne õhtupimeduse saabumist. Päevane Borjutamine mõjus jo halvasti lasketäpsusele. Aga see 100 grammi muutus kergesti 200-ks grammiks ja enamaks olenevalt situatsioonist. Langenute ja haavatute viinaportsjon võeti mitu päeva pärast nende rivist kadumist välja. Varrus sõjaga Ei kiirus Lannu nende arvelt mahakandmisega. Häirite ohtlikuks peeti pealetungisektoris vaid piirituse tehaseid. Nende turvamiseks hõivamiseks eraldati spetsiaalsed väesalgad, et mitte oma mehi lastabeeerritluse varudele ligi. Vastasel korral võis terve pataljon. Sõduri raadio kaudu levis uudis väga kiiresti olla pikemat aega pool päevapäev täiesti rivist väljas. Purjuspäi lamades tehases ja selle ümbruses väideti sakslastel olevat koguni sõjakavalus jätta taandumisel piiritusetehased ja nende varroud alles. Tartu Ülikooli raamatukogus. Ajalooraamatute riiulit saab ratas sattus kätte raamat intrigeeriva pealkirjaga Ruskid Jaaval vene saatan ala peal kere vodka. Peeerrassi. Autor Vladimir Nikolajev. Kaanel märgitakse, et ta on 30 aastat olnud ja kirja, aga korrespondent omas no pool maailma läbi sõitnud sageli koos Nõukogude delegatsioonidega proov, veenev teiega suguseid alkohoolseid jooke. Ja kinnitab nüüd, et kõikides Vatkadest on maailma parim Voitka. Vene viin. Eks see ta varjatud eesmärk ole kiita oma maal vähemalt medaleid. Aga annab küllaltki hea ülevaate alkoholi tarvitamise üha laienemas levikus slaavlaste hulgas. Eriti nõukogude võimuperioodil sõjajärgsel ajal. Olla vene vodka kvaliteedil piiritus täiuslikustessemmeerimises ja hästi maheda Põhja-Venemaa jõgede ülemjooksu, puhta ja maitsva vee kasutamises vodka valmistamiseks. Et pärast Vene revolutsiooni vapustusi emigreerusid mitmed viinafabrikaadid läände ja jätkasid seal oma retseptid orgi Vatkade valmistamist. 20.-te aastate alguses tegutses Berliinis karbatšovi nimeline tööstur ja lasi torule vodka Gorbatšov. Hiljem nimemoode. Pjotr Smirnov, Vjäär, Smirnov veenagaxeff muidugi pos ladina transkriptsioonis läks Ameerika ühendriikidesse ja hakkas seal 30.-te aastate lõpust valmistama kvaliteeti teetselt Smirnov Kiwatcat. Aga see ei ole vene veension. Ameerika viin. Hollandlased panid oma vodka markidele nimeks Ivan Groznõi ja Tsaar. Peeter. Peeter on mõistetav, see oli hollandlastele nagu oma poiss. Aga mujalgi Euroopa turgudel võis Kahatav vodka. Ja Eestiski laialdaselt pakutud vodka ras putin. Venepärane nimi pidi viitama kvaliteedile. Venemaal on vanimaga kirjalikud teated peerituses 1386.-st aastast, kui keeennova kaub vähed demonstreerisid Kremlis, bojaar, Reidele ja apteek ritele Itaaliast kaasa toodud prantsuse Harry talu eluvett veeta. Venelase hakkas võõrama, vedelik huvitama. Ja tõesti, leerimisega prooviti kloostri müüride vahel. Munkade hulgas oli piisavalt arukaid päid. Pealegi oli kloostrites kraed muretseda tol ajal õige kalleid vasestestelleerimis. Seadmeid. Peamineb robleeme, järgmistel sajanditel oli hägus vastlikult lehm, kava ja kehva maitsega teravilja puskari puhastamine. Kuidas kõrval hääldada kahjulikud kõrvalmaitsed. Siin tulid venelastele kasuks mõdu valmistamise kogemused puskari lähakatellisama mett. Missuguseid maitseaineid nii, et saadi erimaitselisi nas Toikkasid, anna Levkasid tassi filtreeritud läbi peene liiva. Kalevise riidepuutuha ja katse ning eksituse meetodil jõuti järeldusele, et kõige parema tulemuse annab filtreerimine läbi lehtpuude. See 18. sajandi lõpuks oli see menetlus juba päris täiuslik. Hästi sobisid pöögi pärnakase-tamme ja lepapuus õed kallimate puuliikides, et said pruukida suur aadli kodused veena köögid. Massitoodanguks tuli kasutada odavamat kasesööt mida niigi põletati Venemaal palju. Sepp pade ja samovarite tarvis. Piirituse puhas lamise probleemiga tegeles 19. sajandi teisel poolel ka kuulus keemik Dmitri Mendelejev kes tuli järeldusele, et maitselt olevat kõige parem ja organismi kõige vähem kõrvetavam 40 kraadilise kangusega vodka. Veel kasutati ebasoovitavate ainete väljafiltreerimiseks Toorbeeritusele värske piima ja munavalgu leesaamist. Segati piiritus veega vodka kanguseks ja puistati sinna värskelt küpsetatud rukkileiba. Leivakülge jäid veel säilinud võõra räimed. Nii saadud jäägid läksid loomasöödaks loomadele muidugi joovet esilekutsuvas Lääne-Euroopas vangot rätipead, sellist filtreerimist puhastamis bee tee ülemäära kalliks, aga mis oli vene paarenil mõisnikul rentaablust, tõstaimet? Meil oli üks võte, mis sobis hästi Venemaale, kus kasest tuntud talvel poodust veen, pandi külma kätte, vesi jäätus vastu vanema seinu puutudes ja kallati siis puhas viin välja. Kohatilisate viinale kala leemi. Selle ütluse täpne kirjeldus on teadmata. Oli Lehtwinas veel tunda puskariõlidele omast vastikut maitset. Lisati tublisti humalaid maskeerida, seda maitset. See olevat paremini mõjunud kui mingi teine taim. Oodavat ainult üks kord destilleeritud ja seetõttu väga puskarimaitselist viina nimetati talupoja veenaks. Saare ajal kujunes välja oma mõõdusesteem piiritusjookidele Vatgale põhimõõt oli ämber, veeerraa üks veel Traan 12,3 liitrit. Edasi neljandik ämbreid Cheetvert 3,08 liitrit. Kõige suuremat viinapudelit klaasist nimetatigi Tšetwert nai. Dow oli ükskama 20 kalm leetreid. Tõlkenull koma 62 leid kerit. 40 Zaza v Traast Sarakov ka. See oli Soro neeme all tuntud paras mõõtmehele, nii 300 grammi ringis ja kõige väiksem klaas 61 milliliitrit. Niiet pooltäis meie normi klaasi oli Merzaftšikk põlguses selle klaasi väiksuse vastu. Lisan nii palju Eesti vabariigi ajal. Riigiviin oli müügil kas veerand liitrilises või kolmveerandliitrises pudelis. Väiksemad tati soonik, suuremat riigivanem, hiljem ka president Kalve Roland liitrilist. Leedulased ütlesid hiljem saboonis. Eestis kauamängiv. Nüüd siis peetuse tootmisest Eestis. Seda on uurinud juuraharidusega karskustegelaneoto e peos eluaastad 1904.-st 1975. aastani. Ja tema vastav uurimus ilmus alles kaks aastat pärast autori surma. Ja võimude soovil oli sellele antud hästi neutraalne jutumärkides Pealkiri ühe tööstusharu ajaloost. Vaat kujutage ette pealkirju ühe riigi ajaloost või ühe sõjaajaloost. Mis tööstusharuga oli tegemist, seda ei selgu ka tiitellehel. Mingit märget ei ole aimu, annab vaid üllitajate asutuste märg kemine. Toiduainetetööstuse ministeerium ja tootmiskoondis Liivika Liivi tähendas. Liköör, viin, konjak. Esimesed kaks tähte võetud mõlemas lee Vii Ko. Othi börsi märgib, et esimene teade põletatud viinast Eestis pärineb aastast 1485. Tallinnas püüti reguleerida viinamüüki. Siit saab teha järelduse. Viina valmistamine. Piirituse valmistamine pidi juba varem olema laialt levinud, kui nüüd tekkis vajadus selle müügi reguleerimiseks. Majandus lehko tähtsust viinapõletamisel tol ajal veel ei olnud. Õlleproovimisel küll oli. Linnad andsid õiguse valmistada, põle Ta ta viina müügiks suur keldi kaupmeestele ja kaupmeeste leskedele seal oli nagu mingi sotsiaalhooldaja abinõu. Ja seda mitte ainult Tallinnas, vaid ka teistes Eesti linnades. Linnades ei olnud viinapõletamine kuigi leevenenud, nõudis palju kütet ja külma vett, mida sageli napis mõisadel. Aga kütet kui vett oli külluses käes. Maal hakati massiliselt viina põletama 18. sajandil essimalt rootsee kõrgaad. Lille kuuluvad tõsi mõisades. Ja seal kasutati D taluperemeeste tööjõudu, kes olid harjunud õlle kedes tegutsema. Vaimud lautsedat kõrts vedas teede ääres oleks korraliku õlle kõrval saadaval ka põletatud viina kangusega 50 protsenti alkoholi liitri kohta. Puhastamata veena nimetati talupoja veenaks. Sisaldas palju puskariõlisid ja teisi kõrvalaineid. Kuna ei tuntud veel aurugadestelleerimest. Nii et tuleleek põles otse meski katla all siis kippus meski sageli põhja kõrbema ja lisa, kas kõigile muudele maitsetele omandas viin veel kõrbemaitse talupoja viina teist kordades telleerides veel läbi ajades saadi nõndanimetatud saksa õliin millele lisad tee mett, suhkrut ja lasti mõni aeg köömned või muude maitsetaimede peal tõmmata. Nii saadi hoopis vastuvõetavam. Aroom. Foto e peas väidab, et just 18. sajandil muutus Eesti õllemaast viinamaa. Eks veena toot. Vene omandas majandusliku tähtsuse ja muutus mõisade üheks oluliseks tootmisharuks. Kaubanduslik nõudmine viina järel kasvas pidevalt. Just idapoolne torn. Peterburi ja Pihkva olid avatud. Ka Riias ei öeldud Liivimaa podcast ära. Mõisade viina teegid olid veel väikese tootmismahu ja algelise tehnilise sisseseadega. Valitses käsitsi viinapõletamise periood, algas mihklipäevast ja kesti Sirib laevani, mis legi välja 165 tööpäeva aastas. Meistriks nimetati keegi peremeestest. Hiljem hakati palkama ka väljaõppinud spetsialiste. Riina meister vastutas nii joogi koguse kui seaduse eest. Amet ei olnud kerge, sest sageli hakkasid viinapõletajad ise jooma ja polnud purjus töötegijate hulgas tööõnnetuses sugugi haruldased. Jahutusvett oli talvel piisavalt saada kütust mõisametsades. Samu kartuliveen ilmus Eesti viinaköökidesse 1800 kuuekümnendatel aastatel. Esialgu kasutati veel vanuseadeid. Saadud produkt ei osatud hästi puhastada ja maitse oli eriti kehv. Aga õpiti Eestis, tol ajal vähenes lambakasvatus ja ikka rohkem kartuleid jäi üle piirituseajamiseks. Ka mindi üle auruga testelleerimisele. Kartuleid keedeti auruga, nii et kõrbemaitse kadus. 1800 kahekümnendatel aastatel oli Lõuna-Venemaa ja Ukraina oodav nišoween hakanud Vene torolt Baltikumi viina rukkiviina tahaplaanile suruma. Aga veena põletamisel said mõisad kõrvalprodukt ridade nuumamisekspraaka, mis mõjus hästi härgades seedimisele. Teiste sõnadega härjad tootsid rohkem sõnnikut, aga sõnnik oli tol ajal pea ainukene väetis ja seda hinnati küllaltki kõrgelt. 1863. aastal seate tsaaririigis, siis kange alkoholi tootja, mis kohta aktsiisisüsteem. Selle tulemusena väikesed viinaköögid läksid pankrotti. Mõisade suuremad viinavabrikud, kus kasutati moodsamad sisseseaded, jäi peale. Nendes viinavabrikutes oli juba küllalt hea tehnika ja tehnoloogia, nii et mees, kes saadi rohkem alkoholi kätte kui varem. Eestimaa kubermang, muutus kogu hiiglaslikud saare reegi kõige suuremaks piiritusetootja Me alaks. Ja 90 protsenti siinsest toodangust veeti kas Venemaale või eksporditi laevadega välisriikides. Teadmine, et kartulisaagi ülejäägid lähevad hea kaubaks piiritusetehastele sooduslast valudes, kartulikasvatuse laiendamist. Praak ka oli palju, aga seda ei saadud sööta kõikidele loomadele. Hästi sobis nõu veistele. Vähesel määral võis anda piimakarjale, muide tuli piimale kõrvalmaitse juurde sigade liha sigade nuumamist, seal omandas samuti halva kõrvalmaitse lammastel täheldati div villa kvaliteedi langust. Hobuste veojõud vähenes. Ja nüüd mõisnikud kasid praga ülejääke pakkuma taludele ja talud kasutades võimalust, hakkasid härgi nuumama. See andis küllaltki head lisasissetulekut. Ainult talumajanduse sõltuvus mõisast suure vähenes veelgi. Pealegi nii tooraine kartulit kui tagasisaadava praga vedamine mitmekümne kilomeetri versta kaugusele suurest viinavabrik, kust ei tasunud ennast majanduslikult ära. Kartul oli aga kasulik, ta andis häält põllu õekolt mitu korda suurema saagi kui teraveli. Pealegi aitas hoida põldu puhtana umbrohust ja kiirendas nii üleminekut kolme väljasesteemilt. Me väljasüsteemile. 1901. aasta andmetel töötas Eestimaa kubermangus mõisades peamiselt 175 piiritusetehast. Lõuna-Eestis territoriaalselt suuremas 75 need kokku 250. Paaril järgmisel aastal lisandus veel 25 tehast, aga see oli kamaks. Emowne riik oli kehtestanud viinamüügile monopoli viinamonopoli. Mõisnike meelepahaks voolas need saadav kasum mitte nende kaukasse, vaid riigikassasse. Monopoli seaduse kohaselt koondati viina müük õige vähestesse riigi poodidesse, mille lahtioleku aeg oli küllaltki piiratud. Laupäeva lõunast pandi monopol kinni ja esmaspäeva keskhommikul tehti lahti. Sellega püüti massilist lausjoomist pidurdada. Ja esialgu see õnnestuski. Aga õnnetu Vene-Jaapani sõda ja viienda aasta revolutsioon tegi riigikassa tühjaks, vajas täiendamist ning riigiveena monopol. Hakkas jälle tootmist laiendama. Raudteeühendus võimaldas nüüd Venemaalt suurtes kogustes tuua vilja piirituse tootmise tarvis ka Baltimaadele. Nii et Baltikum võitis tagasi, sest Eestimaa kubermang Piiteri torust Atoib andmetel ainult seitse protsenti tee. Kohapeal toodetud peerituses tarbiti Eesti alal osa piiritust läkskaadeeennelise üks otstarbeks valgustuseks. Sellele lisati Sarts tärpentiini. Et inimene jooks aga. Vene kui tal on janu viina järele on õige kannatlik, maitses oht. On uuritud joomakombeid pärast teist maailmasõda Nõukogude liidus. Alguses oli joomine pärast tööpäeva But tõlkanna Trei pudel viina kolmel. Seitsmendi õllepoodides õlle katesse sageli olid need keldrites või suurtes klaaspaviljonidest rahvas akvaariumites. Seal tehti pooleteisttonnine järelvankriga, see tähendab kandilis klaasi kallati 150 grammi veena. Ja sellele otsa joodi pooleliitriline kann õlut. Hruštšovi ajal hakkas levima ja seda õige laias ulatuses joomine lausa töö ajal ja kohas. Purjus rubla tantsisid ka purjus raak toodangud. Elu varjukülgi oma elukutse ja tähelepanekute järgi hästi tundev Jerry antroopav püüdis võimuletõus kata ülemäärast viinakatku pidurdama või vähemalt väliselt karda majja lööma. Aga Talle ei olnud selleks antud elupäevi. Pääs. Aastatel 1960 kuni 80 kasvas nõukogude liidus ühe elaniku kohta võetuna alkohoolsete müükide jook 2,3 korda. Nii et polnud imeks panna, kui 1985. aastal Mihhail Gorbatšov läks süleratsaväerünnak kolle alkoholismi vastu püüdes tõmmata hädapidurit. Aga kord jooma harjunud mass liikus Eeennertsist paratamatult edasi. Gorbatšovi ligatšovi sammud olid radikaalsed. Vene Föderatsioonis vähendati esimise karskuskampaania aasta jooksul alkoholi tootmist peaaegu poole varra alkoholiga kauplevad poodide arv vähenes 4,7 karde. Viinamarjakasvatuspiirkondades raiuti sageli mõttetult maha kuni 300000 hektareid kvaliteetseid viinamarjakasvatuse. See oli üks kolmandik kõikidest kremmi valge muskaat. Seal viinamarjaistandustes oli olnud 5700 hektari, järele jäi 400 hektari ringis. Ja nii, et rahvanali ütleb bussijuht, teatab peatusi. Aslanov ka veena poejärjekorra algas järgmine Astanov ka veena poodise. Peagi märgati suhkromööke elanikkonnale on järsult kasvanud. Miks suhkrust, lehti samagonni, aga mitte ainult suhkrust? Rahva leidlikkuse ei paistnud olevat piir. Selleks läksid teraveli raudteed, suhkrupeet, kartul, maalaat, tomatid. 21. alguse publid žestid on püstitanud koguni hüpoteesi et karbatšov üks lähemaid ja mõjukamaid, kaastöölisi vana, kinni hoidev Jegor ligatšov olnud sisuliselt perestroika ja uuenduste vastu, mis Tobüüdis karbatšovi alkoholipoliitikat läbi kukutada, et sel negatiivsel lainel ise tõusta etteotsa ja üks vahendeid. Ta oli tugev-dada alkoholivastast kampaaniat mõtte doseni. Samagonni müüdi mustal turul sel ajal kolm korda odavamalt kui reegiviine aga rohkete kahjulikke lisandeid tõttu oli see vähemalt kolm korda kahjulikum tervisele. Nii nagu omal ajal keeluseadus aastatel Ameerika Ühendriikides. Paniga Gorbatšovi alkoholipoliitika kriminalistikauurijate arvates Nõukogude liidus alusel laialdaselt organiseeritud kuritegevusele. Põrandaalune tootmine muutus lausa massiliseks. Aeti suurtes kogustes ja kogunes palju musta raha, mis tuli mingil moel puhtaks pesta. Legaliseerimine. Need Gorbatšov olla oma võimuperioodi lõpul hakanud aru saama ligatšovi praanidest, aga siis oli juba lootusetult hilja. Ning riiki juhtima tõusis vägagi alkoholilembeline kui mitte rängemalt öelda barris Jeltsin kes sai selles osas tuntuks ka rahvusvahelises plaanis 1987. aastal, viidi läbi salastatud uurimas mis näitas, et kodus rooli Ta alkohoolseid jooke kasuta tahtsid regulaarselt 68 protsenti põllumajanduses töötajatest 45 protsenti tööstustöölistest ja 24 protsenti intelligentsist. Ning sovetoloogid arvasid, et Jeltsini aegse Venemaa kaks põhiprobleemi oligi vananenud seadmed ja tootmistehnoloogia mis tingisid toodangu madala kvaliteedi DTM massiline alkoholism, millele ei suudetud kuidagi piiri panna. Ja mis kõigi muude põhjuste kõrval viis rahvaarvu jõudsale kahanemisele. Vene mehes statistiline keskmine eluiga oli 21. sajandi alguses vaid 57 aastat ja hoiatati kuini edasi läheb siis ootavad riiki ees 21. sajandi keskpaiku või teisel poolel etniline kallab, kus ja seda peamiselt ülemäärast alkoholi kasutamisest. Kuidas on püütud võidelda mujal alkoholi liigtarvitamise vastu, selles? Järgmises ajaloo tunnis kuulmiseni.