Tere, head kuulajad, Waltaria Jaak Ojakäär tunnistavad, et on 100 aasta laulude sarjas aastasse 1968 tõesti üpris pikalt pidama jäänud. Aga mida sa hing teed, kui tollal oli näiteks sellisel heliloojate paaril nagu less riidia päri, meisson käsi tõesti lahti läinud. Tarvis läks vaid lauljate paari, kes neid esitaksid. Ase leidus Tom Jonesi ning Engel Bert Hamperdinki näol. Paariks saab neid nimetada muidugi vaid ülekantud tähenduses, sest mõlemad olid ju esimese järgu solistid ja mingil määral kindlasti ka konkurendid, aga rivia meissonil laululoomingut jagus mõlemale nii nagu ka esikohti Euroopa edetabelites alustamegi tänast saadet põimikuga kolmest tolle aja ülipopulaarsest laulust mille autorid on les rõiviaanber Imeisson. Kui viimne valss oli Engelbrecht Hamperdinki leivanumber, siis til Layla kangastub kõigi mälus ikka Tom Jonesi esituses. Kolmas laul, jalgratturi valss võiks vahelduseks olla hoopis eesti keeles ja Voldemar Kuslap esitust. Kõigi. Siis. Need ime ilmis. Liinide vooge. Õnnes siis. Et need kolme päri, meisson eales riivi valsirütmis, pala vallutasid 68. aastal tõesti kogu Euroopa aga huvitaval kombel Ameerikas erilist populaarsust ei saavutanud. Võrdluseks võib ju siis tuua kasvõi edetabelikohad, kui Euroopas olid need vastavalt esimene, teine ja teine siis Ameerikas kõigest 23. 31. ja 15.. Midagi on 68.-st aastast jäänud aga kuulamata ka eesti muusikast. Kui alustada Boris kõrveri loomingust siis võiks kõigepealt mängida tema ehthiiglase laulu Manivald kesamaa tekstile ja eht Artur rinnelikus esituses. Mere taga on merekainena, on laide keskel. Nende keskel on Meil on seal palju anda. Meie kallas on, meie meri on nagu tammedest, kasva meie tüvi alle veerand. Aga rööva val jaa, Rääva aare, vaata. Aga? Oleks sinu kuningat meie keskele sellel saarel korda siin noorendab, naersin. Kuna on on rajala kanna Rääva kanna. Boris Kõrver-il oli 68.-ks aastaks saanud valmis ka uus operett mees pisu hännaga. Libreto Ardi Liiveselt, laulutekstid Paul-Eerik Rummot ja algaineks loomulikult Eduard Vilde näidend pisuhänd. See tuli lavale nii Estonias kui Vanemuises. Viimases on salvestatud ka katkenud, mida kohe kuulete. Luuletajaks ja naine, häda, Donald Donald ta was mina kohta küll. Helilooja Lembit Veevo eluküünal kustus vaid paar päeva enne seda, kui kalendrilehed aastasse 2001. Kes loeb seda tegelikuks sajandivahetuseks, kes eelmist aastavahetust polegi vast nii oluline. Tähtsam on see, mida meie hulgast lahkunud on meile jätnud. Lembit Veevo jõudis kirjutada palju head muusikat. 68.-st aastast leiame näiteks laulu jõua jõua oh lumeks gene Hando Runneli tekstile ja veidi varasemast ajast on meil mängimata veel tema kaunis romanss Helga Tõnson sõnadega kuulakem, siis mõlemaid esimest ansamblit kollaaž ja teist Vello Orumetsa ning Felix Mandre ansambli esituses. Jõuavad laevad täis vikerka vilguvad lilletaevas kui muinasma. Ja kuigi kuld, see siider, krõbik, issi ainuti ma omas pärast. Tuubapäeva kustub valgus, hämarn. Sõnatu arglik vaikus, mul pinge. Ja kuigi taevas irwalterca, kui siis ainult ma oma. Ei ta narval käidvarri küülikuteesi. Kui Ta Vedas treppi mööda su juurde sööma. Ja kuigi tee oldi, nii ei küüni, on. Päikse sul ka saada? Müügitee. On? Päikse sulle ka sado. Päiksis. 1968.-ks aastaks oli viimasest suurest sõjast möödas 23 aastat ja Afganistani veresaunas jäänud veidi üle 10. Gennadi Taaniel kirjutas 68. aastal ühe laulu oma sõnadele laulu sõdurpoisist, kes jõuab koju ja esitajaks on taas Vello Orumets. Siin peatub aeg, et oodata väsinud ränduri sõjaväe. Sookesed. Jalgelt võõraste teede. Olen sinuga. 1968.-ks aastaks oli oma esimesed laulud kirjutanud ka noorukeid Kustas kikerpuu kes hakkas õige pea Eesti levimuusikas ilma tegema nii heliloojana, tekstide autorina, Aranžeerijana kui orkestrijuhina. Mainimata veel seda, et ta on ju ka väga tuntud pedagoog, aga üks esimesi suleproove temalt kannab nime neeruti jänka. Ja selle esitajad on Heli Lääts, Els Himma ja Toomas Jõesaar. Rakveres Kadrinas juua jääma peab siia hetkeks peatuma, saavaata, kussinetama, silma abisalongide, kuule. Kui ta õhtul, kui põllud lõppenud, siis ikka tantsuringis kaasale. Kui oled sõber ette võtleta, ehk neeruti neidudele. Hakkame nüüd tasapisi Eestist laia maailma minema 68. aasta lauludega ja teeme seda siis sujuvalt põhjanaabrite soomlaste kaudu. Lase Mortenson kirjutas tollal ühe laulu, millele muide eestikeelse teksti kirjutas just nimelt Kustas kikerpuu esitab selle Els Himma ja tunnete kindlasti kõik ära. See tuntud viis pealkirjaga raud on kõva. Kuid. Aastast 68 sai mõneks ajaks traditsiooniliseks ka selline iga-aastane mammutkontsert või turnee nimega sõprade meloodiad. C5 siis sotsialismileeri riikide lauljaid läbi Nõukogude Liidu suuremate linnade ja kestis mitu kuud. 1968. aastal saatis seda programmi orkester Vadim Ludvikovski juhatusel, saksa TVd, esindas endine mannekeen Petra Petcher. Üks tollaseid populaarsemaid artiste Ida-Saksamaal. Rahvaste sõpruse nimel oli tal laulda üks venekeelne laul Pavel ajedonitski sulest üks Poola laul ja Manfred ustavuse. Homme on juba hilja. Ja enne kui läheme tagasi üle suure lombi, veel üks põimik kolmest 68. aasta Saksa DV lööklaulust. Öö on sinine, oleme üksteisele loodud ja kaunis on, pühapäev laulavad vastavalt Kerd, Mihhaili koor, Klaus son Märjaäike ning Toomas lükk. Mainimata on jäänud veel äsja kuuldud kolme laulu autorid, need olid eral Petersen Wolfgang geene ja rudi veerijal. Aga nüüd nagu lubatud ameerikamaale. USA ansambel croidens Kleer Vooterivaival ilmus avalikkuse ette just 68. aastal. Üks esimesi menulaule oli lugu ratas, auricust, uhkemmeeri ehk provod meri, mis aeglaselt veereb jõevoogudele. Autoriõigused, kinnitas ansambli juht John Cameron Fogerti endale. Just tol 68. aastal. Ülemaailmne menu vist siiski jättis aasta aega veel oodata. Kui aga küsida, mis oli üldse 68. aasta kõige menukam või enimmüüdud lugu või laul siis üks tark raamat annab sellele väga ühese vastuse. See oli vanameister Louis Armstrong kõigile tuntud meloodiaga, mille nimeks wonderful world. Ja selle äsjakuuldud kauni meloodia autorid olid heliloojad, päissija Douglas aga nüüd tagasi Euroopasse ja Inglismaale. 68. aastal viibis Inglise edetabeli tipus kaks nädalat laul nimega Kangratcherlations. Esitajaks Clif Richard, kes osales sellega tol aastal ka Eurovisiooni lauluvõistlusel, aga kahjuks ei võitnud, jäi napilt teiseks. Ja jällegi tuleb öelda ka äsjakuuldud loo autorid. See on pea sama kuulus helilooja paar nagu riidia meisson, aga nende meeste nimed on vil Maarten ja fil kuulder. Aga nüüd vahelduseks natuke käredamalt. Kaks nädalat viibis 68. aasta juunikuus Briti edetabeli tipus ka ansambel Rolling Stones ja nimelt palaga Champing Jack Flash. See oli üks lugu, mida hoolega kopeerisid 68. aastal ka kõik eesti noored viit pundid. Aga ansambel The Beatles paiskas regulaarselt hittlugusid välja ja 68.-st võib leida kasvõi kolm sellist mis on tõesti sellised superhitid leedi madonna oblady oblada ja jõude. Ansambel The Beatles olid tõesti selline, kes murdis kõikvõimalike popmuusika kaanoneid. Kui kuuekümnendatel olid tavaliselt poplugude pikkuseks sellised kaks kolm maksimaalselt neli minutit, siis Heidžuut kestis ei rohkem ega vähem kui seitse minutit ja 10 sekundit. Seepärast ei jõudnud seda ka tänases saates päris lõpuni mängida. Sest kell on ju armutu ja näitab, et 100 aasta laulude sarjad tänase osaga tuleb otsad kokku võtta. Valter jah, Jaak Ojakäär ning produtsent Vivika Ludvig tänavad teid kuulamast ja ütlevad tumiseni nädala pärast. Siis kui jõuame juba aastasse 1969 kõike head.