Inimene ja tema vari on lahutamatud. Kui pole inimest, ei saa olla ka tema varju. Seda teatakse aastatuhandeid. Ja ainult muinasjuttudes võib see teisiti olla. Kuid tuli päev, kus inimene äkki kadus, muutus tuha. Mille põletav tuul laiali pildus, aga tema vari jäi see sööbis üles sulanud kivi betooni, raua või asfaldipinda üle kõige laotus, tohutu tule, suitsu ja tolmu. See. See oli kuuendal augustil 1945. aastal Jaapani linnas Hiroshimas. Maailm ei unusta seda. 24. juuli 1945. Kolme liitlasriigijuhi konverentsi kaheksanda tööpäeva lõpul, enne kui lahku mindi, peatas Ühendriikide president Harry Truman hetkeks Nõukogude delegatsiooni juhi, et talle teatada. Ameerikas on loodud uus relv, millel on äraarvamatu purustusjõud. President lootis kõigepealt Nõukogude liitris uudishimu äratada seejärel aga tema jahmatus nautida. Trumani suureks pettumuseks jäi Stalin väga rahulikuks. Kas tõesti, küsis ta nagu muuseas ja astus oma tavalise rahuliku sammuga konverentsisaalist välja. Ei mingeid emotsioone. Kuigi truuman kogu Potsdami konverentsi aja tegeles oma pommiga rohkem kui millegi muuga, ei püüdnud ta seda teemat enam kordagi Stalini ees üles võtta arvates, et too lihtsalt ei taipa missugusest pommist on jutt. Nii see siiski polnud. Stalin oli hästi kursis nõukogude teadlaste saavutustega tuumauuringute alal ja teadis, et aatomipomm ei ole enam utoopia. Kuigi meie maal need uurimused teenisid hoopis muid rahumeelseid eesmärke. Ja meil ei puudunud ka andmed, et Ühendriikides on midagi tõsist teoksil. Seda ei saanud jätta arvestamata. Seepärast hakati ka meie maal pärast Stalingradi epopeod taas tegelema aatomifüüsikaga ning juba täiesti praktilisel pinnal. Mõnedel andmetel olevat Stalin sellesama 24. juuli õhtul võtnud otseühenduse Moskvaga ja palunud füüsik Igor kurtsaatovit oma uurimisgrupitööd tublisti kiirendada. Kuid esialgu oli aatomipomm ainult ameeriklastel ja näis, mis nad sellega peale hakkavad. Potsdamis olles seisis truumen aga dilemma ees kus demonstreerida uue relvavõimsust kogu maailmale kas polügoonil hulga vaatlejate osavõtul või siis tegelikkuses mõne suure sõjalise objekti vastu. Pommi loomiseks kulutatud üle kahe miljardi dollari suurune kapital pidi vastutasuks andma ju poliitilist kapitali. Pidi näitama, et ühendriikidel on nüüd võimalik kõigile oma tahet dikteerida. Aga ikkagi, kus demonstreerida. Efektne olnuks seda teha Saksamaal, kuid kahjuks kapituleerusid fašistid enne pommi valmissaamist. Aga jaapani vastu sõda veel käis. Niisiis Jaapan. Kuigi seal saale riigil oli sõjalist võimsust parasjagu, oli sõjatüdimus sealgi oma töö teinud ja rahu sõlmimise ideed muutusid päev-päevalt järjest populaarsemaks. Mitte ainult rahva hulgas, vaid ka Mikaadole lähedal seisev ladvik hakkas mõistma sõja jätkamise mõttetust. Jaapanis muidugi ei teatud, et Ühendriikide presidendi sõjalised nõuandjad uurisid juulis 1945 suure hoolega maakaarti, et välja valida koht, kuhu võiks heita surmalaengu. Jaapanis oli rohkesti sõjalisi objekte lennuväljade, laevastiku, baaside ja sõjatehaste näol. Kuid pärast 16. juuli katseplahvatust alama korto polügoonil jõuti järeldusele, et kõik need objektid on liiga väikesed. Pommi koguvõimsuse ära näitamiseks jäi üle ainult võimalus heita see mõnele paraja suurusega jaapani linnale. Sõjandusspetsialistid valisid välja viis kandidaati Kyoto kokkuura, Hiroshima nii kaata Jaanaga saaki. Pärast ägedaid vaidlusi kustutati nimekirjast Kyoto kui jaapani iidne pealinn. Seda ei tehtud mitte tema rohkete ajalooliste ehitiste pärast vaid arvati, et pärast Kyotra hävitamist ei ole sõjajärgsel ajal üldse võimalik jaapanlastega mingit koostööd teha. Niisiis, nimekirja jäi neli linna, kuid pomme oli valmis saamas ainult kaks. Tuli veel validaas. Kuna eelistada ei suudetud ühtegi neist, otsustati alles, jäävad kõik kandidaadid. Pom heidetakse kindlaks määratud päeval sinna, kus on selleks parimad tingimused, hea nähtavus, paras tuul ja nii edasi. Kahe valmiva pommidetailid veeti suure saladuskatte all sõjalaevadega Mariaani saarestikus asuvale Tinjaani saarele kus need kokku monteeriti ja kus pidi antama start lennukitele, mis need pommid alla viskavad. Et jaapanlased ootamatu kapituleerumisega enne nende ettevalmistuste lõppu käest ära ei libiseks, esines Truman 26. juulil Potsdami konverentsil deklaratsiooniga, milles pakuti välja jaapani jaoks äärmiselt alandavat kapitulatsiooni tingimused. Ükski endast lugupidav riik Poleks saanud nendega nõustuda ega saanud ka Jaapan. Seda oligi truumanile tarvis, sest Jaapani linnade pommitamise otsus langetati mittesõjalistel vaid poliitilistel kaalutlustel. Oma mälestustes kirjutab Truman, et käsupommi kasutamiseks pärast kolmandat augusti andis ta 24. juulil seega juba kaks päeva enne Potsdami kapitulatsiooni ettepanekute teatavaks tegemist jaapanlastele. Kõik oli nii läbi mõeldud, et plahvatus kindlasti toimuks ja selle tagajärjed saaksid teatavaks kogu maailmale. Ei mingit kõlbelist laadi kõhklust enne ja kahetsuspärast katastroofi. Pommi heitmise moraalseid aspekte ei arutletudki. Seepärast ei kutsutud asja otsustamise juurde ühtegi nendest inimestest, kes aatomipommi olid valmis teinud ja oleksid teadnud öelda missuguseks kujunevad selle lõhkemise tagajärjed. Otsuse langetas president koos oma sõjaväelastest ja poliitikutest nõuandjatega. Siia mõni sõna. Eesti Raadio pressibüroo peatoimetajalt Jüri Raudsepalt, kes kümmekond aastat tagasi käis Hiroshimas ja kellel väliskommentaatorina on olnud üsnagi iseäralikke kohtumisi. Mõne aasta eest oli mul võimalus sõprusühingu liinis kohtuda ühe ameeriklaste turismigrupi liikmetega ja selles turismigrupis oli president Trumani nõunik. Mul õnnestus temaga vestelda ja ma küsisin tema käest, et mis te arvate neid aastate tagant, neid on nii palju sellest ajast möödunud. Kas see otsus, mida langetada Ameerika Ühendriikide administratsioon, heita tuumapommid Jaapani linnadele, oli õige. Ja mind ausalt öeldes jahmatas selle vanamehe vastust ta oli siis juba üle 80 aasta vanade ütles jah, see oli ainuõige otsus, mida me tookord pidime tegema. Et demonstreerida Ameerika Ühendriikide vägevust. Rohkem ei olnud mul tema käest midagi küsida. Esimese aatomipommipidi alla heitma B 29 tüüpi seeria pommituslennuk nimega Hinole Key. Selle meeskonda kuulus 12 meest eesotsas komandör kolonel, pool tibitsiga. 70.-te aastate alguses müüdi USA-s oksjonil selle lennuki pardapäevik Ameerika õhujõudude vorm 26 b, mis oleks pidanud ammu juba arhiivis olema. Selle oli ära näpanud lennuki teine piloot Robert öös, kes ärimehena teadis, kus kivi all vähk on. Igatahes oksjonil päeviku eest saadud 27000 dollarit polnud sugugi halb teenistus. Sellesse päevikusse on fikseeritud üksikasjadeni Hiroshima aatomi pommituse kogu käik. Püüame meiegi selle ja mõnede teiste dokumentide näidata, kuidas pandi toime inimkonna ajaloo suurim kuritegu. Niisiis ööl vastu kuuendat augustit 1945 Tinjaani saare lennuväljal. Kell kaks, 15. Lennurada on kiirte vihkudes. Inole Key läitleb silma pimestava valguses. Ligi 100 lähenes tungleb lennukisse minevate lendurite ümber lootes nendelt vajalikke teateid välja nuruda. Sest ametlikult ei ole kellelegi veel teatatud, missuguse ülesandega lennuk teele läheb. Lehemeeste uudishimu oli üles kruvinud staabis kuuldud vihje, et see lend kujuneb uue ajastu alguseks. Kell kaks, 45. Hinole käia võtab pikalt hoogu. Must tõusu, rada kaob öösse. Lennukikoormus on suur, salapärane last kaalub ligemale seitse tonni. Paar meetrit enne raja lõppu rebivad rattad end vaevaliselt maast lahti. Mõni minut pärast tiinole geid startis veel kaks sedasama tüüpi lennukit asudes pommi kandvat eskadrilli kaaslaste sportima. Ookeani kohal ühines nendega ilmavaatluslennuk, mis Jaapani ranniku lähenedes lendas teistest ette vaatlusi tegema. Kinole Key pardal aga algasid ettevalmistused pommieite valmis seadmiseks. Ta vabastati klambritest, must kaitseseade asendati punase sütikuga, mis vajalikul hetkel pidi tagama ahelreaktsiooni. Lennati 8000 meetri kõrgusel. Edasi aga jälle päeviku kaasabil. Kell neli, 52, kolm lennukit võtavad kursi loodesse ja lendavad siku suunas. Kolonel käsib kõigil meeskonnaliikmetel püsida oma kohtadel. Hetkel, mil silm hakkab seletama jaapani kallast, peab meeskonna liige piss magnetofonid sisse lülitama. Et kogu omavaheline kõnelus salvestuks lindile. Komandör teatab pühalikult. Kuna see salvestus saab ajaloopärisosaks, siis palun teid valida väljendusi. Nüüd ma võin juba teile öelda. Me viskame varsti alla maailma esimese aatomipommi. Kell kuus, 40. Hinole Key alustab tõusu 10000 meetri kõrgusele. Niimoodi on lahingukäsusete nähtud. Sellelt kõrguselt tulebki pomm heita. Kell seitse, null null. Esimene ilmavaatluslennuk on jõudnud kavandatud rünnaku alguspunkti. All paistab Hiroshimas 26 kilomeetri kaugusel asuv sild. Linnas kuulutatakse sel hetkel välja hoiatav õhuhäire. See sunni veel kedagi varjuma. Kell seitse, null üheksa. Ilmavaatleja on sihile jõudnud. Taevas on kerged kiudpilved, kuid linna kohal on täiesti selge. Ülejäänud kaks saatelennukid teevad vaatlusi Nagasaki ja kogura kohal. Ka seal on taevas selge. Seega on kõik objektid, mille hulgast Heinole Key komandör peab valiku tegema. Sel hommikul täiesti rünnakukõlblikud. Radist võtab vastu komandöri käsu. Soovitus. Esimene objekt. See tähendab Hiroshimat. Kell kaheksa 11. Lennuk võtab suuna Hiroshimale. Kell kaheksa, 13 minutit ja 30 sekundit. Pommitamise ajaks võtab lennuki juhtimise enda peale major verbi. Sel ajal on inole Key 10500 meetri kõrgusel veel 45 sekundit. Ja komandör annab valmisoleku signaali. See tähendab, et 15 sekundi pärast eraldub pomm lennukist. Kõik meeskonnaliikmed tõmbavad silmadele tumedad prillid. Kangi tõmme ja maailma esimene aatomipomm hakkab langema rahulikule linnale. Hinole Key teeb jõulise pöörde paremale, läheb pikesse ja eemaldub maksimaalselt kiirusel sihtmärgist. Pardalaskur avab pommiluugid ja heidab alla kolm silindrit mõõteseadmetega. Nende langevarjude valged kuplid liugleb pikkamööda allapoole. Kell kaheksa, 14 minutit ja 50 sekundit. Pomm on 600 meetri kõrgusel. Kell kaheksa, 15. Pom on langenud, veel 100 meetrit. Lülituvad sisse tuumalaengu lõhkesüsteemid ja algab ahelreaktsioon. Kell kaheksa, 15 minutit ja 30 sekundit. Plahvatus. Hetke pärast põlesid Hiroshimas majad ja puud. Lapsed surusid endid vanemate vastu lootes täiskasvanud, nad päästavad. Nad põlesid üheskoos silmapilkselt tuhaks. Üks trepiaste kus kivi on mõlemalt poolt nagu ära sulanud, aga kuhu inimese vari on langenud? Sealt ei ole nagu sulanud. Inimest ei ole enam, ta põles ära, tema tuhk lendas laiali. Aga tema vari jäi. Hiroshima hukkumise ajal oli pommituslennuk inole Key juba teel oma baasi. Magnetofoni lint fikseeris meeskonnaliikmete jutuajamise mõni minut pärast pommi plahvatamist. Kuulakem. Käron ma pildistasin, see oli kirjeldamatu vaatepilt. Chepson. Sumerat keegi neist ütles, et jaapanlaste hinged lendavad taeva poole. Tisse. Ma kuulsin kõrvaklappidest, kuidas kolonel deebeets juubeldades hüüdis. Poisid. Me heitsime alla maailma esimese aatomipommi. Komandör küsis minult, mis ma lennu kohta arvan? Vastasin. See on kergem, kui linnapargis veerand dollari eest omaenese ristmikul mäest alla sõita. Kolonel hakkas naerma, öeldes või nii. Eks ma siis kasseerin teilt igalt ühelt veerand dollarit. Kui maandume. Lõppisin vastu, peate palgapäevani ootama. Oleme paljad nagu püksinööbid. Kõigepealt, mis linn see Hiroshima enne katastroofi oli. Teda ei loeta vanade linnade hulka. Tema ajalugu algab 1589.-st aastast, mil kohalikviodaal rajas sinna, kus praegu linn asub, kindluse nagu feodaalajal ikka, hakkas ka selle kindlus ümberasustus välja kujunema. 1945.-ks aastaks oli Hiroshima juba subkokku provintsi suuremaid linnu. Oma 420000 elanikuga Neist 420-st 1000-st inimesest hukkus plahvatuse ajal silmapilkselt 80000. Järgneva 20 aasta jooksul on kiiritustõppe surnud veel üle 200000 inimese. Ja praegugi kasvab aatomirünnaku ohvrite arv. Kahjustatud on samuti Hiroshima elanike järglased ja need kahjustused võivad põlvest põlve edasi kanduda. Plahvatus purustas üle 60 protsendi majadest. Tema epitsentris oli linnakeskuse asemel vaid segi pööratud üles sulanud kivid ja muld. Neid tunnistajaid on vähe, kes nägid Hirosiimat kohe pärast plahvatust, sest Jaapani ametivõimud keelasid kõik sõidud sinna. Nii et Jaapanis teati küll, et Iroziimad pommitati, aga mis seal tegelikult juhtus, teadsid ainult vähesed. Esimese välismaise ajakirjanikuna pääses irossiimasse kuu aega pärast plahvatust austraallane Ulfrid. Ta suutis selleks USA okupatsioonivõimudelt läbi suurte raskuste loal nõutada. Mõned katkendid tema Hiroshima reportaažist. Linn ise. Raudteejaam asus just tugevate purustuste piiril ja ma peasaal oli alles kuid selle aknad ja katus oli tugevasti kannatada saanud, muud ruumid olid maapinnalt minema pühitud. Kui jõudsin tänavale, nägin kahe või kolme miili kaugusel mingite majade kontuure. Paistis, vahepeal pole olnud mingeid ehitisi. Aga kui hakkasin edasi minema, taipasin peagi, et just siin oli varem asunud südalinn. Majades polnud mitte midagi järele jäänud. Pommiplahvatusest oli möödunud ainult kuu, seepärast polnud rohelus suutnud veel arme kinni katta. Ja kas rohi siin üldse kasvama hakkabki? Jämeda tüvega puud olid koos juurtega maast välja kistud. Trammiliinide õhujuhtmetest polnud midagi järel kõrbenud sõrestiku taga, mis olid trammivagunitest järelejäänud vedelesid 50 jala kaugusel. Mida tunnistas üks ellujäänuid jaapani teadeteagentuuri domai korrespondent? Varahommikul anti õhuhäire, kuid näha oli ainult kahte lennukit. Arvasime, et need on luurelennukitega pööranud nendele õieti mingit tähelepanu. Peagi anti õuere lõpsignaal. Umbes veerand üheksa ajal tuli üks lennukitest tagasi. Mõtlesin, et tuleb jälle luuret tegema. Võtsin just jalgratast välja, et tööle sõita kui süttis pimestav valge leek, just nagu oleks hiigelsuuru välk sähvatanud. Samal hetkel tundsin näol kõrvetavad kuumust kohutavalt tugeva tuuleiili survel langes maja kuku ja mulle hakkas rususid kaela sadama. Kui juba maas lamasin, kostis nii vägev plahvatus, nagu oleks lausa minu kõrvale kukkunud vähemalt kahetonnine pomm. Kui rusude alt välja vaatasin, nägin kujas tohutu suur langevarjukujuline suitsusammas ülespoole tõusis. Suitsusambal oli punane südamik, mis pikkamööda laienes, kuni lõpuks kogu sammas muutus pimestav punaseks. Hiroshimat polnud enam olemas. Pärast pommiplahvatust oli loendamatuid abivajajaid terveks jäänud, majadesse seati sisse haiglad ja Latsaretit. Ühes neist käis ka Austraalia ajakirjanik, kes pani kirja arsti seletuse. Alguses ravisime põletushaavu, nii nagu tavalisi guide haigeid ei paranenud, nad surid üksteise järel. Siis hakkasid haigestuma ja surema inimesed, kelle kehal polnud ühtki kriimustust. Nende hulgas oli isegi niisuguseid, kes plahvatuse ajal üldse polnud Hiroshimas. Pealtnäha täiesti põhjusetult hakkas inimeste tervis halvenema, söögiisu kadus, juuksed langesid välja, kehale tekkisid sinakad, laigud, algas verejooks kõrvadest, ninast ja suust. Need on üldise kurnatuse ja vitamiinivaeguse sümptomid. Hakkasime haigetele süstima vitamiine, kuid süstimiskohas hakkas nahk kärbuma. Kõik haiged surid. Nüüd juba teame, et hävivad valged verelibled kuid me ei suuda midagi ette võtta. Kolm päeva pärast Iroziimat üheksandal augustil 1945 hävis aatomipommi läbi teine linn Jaapanis Nagasaki. Seal kordusid Hiroshima õudused. Mõni päev enne aatomipommikatseplahvatust polügoonil olevat president Truman oma sõjaliste nõuandjate ringis suurustanud. Kui see plahvatab, aga ma usun, et see plahvatab siis ma saan pihku vaieldamatult üpris kaaluka vasara nende poiste vastu. Need poisid pidid tähendama Nõukogude Liitu. 1945. aastal uskusid Ühendriikide teadlased ja sõjandusspetsialistid enda arvates põhjendatult, et aatomimonopol jääb nende kätte vähemalt 10-ks aastaks. Nad alahindasid Nõukogude teadust ja meie tööstuse võimalusi. Muidugi oli meil raskusi siis palju ja ameeriklased seda arvestasidki oma sõjajärgse poliitika kursi seadmisel. Nad teadsid neid hiigelsuuri purustusi, mis olid meie sõjas laastatud Maal. Nad teadsid meie inimkaotusi, mis tähendas miljonitest töökätest ilma jäämist ning arvasid, et aatomipomm pluss suur rahakott võimaldavad neil dikteerida nõukogude valitsusele kõike kaasa arvatud sotsialismi ehitamisest loobumine. Kuid nad eksisid rängalt. Kuigi sõjas hävinud linnade, tehaste, kaevanduste ja muu taastamine nõudis tohutuid pingutusi, tuli meie rahvas sellega edukalt toime. Nagu alati, ei unustanud partei ja valitsus ka taassünniperioodil nõukogude maakaitsevajadusi. Ameeriklaste lootused pikaajalisele aatomi monopolile istusid juba 1949. aastal, kui Nõukogude valitsus teatas kogu maailmale, et meil on avastatud aatomipommi saladus. See tegi hoobilt lõpu USA tuumas fantaažile ja rahvusvahelistes suhetes seati jalule jõudude tasakaal. Seejuures on meie maal tuumarelva alati käsitatud vastupidi Ameerika sõjarditele mitte ründe, vaid kaitsevahendina. Nõukogude Liit on loendamatuid kordi kutsunud kõiki riike üles keelustama tuumarelv ja hävitama kõik pommivarud. Meie maa on võtnud endale kohustuse mitte kasutada esimesena tuumarelva kuid USA poliitikas pole kunagi järgitud mõistuse häält. Seal dikteerivad valitsusele kõike suured sõjatööstuse monopolid, kelle järjest kasvav kasumiiha põhjustab pingeid rahvusvahelistes suhetes ning on maailma korduvalt viinud uue sõja künnisele. USA teadus- ja majanduspotentsiaali valdav osa on rakendatud võidurelvastumise teenistusse ja see sunnib ka meie riiki tegema suuri kulutusi Nõukogude maa ja kogu sotsialistliku süsteemi kaitsevõime tugevdamiseks. Washingtonis tehakse suurt kära Nõukogude ähvarduste ümber, et rahva ees õigustada oma astronoomilist relvastusprogrammi. Nõukogude liit ei ole kunagi kedagi ähvardanud ja uute relvade kasutusele võtmine on olnud tingitud üksnes kasvavast välisohust. Jättes kõrvale esimesed tuumapommid, võrrelgem võidurelvastuse käiku. Esimesed kesktegevusraketid võeti USA relvastusse 1953. aastal meie maal 1959. aastal. Operatiivtaktikaline tuumarelv oli USAl olemas 1955. aastal meie maal 1956. aastal. Kontinentidevahelised ballistilise raketid anti ameerika sõjajõudude käsutusse 1955. aastal. Meie olime sunnitud neid tegema hakkama 1957. aastal. 1956.-st aastast on USA mereväel olemas aatomiallveelaevad meil 1962.-st aastast. Jagunevate lõhkepeadega tuumaraketid on USAl olemas 1964.-st aastast, meil 1972.-st aastast. Individuaalselt suunatavate lõhkepeadega raketid tulid USA relvastusse 1970. aastal meie maal 1975. aastal. 1976. aastal loodi USA-s tiibraketid Nõukogude Liidu relvastuses. Tiibrakette ei ole. Peaks olema selge, kes on süüdi võidurelvastumisest. Kuid astronoomiliste kulutustes hoolimata ei saavuta USA mitte kunagi sõjalist ülekaalu. Seda on meie valitsus korduvalt deklareerinud ja see ei ole jäänud ainult deklaratsiooniks. Tuleks mõistuse häält kuulda võtta. Kuid imperialistid soovivad seda kõige vähem, sest mõistuse hääl on rahu hääl. Enne saate lõppu aga astub, on korraks Jüri Raudsepa abiga tänasesse irossiimasse. Hiroshima linn on loomulikult täielikult taastatud, on ehitatud uued majad, on täiesti kaasaegne linn, seal elab umbes miljon inimest. Kuid linnakeskuses olev üks maja on jäetud restaureerimata, seda kutsutakse nagu aatomimajaks. Monopangahoone müürid on püsti, mingi katusekarkass on ka peal ja selle ümber on rajatud terve suur park või ehitiste rajatiste kompleks, mida kutsutakse rahupargiks. Ja selle rahupargi keskmine osa on siis muuseum, mis on pühendatud tuumaplahvatusele selle tuumaplahvatuse ohvritele. Lisaks muuseumile on seal veel mitmeid objekte, mitmeid mälestussambaid. Kõik on nähtavasti kuulnud lugu jaapani tüdrukukest, kes oli kiiritushaigusesse ja et kui ta foldib nii palju seal Kurekesi kokku, ma ei tea, kas neid oli 1000, ma täpselt seda arvu enam ei mäleta. Et siis ta saab terveks. See kõik tuli meelde Rahupargis Hiroshimas 75. aasta septembrikuu sees. Kui ma nägin sellele tüdrukuke sele püstitatud mälestussammast. See kujutab endast raketi taolist moodustist ja üle kogu maailma ja eriti muidugi Jaapanist on sinna siis saadetud neid paberist volditud Kurekesi ja need rippusid selliste tohutute vanikutena seal talla. Raske on öelda, kui palju neid seal oli, neid oli igas suuruses, neid oli väga palju, peaks ütlema. Kuuendal augustil alati igal aastal toimub rahupargis suur miiting siis on olemas seal selline kell mida lüüakse tuumaplahvatuse ohvrite mälestuseks. Ja suur kogunemine, see park on rahvast tulvil, nii palju kui inimesi sinna mahub väljakule, see kujuneb tohutuks meeleavalduseks, rahu kaitseks majeviibinud kahjuks sellel ajal seal. Kuid tunne, mis seal tekkis, oli harras, ma ei taha rääkida sellest muuseumist eriti palju need eksponaadid, mis seal väljas on õudsed. Need neid aastategi tagant tekitavad võrdlemisi sünge meeleolu. Noh, inimesed on ka sellest palju kuulnud. Eks seal on palju fotosid. Sulanud asjadest, kõrbenud inimestest ja kiiritushaigetest. Sellest Tagooniast pikaajalisest surmasse on väga naturalistlikult, ma ütleksin, lausa halastamatult eksponeeritud. Ja miks seda tehtud on? See on hoiatuseks järeltulevatele põlvedele. On mälestussammas, peamine monument. Ja sellele monumendina on välja raiutud kõigi seal Hiroshimas hukkunud inimeste nimed. Neid on ju sadu tuhandeid ja kiviseinal on kiri. Pult, puhake rahulikult, puhake rahus. Kuidas soovite seda tõlkida? Viga ei kordu? Sellega oleks nagu antud välja veksel tuleviku suhtes. Muidugi on Hiroshimas alati väga palju turiste. Ja torkab silma see, et kui turistide bussid saabuvad turistid on kärarikas rahvas vahetatakse seal omavahel muljeid ja mitmekeelne jutuvada, mis seal käib. Esse lähenedes rahupargile, tulles muuseumi juures maha. See nagu noaga lõigatud, jäävad kõik väga vaikseks. Kõik tunnetavad, kuhu nad on saabunud. Nad on saabunud ühte suuremasse kuriteopaika, mis kunagi inimkonna vastu on toime pandud. Ja isegi selliseid kärarikkad. Ameeriklased on seal väga vaiksed ja mulle tundus, et paljud ameeriklased tundsid väga sügavat häbi omavalitsuse otsuse pärast. Teada on, et ameeriklane Claude Esseli, kes Hiroshima pommitamise ajal oli ilmavaatus lennukil, saatis hiljem Hiroshima orbudele kirjaliku andekspalumise ning nõudis teda sõjaroima rina. Vangi pandaks enne, kui võimub ta vaimuhaiglasse, lasevad toimetada. Teine operatsioonist osa võtnu sõitis Itaaliasse elama ja palvetab seal nüüd vend Antoniuse nime all oma pattude pärast. Mõelgem siiski, kelle pattude pärast see poliitika, mis sai alguse Hiroshima katastroofiga, jukestab tuumarakettide lennujooned, on kindlaks määratud. Paberitel on valmis plaanid sadade miljonite inimeste hävitamiseks viisil, nagu seda tehti Hiroshimas. Mäletan seda päikesepaistelist augusti päeva 1945. aasta suvest. Olin koolivaheajal inventaliseerimis bürooteenistuses ja sõitsin Paldiskisse. Poole päevaga olid tööülesanded täidetud, aga kuidas tagasi saada, kui rong Tallinna läheb? Alles järgmisel hommikul. Läksin oma muret kurtma linna täitevkomitee sõjainvaliidist esimehele. See ütles. Siin pole midagi keerulist, ma pean ka täna Tallinna minema hakkama kastuma, kas jalgsi? Oh ei, astume ja kui mõni auto tagant tuleb, siis hääletame. Tuli üks sõjaväevillis, see võttis peale. Autot juhtis sõdur, suitseks oli kapteni pagunite ohvitser. Mina vene keelt siis ei osanud ega saanud kohe aru, mille üle täitevkomitee esimees kapteniga nii energiliselt vaidleb. Lõpuks tegi ta minu jaoks kokkuvõtte. Kapten räägib, et ameeriklased viskasid jaapanis alla aatomipommi, mis terve linna härra hävitas. Vaidlema läksime, sest mina ei usu, et see oli aatomipomm. Ma arvan, et see oli harilik pomm, mille lõhkeainele oli lisatud vedelat hapnikku. Et põlemine intensiivsem ja plahvatanud. Tugevam oleks. Ohvitser aga kinnitab, et oli just aatomipomm. Nii kuulsin esmakordselt aatomipommist, sest ajalehtedes sellest veel kirjutatud. Ja ei osanud siis loomulikult kujutleda, mis pomse on ja et selle pommivari on kõik edasised aastakümned minu elukohal. Nagu kogu inimkonna elukohal. Seda, mis juhtus kuuendal augustil 1945 Hiroshimas ei unustata mitte kunagi. See ei tohi korduda.