Sven sina oled üks neid mehi, kes näeb vaeva rokk-Raadio iganädalase eetrisse andmisega. Räägi palun, missugused on need muusikavaldkonnad, millega sa üldse tegeled? Kõigepealt ma ütleks seda, et päris iga nädal ma eetris ei ole, sellepärast et meil on rokkraadiotegijaid üle viie, see tähendab ka seda, et igalühel meist on keskeltläbi kuus selline kolm, mõnikord ka neli saadet juhtub rohkem. Aga minu muusikavalik, mul on üks selline saade, mis on iga kuu korra, on see Ameerika edetabelisaade ja selles saates. Ma muidugi saan valida, kui ma saan valida kindlalt selle 100 loo piires, mis seal edetabelis on, nii et, et selles suhtes on piirid peale pandud. Samas ei saa ma öelda, et, et seal on palju sellist muusikat, mis mulle ei meeldiks. Sest ma pean ennast küllaltki kõigusööjaks ja kuulan muusikat, ütleme näiteks kusagil džässis džässrokist kuni teise, siis ütleme näiteks hevia hevirokini välja, nii et, et väga palju Kui palju päevas sa kuulad muusikat? Ma mõtlen nii enda harimiseks, enda kurssi viimiseks, materjalide läbitöötamiseks. On päevi, kus ma kuulan muusikat, võib öelda ma ei tea, 12 või 14 tundi, see tähendab seda, et seda teavad need inimesed, kes tegelevad ütleme siis niimoodi, et muusikakogumisega Linnistamisega muusikaga üldse tihedamalt, sellepärast et need on niinimetatud need päevad, kui sa saad uut muusikat, kui sa saad uusi plaate, vaata ja teinekord juhtub niimoodi, et neid plaate on 10 või 15 ja sulle antakse aega, päev või kaks, et neid, mis sulle siis meeldivad, lindistada nii, et, et sellisel juhul ma ütlen, et on päevi tõesti, kus kuulas hommikust õhtuni ja samas teinekord sellist päeva, kus üldse muusikat ei kuula, sellist taevast ei olegi. Sa tegeled ka diskorina? Mõned aastad tagasi tegelesin tunduvalt enam, kuid nüüd on just nimelt see, et et raadiosse rokkraadio tegemine ja muud tööasjad ja, ja ka pere siis need on sellised asjad, mis nagu selle diskotegemise praegusel hetkel on tahaplaanile jätnud. Raadio ei ole ju soon põhitöökoht sugugi. Tähendab, ma teen raadios rokkraadiot ja, ja, ja teles korra kuus TWh Reet Linnaga levi kaamerat. Aga põhitöö kohta on mul jah, sellises firmas, mis tegeleb ka muusikaga ja selle firma nimi IS Music tiim. Ja võib öelda, et selle firma alla kuulub näiteks Ultima Thule ja see firma esindab veel selliseid eesti tuntud muusikuid ja ansambleid nagu näiteks Silvi Vrait ja karavani ja Henn rebast ja veel paljusid. Teisi, kas see firma on äriline firma? Ta jah, nii kui nii võib öelda, et iga muusikaline firma loomulikult äriline firma, kuid ta on väga noorfirmad, on loodud eelmise aasta lõpus. Ta on ühisfirma ja, ja praeguseni hetkel ütleme niimoodi, et suured tulevikuplaanid, mis sellele firmale on pandud on praegusel hetkel veel realiseerimata, nii et see firma tõesti alles arendab ja ta on alles alustanud. Nagu ma aru saan, on sellel firmal õilsad eesmärgid meie tippmuusikuid, levi muusikuid aidata järje peale. Nii siin koduvabariigis kui väljaspool. Seda küll tähendab selle firmajuhtidest. Mees peaks olema, kes muusikutega ja muusikute tegemistega hästi kursis on Raivo seersant, kes on, võib öelda väikesest peale tegelenud ja just nimelt sellise ansamblite müügiga ja Eesti üks kuulsamaid mänedžere kindlasti muusikamänedžer ja tänasest juba viitab sellele, et loomulikult me tegeleme sellega, aga see ei ole sugugi ei saa öelda, et, et see nüüd ainult üks valdkond on. Kui hästi läheb, siis kusagil kahe aasta pärast peaks saama valmis see suurprojekt, mille nimel me praegu nagu tööd teeme. Ja, ja see on siis üks korralik helisalvestusstuudio ansamblitele ja mitte ainult ansamblitele, vaid seal on planeeritud ka selline suurem stuudio, kuhu mahub terve sümfooniaorkester. Tallinnas Tallinnas selle kõige kohta saab öelda ainult, et hoiame kõvasti pöialt, et ilusasti korda läheb ja võimalikult ruttu, aga kui me tänast päeva vaatame, sa oled siis väga paljude muusikute elutööprobleemidega ja nende inimeste omadega, kes tegelevad muusikaga. Meie tänase pühapäeva teema on just nagu hetkeseisu vaatamine. Mida sa pead kõige suuremateks plussideks ja miinusteks meie praeguses muusikaelukorralduses. Ma ei võtaks muusikaelu tervikuna, ütleme niimoodi, et räägiks võib-olla selle kergemuusika poole pealt, mis mulle endale nagu on paremini tuttav ja ei taha ka neid vanu nutulaule hakata laulma, seda, et meie muusikutel ei ole instrumente või niimoodi, et praegusel hetkel siiski võimalused selleks on juba tuntumalt paramad, kuna näiteks võimalused välismaale sõita, käia välismaal käia on juba hoopis teised. Ainukene asi, mis nüüd sealtpoolt vastu tuleb, on see, et, et kas meil on midagi pakkuda, midagi pakkuda, kas läände või miks mitte ka itta. Sellepärast, et et ütleme nii, et kui jälle äri pealt rääkida, tegelikult eks muusikute heaolu sõltub sellest, et sissetulekutest ja sissetulekut ei sõltu mitte ainult selles, kas seda ansamblit on võimalik müüa vähendavaid miks mitte ka itta, nii et eelkõige just nüüd nüüd pannakse juba kaalule mitte enam see, et muusikutel ei ole Pille ja ja treenimisvõimalused on kehvemad, seda muidugi ka, aga samas ütleme nii, et see puuduta kõiki muusikuid, on bände, kellel on paremad võimalused ja samas võib-olla nendele ansamblitele ei ole midagi pakkuda, nii et, et see tähendab seda, et praegusel hetkel on siiski tekkimas juba selline moment, kus juhul kui sul on midagi nagu öeldakse, pakkuda ja tuleb leida ainult ostja, kes seda siis ostab. Mida tegelikult siis tahab, publik ja ida tahavad nimetame neid sponsoriteks muusika, vahendajad ja üleüldse, kuidas sa vaatad sellele nähtusele nagu sponsorlus on meil seda praegu olemas ja millisel kujul? Tähendab jälle ühe valdkonna jätaksin rääkimata, mida ma konkreetselt ei tea, tegelikult sponsorlus kui selline on üldse minu, minu jaoks siiski ka võõras valdkond, ütleme nii, et ma ei räägi kontserditel, sest kontserditel on omaette sponsoreid ja seal on hoopis teised tingimused, miks nad tahavad selle või teise kontserdi või festivali sponsoriks olla. Aga samas ütleme selline lihtne näide, enamus ansambleid ja on mingisuguse firma juures, tavaliselt neil on kas antud prooviruum või see firma on andnud neile raha selleks proovi saavad teha ja tavaliselt on läbitud ka kokku, mis ansambel sellest pakub, kas ta annab oma kontserdite sissetulekust siis sellele firmale mingisuguse osa ei anna mitte midagi sellele firmale või kui tegemist on tantsuansambliga, siis ta esineb selle firma tantsupidudel ja loomulikult teeb seda siis soodsatel tingimustel. Nii et mina leian, et see iseenesest on juba sponsorlus, kui kui tähendab ansamblil on selline firmul kesta oma katuse alla andnud. Aga nüüd siis jah, kes mida tahab? Missugune on praegusel hetkel publiku maitse ja soov ja vajadus? Mida publik tahab? Mida publik tahab, seda võib-olla on näha kõige paremini kontsertidest või tantsuõhtutest, see tähendab seda, et milliste ansamblite kontserditel ja milliste ansamblite esinemistele publik tuleb. Nii et, et see iseenesest paneb juba selle paika. Ma ei julge praegu suuri nimesid välja öelda küll ma ütlen, et mis puutub suurematesse kontsertitesse nagu näiteks Tallinnas linnahallis siis sinna nende suurte esinejate hulka nüüd eesti esinejate hulka kuulub kindlasti Tõnis Mägi, Ultima Thule praegusel hetkel. No näiteks viimane, Alo Mattiiseni sünnipäevagi kontsert, aga siin on jälle samas tegemist sellega, et see ei olnud selline kontsert, mida võib käia kuulamas iga kuu aja tagant, vaid tõesti üks kord aastas ja võib-olla isegi üks kord kahe või kolme aasta jooksul, et selline kontsert organiseeritakse. Nii et, et rohkem võib-olla ma ei julgegi siin väga välja pakkuda, kes veel niimoodi sinna majja täissaali tooks väiksematest kohtadest jällegi ei oska nii-öelda, kuna ei tea, sellepärast et võib-olla tantsubändide kohta saab ka parema ülevaate sellisel juhul selleks peab teadma ja hästi kursis olema sellega, et mis toimub üldse kultuurimajades üle vabariigi ja milliseid ansambleid seal üldse praegusel hetkel esinemas käivad ja kuidas publik nende ansamblite peale läheb, nii et siin ei ole võib-olla mina see kõige õigem vastaja. Aga mille järgi saab, orienteerub tehes oma raadiosaateid. Kas su eesmärk on publikule lähemale tulla või vastupidi, sa tahad hoida mingisugust oma malli, teades, et see on ütleme maailmaklassi muusika ja nimme just seda tasandit pidada ja mitte mitte tulla alla. No see on jällegi selline küsimus, et tegelikult minu meelest rokkraadiotegijate hulgas kõikes rock raadiot kuulavadki on juba aru saanud, et mis sorti muusikat keegi meist pakub? Jaa, jaa, üritame mingil määral ja ta võib olla nendesse raamidesse, mõni üritab, mõni mitte. Ega mul tegelikult ka mingeid kindlaid Ma ei ole, sest et ma mängin ka rokkraadios sellistes oma saadetes, kus mul ei ole pandud näiteks selle edetabeli poolt raam ette, siis ma mängin seal ka diskomuusikast kuni hevirokini välja ja ja samas ütlen, loomulikult need lood valin ma ise. Ja praegusel hetkel on kirjade tulv nüüd siia rokkraadiosse jäänud vähemaks, sellepärast et me oleme ka väga palju rõhutanud, et me ei ürita hakata täitma soovi saate rolli ja tänu sellele loomulikult ka iga täida kõiki neid soove, mida meile saadetakse. Samas siiski ei ütle ka seda, et määrime neid, et me võtame need kindlasti arvesse ja üritame seda teha, kuid ei ole meie jaoks nagu pea eesmärk täita neid kirjade teel laekuvaid soove. Nii et küll me täidame, aga samas informatsiooni koha pealt, et kui meilt palutakse mingisugust informatsiooni ansamblite või esinejate kohta, siis kui vähegi võimalik, me seda loomulikult anname, sellest informatsiooni koha pealt ma leian, ma leian küll, et me oleme uudistesaade. Kas sa leiad, et rokkmuusika on noorte muusika kas see on sinu hea muusika? Ma ei tahaks seda küll öelda, sellepärast et sõltub muidugi inimestest, kuidas nad on ennast selle muusikaga kursis olnud ja mis aastatel on nad selle muusikaga tegelema hakanud, aga praegusel hetkel võiks öelda nii-öelda väga suurte staaride hulka kuuluvad muusikud, on sellised viiekümneaastased või siis 40 45 aastased 40 vastaste keskel kusagil otsustades ei ole sugugi rokkmuusika enam noorte muusika ja samas loomulikult kogu aeg tuleb noori muusikuid peale noori ansambleid peale aga samas ma ütlen seda, et, et inimesed, kes on ennast nagu kursis pidanud ja ja 60.-te aastate koos selle biitli biitlite tulemisega kõige selle biitmuusika ja, ja kõigi nende ansamblitega nii-öelda ennast järje peal hoidnud ja teevad seda tänapäevale, siis ma kujutan ette, et see on täpselt samamoodi ka 30 40 ja 50 aastaste inimeste muusika, nii et see lihtsalt pühendumine. Seda küll jah, et mis kellelegi meeldib, kuna see rokkmuusika iseenesest selline mõiste nagu rokkmuusikas on väga lai. Siia võib panna nii popi kui kui, kui sedasama käredamat muusikat, nii et siia siia alla või väga paljusid ansambleid ja lauljaid. Palun. Kas on sul mõni probleem, millest sa tahaksid praegu mikrofoni ees rääkida? Mida ma ei oska küsida. Ma ei oska öelda, mul on probleeme küll, aga mitte midagi sellist, mida ma siin mikrofoni ees võib-olla öelda tahaksite? Ja tuled nendega ise toime. Ja üritan nendega ise toime tulla, see ei tähenda seda, et ma kõigi nende probleemidega toime tulen. Üritama peab. Aga mida sa sooviksid endale Fortunalt mõtlen ikkagi noh, nii, mis seotud muusikaga ja, ja tööga ja, ja kõige selle õnne ja õnnestumisega. Kui üldse midagi soovida, siis praegusel hetkel konkreetselt kõige rohkem soovisin ma endale vaba aega. Mis me mängiksime sinu jutuajamise lõppu, midagi, mis on su enda hinge järgi? Kui nüüd niimoodi kohe selline lugu, siis ma ütleksin, et Phil Collinsi viimase albumi valt selline lugu nagu vussi turvayndaan. Miks? Sellepärast et, et Phil Collins on üldse üks minu suuri sümpaatiaid, ma olen ise kooli ajal trummi mänginud ja kuna ta on üks maailma respekteeritumaid ja parimaid trummareid ja teiseks pean ma väga luu tema ansamblist Genesis. Ja kolmandaks, et istun täna õhtul otsa peale, sõidan Soome ja sealt edasi homme Rootsi, kus kaheksandal seal siis teisipäeval on kyll koolidesse kontsert Clubelis. Andres Jõesaar, sina oled meil Eesti raadios reklaamiosakonna juhataja. Ühteaegu kuuleme sind, rokkar raadios ja tegutsed vist ka diskorina. Võib-olla ma olen veel midagi nimetamata jätnud, missuguste muusika valdkondadega sa üldse puutud kokku. Ja mida sa meie hetke muusikaelu kohta nendes sfäärides võiksid praegu iseloomuliku esile tuua. No kokku puutun ma eestikeelse termini järgi levimuusikaga ise, ma nimetaksin seda siiski rokkmuusikaks ja see hõlmaks kõike seda, mis mahub, kuidas öelda, lihtsalt ajusoppidesse ei ole sümfooniline muusikaga alates ansamblites dieesia, lõpetades päris pluusi ja ja miks ka mitte hevimetalliga. Mis muusika valdada valdkondades toimub? Vot seda on väga raske öelda, sest see informatsioon, mis meieni jõuab, kahjuks on üsnagi ühepalgeline. Kõigepealt sellepärast, et ajakirjandust meile tellida ei saa, välismaalt ajakirjad, mis läbi tutvuste igalt poolt kätte on saadud, need muidugi aitavad, aga meil peaks olema. Tele-Raadiokomitees peaks olema igal juhul raamatukogus vähemalt neli viis maailma juhtivat, ka rokkmuusika, ajakirja, rääkimata sellest, et peaks olema plaate. Praegune, mis toimub. Pornograafia on väga inetu sõna, aga see toimub väga hästi praeguses situatsioonis. Kui rääkida üldse kultuurist, siis ei saa minna mööda noorsookultuurist, jaga rokkmuusikast, mis on vaieldamatu osa selles, me ei saa 13 14 aastast noort sundima kuulama vaagnerit või ükskõik mida, kui ta seda ei taha, trash, metalli ta tahab kuulata seda, ta kuulab ja sealt ta harib ennast ise ta jõuab lõpuks ka mina olen alustanud hevi metallist ja kuulanud ära kõik lühemad pluusid ja nii edasi ja praegusel hetkel hea meelega kuulan ka sümfooniat, sümfoonilisi muusikat, miks mitte? Vägisi nii nagu meil tahetakse, et ei mängi rokkmuusikat, ei tee sellest juttu, järelikult probleemi ei ole olemas ja meil on väga raske, mõtlen rokkmuusika toimetajatel väga raske selle koha pealt midagi teha, kui meil puuduvad igasugused vahendid selle kultuuri arendamiseks ja see on üks osa, mis noortel praegu puudu jääb. Miks mitte hoida noort praegu raadio juures kasvõi kergema diskomuusikaga, kui lasta öösel tänavale hulkuma ja väga valed arusaamad muusika vahekordadest, see, mis on natuke rajum ja natukene ägedam, seda peetakse kohe halvaks muusikaks, aga on väga kurbi näiteid, et kasvõi viimastel noorte muusa päevadelt, mis toimus need trash metalli neetidesse, pikajuukselised karvased saabastes fännid, need kargavad lava eest tõesti metsikult, kuid nad ei lähe tänavale kedagi peksma. See, mis seal toimus öösiti peksjad olid noored lakutud nägudega poisid need, kes võitlevad trash metalli vastu täpselt samamoodi nagu ühiskond. Raadio, kui seda teeb. See on jube, tähendab, ja nendele kuulub õigustus pekstaneetides noorukit on palju viisakam, palju ausam kui vastupidi. Need trash, metal'i omad, Nad joovad küll õlut ja laaberdavad, ma ei poolda ka seda. Aga sellise situatsioonini oleme jõudnud ainult tänu. Meie kultuuripoliitikale, mis eitab rokkkultuuri, meil puuduvad igasugused. Võtame rocki, saateki, mis tund nädalas ele noortele mitte midagi seal ei jõuagi midagi teha, veel rääkimata vahenditest. Puuduvad kohad, kuhu noor saaks minna, puuduvad kohad noorte kohvikute näol, mis mujal maailmas on väga levinud noored ansambleid, kes plaatidele ei pääsenud plaatidest üldse rääkima. Muidugi mõeldamatu. Ansamblid saaksid üles astuda väikestes lavades kohvikutes, kus oleks 50 60 istekohta, seal müüdaks ka õlut. Ma saan aru, et see on alkoholipropaganda ja nii edasi aga selle kaudu saab siiski noort tuua muusikale lähemale kui selle kaudu, et hoida kõik kaunid vanalinnaruumid näiteks kontorite ministeeriumite all ja nii edasi. Lõpuks noor tüdineb sellest õllest ja kui seal on tugev korravalve, ta ei saagi ennast maani täis juua või midagi teha, nii et ta kuulab vähemalt muusikat ja on natukenegi kultuuriga seotud, sest praegusel hetkel meid trügitakse lausa surutakse maha igasugune noorsookultuur. Räägitakse küll palju igasugustest projektidest, mis on noorte jaoks tehtud, kuid reaalsuses on see asi ikka tõsiselt must. Ma hingelt ei ole üldse pessimist, aga praktikas snii on täpselt sama ka meil raadio töösetega. Meie fonoteegi baasil praegusel hetkel rokkraadiot teha on, võib muidugi teha. Minul kui suur on teie tähendab tegijate? Brigaad kui nii seda sõna kasutada Ja meest, Ahanulik brigaad on praegusel hetkel kuueliikmeline? Ei rohkem kaheksa liiget on, kes on niimoodi teinud, sest üldiselt on päevad päris hästi ära jaotatud. Nii. Esmaspäevast alustan mina jaoks Ojakäär, järgmisena Vello Rand, siis kalapäeval on Koit Raudsepa mad trash metaliga, mis siis nii palju kõmu tekitanud, aga mida minu meelest just on vaja eriti palju mängida ja propageerida, sest see hoiab noori praegusel hetkel raadiote juures igal juhul palju rohkem kui kõik poliitilised saated ja arutelud kokku või õpetustunnid koolides. Ja reedeti on siis nii filanserite, kus vaheldumisi on Sven Sven, jou ja siis Allan Roosileht oleverlis ja muidugi esmaspäeviti kantri õnn, mis on väga populaarne. See on tegemist siis härrad Lungeia Elgule. Teie töös ja kogu rockmuusika ja noorte muusikaelus on üks hoobasid, nii nagu siin neil jutuajamistes ka teletoimetaja ja raadio muusika. Toimetajatega üks hoobasid raha. Siit kerkibki sponsorite küsimus. Sul on silmaringi ja tähelepanekuid, kes on Eestimaal sponsoriteks missugustel kaalutlustel, mida nad tahavad muusikutelt. Sponsorid päris õiges mõttes, ma ei olegi veel kohanud, kes tõsiselt oleks huvitatud asja arendamisest oma rahadega selles mõttes, nagu välismaalased on, meil püütakse küll oma nime esile tõsta, kutt, üritus jääb tihtilugu täiesti tahaplaanile. Ma loodame, džässiliidul on praegusel hetkel sponsoreid tulemas, kes on huvitatud just muusika arengust tunduvalt rohkem kui siis oma nime esiletõstmisest. Selles mõttes rokkmuusika sponsoreid. Ma ei tea küll ühtegi aga raha on. Raha on muidugi selline küsimus. Räägitakse, et kõik ei tohi rahale taandada, aga paraku see lihtsalt sinna taandub. Markantne näide, mida ma olen igal pool küll toonud ja mis hakkab natukene juba oma teravust kaotama, kuid hind või see just minu meelest ongi see, mis selle asja teravaks ikkagi veel teeb, näiteks laserplaat, mida me me saame mängida. Raadios, oletame ühelt plaadilt mängime ühe loo, plaadi hind praegusel hetkel on tõusnud 350 rublani, sest marga kurss on mustal turul kolme poole nelja rubla vahel. Plaat Soomes on 100 marka. Markasid nagu eriti hunnikus ei ole, raadiokassast ei ole veel midagi antud markades, loodan, et tulevikus tuleb. Ja nüüd, kui võrrelda seda honorari, mis me selle saate eest saame, siis hulluks võib minna küll väga, lihtsalt, kõige lihtsam oleks kõik see asi sinnapaika jätta, sest see on täiesti mõttetu tegevus. Kui saates mära mängida 12 lugu 12-lt eriplaadilt ja kui need peaksid oma plaadid olema, võite korrutada 12-ga keskmiselt 300 rubla. Saate maksumus. Mulle on umbes 4000 rubla muidugi nii markantne see asi ei ole seepärast, et enamus plaate on laenatud, kokku otsitud, vahetatud üheski muus raadiojaamas maailmas ei toimu sellist. Võiks öelda mõttetust, nagu meil teisi pidiga, piraatlast, piraatlus, see on meil täiesti sealise, selles ma muidugi Mailos parem mitte tulla ja ma ei loe kunagi plaatide pealt kirja seda toorainet, kui sööd, see on, läheb meilt mööda, see õnneks võta mind ja mina trellide taha ei lähe, kuna ma selle loo äramanni. Et see on juba süsteemi viga, aga aga mis ma tahtsin öelda, et kuskil maailmas seda, et üks muusikatoimetaja peaks eetrisse mängima muusikat kassettidelt või kasvõi siis nagu meil suur fonotlikum plaatidelt. Kulla inimesed, plaadifirmad lasevad iga päev välja vähemalt 150 kuni 300 elava muusika plaat ja nad on tohutult huvitatud sellest, et seda muusikat mängitakse raadiojaamades. Siin ei ole niimoodi, et maailma raadiojaamad jookseksid mööda plaadifirmasid paluksid, kas teil on mõni plaat meile anda? Plaadifirmad saadavad kastide kaupa? Millegipärast on meie need kontaktid meie enda saamatusega. Muidugi. Ma arvan, ta siiski tahtmatuse pärast. Just sellised meie jookseme, iga pühapäev näiteks võib noori näha siin Tallinnas Harju mäe peal plaate vahetamas ja üsna tavaline koht on ka rokkraadio toimetajal seal. Kui seda hakata näiteks Soome kolleegidele rääkima, siis nemad võtavad seda suureksootikana. Mina võtan seda traagikana, lihtsalt võtame kassetid, mille pealt mängida. Jälle läheb ka tõesti väga lihtsalt labaselt rahale, aga kui kassett maksab komisjonikaupluses 25 rubla? Kulla inimesed? Ma ei, sa saate honorari eest, ma ei tea. Kaks plaati võin lindistada, kui niimoodi võtta. Aga ma ei kurda. Aga mis siis ikkagi neid entusiaste ma töö juures hoiab? Ei tahaks öelda, et patriotism, aga. Armastus muusika vastu oma muusika vastu. Jaa, seda küll, jaa, kuidagi kurb on see, kui istud ja kuulad üksinda seda muusikat. Miks mitte, kui seda niikuinii ma kodus kuulan, miks mitte pakkuda siis raadio kaudu ka teistele. Jutu lõpetuseks pakume välja üks programm oma maitse järgi. Ja oma linkidelt Väigassettidelt. Vot see on nüüd küll selline asi, mis paneb tõsiselt mõtlema. Ma arvan, et mängiks Inglismaa eelmise aasta uuemat indi muusikat, tuli küll, sõna indi tuli mõistest Independent ehk sõltumatu muusika, nüüd on ta muidugi rahamasina rataste vahele kinni jäänud ja sellega tehakse väga head raha, kuid eelmisest aastast leiaks päris mitu head esinejat, kellel on tõesti üht-teist mõtlemapanevat juba plaatidel valmis. Alustaks näiteks sellise ansambliga nagu lõuna ajal ja sellel ston rosis ja Tanita Dicaram.