26. kui meil oli eetris Soome-teemaline stereopühapäev ja just samal päeval sõitsid Georg Otsal Soomemaale terve suur grupp meie muusikainimesi, nende hulgas ka Lepo Sumera Celema. Nüüd tänases saates tahangi küsitleda. See oli Tuglas-Seura suur ettevõtmine ja üritus kutsuda eesti muusikuid tutvustamaks Eesti uut muusikat Soome rahvale. See, mis toimus, see oli tõepoolest suursündmus Eesti kaasaegsele muusikale, sest nii suurel hulgal Eesti kaasaegset muusikat ei ole nüüd vist kontsentreeritud aja jooksul lühikese aja jooksul Soomes esitatud. Ja kohe peab ütlema, et seda Eesti muusikat ei mänginud mitte ainult eesti interpreedid, vaid sellest võttis osakaal. Helsingi konservatooriumis on siis meie mõistes mõnede muusikakool. Nemad nimetavad seda konservatooriumi, eks selle konservatooriumi kammerorkester, mida juhatas peegahelas voo, kes esitas ka terve kava eesti muusikast. Selles kavas oli ka eesti muusika klassiku Heino Elleri teoseid, kuid ülejäänud olid siis ikkagi tegemist Eesti kaasaegse muusikaga. Oli arvatavasti suurimaks ürituseks siiski Finlandia Talos, kaks sümfooniakontserti, milles esinejaks olid Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri liikmed ja, ja solistideks olid Kalle Randalu karsruuest ja Peep Lassmann Tallinnast. Dirigeeris kontserte Peeter Lilje. Siis oli veel mitu kontserti Eesti noorte interpreetide läbiviimisel. Toomas vana Uku Joller ja Henry-David Varema andsid kontserdi, aga see oli nüüd natukene juba hiljem seal kaheksandal ja 10. märtsil ja ma usun, et tegelikult kõige suurema edu, kui me nüüd sellest räägime, sellepärast et ma küll selle kontserdi seal viibida, aga vähemalt Kuldude järgi väga suur edu saatis meie filharmoonia kammerkoori, kelle kava oli tervenisti Veljo Tormise teostest koos ja need on siis need ingeri pos ja Valjala, vadja ja liivimaa ja vepsa, karjala ja, ja Ingerimaa tsüklid, mis tal on tehtud ja nagu ta ütles, ei ole ta isegi kuulnud neid tsükleid, kõik üksteise järel esitatavad ja mis andis Veljo Tormis selle siis jõudu ja inspiratsiooni selleks, et seda pikka läänemeremaade tsüklit lõpetada? No see on lühidalt siis sellest, mis toimus Soomes, peale selle oli veel arvutult kohtumisi ja oli tele ja raadioesinemisi. Ja oli ka Soome raadios paar programmi Eesti muusikast, nii et see oli niisugune on väga suur sündmus ja sündmuse autoriks peaorganiseerija aks ja algatajaks ja oli Tuglas-Seura, mis on viimasel ajal tõepoolest noh, kuidas seda nüüd isegi nimetada, Eesti kultuurikeskus Soomes ja Tuglas-Seura eesotsas on aktiivne estofiil ja eesti kultuuri tutvustaja Eeva Lille, kellele vist kõik Eesti kultuuriinimesed tänu võlgnevad eesti kultuuri tutvustamisest Soomes. Eva Lille jutu järgi selle suure ettevõtmisele eelnes juba mitme aasta pikkune selline tsükkel. Ja kui me siin vaatame nüüd väga ilusasti kujundatud bukleti, mis on välja antud otseselt selle sündmuse Ni kaaslasena, kas see oli kõikidel kontsert tegelikult ma vaatan, siin on väga põhjalikult Annotatsioonid ja ka tormise laulude need sõnad. Ja seda kõike on, see on toredasti rikkalikult igasuguse materjaliga varustatud bukletikene, kus on sees siis kõiki Veljo Tormise tsüklite tekstid koos Soomedel kega soome tõlkeid on teinud Seppo Suhoone, kes on tuntud tõlke eesti keelest Soomes jaga Johanna Laakso ja siin on ka Annotatsioonid, Eesti filharmoonia kammerkoorist ja Peeteli lehes Kalle Randalu, et ja merika vaip on kirjutanud siis ka Eesti kaasaegsest muusikast artikli siia bukleti, siin on artikkel Raimo kangrost kirjutatud innova briti poolt Heljo tormisest artikkel, mille on kirjutanud Merike vaid maa Ameerika, vaid maalt on ka Erkki-Sven Tüürilt minust üks üks väikene lugu sees, niiet ja kõik see on jah, välja antud Tuglas Seltsi poolt Tuglas-Seura poolt. Ja see oli nüüd kõikide kontserditel saadaval ja ta oli justkui programm, sellepärast et tema sees on, on kõik öeldud, mis siis selle nädala jooksul nüüd viron Uudel musike päevad olid, oli see ametlik nimi, mis selle, mis selle Viru Eesti kaasaegse muusikapäevade jooksul toimub. Ja peale selle olid müügil Eesti plaadid Eesti kaasaegse muusikaga ja oli saada muudki materjali Eesti kohta võib öelda, et Eesti oli väga tugeva huviorbiidi all sel ajal. Meie jaoks oli see nüüd kõige tähtsam sündmus, aga kindlasti on eesti kultuuri jaoks tähtis ka see mistahes Boris nimelt Boris oli oli suur Eesti kunstinäituse avamine ja see sattus samale ajale. Kunstinäitus tuleb 15. aprillil ka Helsingi saamisele. See on arvata, võib vist Eesti suurim kunsti näiteks üldse väljaspool Eestit ja seal on ka palju niisuguseid töid, mida ei ole, ei ole meie isegi näinud, nii et peale selle siis toimusid seal veel filmipäevad Tamperes. Sealt võttis osa ka meie filmitegijaid, nii et praegu huvi Eesti vastu on väga suur. Ja see on mitte ainult Soomes, nii, aga see on ka teistes põhjamaades. Nii kui muidugi meid rõõmustab meie põhjanaabrite huvi meie vastu. Esmalt oli lugeda, et Sibeliuse akadeemias tutvustati ka meie inimeste poolt otseselt eesti muusikat. Terve esimene märts hommikul kella 10-st kuni kuni kella kolmveerand viieni õhtul toimus siis niisugune asi Sibeliuse muusikaakadeemias, nii nagu Viro muusika sümpoosion, eesti muusika sümpoosion ja sellest võtsid osa Merike vaid Ma, Raimo Kangro, Veljo Tormise, Erkki-Sven Tüür, Vardo Rumessen, kes tutvustas Eduard Tubina sümfooniaid ja mina see seisnes selles, et iga helilooja või siis oma poole tunniga teha, mida ta tahtis, kas ta tahtis pea peal seista või mängida oma muusikat, enamasti nad tahtsidki oma muusikat mängida ja siis paar sõna sinna juurde rääkida. Ja peale seda lõppemist, kui see enda esitlemine lõppes, siis oli seal paneelikeskuste elu, see on siis niisugune arutlus sellest, mis on siis toimunud ja selle teemaks oli võetud rahvuslik ja rahvusvaheline kaasaegses modernses muusikas. Sellest võtsid osa siis Eino Johani rauda vaara Paavo, Heini Kalevi Aho sealtpoolt, need on kõik tuntud muusikamehed, mitte ainult meil, vaid ka mujal. Ja Peab ütlema, et muidugi see teema rahvuslik ja rahvusvaheline modernses muusikas, tema nimetus ei ole meil eriti südamelähedane, sest meil on kogu aeg sellest rahvuslikust räägitud nii palju, et noh, üle räägitud ja need asjad, mis on üle räägitud, need ei ole enam huvitavat teemat, kuigi on väga palju ekspluateeritud seda, mis on siis rahvuslik modernses muusikas, eriti siis ega meiegi ei ole seda õuna lahti hammustanud või seda pirukad pooleks lõiganud, nii et selles mõttes ei tea ma isegi täpselt, mis rahvuslik ja rahvusvaheline on. Mingitest üldpealkiri on muidugi vaja ja mina ütleksin, et see läks erakordselt edukalt selles mõttes, et sellel kohtumisel oli palju soome noort publikut ja selle publiku seas ma nägin väga paljusid noori soome heliloojad, kes on juba endale nime teinud ja ühesõnaga nende huvi meie muusika vastu paistis olevat päris tugev. Nüüd tahaksin küsida just teist poolt, kes soome heliloojatest sulle isiklikult pakuvad huvi. Vaata, seal on ju väga palju suundi, me võime isegi nii-öelda, et Eesti muusika on natukene noh, kuidas öelda ühe plaanilisem, no eks me oleme väiksem rahvas ka. Aga ma mõtlen nii, et kui kuulata eesti muusikat kõrvalt, siis taipad, et see muusika on ühtne muusikat. Sa tunned ära, et see on eesti helilooja kirjutatud ja enam-vähem kujutad ette, mida võiks Eestis kirjutada muusikat soome muusika ei ole selline, me leiame siit igasuguseid stiile ja väga erinevat muusikat. Ja seetõttu ma ei oskagi sulle öelda nüüd, kelle muusika oleks see, mida ma tingimata tahaksin väga tihti kuulatama, võiksin öelda niimoodi, et minuga huvi soome muusika vastu on just nimelt võib-olla sellest lähtuv, et me oleme mõlemad soome-ugri rahvad ja me mõlema muusikal ja muusikatunnetusele mõndagi ühist, et mis on siis need ühisjooned, selle kaudu tulla asi enda poole, et vaadata, mis oleks siis eesti muusikajoon. Aga väga huvitab mind kõik see, mida teeb Herman rehverger. Tema on tegelikult Austrias sündinud Austria niisuguse kasvatuse ja kultuuri tagapõhjaga mees, kes tuli Soome ja on nüüd täielik soome helilooja tema tegeleb väga huvitavate eksperimentidega, mis on seotud siis akustiliste pillide sidumisega elektroonikaga ja on ka niisugune elektroonikamuusikaharrastaja ise, ta mängib suurepäraselt loksujateoto romanovski on väga põnev mees, helilooja, kes tegeleb peamiselt elektroonilise muusikaga ja tema nende elektromuusikute üks suuremat spetse, igal juhul see, kuidas tema muusika kõlab, on mulle põnev. Seal on kaks toredat ja põnevat isiksust. Magnus Lindpere ja Kaija Saar jahu. Nad on natukene sarnased ja praegu on käimas biennaal vale ja mõlemate muusikat esitatakse biennaalil ja eile just kõlaski ka nende teosed, et see on selline laad, mille esindajad Eestis ei ole nii neist muusikat, nõu kirjutab Kaio sarja maakonnas. Limperi seda Nende vastet nagu Eestis ei ole. Kui me vaatame nüüd vanemaid heliloojaid, siis ütleme, Eerik närimanon on niisugune helilooja, kes on nende muusika, õlg on ja siis on niisugused heliloojad nagu, ütleme rauda, vaara ja sallinen. Paavo Heinine, noh, ühesõnaga seal on palju erinevat muusikat ja see muusika on põlvkondade vahe on täitsa läinud, põlvkondadevahelist vahet nii väga suurt ei ole. Aga meil oli üks õhtu vaba aja, siis käisime vaatamas heenise ooperit silgi Rumbum, mis on siis siiditrumm ja see oli tõeliselt põnev etendus, ma ei ütleks, et selle muusikaline pool läks kõige põnevam olnud, aga kõige põnevam minu jaoks oli just lavastus kostüümid ja see, mida laval näha võib ja mis seal juhtub. Kõigepealt operakas sellega, et helilooja ise oli laval ja rääkis umbes 35 minutit oma muusikast ja sellest ooperis. No see oleks võinud minu arust küll ära jääda, aga no hea küll, võib-olla ta leidis, et see on vajalik. Ja ma vaatasin imetlusega, kuidas rahvas istus paigal ja kuulas ilusti kõik, mida helilooja oma teose kohta. Kahjuks läks looperi enam-vähem ümber, mida seal näha võib kuulda võib ja miks üks on tehtud nii või naa, nii et tegelikult oleks võinud tund aega hiljem tulla, oleks saanud võib-olla põnevama ootamatu elamuse osaliseks. Aga siis esimene pool sellest ooperist reaalsest ooperist ise oli natukene niisugune, ütleme igava ja hallivõitu, aga see, mis juhtus teises pooles, siis, kui ikkagi vokaalsolistid muudkui tantsivad ja hüppavad lava peal, samal ajal lauldes, eks ole, ja ronivad üles-alla ja ballett on kaasa tõmmatud, väga uhke, väga põne läks ilusti tempokalt ja see on meeldejääv. Meeldiv etendus. Nii et minu arust. Meil on viimasel ajal muidugi jälle tugevnenud kontaktid Soome nüüdisheliloojatega, aga nad võiksid olla muidugi tugevamad. Tore oli, et just ennem meie minekut Soome oli siin niisugune kaunikesti võimas sündmus, mis võib-olla ei olnud meie ajalehtedes esiplaanil, aga oleks võinud seda olla siiski. Siin oli üle 20 kaasaegse soome helilooja ja nende teostest oli kontsert meie raekoja saalis. Kontsert läks väga hästi menukalt ja näitab seda, et Soome muusikal oleks kõlapinda siin Eestis. Ma mõtlen, et päris tore oleks, kui teeks midagi taolist kaasaegse muusikapäevad meie filharmoonias. Ma usun, et me oleme selle eest natuke võlguses küsimusse soomlaste ees. Meie muusikat on eksponeeritud. Ma kujutan ette Soomes palju paremini, kui sul muusikat meel. Ma usun, et need kontaktid nüüd tihenevad mitte sellest ainult meie käigust sinna, vaid üleüldse sellest, et kõik kontaktid muudkui tihenevad ja see saab kultuurile ainult hea. Sest kultuur on selline asi, mis vaakumis ei saa, elas õitseda.