Keskprogramm. Doktor Ülo Lepp. Teie elulugu, mille te olete kirja pannud, lõpeb sellise lausega. Usun, leidub kuigi sageli inimesi nagu mina kes oma elus on saanud nii palju vaimseid rikkusi või ka neid tähele pannud nagu mina. Saanud tunda nii palju headust, ilu, sõprust ja õnnetunnet oma pika ja väga mitmekesise elu jooksul. Doktor lepp, kas te olete mõelnud, millele te olete võlgnenud sellise õnne. Kas te usute tähtedesse või usute mitmesse ellu või taas kihastumistesse, et olete oma praeguse õnne ära teeninud oma eelmiste eludega või on see pärit teie vanemad või usute saatusesse või millesse? Ma usun, võib-olla ma ütleksin kõiki neid koos neid isa köiti lahutade mõistusega analüüsida kõiki, muidugi väga palju võlgnen ma oma vanematele vanematele, isale, eriti emale, kõige rohkem oma kasvatusest, see ta juba väikse lapsena õpetati mind nägema ilumuusikaga tegelema ja ka maalikunsti nautima juba pisikese poisina ema viis, mida nad ju ka kunstinäitustel käisime kontsertidel. Sageli ma käisin üksinda, meelasime teatri kõrvalmajas Vanemuise kõrval ja ma läksin mõnikord ka üksinda päris üksinda kontsertidel, klaverisümfooniakontserdile ja samuti näitustel, käisime koolis. Meil oli väga õnnelik. Sattusin Tartu õpetajate seminari harjutuskooli algkoolis, kus oli väga pedagoogiliselt tagantjärele analüüsides väga tugev see kasvatus ja tolle aja kohta, kus ka uue maitsega pedagoogilisi vaateid tra püüdile akendada tolle aja kohta ja mis praegu on jälle uuesti tulnud. Pärast seda mitmendat aastat uuesti jälle aktuaalselt päevakorrale. Muide, mitmed sajad, võib-olla ka mitmed tuhanded elud on teie patsientidel kustunud seetõttu, et päevad on lõppenud. Ja nüüd olete te ise jõudnud oma elu neljandasse veerandsajandisse. Te olete nii palju kogenud saatuslike hetki. Kas te olete mõtelnud sellele, mis tuleb pärast surma, kas sellega lõpeb kõik? Ma olen veendunud kogu oma elukogemuse alusel, et sellega ei lõpe kõik kogu loodus ja ka inimesi, ühiskond, kõik see areneb edasi ja ma usun ka, et ei saa ette kujutada maailma sellisena, et see kõik on kuidagi juhuslikus, päris juhuslikus iseenesest tekkinud mingis arengus. Siin on kindlasti väga olulised ka ikka need pärilikud mõjud, mis tekivad jaak, tõepoolest igal inimesel kujuneb välja ka, mida vanemaks saab oma usk ja oma vaade kogu maailma olemusele. Ja mina ei pea kaugeltki surma, elu ja kuldse tsooniks, mingi traagiline lõpp on üks etapp, mis lõpeb ära ja millele järgnevad uued etapid jälle. Mis kujul, see polegi nii oluline. Ja pole oluline, et näiteks, et mina sellist, et mina seal asu, astun uuesti oma teadvuses esile, see võib olla täitsa varjatult. See, mida üks iga inimene, kas üks õpetaja ja tööline elu jooksul tajub tohutult palju oma energiat, saadab endast välja oma tööga Õp, kooli õpetajad, oma õpilastesse ja ülikooli professorid, teadlased, igaüks, ka kingsepad demotööga saavutavad midagi ja annavad endast ära. Ja seda haaravat ju kõik teised inimesed, oma etise vaimne energia kandub üle ju juba elu puhul kõigil teistesse inimestesse. Ja lõpuks jääb järele üks tühi kest materjali kest millel pole ju enam mingisugust tähtsust, kui ta on suutnud ennast tühjaks elada, oma energia kõik anda ära juba loodusele kogu ellu. Oma eluloos olete mitmes kohas kirjutanud jumala suure tähega. Mida see teie jaoks tähendab? Jumal on igas inimeses eneses. See on jube, öeldakse inimene oma olemuses, ausalt, võib jumalaga suhelda, tähendab ilma mitte mingisuguse varjamiseta või avameelsusega. Ja see ongi sisemine diskussioon oma jumalaga, oma olemusega. See. See teeb inimese palju vabamaks, teeb vabaks ja seetõttu ma ei karda üldse surma. See on loomulik nähtus ja vait. Ma olen teinekord natukene meeleheitel, et mind on lihtsalt mõnes asjas ja väga samas sugulastel siin või sõpradele mind. Et ma peaksin siiski veel natukene elab, mul on vaja veel midagi ära teha. Natuke paralleel ära minna, aga muidu jah. See kõik on. Ikka inimene ei ole mitte vaiba tsentrum, vaid üks väikene täpike kogu kosmoses. Mis usku te olete, kas ristiusku? Ma usun Sel pole erilist tähtsust, see on sageli formaalne lapsepõlvest me kõik olime ju ristiusukirikus. Ei käinud otseselt leeris, ma olin ka käinud ja ma tean peast ka usutunnistust. Olen pähe õppinud leeri ajal, kuid ma usun, see pole asjas nii oluline. Oluline on just see, mis kujuneb elu vältel inimesel tema sisemuses, tema südametunnistus, tema. Mõttemaailmas ja see on hoopis tähtsam ja see on niisugune usk, tükib igal inimesel ta muidugi juhtub juht tohutult palju kirikusuga ka kõik need eetilised probleemid juba kõik 10 käsku, need põhiideed inimeste elus ja kõik need paljud piiblitööd, kuid selle juures. Me läheme ka kirikuosas, on ju aegade vältel on tehtud väga palju inimkonnale halba ning positsioonidega ja muude muudel viisidel need kaugeltki iga inimene ei saa olla kirik usklik. Kuid sealjuures on oma jumal, on tal ikka olemas. Teie lapsepõlv möödus Vanemuise teatrist kõrval ja kus minu vanaisa ema isa oli teatri puusevaks disla meistriks ja minu ema oli ka juba pääl omalooliselt oma isa tõttu oli tema ema õde, olid väga suured teatrikülastajad. Ja ka vanas eas veel. Näitlejaks ei tahtnud saada ei kuigi mul olid meie õues, mängisime näitlejatel lastega ja tekib omavahel näitemängusid ka, muidugi. Millal tekkis teil mõte arstiks saada? Siis, kui ma olin lõpetanud keskkooli ja üheaastase eesti kroonuteenistuse ära teeninud siis ma otsustasin, et ma hakkan siiski arstiks. Mõjud võimalus oli ka, maandasin ju füüsikat ja matemaatikat ja paljusid alasid, aga siiski, minul oli väga tähtis suhtlemine inimestega, kes on terve eluaeg olnud väga mitmekesise inimestega. Ma mõtlesin ainult, mitte sugugi niisugust prominentne võimeid, kuulsaid inimesi või ka väga andekaid inimesi, ainult nende hulgas on mul ka väga palju häid sõpru, kuid ka päris lihtsate talumeestega ja ja teinekord töömeestega on väga huvitav suhelda ja arstil on muidugi, igatahes elus ongi see toimubki. Ja selle tõttu ma olen väga õnnelik, et ma olen terve elu läbi, olen ma saanud suhelda. Mulle halba soovinud inimestega nendega ma olen kõigile varem või hiljem täielikult andeks andnud ja kummaline lugu, aga mitmetest nendest on saanud aastakümneid hiljem isegi mul sõbrad mitte head head sõbrad. Teie oma perekonnas oli ju arsti eeskuju olemas. Teie isa, hilisem professor Felix lepp Ja isa eeskuju muidugi on, kuid isa see, mida ma nägin isa tööst lapsepõlvest peale, oli ka need raskused ja mured, mida arstid hüvenesega kaasa tõi. Ka see, kuidas ta sageli pidi ohverdama kõik oma muud hobid ja ettevõtmised tihtipeale ikkagi oma arsti arsti töö tegemiseks. Ja seda muidugi kultiveerimis, minu arust väga veel minu kõige tähtsam õpetaja professor Frans Grant, toome sisehaiguste kliinikus, kes alati, kui ma seal töötasin, pühapäeviti hommik oli väike ringkäik haiglas, lepp tuli siia. Tehke sellel haigel määrakesel veresuhkur ja teistel jälle mingisugused muud küllalt keerukad keemilised analüüsid ja siis helistage mulle koju, ma olen õhtu, pole kodus. Muidugi esimene moment oli. Ma tahtsin ju sõpradega minna kohvikusse malet mängima või kuskile tantsupeole ja aga tuli tehase töö ära, võtsin siis käsiraamatu ette ja ma varem ei olnud neid asju teinud. Tegin need analüüsid ära ja siis helistasin professorile, teatasin, kuidas need asjad olid ja tema oli siis rahul. Ja alles aastakümneid hiljem, kui ma taipasin, mis selle asja olemus oli Salzia olemas, oli just see, et et ma harjusin sellega, et kui mul on vaja midagi teha, haiget tehakse, et siis ma suudan loomulikuna jätta oma muud tegevust tegemata, ilma et ma ei ole pahane, oleks või muret tunneks ja see on mul nüüd sisse harjunudki, näiteks ma õhtul hakkasin, hakkan minema näiteks mõnikord kontserdile just teatrisse, siis tuleb mul ukse peal vastu keegi kõrvalmajast, et need on raske haige, haigestunud ja viska jaoskonnast ei saa kätte ja kas ma tuleks vaatama? Sest nad ei oleks mitte enam kätte saanud ja kui ma pärast siis sealt koju tulen, siis on mul on hea meel, et küll on hea, et ta nüüd ometi kätte sai veel. Et ma sain sealt palju nõu anda ja mõnikord isegi selle taga oli. Ka sai Elmo teinekord mõne inimese taastana õigel ajal sõjaste abi. Ja see oli nii loomulik, on mul sisseharjunud rada, mis oli ka teataval määral minu õpetajate. Teeme. Et mind oli kasvatatud ja ka kodune kasvatus ei saa muidugi isotööd, ma nägin, kuidas ta tuli sageli õhtul koju väsinuna ja varsti pidi jälle minema kellelegi haiget vaatama tal perekonnast. Perearst. Kas sellise seotuse tõttu arstitööga on teil jäänud midagi elus ka tegemata? Ma julgeks ütelda, et on hea, et midagi tegema ei. Arstina oleks võinud veel rohkem teha, aga mitte see on nii loomulik, et ega siis ma ei saa ju kõike teha, mis mul ei kunagi, ma mõtlen seda, et ma tahaks olla elukutseline pianist või mida ma oleks võinud ju ka teha. Kuid selle peale ma mõttelt kunagi hobina on alati sageli need musitseerimised ja ka kunsti nautimine ja maalikunstiajaloo õppimine on ju tohutult annavad sageli juba mõnikord rohkem kui ja ei valmista kunagi pettumust, nii nagu mõnikord võib-olla ka mõni professionaalne kunstnik, kes võib-olla ei saavuta siiski väga suurt kõrget taset. Millal teie kokkupuuted muusikaga algasid, kas te hakkasite mõnda pilli õppima juba väikese poisina? Minul, umbes kuue aastasena hakkasin ma ise proovima klaveril, kuna ema mängis veidi klaverit, mitte küll kuigi kaugele jõudnud, kuid minu isa noorem D õppis ja lõpetas Tartu kõrgemas muusikakoolis klaverit ja tema väga sageli. Meil käies mängis meil klaverit ja ma olin juba üsna seitsme lapseni juba käisin kontsertidel ka koos emaga. Ja. Haaras võib-olla selle tõttu kõige rohkem, kuna minu kuulmises oli tohutult oluline helide harmoonia nad need kooskõlad ja klaveril otsisin igasuguseid huvitavaid kooskõlasid tulid minaarsed lõima suursed ja isegi dissoneerivad ja, ja see mulle meeldis ja selle tõttu ka klaver oli minu pill, kuna näiteks viiulit ma vahepeal isa soovil ka üks, neli aastat hakkasin õppima, kuid viiul ei olnud minu jaoks, kuna viiuli sol põhiline meloodia ja harmoonia osa on hoopis tagasihoidlik. Teil on nii põhjalik ja nii mitmekülgne muusikaline eruditsioon, kui kaugele ta oma muusikaõpingutes jõudsite, kas te saite süstemaatilist koolitust, kusagilt süstemaatilist koolitust? Ma sain umbes 16 aastat. Niikaua kui minu õpetaja Adeele prosse, kes oli Tartus muusikakooli tunnustatud klaveripedagoog tema juures ma õppisin küll, ma ei olnud koolis era. Kui ta Saksamaale kolis, oli sunnitud kolima oma tütardega. Solid kahe sel ajal, kui Saksamaal ümber asusid sakslased. Sinnamaani ma pidevalt käisin, klaver tunnis, mängisin talle ette ja mind enda juurest ära ei saatnud selle aja jooksul ja ma muidugi olen tohutult tänulik temale. Samal minu põhiline klaveriõpetaja. Hiljem ma omal käel muidugi mul oli palju taga suus litter tuur juba läbi töötatud ja ja kontserdikuulamiskogemused, nii et see aastas minu muusikaharidusele palju juurde ka teised muidugi pillid, mitte ainult klaver, kaugeltki sümfooni kontsastema tagannustasin ansambli kontsert, lauljaid kõik. Kui palju jätsite hilisemad arstiteaduse õpingud ja hilisem väga pingeline arsti tööaega oma muusikalist harrastusteks. Kahtlematult see võimalus oli, on, oli hea, kuna mul kodus on klaver hea Pesdenud diplanes ja igat vaba veerand tundi, mis jäi teinekord programmis. Vaata nüüd ma kasutasin istudes klaveri taha ja mängides. Ja mul on repertuaar, oli juba siis nii suur läbi mängitud, et isegi seda hoida. Enam-vähem. Mängu kõlbulisena oli mul tegemist muidugi palju. Kas teie, Ülo Lepp, olete kunagi mõnel kontserdil üles astunud? Ainult koolipõlves, koolipõlves kontserditel koolipidudel ja paar korda tol ajal raadios esinenud suppeni vihmatilga prelüüdi kaja? Kas teie muusika tundmine on aidanud mingil viisil ka teie patsientidega kontakti saada? Kahtlematult võib-olla ka seda, mida patsiendid ise ei pane tähele nimelt eriti kuulatajatest südame kuulutades. Hardo, ma olen kuulnud oma kolleegidelt, kes ütlevad südametoonide kohta et esimene toon on normaalselt madalama heliga pikema kestusega, teine toon on kõrgema heliga ja lühema kestusega ja, ja nende tämbrite vahel vahet teha, seda paljud minu kolleegid nagu ei suudagi või ei tunne seda vajadust, kuid minule torkab see kohe kõrva. Ja erinevused nüüd haigetel südametel, kus esimene toorneb muutuda paukuvaks ja lühemaks ja teine toon kopsu, Asteril tugevneb ja lüheneb ja, ja ka need kahinat pidamissüdamel võime kuulata nende taanber, eri diferentsimine. Seda ma olen nähtavasti väga omandanud mitte ainult oma õpetaja otsusele, võit nähtavasti ka oma kuulmise elundi vastuvõtlikkuse tõttu. Ma mäletan teie praktikum idest arstiteaduskonnas, kuidas te laulsite südamed hoone? No seda ma olen teinud, maga nüüd laulan etem madalamat tooni kõrgematoonia pikema kestusega, lühema kestusega ja ja ka kardinaid ja ma püüan seda muidugi järel, ainult mõnikord. Kas teie, doktor Ülo Lepp, olete kunagi ka muusikateraapiaga tegelenud, kas te olete kunagi patsientidele soovitanud sellist muusikat mis võiks neid ravida? Ei, ma ei ole, seda. Soovitan kuigi see on väga individuaalne. Minul on, kui ma olen haige või mures, ma ei taha üldse kuulata muusikat, nõndaks vaikust, absoluutset vaikust. Ja kui ma olin õnnelik, rõõmus, hea, tulin, siis ma tahaks tohutult kuulata muusikat, tahaks ise klaverit mängida, tahaks improviseerida. Nagu mul mulje on, siis ma tahan vaikust. Ma olin väga üllatunud, kui ma teie eluloost lugesin, et üheks teie põnevamaks õppeaineks oli analüütiline keemiaülikoolis. No see oli, see oli alguses hea enne philosophicumi. Mind on ju lapsepõlvest saadik huvitanud, võtavad väga põhjalikum analüüsimine ja just see diferentsiaaldiagnostika tähendab diferentsimine mitmesuguste võimaluste vahel seda, mis on õige koolis. Me, kui igav tund oli, lahendasime pinge all ristsõnamõistatusi, kus on antud ju ka üksikud pidepunktid ja pidime leidma siis sinna need õiged sõnad, õiged mõtted ja samuti see on ju ka haigehaiguste alal visus ka, kui ma kahtlustan haigust, siis ma pean mõtlema kõik teised võimalused läbi, mis võivad sinna sisse mahtuda, et ma ei eksiks. Ah teie siis arvate, et see ristsõnamõistatuse lahendamine pole mitte üks ajaraiskamine? Ei ole, tal on veel üks teine hüve, mida ta ütles ta, mul paljud sõbrad on ka ütlenud. Et ristsõnamõistatus, kui ma olen endast väljas mingi suure murega, neid juhtub elus küllalt sageli niisuguseid muresid mitte sageli enda pärast, kutt, just oma lähedaste ja sõprade-tuttavate pärast, kus ma olen, testib peagu, paanikas, siis olnud, kui ma istun, hakkan, lahendab ristsõnamõistatus, siis ma selle juures minu tähelepanu on ju täiesti seotud ja minu mõtlemine analüüsimine käib nende saade peal. Täpselt sama hea, kui ma oleks samaaegselt maganud või võtnud sisse paar tabletti taset, Bahami veeleeniumi, umbes selline toime on selles Kas te kriminaalromaane ei loe nii-ütelda meelte puhkuseks? Ja seda kriminaalromaani ma lugesin alati, kui ma tulin eksamilt, eksamid tulid pärast eksamit sama öösel ma lugesin sageli hommikuni. Kriminaalromaan ja see oli palju parem puhkus kui võtavad mingi rahutu uni. Aga üldiselt ma väldin juba oma elu teisel poolel, ma ei, ma teadlikult, ma ei loe kriminaalromaane selle tõttu, et mul on kahju seda aega raisata. Nii tühiselt. Ma loen juba midagi paremat telerist üldiselt jälle täpselt samal põhimõttel ma järjest järjest kärpinud mul on, vaatan lehest ära, tõmban paar üksiku tassi alla, mida ma tahan tõepoolest teleris näha, isegi päevauudiseid ma ei taha sellest, kuna hommikul ärgates raadio jutustab ju põhiliselt need äraliik. Teine asi, kui mingit head ja telelavastused on näidendid seal siis muidugi ma vaatan ka vahel. Aga üldiselt ma järjest piir on, piir on piiranud teleri vaatamist, kuna ma mul on kahju jälle sellest ajast, mida ma võin kasutada võib-olla kasulikumalt. Kuhu teie aeg praegu pensionipõlves? Põhiliselt kulub? Mul põhi ikkagi ka osalt mull minu arsti töö on nihkunud nüüd mul haiglast koju, kuna telefon heliseb kogu aeg parasjagu, kui ma köögis panni peal praekartuleid, siis kindlasti telefon heliseb, ma pean paluma. Lubage mul panna kaas kinni või olema parasjagu vannis ja võimet. Triigin oma särkisid või midagi ikka kogu aeg küsitakse minu käest jälle nõus. Ma jooksen jälle, iialgi ei jäta telefoni juurde minemata, mitte kunagi kavandist mitte, sest ma kunagi ei tea, kui tähtis võib see kõne olla, mis mul tuleb. Kunagi ma ei tea. Kas teil kunagi koduperenaist ei ole abiks olnud koduste tööde juures? Muidugi, kui ma olin paremates majanduslikes oludes, siis muidugi mul käis ka Allikes pesi aknad ära, aga viimane kümmekond aastat mul ei ole seda luksust endale lubada, mis ma olen alati kõik aknad kolmandal korrusel üleval, pesen ise eritin, pesen pesu ja triigin ja kõik süüa ja koristan tolmuimejaga ja parandan kõik. Elektririistapuud oskan ma enamasti, kui need varuosasid on, mul saan ma kõik ise ära parandada. Jah, aga naiste tööd teha, meister, juht, kõik mind laulatatud koduperenaist ei ole. See ongi nüüd selle ka selle tõttu, et mina elu tsentrumis just, kus ma lõpetasin gümnaasiumi ülikooli astusin ja terve see esimene Vene okupatsioon siis need traagilised küüditamise ajal, kui meie isa poolt perekonnast suur osa küüditati, ära Siberisse, arreteeriti ja tapeti maha. Ja need ajad siis oli see sõjad, mis siit üle läksid. Tartus, ma olin siin. Töötasin Eesti sõjaväelastele saksa sõjaväe juures sõjaväe haiglas. Olin arstina mis oli väga pingeline töö, kuid ka minu arstikogemusele tohutu oluline. Sest väga palju, mis ma kõik hiljem kõik on imestunud, kust ma seda olen õppinud, ma, see aeg oli küll väga-väga väärtuslik, samuti muidugi Toome Kliinikus professor kanti juures töötades õppisin kahtlematult topelt rohkem kui teised üliõpilased meil seal selle tõttu, et miskipärast nad võtsid mind juba oma kollektiivi omaks, nii et nad need assistenti, kelle juures ma seal töötasin. Professor ise õpetasid mind nagu oma last, oma poega, sõpra. Te olete juhendanud nagu te kirjutate oma eluloos viitkümmet, nelja üliõpilast kelle võistlustööd on enamasti pälvinud ka esimese koha ja ma olen kuulnud mõnede nende üliõpilaste käest, et te olete neid siin selle sama vanaaegse kandilise laua taga ka võõrustanud, juhendanud. Ja need üle üliõpilastega töötamine, plaati väga on meeldinud, alad on alati ka väga tänulikud selle suhtes olnud ja nad on alati mulgu sõbra don't jalad. Ma muredes tulevad ikka nõu küsima. Jaa, jaa. Nendega, ma olen palju ette võtnud, mitte ainult need õuab praktilised tööd nendega koostajate loenguid pidanud ikka pole võtnud vabal ajal ette matkasid osalt ka ülemast ringi tegevusele, aga ka päris omaette sageli praktikum üliõpilaste näol soovinud tohiks minule tulla külla, et ma jutustasin nendele siis jah, mitmesuguseid küsimusi kunstist ja muusikast ja jaga meditsiinist ja oma noorpõlvest, kuidas siis meditsiin ja üliõpilasorganisatsioonid tegutsesid tol ajal selles ma olen ju tegu kogu selle 50 aasta jooksul ikka jutustanud, kuidas minu ajal, mille pärast oli organiseeritud, kuidas meil akadeemiline asjas selts oli, kus oli plastosad olulised ja kallid üliõpilasseltsid Eesti üliõpilaste selts, huvimine, visa kuulusega, mina ja teised korporatsioonid ja nendest sellest elust olime kogu aeg informeerinud meie üliõpilasi. Te olete kirjutanud 77 teaduslikku tööd ja 1970. aastal kuulusitega teie autorite kollektiivi kellele anti tolleaegne Eesti riiklik preemia Nõukogude Eesti preemia südamekirurgia arendamise eest Eestis. Mis oli teie osa? See oli põhiline ettevalmistusdiagnostika. Tookord oli just esmajoones südame omandatud klapirikete diagnostika, mitraalikede aordiklapirikked ja ka kaasasündinud juba südameanomaaliad, nende diagnostika ja mina töötasin korduvalt ka, olin täiendustel Moskvas ja mõnikord Leningradis. Kui üks Ast suunab haige südameoperatsioonil, siis ta peab olema täielik ettekujutus ka sellest, mida kirurgid sealt niivõrd-kuivõrd suur on seal risk, kuidas tulemused ja kõik, see on väga oluline, kas antud haigel on vajalik juba opereerida teda või mitte. Üks praegune väga tuntud Tartu keskmise põlvkonna kardioloog dotsent Mare lind on ütelnud teie kohta nii, et selle keerulise töö, mis praegu teevad ära väga kallid ja ja väga kaugelt toodud aparaadid, sellesama töö tegi aastakümnete jooksul ära Tartus doktor Ülo Lepp südameid puust kuuldetoruga kuulates. Ja kui mitte paremini, siis vähemalt sama hästi, sest eksi diagnoosi oli väga vähe. Seda ütleb ka küllalt suurte kogemustega hingeliiv dotsent Inga Liiv, kes oli minu õpilane ja kes on neid haigeid palju kuulanud teadlikult, kuulanud erinevate klapirikete evolutsioon ja jätnud selle mällu siis võib-olla see võimaldab tõesti, on näiteks ammu loobunud fonokardiogrammi tähendab mikrofoniga südamete, helitoonide ja kahinat ja üleski ütlemisest, kuna kõrb on palju täpsem. Ka praegu. 76. eluaastal on teil kadestusväärselt hea rüht ja ma kuidagi ei taha uskuda, et olete suure osa oma töömehe east istunud raamatute taga ja, ja küürutanud haigevoodi ääres. Ja see on muidugi väga oluline, kuid ma olen eriti ma nüüd jälle teise elu teise pooleteisest poolest peale olen ma teadlikult, ma olen näinud neid inimesi, kes on küpsemas tugevasti ette, pole kühmus ja kes ei suuda kenam oma lülisambast sirgu ajada. Mul oli üks hea sõber, kellega me käisime hiljuti ujumas ja kes lainetuse tõttu ei saanud üldse rinnuli ujuda. Ta oli niivõrd ette, pole küsimus, sotsiaalseda võib ujuda ainult selili, kuna seal see kühm ei takista teda. Ja selle tõttu mina olen kogu aeg püüdnud ikkagi isegi tänaval minnes mõeldud ma ajannast sirgu, pea püsti. Ma ei pea vaatama mitte jalgade ette maha, ma võin, vaadati neli meetrit kaugemal ja ma näen, kui seal midagi olnud ja võin vaadata silmadega, ma ei pea mitte kummardama oma pead ettepoole. Ja ma olen palju traumasid läbi teinud. Sportlikku teeb igasuguste tõttu ratsaspordiga ja muude aladega ja õnnetustega. Ja viimane oli minul üks. No kümmekond aastat tagasi kuma rebestasin omal õla lihase mille tõttu ma ei saanud üldse oma kätt paremat kätt tõsta. Õlast kõrgemale. Tal öösel märkasin vähemalt kümmekond korda üles valude tõttu pidin voodist välja tulema ja jälle ja siis ja ainukene, mis mind taastas, oli ma nüüd tõesti üle 10 aasta üks, 15 aastat, igal hommikul pool tundi võimlat ja süstemaatiliselt kõik varbaotstest varbast liigutustest kuni üles peagu olevat tõstetud käte sõrmede liigutusteni, kõikvõimalikud harjutused, eriti just painduvuse ja lihaste painduvuse liikuvuse osas, mitte niivõrd füüsilise jõutreeninguks. Ja tänu sellele ma olen saanud kõigist nendest kalja radiku iili valudest lahti, aga selle taastanud oma selle õlaliigese liikumise ja ma ei tunne, ma võinud pead keerutada igas suunas ja mul ei logise kael enam üldsegi mitte. Nii et see, millega ma olen taastanud, kuigi muidugi selle õlalihase jõudlus on natukene väiksem, aga ma saan vähemalt kõik liigutused ära teha tuttavat saanud tervitada, käetõstmisega ja kaabut kergitada näiteks. Kuid üks õpetus on, et võimelda saab ainult korralikult muusika saatel ikka ilma muusikata, kui ma seal võimlema, ma võimlen 15 minutit ja on ots, ei lähe enam, aga kui ma panen ikka muusika mängima, siis ma võin vabalt suure plaadi kaks poolt. See on juba pool tundi, vähemalt saan, ma võin korralikus tempos võimelda, kuid selle juures näiteks kahjuks peab ütlema, et näiteks Tartu raadio see muusika, mis hommikul tuleb tümps, tümps, tümps väga rangelt nagu tronoomi rütmis, kus rütme varjutab igasuguse meloodia, sealt juurest ja hommikul ei saa seda ju väga tugevasti panna mängima ka. Ja sellega ei ole võimalik võimelda, võimlemine vajab ka rütmimuutust aeglasemaks, kiiremaks ja ja seejuures olev meloodia see tohutult soodustab võimlemist. Mis spordialadega te olete veel tegelenud? Ma olen tegelenud lapsepõlvest, paljude aladega väga paljudega ja mitte midagi teinud meistersportlase tasemel, võib-olla kõige kõrgemale, ma jõudsin siiski ratsaspordis, kus maga Moskvas üleliidulistel võistlustel. Esinesin ja mitte sugugi halvasti, arvestades oma keskpärast hobust, kuid tema meeskonnale ma tõin sageli hulka plusspunkte ära. Ja lapsepõlvest juba noorkotkana ratsutasin, koolipõlves õppisin ratsutamist kui kõrgeid takistusi, te olete hobusega ületanud meeter 40, ma usun, mis meil oli, meedias lihtsalt kõrgemat isolvist vajab, tollal ei olnudki juba algkoolieast peale, kui üldse vähe oli, meil suusatajaid olime me üks väike grupp koolipoissi, kes alati käisime seal, valge mees Veski. Kaldanõlva peal, käisime suusatamas ja ka kassitoome toomemäel. Ja siis hakkad saavutaski, eestivabrikuaegse lõpuperioodil, suusatamine meil tohutu populaarsusega, vanad inimesed olid, pühade olidki suuskadel, tehti väljasitlesid. Sõideti rongiga L Elvasse, Vapra vapramäele ja suusatamine oli väga populaarne, nende kooliõpilasena käisime isegi. Pühajärvel Otepääl suusatamas, Gaabreeringult väikeste gruppidena. Palusime koolist ennast kolmeks päevaks vabaks ja sõitsime ja lubati meid, sõitsime siis väikse grupine jälle sinna Otepääle tol ajal sajand Palupera jaamast suuskadel minna, bussid ei käinud tennist, ma olen mänginud ka mitte mitte kuigi eriti hästi, aga siiski nii, et mind on pandud ülikooli võistkonda Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõududega võistlema ja ma hea meelega mängisin tennist, aga mitte ma ei saavutanud seal erilist suurt niisugust silmapaistvat edu. Aga tore oli muidugi see mulga puudus väga see võidutahe miski pat tennise tennises. Mõnikord harva, kui mind vihastati, siis ma võtsin ennast kokku ja tahtsin võita, muidu ilusti lüüa lihtsalt ja efektselt. Minu keskmises elus on matkamise on tohutult olulised suveti. Nimelt kõigepealt ja jalgrattamatkad, jalgsimatkad Lõuna-Eestis tõlkidega ja Saaremaal ka Vilsandil oleme käinud ja, kuid nüüd eriti põnevad ja toredad olnud süstamatkad. Väikestelt kärestikulistes jõgedel, alates meie Võhandust ja Pärnu jõgi, konnas Halliste jõgi ja kuni Navesti kuni Pärnuni välja. Ja sealt Sindi ja põnevat kärestikud siin-seal siis need õhtused laagrid, laagri tule ääres istumine, väikse seltskonnaga meil tavaliselt ikka oleks kolm, neli süstalt, kahe mees. Telkides ööbimine värske õhu käes vaikuses hommikul ärgates sageli loid telkide ümber uudishimulikud metsloomad, metskitsed ja mõni põder ja muid loomasid ka, nägime seal. Ja olen ka mägimatkasid teinud. Paari kuu vältel olin ma seal kaukaasia mägedes Elbrus otsa. Ma olen roninud üles viimasel otsa koos saksa alpinistridega, sinna ei ole ju keeruline minna, see kõrgus on seal ainult, aga see, see minek ei ole nii ohtlik. Tore on seista mäe tipus ja vaadata alla, kui sinust madalamal veel mõni lumine tipp. Minu elus on üks väga oluline. Suhtlemine toimunud noores põlves oli see istuga seltsi liikmena eesti seltsi raamides. Kui nüüd see Vene okupatsioon, katkestas selle võimaluse. Nüüd tekkis meil ülikooli õppejõudude gruppi kes lähtusid. Unna saba võimlemistrupist moodustasid väikse grupi. Ja me ostsime Maal küllalt väga odav raha eest Kääriku lähedal umbes kolm kilomeetrit metsa sees mäenõlval Musta metsa Väikse koha. See oli vist metsavahi koht olnud varem ja ehitasime ise ümbasin oma kätega juurde. Ühe tiiva nimetame sellega kapiitlisaaliks koos kaminaga. Ja samuti ise kaevasime kaevu, lasime rakett sisse, sauna, ehitasime ise. Ja nii oleme seal koos käinud, eriti talvel suusatamas, ka kahepäevaseid matkasid, teinud suurelt munamäelt väiksel munamäel ja palju igasuguseid algem salt musta metsa leia. Ja neid igal talvel on olnud neid paaripäevaseid Suusamatkasid ja suusapäevasid ja seal on kokku tulnud mehed. Et aga ka pea perekondadega abikaasadega magamisvõimalus oli meil palju seal, et need seal veedetud. Õhtut saunas käidud ja siis kamina ääres istutud jutuvestjad ja sellest on, seal on terve rida väga nimekaid professoreid meil on, seal on seal musta metslase liikmed näiteks matemaatikute Ülo Lumiste ja Ülo Lepik ja siis keelemehed. Vääri ja siis inglise keelemehed Gustav, Liivia, Heino liiv ja nii edasi, arstidest ja arstidest Nils Sagris, kes on väga erudeeritud mees kultuurilooliselt ja samuti närvikliinikust kus starti ja Matt Mägi ja need ja need on seal paljudelt aladelt Piirimäe ja Piirimees ja kui tema tase, uks seal audoktor ja kes on ajaloolane ja just tema seal hobiala on. See i kestis kuldne Rootsi aeg. Ma väga humoorikas ka meie temalise, meie kroonikakirjutaja seal ja iga aasta siis aastakäigu kohta aastakoosolekul seda kantisse lama. Naasta saab märkmed ette meile ja, ja iga kord ja seal oli ka teisi veel neid ajaloolasi ja, ja, ja neid on umbes 20 meest. Kui ma järgmine päev koju läksin, siis ma tundsin alati nii nagu vanasti ka ju Eestist koju minnes, kui ma olin väga huvitavate inimestega seal vestelt ja tundsime ikka ennast jälle ühe astme võrra rikkamana põnevat, huvitavat elukogemust, mis oli juba inimeste poolt tarkade inimeste poolt analüüsitud ja mitte kummalist raamatutest neid asju otseselt ma oleks jäänud ikka kahe vahele vastatlikude seisukohtadega ja sellest tõde välja leida ja nendest vestlustest meetrikastasid iga kord seda, me kõik tajusime, et me oleme iga kord seal kui me jälle koju Lähme, sealt suusatamist, mitte ainult füüsiliselt puhanud, juba vaimas erksamaks muutunud, vaid ka rikkamaks saanud, kes oli kuskil mõni välismaa reisu teinud tol ajal varem oli ju nüüd võimalusel ka vähem, siis ta alati jutustas sellest elust seal ja tihti tal olid need diapositiivid, mis tehtud olid, värvid olid kaasas, vaatasime neid seal ja need, need, see minu elus, see musta metsa musta metslaste tegevus oli tõepoolest väga oluline osa mida ei midagi muud isandat asendada tol ajal nüüd, viimasel ajal, kui ma olin sellest jälle oma tervise tõttu ja ei taha enam sporditraumasid saada suusatamisel, siis olen ma nüüd jälle uuesti Eesti seltsis ma olen ka praegu meie vilistlaskogus on ju ka praktiliselt ülemaailmne organisatsioon juba meil kuna palju on ka välisliikmeid ja olen selle vilistlaskogu abiesimees ja Maltan sellest tegevusest taju päris aktiivselt seal osa, hiljuti oligi meil suvi pääs Peipsi ääres seal Rannapungerja Kauksi lähedal. Kas te kunagi olete? Mediteerinud see on praegu moes. Ei ole. Oma mõtetes ma arutlen paljusid asju külge, ega inimene ja võtan vanemas põlves palju rohkem, annan oma laulu. Seepärast mul on võimalik, alati sulgevad see, ma ütleksin, pilgud, kõnelemine jumalaga. Ma võin ausalt kõik omatehtud vead analüüsida ja, ja kas sa ja kui ma leian, et teiste on see, on, oleme midagi ebaõiglast teinud, kellelegi natukene ülekohut, isegi võla millegiga või kedagi oma mõtete said kasvõi hukka mõistnud, mitte et ma oleks kellelegi ütelnud midagi oma mõtetega olen kedagi hukka mõistnud ja lippa leian. Et ma olin talle ülekohut teinud, siis ma alati oma mõtetes palun temalt andestust. Et antaks mulle andeks. Et, et ma temast oli nii, ma ütlen, et ma olen täiesti teisel arvamusel vaatamata, et tal ei ole seda isegi ütlenud. Ja see on see niisugune sisemine ausus, mis sageli vanaduses vanainimesega järjest enam areneb. Siis ja selle tõttu need vanad inimesed muutuvad ka järjest parimateks, nad on head teiste vastu. Nad ei mõista hukka teisi nii kergesti ja nad on. Ültse peod püüavad olla kõige vastu abi valminud ja suhtute paremini. Aidata kõik kas tuleb kunagi aeg, mil maailmas ei ole enam sõdu ja vägivalda ja ülekohut ja ei ole haigusi ja kurjust. Või on see ainult ilus unistus? Mina mul on see, kui ma vaatan nii maailmas ringi väga kuulsaid mehi ja teadlasi ja kunstnikke need vanas ikka jõudes täpselt sama kõik rõhutavad seda, et nad seda, et headuse osa ja netti ja mina olen ka kindel, et tänapäeval on tõeliselt sisemiselt ausaid ja häid inimesi, on palju rohkem kui neid ja teid tekib järjest rohkem juurde. Aga muidugi nende kõrval on ka neid. Neid röövlid ja, ja väga kurje ja halbu inimesi, neid on ka, muidugi on väga palju, et see kurjuse headus muidugi võitlevad ja kes peale jääb. Raske ütelda, ma usun siiski, et ikkagi tuleb tulevikus. Headus võidab.