Tervist, mina olen Urmas Vadi Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali näitekirjanduse preemia omanik. Terve järgneva tunni kingime endast ja sellest, kui huvitav ma olen. See oli nüüd nali, mis aga tõesti on huvitav, et kultuuri kajab, on teinud eelmise aasta jooksul intervjuud nii proosa, luule kui auhinna laureaatideks. On neid, jutame kuulamegi üle, kuulame Indrek kohvi ja Lauri summerit ja Kivisildniku, kes räägib Maarja kangrost. Lisaks on Kivisildniku akvaariumis ja arvab, et maailma lõpp ei ole enam kaugel. Päevikut peab, Olavi Ruitlane on lahkunud Rudolf hallaber. Head kuulamist. Nendest eestlast juurtest oled sa kirjutanud terve raamatu, raamat eestluse elujõust? Ei teagi, kuidas, kuidas teda nimetades ise nimetad seda traktoodiks isegi hüsteeriliseks traktoodiks, aga sellest hiljem. Aga see raamat koosneb justkui juhuslikest lausetest, mida meie, eestlased oma kultuuri ja keeleruumis siis kasutama ja, ja need tunduvad justkui sellised juhuslikud laused. Aga kas sellel juhuslikkuse endal on ka mingisugune sisuline tähendus sinu jaoks, Indrek Koff. Juhuslikkuse küsimus on üleüldse keeruline selles mõttes, et vaata seda raamatut võib vanaemalt arvatud, et võib lugeda nii, et ta suvalise koha pealt lahti siis natuke loed ja no põhimõtteliselt on täiesti õige, et võib nii ka. Aga ma ise olen seda ikkagi mõelnud rohkem, kui ütleme isegi lausa juturaamatut, et ma olen soovitanud mõnele sõbrale, et võta alguses kätte ja loe järjest läbi. Ja siis koorub, et mu enda arvates mingisugune teistsugune tervik. Et selles mõttes võib-olla päris nii juhuslikud ei olegi. Alguses, kui ma hakkasin neid üles kirjutama, noh, siis võib küll öelda, et äkki äkki tõesti tulid need lauset niimoodi. Nad tulid üsna juhuslikus järjekorras. Turgatas mulle meelde, aga, aga siis, kui ma hakkasin neid kokku sättima, siis, siis ma üritasin neid ikkagi paigutada. Nii et see, et see juhuslikkus oleks ainult võib-olla siis pealtnäha, aga, aga et seestpoolt oleks see asi selline ikkagi struktureeritud ja terviklik. Noh, igatahes seda ta on, aga need laused on just sellised näolt osad need laused, mida kirja anda või noh, need on hästi kõnekeelset enamasti ja võib-olla on ka asi seal selles, et miks need kirja ei panda, et, et me ei näita end tavaliselt sellistena, et ja noh, ju me siis sellised, ma ei tea, eestlased olema, sest need laused on meile kõigile hästi tuttavad olgu nad siis mingisugused vanasõnad või mingite jõmmide öeldud laused või, või noh, igasugused taustad tulevad kohe, et mis inimesed, mis haridustasemega, mis maailmavaadetega, missugused inimesed need on, see saab kohe kuidagi hästi selgeks nende lausete taga. Kas sinu arvates nendes lausetes peitub mingi eestlase olemus? Ma ma ei julge seda pidada selliseks päris põhjapanevaks teoseks eestlase hinge ja kogu tema olemuse. Aga, aga ma arvan, et midagi seal võib-olla, et et noh, ma nimetasin jah, selle selle kogu selle kupatuse hüsteeriliseks trakt taadiks vaadates hiljem järgi eesti kirjakeele seletava sõnaraamatust traktaadi seletuse ja mulle tundus, et see võiks sobida. Aga, aga samamoodi ma olen mõelnud, et see tekst on natuke ka nagu selline ülesvõte. Et noh, ütleme näiteks nagu, nagu pulmapilt või matusepilt, et kus on, kus on väga palju erinevaid inimesi kokku sattunud ühe ühe suure pildi peale. Et selles mõttes noh, ma ei, ma ei arva, et see nüüd avab kõik aga, aga midagi temas on ja võib-olla olekski siis see ülesvõte ka üks selline võimalus, kuidas seda seletada, et ühel mingisugusel hetkel mingisugune hulk inimesi, kes on võib-olla juhuslikult sattunud ühe foto peale Siinkohal tahaks küsida, et miks sa selle kirjutasid, et kas see on tulnud mingisugusest patriotismist või, või siis ütleme mingisugusest tekstimängust. Noh, ma olen kirjutanud hästi vähe, eks kolm raamatukest ja mitte ühegi puhul ei ole mulle endale olnud selge, miks ma olen kirjutanud, et seesamamoodi, selle traktaadi puhul lihtsalt ühel hetkel hakkas tulema neid lauseid. Ja tuli ja tuli mõne nädala jooksul väga, väga ägedalt ja, ja siis oli mulle juba selge, et nüüd tuleb nad siis kuidagi kuidagi mingisugusesse järjekorda panna ja, ja miks mitte siis proovida seda ka välja anda. Aga see väljaandmise mõte tuli juba hiljem, kui ma vaatasin. Või noh, olin andnud seda mõnedele sõpradele lugeda ja tundus, et äkki tõesti on selles midagi rohkemat kui lihtsalt mingi minu veider fantaasia. Vot viimasel ajal räägitakse üsna palju Eesti rahva tervisest ja seda sinu raamatut, eestluse elujõust. Noh, võiks ka ju vaadata, kui mingit sellist dokumenti või, või, või haiguslugu. Mis sa selle peale kostad? Mõnes mõttes küll jah, aga ütleme, kui, kui seda nüüd vaadata, kui sellist tervise tervisedokumente siis natukene ühekülgseks, sest et rahvas on haige võib tunduda, et rahvas on haige, eestlase, et on joodikrahvas ja, ja oi kui õudne, aga, aga samas on sealt jäänud välja näiteks terve suur selline uuemal ajal kerkinud tekkinud ühiskonnakiht, mida sellised edukamad inimesed, kes mõtlevad palju oma tervise peale, käivad tervisejooksu tegemas ja jooksevad maratonidel ja nii edasi, et näiteks seda külge seal ei ole, et et vot see on jälle, jõuame siia, samadele on ülesvõte või pildi foto, foto mõiste juurde, et kõik ei ole sinna peale mahtunud. Ja ma ei olegi tahtnud absoluutselt kõike sinna mahutada. Samamoodi ei ole seal näiteks seda räägivad ja mõtlevad noored või kui, siis õige vähe. Kivisildnik on kultuurikaja saates ikka akvaariumis olnud, aga suvel oli ta hoopiski saates, keda sina viimati lugesid ja rääkis Maarja kangrost. Minu jaoks on ta küll rohkem romaan kui jutukogu. Ahvid ja solidaarsus on selle raamatu nimi ja siis ma räägingi rohkem sellest raamatust. Täiskasvanud mehele ei sobi ometi naisluulest rääkida. Ja mitte tse luule nüüd halb oleks, see luule on, ma arvan, üks üks parimaid, mida tänapäeval kirjutatakse. Esimene luulekogu küll ei läinud mulle suuremat korda ja siis, kui ma teda esimest korda lugesin, noh, kus oli tema päris esimene raamat ja debüüt siis ma seda silmitsi siin ja see ei olnud minu meelest siis kuigi huvitav. No ikka üks niisugune tubli luuleraamat, tore küll, aga aga nagu paljud eesti raamatutega, et on ju hästi kirjutatud, aga ei meeldi ja ei huvita. Ja see on see paha asi eesti kirjanduse juures, et et head kirjandust on vähe ja väga palju sellest lihtsalt ei huvita. Ma ei ole minu maitse või mis iganes, aga Kangraga on natukene teine asi. Tema ei ole nüüd päris õige naiskirjanik ega kaugeltki mitte nais tavapärane naisluuletaja või teda kuidagi kirjeldades on ta pigem nagu eesti naisLiteraadi kehasse sündinud briti poissmees või midagi taolist. Tema teema, arendused, elu, mida ta kujutab. Ma ei julge väita, et ta seda elu elab ja ma arvan, et see päris nii ei olegi, sest vaevalt et ta nüüd Itaalias mingi mutikese kuskil Tiberi kaldal järsust trepist alla lükanud ja peaaegu ära tapnud ja ma arvan, et see päris päris nii ei olnud. Kangro esimene raamat oli kurat õrnal lumel ja see on illustreeritud palja mehe fotodega, kus siis paljas mees istub kas lume peal või kuidagi miskil lume lähedal, ühesõnaga on näha, et üks mees on kuskil kuskil halvasti koheldud mees ühesõnaga on selles raamatus läbiv teema, mida ma ei taha seda esimest raamatust rääkida, sellepärast et see on esimene raamat. Aga ma parema meelega alustaksime juttu Maarja Kangro loomingust koguge tulema koopasse mateeria teine raamat. Ja ilmunud siis 2007. aastal ja see on juba täiesti omanäoline ja väljakujunenud luule mis ei, mitte millegi poolest ei sarnane sellisele Kareva tüüpi või noh, ütleme karjamaa on väga hea luuletaja, aga ütleme seda tüüpi halbadele luuletajatele, mis üldiselt on eesti naiskirjandusele ja tädilikule mees kirjandusele väga omane, kus on ilusad teemad, ilusad sõnad, just eriti ilusad sõnad ja ei ole ühtegi koledat sõna. Ja, ja seda kõike kuidagi kirjutatakse nagu. No nii nagu ikka on kirjutatud, nii nagu Jakob Liiv juba kirjutas, et ma ei saa aru, miks ei võiks kirjutada nii nagu Juhan Liiv, et see oleks natukene toredam, võtaks natuke vahepeal riime vähemaks ja laseks nagu ennast kuidagi vabaks, aga aga kõik käib kuidagi kangelt ja väga ilusasti. Et keegi vist Juhan Liivi seda kirjakohta lugenud ega, ega kirikute ehitata kalliskividest, kirik ehitatakse ikka tavalistest tellistest. No umbes selline mõttekäik oli Liivil, millest võib aru saada, et see keelematerjalile kirjanduse materjal ka ütleme elu ja eluseigad, mida seal kujutatakse, ei pea olema kõik väga ilusad. Et see ilu tuleb ikkagi nagu arhitektuurist või kompositsioonist või mingitest proportsioonidest, suhetest ja, ja muudest sellistest asjadest, et kui ikkagi vaadata kirikut mingisuguse naabruses taarapunkti kõrvale, et mõlemad nad võivad olla tehtud tellistest, aga neil on kaunis suur vahe. Ja nii on ka Kangro luule oluliselt teistmoodi kui tavaline tavaline eesti luule, mis, mis on just selline nagu halvas mõttes kuidagi naiselik, siuke ilutsev, pehme ja eriti jõuetu Kangro kohta sedasi eeldada. Kaunis jõuline luuletaja, ma ei tea, kas võiks mingi teksti näite vahepeal lugeda, ma isegi märkisin endale välja vedama, sageli enam nagu pärast üliõpilaspõlve ei ole teinud, et ma kirjutan välja mingi leheküljenumbri või luuletuse pealkirja. Pealkiri on, kas Eestis Sul on kirjutanud eesti naisluuletaja, noor naisluuletaja Maarja Kangro seal ilmunud aastal 2007? Mingi vend küsis, kas Eestis juuakse viina. Ma lõin ta maha, raisk. Mingi vend küsis, kas Eestis kirjutatakse kirillitsas. Ma lõin ta maha, raisk, mingi vend ütles mulle kaktila. Ma lõin ta maha. Raisk. Mingi vend küsis, kas Eestis värvivad naised end kõvasti. Ma lõin ta maha, raisk. Mingi vend arvas, et Eestis ei naerata keegi. Ma lõin ta maha, raisk. Mingi vend arvas, et eesti palgaga ära ei elaks. Ma lõin ta maha, raisk. Mingi vend arvas, et Eestis ei ole seiks piiri, ma lõin ta maha, raisk. Mingi vend ütles, et Eesti ei võida jalgpallis kunagi. Ma lõin ta maha, raisk. Pesin käed puhtaks, kreemitasin ja tegin klaasikese punast veini. Barlood nagu teie rahvuskaaslased, naeratasin pingevabalt ja malbelt nagu teie. Aga nüüd ma tulen ja kui keegi peaks viina Rooma ja mitte naeratama, raisk. Oi, raisk. Ühesõnaga, see ei ole nüüd päris tüüpiline eesti luulet, kui ei teaks, kes on autor ja ja nii, ja mis raamatust võiks seda pidada pigem kas punkluule või, või mõne tundmatu räppari eneseväljenduseks. Aga ütleme, et see ei ole sugugi mitte mitte üksik selline vägivalla väljaelamine Literatuursel kujul ega ka mitte üksik, selline eesti nagu eesti kultuuri või eesti rahvast halvustavale seisukohavõtule järgnev vägivallategu. Mõtlesin, et küsiks alguses Lauri Sommer sinu käest, et enamus inimesi, kes sind teavad, teavad sind ikkagi luuletajana. Nüüd sa oled kirjutanud jutule raamatu kolm juttu, et kuidas selle jutu Westmise juurde jõudsid? Ma arvan, et mingid esimesed nupukesed, mida võiks proosas kutsuda, ma nägin juba 90.-te alguses, aga ta on lihtsalt olnud hästi kõrval või muud aastal luuletamise ja muusikaaastad. Ühel hetkel tundus, et, et see on täiesti teine võimalus inimestega suhelda. Nimetasin just meelega seda loo Westmiseks. Et mulle tundub, et nende kolme loo puhul on on just nimelt see soov lugu kellelegi lugu ära rääkida, hästi oluline. Ma arvan, et ma ei eksi selles. Ma arvan, et see on selline juba vanast ajast peale kirjutajatel see, et proovide mingi inimese elust nagu selline hea pilt või kuidas see on olla keegi teine või mingeid selliseid, seal on nii palju korruseid ja Me teame oma lähedastest isegi lähedastest, rääkimata kaugematest inimestest nii vähe. Et võib-olla see teadasaamise soov ja on selle taga. Oleks õige aeg ära öelda, see, et kolm lugu on kolmest erinevast elanud inimene, sest et esimene lugu on setu küla, ravitseja, Doriast, teine on siis nagu tagakaane pealt võib lugeda varalahkunud trubaduuriks nik treikist ja, ja kolmas, viimane, kõige pikem lugu on siis Uku Masingust. Noh, selge on see, et midagi väga olulist nende inimeste juures on, et sa nendest kirjutasid, aga mis see siis on? No nad on mulle võib-olla kõige omasemad, et, et kui vaadata, kaua ma olen kellegagi tegelenud, siis ning streigi ma ostsin 91, aastal Masingu umbes samal ajal ja setu asi on olnud võib-olla 10 viimast aastat hästi oluline, kui ma olen ise setu rahvalaul laulnud ja ja natukene siis muud selle kõrvale uurid. Aga räägi sellest just nimelt sellest setu taustast. Et see tegevus toimub, algab kuskil, ma ei tea, kas 18. sajandi alguses või, või mis ajal sa aega seda kujutate, seal nagu daatumeid ei ole, aga et kui mingite inimpõlvede kaupa lugeda, siis umbes seal. Või seal meelega sett, aatomid ei ole, et setomaa ajalugu, jätt nagu tegelikult jaotub emissioon ilma ja do ilma, vaid et see, see eelmine aeg on kuni 1920. See vabariigi tekkimisega setud läksid Eesti haldusse nakati kirjutamist õpetama. Aga enne seda mingis mõttes oli see kõik küllaltki sarnane see noh, mõned ajaloolased, nagu ütlevad nii-öelda, et see Eestis Eesti keskaega on setus veel riismetena kuskil näha. Et see, see paikkond on nagu mingi saladus, on seal minu jaoks siiamaani olemas. Natukene turistlikult on seda juba kasutatud, aga aga setu, see ju ei olegi siis ajalugu nii väga. Või on, on siis see sügav ajalugu nimega tuntav, aga need aastaarvud seal ei loegi. Kus sa oskasid sellist lugu kirjutada, noh, ma mõtlen, et ma peaksin vist inimestele, kes ei ole seda raamatut või seda lugu veel lugeda, seal on natukene nagu tausta lahti rääkima, et et noh, minu jaoks on see selline võimas lugu, kus on tõesti mingid sellised maagilised ja ja ajaloolised asjad segamini, kus sa lihtsalt ei räägi kuidagi väga umbmääraselt, vaid vastupidi, hästi detailirikkalt samuti, kus sa seda lugu oskasid kirjutada, et mis eeltööd sa tegid või, või mis on su enda juured kusagilt sealt? Juured on ka ja see, see vana vanaema ikkagi oligi mul seda tüüpi inimene, et sealt ta muidugi noh, kuigi tegelikult kirjandusega vist üldse see, et kui sa kirjutad, miks inimesed siis sinna tuleb juurde terve hulk põlvkondi veel kelle eludes on veel sarnaseid momente olnud, sarnaseid isiksusi ja mul on nagunii-öelda geenimälu siis natuke mon juurde uurinud ja hästi palju on tulnud setu lauludest, kus sa saad seal laulu, käpas on nagu seesse. See, mida inimesed võisid tunda seda lauldes kuidagi. See on üks kanal minu jaoks olnud. Ja siis setu küla kristlus, mis on nagu mis tegelikult ei sarnane üldse sellega, mida tavaline eestlane nagu peab kristlaseks, et seal on see. No praegu oleme setu maalse Peko Peko, teine muinasromantiline kujutlus, mis, kui ta inimestele jõudu annab, väga tore, aga, aga Peko oli tegelikult paari väga väikse levikuga selline viljakusjumal kunagi praegu on iga igal pool need kujud ja juba kleepsud on kuku. Vahepeal panime mikrofoni kinni, siis sa rääkisid nagu väga laheda loo, et äkki sa võtsid selle praegu rääkida, kuidas tuli käe peal üks liblikas, noh, et see selle kirjutamise juures on minu jaoks tohutu oluline see mingi vaimne läheduses hingeline seos ja siis kell lõi see nii välja, et kommunik, treigi lugu lõpetasin, viimane väljatrükk oli siis arvutis, olin just tema surmakoha peal, siis ilmus äkki talvisesse tuppa liblikas koerliblikas ja lendas ringi, istus mulle ranna peale ja vaatas seda ekraani arvutiekraani, et see. Neid setu uskumusi, kuidas surnud käivad külas hinged mingitel pühadel või kui neid oodatakse või armastatakse. Kivisildnik räägib nüüd maailma lõpust ja sellest, et iga kodanik peab olema valmis kriisiks ja hoidma oma keldrivaba ja puhtana. Akvaarium number 22. Milleks keerutada maailmalõpp, on lähedal, head vikerraadio kuulajad. Maailmalõpumärgid on ilmselged. Jaapanlanna maa pealt sama hästi kui pühitud. Endla teatris esietendus Kivirähki mees, kes teadis ussisõnu mis ületab oma julmuselt kõik varem nähtu. Ning kiriku kinnisvaraarendajad ehitavad Tallinnasse kristliku 30 kolmekorruselise pilvelõhkuja millest saab tänu Allahile linna kõige kõrgem hoone. Kuid Fukushima tuumajaamas Endla teatris toimuva varjutavad Euroopast tulevad hirmu ja õuduse uudised. Ega siin muud polegi teha, kui karju appi. Prantsusmaal on väga paha Le Pen populaarsuse tipul. Ja Soomes ähvardavad veel halvemad põlissoomlased teha Parlamendi valimistel puhta nurga teadlikule raadiokuulajale pole vaja selgitada, et Le Pen ja põlissoomlased on satanistlik fašistlikud mõtteroimarid. Ühelt poolt pole ärevuseks põhjust. Eestis on parlament kindlalt pankurite ja headuse jõudude valduses. On korras. Kristlike pilvelõhkujate, kristlike ärikeskuste ja ristisamba varjus oleme kõige kurja eest tänavail kaitstud. Meie elu on hea, aga mis saab siis, kui satanistid fašistid võtavad Euroopas võimu? Ohumärke on juba liiga palju. Tuleb meelde episood, kus piin kirjutas iseendale kirju, viskas nad endale postkasti, võttis siis üllatunult välja, luges varjamatu huviga. Zarenkov ei ole nii kitsi kui piinia, kirjutab ka teistele. Tema sulest on avalikkuse ette jõudnud palju paljastavaid avaldusi ja pöördumisi. Rahvusvahelise liikumise maailm ilma natsismita liikmena. Ka selle organisatsiooni presiidiumi liige. Saringofon kirjutas äsja Venemaaagentuurile Interfax, et Eestis toimunud Parlamendi valimised olevat osaliselt võltsitud. Muhv kirjutas ka endale kirju, aga see selleks. Kuulsime Ivan Makarovi päevakommentaari vikerraadio heliarhiivist milles irooniline kolleeg kirjeldas Eestis tegutseva antifašistide aarikovi tegevust. Marovi suhtumine võitleva natsikütitegevusse on mõistetav. Eestis pole mitte fašisti poegagi, aga näed, mehike kirjutab pressiteateid ja muid sarnast kraami. Ilmselge eesmärgiga jätta Eesti Vabariigist kolmanda riigi mulje. Muidugi me tahame olla kolmandad, aga hoopis ühes teises tabelis. Samas on väga raske kõiki antifašistide väiteid ümber lükata. Väiteid on kummutamiseks liiga palju, neid toodetakse meeleheitliku kiirusega juurde ja kui oled ühe tühjaks teinud, tuleb seitse tükki asemele. Kõige hullem on aga see, et antifašistliku jutumulli hulka satub ikka ja jälle tõeterasid. Ma ei pea siinkohal silmas valimisi. Valimised on meil niikuinii põhiseadusega vastuolus. Ja valitsus sellest lähtuvalt negatiivselt legitiimne. Seegonsaarikovi valimispettuse jutt tobe. Kui valimisseadus ise on vale, siis võivad võltsingud asja ainult parandada. Milleks rääkida liikluseeskirjade rikkumisest, kui eeskirjad ise ei kehti? Tõde on antifašiste jutus hoopis kusagil mujal. Luues antifašistliku komitee riigis, kus pole fašismi ehk Eestis pidid selle aktivistid hakkama oma olemasolu ja toetusi mingi sellise Gabriila kaudu põhjendama. Siin tulidki appi mister piini kirjad, suur hulk Eestit selle nurga alt mustavaid avaldusi, artikleid, rohketes, antifašistliku võrgustiku ja Venemaa väljaannetes püüti sääski ja tehti nendest haakristidega suuri pruune elevante. Kõik on õige, fašismi meil pole. Küsimus on hoopis selles, kelle huvides on see, et Eestis teatakse mulje kui natsiriigist. Vastus on üks, see on meie kõigi huvides. Jälgides katastroofilisi arenguid nii Skandinaavia kui Vana-Euroopa poliitmaastikel, pole võimatu, et peagi kehtestavad kurjuse jõud kogu euroliidus. Satanistlik fašistlikud regulatsioonid hakkavad kehtima ka Eestis. Taoline maailmalõpud stsenaarium on enam kui realistlik. Headuse jõud ei saa enam kaua Mordori vastu. Merkel ja teised Euroopa liidrid on taganemas multikultuuripühast tõest ja väidavad vastutustundetult, et integratsiooni ideoloogia on läbi kukkunud ja vihjavad hämaralt mingile raud rusikatega, tolerants sile või kuidas see täpselt oligi? Ka laps saab aru, et see on kole natsijutt. Mida peaks väike, aga tubli, üdini liberaalne Jabloko reaalne eesti tegema muutuvas euroliidus, mis muteerub otse meie silme all kurjuse impeeriumiga mingiks natsi sabatiks õõnestama, fašismi seestpoolt langema Saarikoviga õlg õla kõrval barrikaadidel või nähes koopas võiduvõimalusi pole, emigreerub in corpore Afganistani jätkama seal võitlus demokraatia vaat ja korruptsiooniõiguse ja spekulatsiooni vabaduse eest. Eestis on fašismi ka lood kehvad, õigupoolest polegi teist, kuulsin ühelt targalt vene inimeselt siinsete antifašistide kohta nalja, et mine kasvõi ise öö varjul röövetama ning haakriste joonistama, aga ka seda on ette tulnud. Veel 2008. aasta oktoobris joonistas noor separatistid Aleksandr Kotov Tallinnas omaenda vene kooli seinale solvavaid loosungeid venelastega aadressil, tehes seda eesti keeles. Ta kirjutas suurelt kuradi tiblad. Me peame olema tänulikud gootovile ja teistele ennastsalgavate fašistliku simulacrumi loojat, selle, kes investeerivad oma veeringuid riigi hüvanguks. Tüüp sai seina sõdimise eest trahvi ja loovad samas mulje Eesti riigist kui euro fašistlikud mõttes vastuvõetavast elukeskkonnast. Peame olema valmis selleks, et juhul kui kurjuse jõud järgmised Europarlamendi valimised võidavad siis tuleb Brüsselist korraldus peksta migrante ahistada moosid ja riigistada pangad. Siis peame jätma mulje, et allume täielikult keskvõimule laulupeo ja tantsupeo meeskonnaga etendama. Mõned vabaõhuprogrammid ja Kunstnike liit Ottovi juhtimisel sodib plangud täis Rosenbergi tsitaate ja päikese rista. Kuid meid võidakse iga hetk paljastada. Kõik kodanikud peavad olema kriisiks valmis ja hoidma oma keldrid vabad ja puhtad, et peita sinna reformierakondlasi, pankureid ja nende raha. Selle eest saab pärast uhke märgi rinda. Koalitsiooniparteide noortekogud lähevad metsa ja meie viima neile sinna krõbuskiheide koolat et globaliseerumine saaks jätkuda. Kõige tähtsam on aga rajada Eestisse tuumajaam. Kui Europoli eriüksused peale saadetakse, siis laseme ennast koos nendega õhku ja mitte keegi ei saa meie kristlikku pilvelõhkujate endale võtta. Mida tegi eelmisel nädalal Olavi Ruitlane? Ütleme seda võib kohe kuulata. Üheksas märts kolmapäeva üheksa 30 silmad on lahti. Kiire kohvi stsenaariumi kallale, täispikka mängufilmi oma eesti esimesest filmimehest Johannes Pääsukesest Eesti filmi 100.-ks juubeliks. 12 30. Panen arvutiga käest, stsenaariumid on see häda, et nii palju võimalusi ja nüansse tekib, et aeg kulub nende vahel kaalumisele. Kohv 13 null null söödud ühepajatoit loomalihaga. Arvuti Poskast teeb tuju heaks. Romaan naine savu oktoobrikuiseks Helsingi kirjandusmessiks soome keeles kaante vahele. Lähme naisega poodi. 15 null null kodus tagasi püüan magada ei õnnestu. 18 null null helistab tuttav produtsent ja käime ühe paar päeva tagasi kirjutatud sinopsise kiire pilguga üle. Ühe seerida kuuest ei jääda rahule, luban homme üle vaadata. 18 45. Helistab keegi Pullerits, vaja kirjeldustudeng ja tahab räägiksin lühikese loo Jaan Pehkist. Pean mõtlema, millist kõlbaks. 19 15. Lühilugu Jaan Pehki ajakirjandustudengile edastatud. Kuidas koer kitarri näris. Panin Facebooki ka. 21 33 Jaan Pehk külas. Neljapäev, 10. märts kaheksa 30 uni läinud kohvi ja stsenaariumi kallale. 11 25. Sain olulise jupiga valmis. Naine ärkas 15 minutit tagasi ja köögist tuleb pudrulõhna 12 15. Jälle arvuti taga. Parandused sünopsises produtsendile ei meeldinud naisõiguslase lause loomupärased tingimused töökoha rasestumiseks. Võtan selle välja ja toon sisse koera, kes rahuldab ennast naisõiguslase jala küljes äratab daamist sellega mingid tunded, mille toel sujuvalt loomakaitsjaks muutub. Alati tuleb asju hullemaks ajada. 14 43. Nüüd ilmnesid targemate poolt üle vaadatud stsenaariumis vastu rääkivused Oskar ja Aino Kallas, raid muidugi õde-venda ja professor Kaarle kroona Aino naine. See muudab Oskari krooni suhteid sõbralikumaks, uued karakterid, muu ei päästa. 17 null null. Panen muudatused teele, noh, kas ikka ei kõlba. 20 null null postkastis on kiri ei kõlba. Ja. 11 märts reede üheksa null null silmad lahti kohta elan ühe päeva iseendale. Panen Facebookis suvalistele kommentaaridele meeldib. 12 null null ikka veel voodis. Positiivse poole pealt kirjutasin kolm armastas luuletust. 14 null null täpselt sama seis nagu kell 12, aga nüüd on luuletusi neli ja kaks lehekülge. Romaani kirjutasin. 16 null null, saan lõpus jalgadele. Naine on mind lõpuks teenindamas tüdinud, söön iseseisvalt. 19 null null läheme kinno, kukut vaatama. Poolteist tagasi, hea film, paari koha peal võttis silma uduseks, vahin telekat. Kaks null null öösel, nüüd ei, pealinadel vähkremand kukun ja ongi. 12 märts, laupäev. Üheksa äratus, kohv 20 eurot on pangakontol. Maksuamet ei ole tuludeklaratsiooni rahasid tagasi kandnud. Honorar play-poiss, järgmisel nädalal. Sukeldun stsenaariumisse. 15 null null. Väsinud, aga rahul, sain loo jooksma. 17 null null Jaan Pehki pruut lilli tuli, nägime kolmekesi Euroopa mälumängu. 18 30, saime naisega mälumängus lilli käest haledalt peksa. 19, null null hankisin ööfilmiks, hundiini kahtlaselt närivad. 10 õhtul sabatunne ei petnud, Undiin oli masendavalt halb. 13 märts pühapäev üheksa null null silmad lahti, puder, kohv, kirjutan. 12 null null olen neli tassi kohvi joonud, kirjutan. 14 null null kirjutan. 18 null null muutusteta. 20 null null panen kirjutatu käest ja vaatan telekat, aju hakib ja ei püüa kinni, mis väljastpoolt tuleb. 23 null null naine äratab mu diivanilt ja kasutab voodisse. Poole tunni pärast kuuletun. Viieteistkümnes märts, esmaspäev, silmad lahti, kohv vaatan kontole viis eurot. Üheksa null null kirjutan romaani. 12 null null olen supermarketis mõtteviis eurot näpu vahel ringi vaadates, et keegi peab kogu selle kaubalaviini ju ära ostma. 14, null null kirjutan romaani. 16 null null pangaülekannel saabunud, maksan makse, korter, kommunaalid, laps. 19, null null läheme koos naisega külla. 15 null kolm Teisipäev. Üheksa hommikul viin auto Akulaadinisse, siis kirjutan tunnikese. 11 naisega kiirtoiduhiinakas SUP number 22, praad number 133 ja küüslaugu leivad. Kan sweet kah. Pool üks kurguauguni täis, hõgin, uni. 16 null null otsin auto rehvi pumpamiseks, pumpa. 17 null null otsin internetist autole uut generaatorit. 17 30 ei leidnud kumbagi. 20 null null istun paljajalu Vabaduse väljakul klaasmuna ajalehte objekt 2011 ehk kakukaamera. Natuke tobe tunne, positiivse poole pealt on soe, inimesed lehvitavad ja nende nägudel on ilusad jooned. Olen nagu lill, kasvuhoones kellegi kastaja kobestada või umbrohi. 21, null null väljum klaasmunast naine on vastu tulnud ja lähme kinno. Kell 11 välja kinost ja suuname koju, filmielamus pulbitseb Soomaste polaarjoone sangarid on väga-väga hea valik. Eelmisel nädalal läks Rudolf vallabert, näitleja, lavastaja ja õppejõud ja ka minu õppejõud jalutama Ellüüsimi väljadele. Aga ennede mu 60 üheksandat sünnipäeva. Tegin ma temaga intervjuu aga praegu sa oled pensionil, istume sinu kodus kivimäel, kui ma mõtlen kooli aja peale tagasi, siis alati olid sa meiega üliõpilaste pärast mures, et kas me ikka saame hakkama ja enda asjad tehtud ja väga muretsesid ja samas olid seal ka kohe valmis tööle asuma. Ja ausalt öeldes lisa küll ei kujutanud ette seda, et sa ühel päeval pensionile jääda, aga siis ühel ühel õhtul või hommikul sa helistasid mulle, rääkisid oma unenäos ja ma küsisin, et kuidas läheb, kui sa nüüd pensionil oled ja sa ütlesid, et tead, Urmas, et väga hea on, et saab rahulikult lehte lugeda, midagi muretsema. Ütlesid, et saab mediteerida ja vot see oli üks selline sõna, mida sa minu meelest kooli ajal mitte kunagi ei kasutanud. Aga minu küsimus on selline. Et kuidas sa praegu elad, ta on ju hästi palju vanu näitlejaid, kes ei ole surnud, aga kes just nagu oleks surnud, kuna nad aktiivselt kuskil teatripildis või laval ei ole, siis automaatselt mõtled, et noh, ta on kadunud vanainimene, võib-olla ta on juba surnud. Et kas sul on ka nagu selline tunne, et sa istud siin ja seal ei ole midagi teha ja samas tahaks olla laval. Aga mis ma sulle vastan? Vastuolus on, aga muidugi teisiti ei oskagi. Tähendab, ei ole sellist tunnet. Ja miks tähendab, mul on elus olnud tyhi tiire kogu aeg ma näitaksin sulle või kui suur on raamatukokku, kui palju siin on mul lugevad, vaata, mis praegu mulle võimalus seda teha, enne surma veel targemaks saada, kui pole vabale jõudu, pole aega olnud näiteks telerit vaadata, sedavõrd palju. Kodus on vaja teha siin nii palju töid, kõik remont, tige ja pidevalt kusagil hinges. Muidugi ma tahaksin võib-olla mängida ja lavastada ka, aga ma olen tõmbunud tõepoolest tagasi jääma, saan aru, mäletad küll näiteks? Ütleme, kas Aarne Üksküla tõmbub praegu tagasi, vaata, milline näitleja tipus, absoluutses tipus Shapiro ütles, oleks ta praegu kasvanud üles ütleme. Keelebarjäär on see, võiks ta näiteks kuhugi mujale ei lähe. Tõmbunud tagasi Velda otsus näiteks tipus läks teatrist ära. Ma ei taha nendega võrrelda, jumala hoidku ennast, aga siin on mitu põhjust. Üks põhjus on see, et mul tervis jukerdab, aeg-ajalt mäletad seda? Sinu kursuse aekumal läks süda rütmist välja. On meeles tund, kas sul on meeles? Kui ma tulin tundi ja te vaatasite mulle otsa, ütles pist late Manced Valevat nähvast jumala valge olla tema, ütlesite eile, et ma pole vist elus nii haige olnud, kui praegu jääb tund äramaste teeme ikka. Ei, ei, ei koju. Sina olid ka üks lõikaima. Nonii, meedias jääd Taisto nautoga, tähista üks kursusekaaslane kohe koju ja tähista, tõi koju, enne käisime Tõnis maatikese. Muidugi, kui järgmisel päeval läks arsti juurde pumporitest väljas kohe haiglasse, siis seal käisin ikka paar korda on, oled saanud elektrišoki, taar, selg, vana viga, jälle olen ta ka vahest ikka täiesti küsimärk ja ei vastanud. Et istud ja kirjutad midagi või kingsepp või rätsep, siis teed, millal saan ja oled haige, olen haige, aga näitlejatöö meie töö on ühistöö, kui minuga tervis alt veab teisi alt juba südametunnistuse küsimus, et miks ma peaksid riskima teistega jaaguar enda tervisega, ma võin riskida, see on minu ees riskid teiste tööga ja tulemustega. Teine põhjus on see, et eks ole tehtud ka ikkagi, ma olen eluaeg töötanud. Teatris oli palk, väikeseeria näitering, estraadiringet tehtud tsirka 25 aastat, õppejõud siis juba tuli nendest loobuda, seal kunstiline juht, kohutavat seitse aastat? Jah, ja seal, et mis sa ikka, rabeled. Üks asi on veel. Ta ise loed ka, et mõni aasta tagasivilist kaks, kolm aastat tagasi. Meie Eesti meeste keskmine vanus oli 64 aast. Paluge seal on 66, mina saan aasta pärast 70 Üllar keskmisele või? Sina oled see, kes tõstab seda aa-ma, loodan aitäh sulle. Näis, näis, aga tegelikult ka, miks mitte, miks ma peaksin noortelt leiva käest ära võtta? Praegu, meil on nii palju noori andekaid ja noor inimene võib alati mängida. Mallory. Mina olin 22 aastane, kui mängisid kaheksa, kuna start lordi ratastoolis värvilisi. Las noored mängivad krimiga nad kõike teha, vaata vanuri teismelist enam mängida, kortsud paistavad välja, kui siis vabaõhuetendus kuskil 50 meetri pealt ega ole filme ka võetud. Tuulte pesa, kus oled näinud Jüri piir, ma pidin olema seal vähemalt 60 aastane, oli neljakümneaastane, aga mängi 60 aastast. Tore lugu oli Riia genostuudio sõel. Režissöör Gunnar Zelinski, seda väga tuntud näitlejanna, eriti üle liidu Liidu rahvakunstnik. Ta mängis filmides põhiliselt ikka saksa ohvitseri spioone ja ja noh, siis oli filmilavastaja ka ja meid kutsuti Riia genostuudiosse, et on üks selline film tulekul, Taran oli tema nimi ja siis läksin siin. Stuudios anti mul üks seen, millega tehakse proovi võtta, tuli siis selinskis tuppa ja tõstis käed üles, kukkus vabandama. Purre põhi, andke andeks, andke andeks, te olete. Meil on vaja veterani isamaasõjaveteranid 41 aastat. Ta peatab vähemalt 65 üle 60 kindlasti. Andke andeks, andke andeks, 1000 sündinud exit, aga kuidas teie olite siis seal tuulte pesa seal otseselt ei tea, kuidas? Vanaplikast grimeerija on täitsa nalja kolm krimineerinud, nats magada, milles siis küsimus krimiga, kõik, keda mina olen saanud, ütle koolituse, minu kohus, mängida sisu, vanurit kui ei sobi, siis ärge võtke neid, kui sul püksis võtke, ta ütles, et hea küll, teeme proovi võtta raci satele väeld maksta ka maius, seal oli vene vanu venelane, üle liidu vene näitlejaid ka proovivad seal kutsutud hinge pealt ära. Tulin kerge südamega rätiku tihedaid läinud läbi, noh, liiga noor ja helistati, et mind on kinnitatud selle rolli peale, noh, ma ütlengi, noored möllavad just nimelt minuvanuseid, tarvikuid. Nüüd on see möödas. Üks kaks, kolm, neli. Istun ja kirjutan väikestele paberitükkidele. Iseenda jaoks. Näristan arglikke sõnu. Olen veekraan, mis on pisut lahti ja tilgub. Kas pole olemas üks täht, mille nimi on Myra? Ta ilmub. Natuke hiilgab ja kaugtuled udust ja lähed tagasi otu. Me oleme nagu rändvalgused. Tuleme paistame natuke ja taome. Tuleme ja läheme nagu mina tulin ja ja läksin. Tänase kultuuri kajab tegid Pille-Riin Purje, Kivisildnik, Liivika Ludwig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Olavi Ruitlane. Saates kõlas ka Heidi Sarapuu kompositsioon nut homsoni rohtunud radadel. Hansonil monoloogi esitas, toodab valladelt. Kuulake meid ka internetist viker raadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.