Andres Me kõnnime nüüd praegu mööda neid tube, mis on siin Hortuse koduks saanud. Viis aastat tagasi, kui ma ei eksi. Ja vist tegelikult saab viis jah, nüüd kevadel. Alles. Mida ütled sina selle maja kohta? Tunnete end siin hästi, on see muusikalembeline? Ja mul oleks veel parem, kui ta oleks isiklikult minule. Tähendab, siin on mitte selleks, et sina midagi halba vaid tõesti, seda võiks juba nimetada majaks siin ja pannud tõesti puudu see, et, et ta, et talvel riigi oma ja see muidugi enesetunnet, sest mulle mulle meenub väga mingisugune niukene tootšide paleed Veneetsias, kus kus võiks omada suuri maja, teha muusikate kunsti. Aga meie tingimustes muidugi need ajad on veel kaugel. Kas sa mõtled, et see oleks päris sinu maja, kus seal korraldasid kontserte ja võtaksid suurejooneliselt või, või ka väiksemajooneliselt kord nii, kord naa vastu külalisi või sa mõtled et see oleks Hortuse maja? No tegelikult algselt ma isegi mõtlesin, et see võiks olla mitte nüüd Ortuse või muusika nagu mingisugune niukene muusikainstitutsiooni maja, et siin oleks muusikaelu avalik kontsert, elumuuseum mingisuguste näidetega veel ekspositsioonidega ja samas ka minimaalne niukene workshop, õpetuste ja selline maja. No eks näeb midagi, kuninganna ongi selles liinis ka olemas, aga noh, see, mis ma rääkisin isiklikult, on, on see, mis, mis nagu tulevikumuusikamaailmas peaks nagu igal pool tulema, et et rikastes ühiskonnas loomulikult, et inimesed, kes omavad kaunilt maju, et nendes majades hakkaks kodu, musitseerimine taaselustama, jätkaks oksaga, ütleme, väheneks tehnilise muusika osakaal plaatide ja, ja televisiooni ja kõigi selle näol, et elav muusika omas linnas elab ka kodudes, kelleks selleks oleks võimeline. Meie muidugi oma Lasnamäe Mustamäe korteritega ei ole, aga no siin majas mingit õhku võiks selleks anda küll. Ja see võiks näha välja nii, et, et iga kuu teisel kolmapäeval Virve Normet oma kodus võtab vastu, eks ole, nii. Ja iga kuu neljandal kolmapäeval on Andres Mustoneni juures muusika. Ja loomulikult siis kutsun selleks päevaks need inimesed, kas kvarteti triivi soolo või mingi suurema kuuleksime muusikat, noh muidugi see aeg on ka meil möödas omal ajal käisid ju käsikäes heliloojatega, et, et, et kuulati uut muusikat, mis tehti, eks ole noh, praegu uus muusika natukene lahus nihukesest, muusikalembelistest inimestest kahjuks võib-olla tulevad need ajad siiski tagasi. Kui hakata baasist ehk tingimustest peale, siis tõesti võib-olla oleks eeldused, et see hakkab. No meil on siiski võimalus, noh tänapäeval üldse 20-l sajandil nagu teha kõiki muusika, mis on inimeste loodud, aga eks nende väravatorni kontsertidega midagi sellist tahame teha ja siin on juba palju inimesi, kes käivad kõikidel ja ja naudivad seda, teavad juba laupäeva õhtuti midagi niisugust on aga ja selles suunas muidugi hädas. Aga proovid on siin olulisemad olemas proovikohad, selleks, et kõik väliskülalisi, kes siin on käinud, need ei jõua ära imestada, kuidas on see võimalik, tähendab need rikkad ühiskonnad, kapitalistlikud riigid, mille järgimine püüdleme, ega muusikutele niukseid võimalusi ei ole, see on, seal on väga harukordne. See nii on. Et omada, kus teha proovi ja kusipea igat tundi mõõtma, kohe, su keegi on ukse taga ja see on fantastiline. See on üks põhjus, mille pärast mitte ära minna. Aitäh, aga nüüd tahakski pilku heita majale, kelle sa annad mulle siin teejuhiks kaasa, tuled ise või, või? Noh, siin siin tunnetab vast päris selgelt kogu seda minevikku, mis mis selle armsa linnakese ajaloos on olnud, sest võib-olla mitte päris algusest, aga kuskilt nii 14.-st sajandist on ju esimesed andmed selle torni kohta ja ja on vististi taanlaste ehitatud, kui ma õigesti mäletan. Ja mulle tundub, et see on üldse üks Tallinna ilusamaid kohti enne seda veel eriti kui seinad olid täis sodimata Rootsi kuninga ja Taani kuninga aia poolt. Noh, ta on näinud väga valulisi hetki, kas või Ajal, kui teda siin rekonstrueeriti ja ja nõnda edasi, nii et päris tugevasti on see meie minevikku traditsiooni küljes kinni ja see tunne on ka siis selline. Mõneti auväärne siin kahe jalaga maha toetades teab, et ta on just täpselt ülemise ja alumise linna vahel ei ole ta ülikutele kuulunud ega ka päris madalale klassile, vaid 11 kaitsnud. Torn on kaitsnud väiksemaid, suuremate eeste suuremaid väiksete väikesete eest. Ja meie osa kohta. Alumised korrused siin esimene ja teine toad on kenad, ruumi on enam-vähem nõnda palju, kui meil tarvis on ja ja vot nüüd on see häda, et me oleme seal variant pisut juba selle kena ümbrusega, sest võõras silm, kui siia sisse tuleb, siis see kindlasti tabab rohkem seda hõngu, mis siin on meil Andoni päevaseks saanud ja ema on tõesti hea meel iga päev siia tööle tulla, see on kindlasti parem kui määrdunud tsemendist vabrikuseinte vahele saabuda, sest siis on vähemalt igas päevas midagi ilusat. Kas see on endid õilistanud, võib ehk nii oletada. Ma tahaks väga loota, et tal on ka mingit mõju, sest sest kindlasti see, mis mind päevast päeva ümbritseb, seega kujundab mind ja ma ei tea, palju ma nüüd selle läbi üldisemaks olen muutunud, aga aga mingi mõju tal on. Aga sõbrad ehk nende pealt läheb ehk paremini. Väga võimsaks muutunud sõpradega korras sõber Peeter. See on nii täiuslik vastus, mul ei ole midagi lisada. Hakas sellel majal on iseärasusi igal vanal majal siin Tallinnas peaaegu et on iseärasusi, ma olen kuulnud, et ega see ei ole ka üks, üks päriskarjugasteta maja. Eks iseärasusi võib olla küll, kuigi ei ole isiklikult kohtunud. Väidetavasti on see üks Tallinna enam kummitavamaid majasid selle kohta isegi raamat välja antud ja kahjuks jah, ei oska öelda, et need on ainult kuulujutu tasemel, aga üks teine iseärasus on sellel majal küll, et ta saab ütleme, 20 meetrise distantsi peal läbida mitu pakki, kui minna samal korrusel läbi erinevate tubade, alustada ütleme tornist ja siis minna sinna Taani kuninga poole aeda tuppa siis nagu käik läbi erinevate aegade, see on väga mõnus torni keskaegsest võib kahe meetri tulla kohe klassitsistliku ajajärku ja sealt edasi veel paar aastat alla ja siis oled kohe tänapäevast. Ja Poola restauraatorid, kes selle intervjueerisin kujundasid, kas olid nemad jah, interjööri peal ka ja nad pidasid seda siis ka teadlikult silmas? Ega nad ei seda ei kujundanud, teostasid töö, kujundas ikkagi sisearhitektide poolakatel ei andnud vaenult töö tegemise vaev. Ja poolakad teinud muidugi oma tööd nendele nendele kombe kohaselt peaaegu et võiks öelda, hästi. 10 aasta pärast teeb, aga siiamaani tänu jumalale on, see ei ole pragusid seal sees. Muidugi siin nagu meil ikka raha ja palju asju tegemata, nii et me saime siit kätte ainult need seinad ja kardinad ja kardinad olid ees veel kardinapuud olid raudselt üleval. Aga see on ju ainult pool sellest majast, ütlesite tegelikult. Mul on veel puudu, see siin praegu näha on, see on täiesti juhuslik valik. Mööblile sai tehtud spetsiaalne projekt ja, aga kahjuks see maksumus läks nii suureks, et veel arved pidi kärpima. Ja sellest on tõesti väga kahju, sest et niuksed niuksed lipsanud, Sa oled ja tool, tõsi, ei ole mingi eriline nipsasi, see on ikka päris suur asi, aga need annavad, teevad sellest asjast veel, teeks sihukese elamise-olemise väärilise. Annaksid värvi ja meeleolu. Vot selle kummitusega on, sellest on tõesti palju räägitud ja, ja eks ikka ühel põhjusel, et inimestel on meeldinud seda uskuda. Ma olen ise ka siin olnud, siis kui kell saab kaheteistkümnendat tundi, Eisen, seal on ka ja ja noh, minul ei ole mingit kogemust sellest asjast. Igaühe igaühega võib-olla ei võtagi kontakti, temasse peab ka natuke uskuma, enne kui ta ilmub, ilmselt valib ta valib oma objekte ka ja. Aga jah, ei, neid ei ole siin seganud küll veel mitte keegi. Aga muidu pidid olema need mungad, eks ole, jah. Jah, ja see pidi üks muuk olema, kes siin käib, aga meil on natuke teistsorti tülitajad, kui nende peale võiks kaevata. Nimelt siin õige lähedal asub üks paar ja paari inimesed arvavad kogu sellest kenast kohast veidi omasoodu, siin on neil kena pidu pidada ja nende pidude jäänuseid anname nagu meie ja haiged on eriti kimpus sellega, et nad peavad siin selle järgi koristama ja ja meie väravad, tornide uksed ja postkastid ja kõik, see on selline asi, mis ei taha kaua vastu pidada, rääkimata uksenukkudest ja ja kõigest sellest, nii et see on nagu natukene kurb. Selliseid vaikseid vandaalid käivad siit üle ja noh, muidugi turistidel meeldib hirmsasti mööda seda plekk-katust jalutada, mis siin vastas on, sest siit saab kenasti vaadata, äkki on veel midagi näha ja äkki saab pilte teha. Nii et kui siit aknast vaadata, siis see koht on täiesti täiesti ära tambitud ja kulutatud. Nii et varsti peab uue plekile ma siin päris otse alla. Ja noh, mõnedki muud asjad vastasmaja katus on sellest leedu kivist jäse jaga, hoolsasti praguneb ja vihmane lood on täis puulehti, mida ära ei koristatud, aga selliseid teatavasti plekk-katus õige ruttu läbi, nii et eks paistab, kaua see kestab, see ilusin. Sedalaadi mure, see on, aga muidu on ikka väga vahva siin. Ma tahtsin teha seal veel juurde lisada, et et see koht on tõepoolest täiesti haruldane. Kuskohast see maja on nagu tar, mõtlesid alllinna ja Toompea vahel ja siis kui niimoodi arutleda, töö hakkab riistast, siis samamoodi hakkab ka ruumist ja kui juba siia tulla, see juba tõstab nii-öelda sellest alllinnast natukene kõrgemale polegi vaja eriti palju teha. Igatahes ei saa võrrelda nende oludega, kus me viibisime. Kui meie harjutusruum oli filharmoonias, nii et, et selles mõttes on ta tohutu kui abi ikkagi tegutsemise juures ja piisab vaid aknast välja vaadata, et veenduda, kas Tallinnas on rahulik või rahutu.