Eks liibris? Täna meie ees Betti Alveri luuletuskogu tolm ja tuli. Ja sellest räägib Jaan Kross. Kolmekümnendad aastad olid eesti tollases luuleloos imeline aeg. Aasta 1936 oli selle ajavahemiku imelisi aasta mitte üksnes sellega, et tol aastal ilmus Puškini 100. surma-aastapäeva tähistuseks mitmesajaleheküljeline koondkogu esmaklassilisel tasemel Puškini tõlkeid kusjuures nende meisterlik tõlgete tegijate seas orase, Talviku, sanga ja teiste kõrval esines võidukalt ka Betti Alver. Vaid kõigepealt jus Betti Alveri enesem esimese luulekogu tolmu ja tule ilmumisega. Ma usun, et selle ilmumise ilmutuslikus saab kõige paremini nähtavaks, kui meenutada tausta mis meil 1936 juba olemas oli. Meie moodsama luuleklassika oli ju seks ajaks suuresti juba olemas, nii suitsu kui Underi tähtsaimad tekstid olid suurelt jaolt juba ilmunud osalt lausa ammu osad küllalt hiljuti, osalt verivärskelt Underi Kivi südamel tul ilmunud eelmisel aastal, Semperi tuuleratas samal 36. aastal. Visnapuu ja Sütiste olid juba esimene täis ja teine ehk pool reljeefselt olemas. Nii et taust oli ühe tollase luulekogu debüüdi taga ja ümber kõrgkvaliteetsem. Kunagi enne ja taustategijate seas oli peale klassikute ju ka Betti Alveri enesepõlvkond tugevasti ja olla suur osa sellest tollaste noorte luule paremikust, mis kahe aasta pärast ilmus täht tas kogumikus Allebujad oli paar aastat enne seda juba kas loomingus mujal ilmunud või vähemalt Tartu Barnassil käsikirjad tuntud ja liikvel merilaas Sang, Kangro, Viiding, raud seisid selle Barnassi nurkadel. Talvik oli neist kõige kesksem, kõige üllatavam kõige valmima. Ning oma debüütkogu taustategijana oli kohal juga Betti Alver ise sest ta oli juba tuntud paari toreda eetilist laadi värssteose autorina. Nii et ilmutada nii tugeval värvikal taustal debüütkogu, mida ma tahaksin ikka veel ilmutuslikuks nimetada, on tõeline kunstiline imetegu või vähemalt vägitegu. Tule ilmutuslikus, sellele võib vastata mitmeti. Mina vastaksin ilmutuslik, kus on kõigepealt keelekasutuse virtuoosid, teedis Alveri loo tolmus ja tules või peaaegu liialdamata öelda ainsatki uudiskeelendid. Aga tema fantastiline kergus, mänglivus, leidlikkus näha, rakendada olemasolevas keelematerjalis leiduvaid võimalusi oli eesti varasema luulekogemuse taustal täiesti enneolematu. Tolmu ja tule omadega võrreldes olid suitsu ja Underi tekstid välja arvatud parimad neist, aga see tähendab, et ainult suhteliselt harvad nende sõjast täis SÕNA ainese ja vormivaheliste pingete narksumist suitsuvärsid enamjaolt veel talle eriomast lauseehituslikku raskepärasust. Võib öelda, et ainsaks Alveri eelse luule sisu vormivaheliseks ebatäiuslikkuse, eks mida halversallib ja edasi kasutab on enamasti ikka täis puhtad, aga sageli erivältelise triinid. Kuid tunnistati Malveri esikkogu ilmumisest möödunud varsti 70 aasta jooksul. On vist küll kõik riimitud värssi kirjutanud eesti värsisepad lubanud endale erivälteliste liimide kasutamisest lubanud seda teadmises, et sama vältelisus nõude kehtestamisega surutaks riimiline hingamine eestikeelses värsis lausa lämbumise lävele. Alver hingab vabalt ja sooritab siis vabaduses enneolematuid riimile. Leiulisi Pirvete. Loobu kahtlusest, et kaunilt hoiduks köitmis esimese suuruse omati mina lindudele heidan toiduks oma südame kui halva tomati mõtte nälginud vares jälle priiska, näe, mis aknast heitis helde kokk, raiskamata ühtki punast piiska, suru sügavale vilja, terav nokk, neela nokki, jultunud kerjus, kuni purjus väsimus saab viimaks Jaagusust. Yksu kähi laul ja sügav uni täis on mõistmatut ja rasket magusust. Selle ühe luule näite ajel aga tolme tuli, pakub selliseid oma ligemale 100-l leheküljel kümnete kaupa. Selle ühe näite varal võib öelda, et tänu eriti nõtkele sõna kasutusele oli all oli tekst alati värske, alati üllatav, aga mitte ainult seda, vaid ka alati graafiliselt ülimalt selge. Nii et nüüd on viimane aeg küsida, mis on selle üllatavalt värvika ja graafiliselt selge joonistuse sisu. Mis on selle sõnum, nagu sel ajal veel ei küsitud, aga nüüd töötudeni küsitakse. Küllap on juba pealkiri sõnumisuunaliseks viiteks tolm ja tuli tahab olla raamat olemuslikest vastandlikustest. Kontrast on üks nende värsside peamise ehituspõhimõtteid kontrast ja, ja paradoksaalne lahendus. Ja muidugi on inimvaimu vabadus, vabadus tolmu ja tule vahel. Noore Alveri kõige põhilisemaid nõudeid. Tsiteerigem siin tolmu ja tule seitsmendat luuletust Vabaduse deemon. Jäägu teistele alandlik jaatus tahta võimatut on meie saatus, sina, mu teejuht, kellega koos matkem Ruskelt auravas soos milliseid lahinguid siin ei lööda, ikka sa manitseid, mind, ta kõik mu ihad ja armud on põrm, kui muu rinda riivab su sõrm. Iial ei võida sind ükski sõdur, kuigi Suisu vermeisja põdur ning su vabadusi jumalast need usklik sind nähes kõik uksed suleb. Aga su juurde, kui koju tuleb igatsev ketser ja uhke raskeid. Nii et noor Alver oli endast mõistaga Maximalist ja meie 30.-te aastate pool talupoeglikust veerand Viktoriaanlikus maailmas tahtis noor Alver mitte niivõrd askeedina kui nimelt ketse lina ka täit vabadust ja nimelt kunstniku vabadust paesuhtes. Kui meie raamatulauale kuu aja eest paisati kuhjade viisi kõiksuguseid Bodelleere ja kui poleer on üks viiest kuuest maailmakirjanduslikust nimest, keda tolmu ja tuletekstis mainitakse siis tuleks öelda. Wood läer vaevleb oma pahede huvi käes, Alver astub sellest kogedes ja ikkagi hingel puhtaks jäädes läbi. Teda võiks tsiteerida lehekülgede kaupa. Aga ma lõpetan luuletusega, mida olen esmalugemisest siiamaani pidanud üheks luulekunstitippudest. Maailma saatust alati vaekausil määrab tram kateedrist, hullupalati on ainult väike samm ning tugi puuta nöörita sind kannab kiikuv traat vaid siis, kui pead ei pöörita, sul kõrgus akrobaat. Ja siis see salm, mida ma naudin, võib-olla kogu Alveriski kena. Mida ma olen mõnel eriti lennukal hetkel võib-olla pidanud tema luulest leitud. Elujuht nööriks endale. Ja meile kõigile. Hoop kaugele ei ulata. Mis kaljusse lööb prao. Köik oma terras sulata jämedgeiks noorteks ta. Nii rääkis Jaan Kross. Raamatu Aasto lehekülgi.