Täna on meie sarja eelviimane saade ja raamat, millest räägime Jaan Krossi keisri hull. Stuudios on Toomas Haug. 23 aastat tagasi, kui ilmus Jaan Krossi romaan keisri hull, elasime ühes hoopis teistmoodi maailmas. Elasime diktatuuririigis, ehkki olime sellega juba niivõrd harjunud, et võisime selle tõsiasja vahetevahel oma teadvuse kaugematesse soppidesse lükata. Vääramatut reaalsust see ei muutnud. Valitses ainupartei ja selle ainujuhikultustsensuur ja kontroll kõigis eluvaldkondades. Riigipiirid olid absoluutsele enamikule suletud ja ametlikust ideoloogiast irduv teisiti mõtlemine karmilt keelatud. Kõigest hoolimata leidus aeg-ajalt neid, kes üritasid aktiivselt vastu hakata. Nad kirjutasid protestikirju valitsusele või saatsid informatsiooni vabasse maailma. Neid nimetati tissidentideks ja nende saatus oli kurb. Kui hirmutamine ei aidanud, siis anti nad kohtu alla ja pisteti vangilaagrisse. Aga tihti suleti nad vangla asemel ka hullumajja. See oli isegi omajagu veenev tõepoolest. Olukorras, kus keegi ei julgenud protesteerida, kus protesti peeti mõttetuks ja lootusetuks pidid need üksikud teisitimõtlejad ju ometi olemagi aru kaotanud. Ehkki nad enamasti rääkisid tõtt. Aga tõde oli hakanud segunema, hullumeelsusega vale seevastu muutunud normaalsuseks. Valitses kummaline ja laastav absurd. Vangilaagris või hullumajas kinnipeetav dissident oli muutunud üheks Nõukogude impeeriumi olemuslikuks tunnuseks. Ühtlasi oli see režiimi kõige valusam koht, mis paljastas päevast päeva toimiva vaimse ja ka füüsilise vägivalla. Niisiis elasime me 23 aastat tagasi, kui ilmus Jaan Krossi keisri hull kurikuulsas totalitarismist ühiskonnas, kus, millal Kundena meelest polnud romaan kui elu mitmekülgselt kajastav žanr üldse võimalik. Ja kus George Orwelli arvates kaotavad inimesed isegi võime kirjutada lauasahtlisse ausaid päevikuid. Kirjandus kohanes selle olukorraga ja leidis väljendusvorme, mis suutsid sünteesida elu- ja kunstitõe. Aga tunnistagem, need võimalused olid ahtad. Nad avanesid eeskätt luulesõna vahendusel, proosas palju marginaalsemalt. Oli ainult üks kirjanik, kes tõestas, et diktatuuririigis on siiski võimalik toosama elu mitmekülgselt kajastav romaan. Ja vähe sellest, et on võimalik poliitiline romaan. Mittepoliitiline romaan kompartei ideoloogia kandjana, milliseid oli ilmunud ulgi vaid otse vastupidi. Poliitiline romaan, mis režiimi sees elutsedes analüüsib tollesama režiimi toimemehhanisme ja psühholoogiat ja mis täielikult eitab selle režiimi moraali ning eetikat. Jutt on Jaan Krossi romaanidest ja eeskätt romaanist keisri hull. Tuletame meelde 19. sajandi alguse Vene impeerium või isiku mõisahärra, keisrilähedane sõber Timoteos fon Pokk saab hakkama enneolematu teoga. Ta kirjutab ägeda süüdistuskõne keisri ja isevalitsuslikku korra aadressil. Ta heidetakse vanglasse, tunnistatakse siis hulluks ja saadetakse võisikule koduaresti. Sealt algab romaane, mis on kirjutatud Bocki eestlasest naise venna Jakob Metiku päevikuna. Romaanist loeb Mettik salaja Bocki poliitilisi Proclamatsioone ja kuulab tema jutustusi oma kannatuste teekonnalt. Pinget kruvivad ettevalmistused põgenemiseks välismaale, milles Pokk viimsel hetkel siiski loobub. Romaani lõpuosa muudab dramaatiliseks Bocki poja riigitruu astumine keisri teenistusse. Krossi romaan põhineb ajaloolistel tõsiasjadel ja on kahtlemata ajalooromaan. Aga see, mis on ajaloost valitud ja kuidas seda esitatakse, viitab ilmselgelt sellele, et keisri hullus kirjeldatakse 70.-te aastate Nõukogude impeeriumi. Nii nagu seda kogetiga Eestis. Sest Timoteos von Bock on ju kõige pesuehtsam dissident, teisitimõtleja. Ta on teinud lubamatuid poliitilisi avaldusi, ta on pandud vangi, ta on tunnistatud hulluks, teda hoitakse koduarestis. Kõik see oli juba juhtunud, juhtus edaspidigi Nõukogude tissidentidega. Ja see süsteemi kriitika, mida krossi romaan Bocki sõnadega vahendab, tuleb samuti tuttav ette. Demoraliseerunud ainuvalitsus, tõelise rahvaesinduse seaduslikkuse ja vabaduse puudumine aga ka viited rahvaste rõhumisele ja isegi massi mõrvadele. On vaja avaldada tõde, lõpetada skandaalne ja talumatu olukord, kuulutataks romaanis. Kõik see kõlas kokku kommunistliku süsteemi kriitikaga, mida väljendasid nii dissidendid kui ka nende mõttekaaslased vabas maailmas. Pole ime, kui päevikupidaja Jakob Metikuma naise venna käsikirju lugedes korduvalt õhkab. Ta peab ikka tõesti hull olema. Keisri hull käsitleb dissidentlikkust kui ühe inimese isiklikku sõda vägivallarežiimiga. See on minu lahing keisriga keiser riigiga, sellega, mis meil on, ütleb Pokk. Lahing on ehk perspektiivitu, aga samas ka vältimatu. Nagu Nõukogude teisitimõtlejatele, nii ei saa kapocki vastuhakul olla laiemat kõlapinda. Aga üksikisikutesse koondunud radikaalsuse vaim on seda suurema tähtsusega. See on vabaduse kontsentraat riigis, kus vabadus üldiselt on peaaegu et olematuks lahustunud. Ja nõnda mõjub see vahel tõesti ka veidra meeltesegaduseni. Ega me ei saagi päriselt aru, kas ja kui hull Timoteos von Bock tegelikult oli. Krossi ei anna selget vastust, aga ta annab selge pildi ühiskonnast, kus tõde on hakanud paistma hullumeelsuseni. See tähendab annab selge pildi oma romaani ilmumise aja ühiskonnast. Ma ei tea, mida mõtlesid tsensorid, kui nad 78. aastal keisri hullu trüki poognatele ilmumisloa andsid. Aga tõenäoliselt mõtlesid nad umbes nii. Kui me selle nüüd ära keelame, siis me tunnistame, et see kõik käib just meie pihta. Aga seda ei saa me tunnistada mingil juhul. Seepärast teeme näo, et tegu on lihtsalt ajalooromaaniga 19. sajandi alguse Venemaast. Samasuguse näopidi paratamatult tegema ka romaani ilmumisaegne kriitika. Romaani kaasaega suunatud sõnum oli nii ohtlikult tuline, et selle avamisest ja võimendamisest hoidusid isegi kriitikud välismaal. Nõnda säästeti ka autorit ebameeldivatest komplikatsioonidest. Kes mõista tahtsid, mõistsid niikuinii. Sest keisri hull ei kätkenud ju lihtsalt mingeid vabameelseid vihjeid vaid lõi süsteemi kõige valusamasse kohta, jäädes ise oma ajaloolistes rõivastes täiesti kaitsetuks. Eestlaste enesetunnet aitas okupatsiooni ajal hoida teadmine, et kommunistliku korra sissetoojad teostajad on kultuuriliselt madalamal tasemel. Et eesti vaim on nii-öelda kõrgem. Keisri hull on perfektne näide selle oma müüdi realiseerumisest. Sest selles teoses mängis Jaan Kross üle kõik vaba mõtte ette seatud tabud. Vähe sellest sundis keeldude kehtestajaid veel heakskiitvalt noogutamagi. Ütleksin isegi nii. Ta tegi seda eestiaegse Westholmi koolipoisi tark päisena haalsusega 30.-te aastate eestlase üleoleva ja enesekindla elegantsiga okupatsioonidest ammendatud elukogemusega. Igal juhul oli keisri hull eestiaegse vaimu võit nõukogude aegse võimu üle. Kas nüüd, kui romaani poliitiline taust on möödaniku kadunud, on keisri hull saanud üksnes heaks ajalooliseks romaaniks? Ei tahaks uskuda. Ka Bornhöhe tasuja pole ju saanud lihtsalt Jüriöö romaani vaid see on endiselt üks ärkamise vaimuliikumise sümbol. Küllap säilib ka keisri hullus, tema ilmumisaegne mälu ja sõnum, et füüsiliselt küll okupeerituna polnud eestlased vaimselt alistatud rahvas. Rääkis Toomas Haug