Kunagi olid Juniori luud võimsad maavaldajad, kuulsad oma pürstliku pillavuse poolest. Nad rebisid eravamatakk Käämus, linn sallide kareda. Kandi, kuna see hõõrusin nende õrn nahk. Nad raiskasid tuhandeid ruupiaid kassipoja pulmade peale. Ja räägitakse, et ühe suurejoonelise peo puhul olevat nad selleks, et ööd päevaks muute süüdanud lugematul arvul lamp ja puistanud taevast hõbeniit et luua illusiooni päikesekiirtest. Need olid päevad enne veeuputust. Siis tuli uputus. See vana maailmapuude suguvõsa ja tema härraslikutavad ei võinud kaua kesta. Lambis, milles põlev mitut Ahti sai õli peagi otsa ja valgus kustus. Meie naaber coilašma puu on viimane märksa sellest kustunud hiilgusest. Ta perekond põles läbi juba enne tema täisikka jõudmist. Kui ta isa suri, olid, pilluvad matused viimaseks. Pimestatakse valguse sähvatus, eks. Ja selle järel tuli maksujõuetus. Varandus müüdi võlgade katteks. Vähesest järelejäänud sularahast ei piisanud esiisade hiilguse säilitamiseks. Oilašma puu lahkus jorist ja tulikalkutesse. Ta poeg ei jäänud kauaks sellesse maailma, kus kõik endine hiilgus oli kadunud. Ta suri, jättes maha ainsa tütre. Meie oleme kutas coilašmabu naabrid. Imelikul kombel on meie perekonna ajalugu otse vastupidine tema perekonna omale. Minu isa teenis raha omaenda kätetööga ja Hubble salatit polnud iialgi kulutanud ülearust penni. Ta kandis töömehe riideid ja tal olid töömehe käed. Iial polnud ta tundnud kiusatust teenida Pilleva uhkeldamisega endale vabu tiitlit. Ja mina, tema poeg, olen talle selle eest tänulik. Ta andis mulle kõige parema hariduse ja ma suutsin ise endale maailmas teed rajada. Ei häbene, et olen mees, kes omal jõul on edu saavutanud. Krõbisevad pangatähed, seifis on mul kallimad kui pikk esivanemate nimestik perekonna tühjas vara kirstus. Küllap seepärast mulle ei meeldinudki, et coilašma puu kirjutasin nii-öelda välja suuri tšekke oma endise pabuu kuulsuse pankrotti jäänud pangast. Mulle tundus, et ta vaatas minu peale ülalt alla, sellepärast et mu isa oli teeninud raha füüsilise tööga. Ma oleksin pidanud märkama, et peale minu polnud keegi pahane koi laskma puu peale. Oleks tõesti raske olnud leida kahjutumat vanameest kui tema. Ta oli alati valmis osutama väikesi viisakus, teeneid, nii murre kui rõõmupäevil. Ta võttis osa kõigist naabrite peotseremooniat, test ja usulistest talitustest ning tervitas ühteviisi sõbralikuna naeratusega nii vanu kui noori. Ta ei väsinud iialgi viisakad pärimast pisimatagi koduste sündmuste järele. Sõbrad, kes kohtasid teda tänaval teadsid juba ette, et neil kuuenööbist kinni hakkab ja pikk ka vestlust alustab. Mul on nii hea meel teid näha, mu kallis sõber, kas olete täitsa terve? Kuidas sushi käsi käib ja ta ta, kas ta tunneb end hästi? Kas te teate, ma kuulsin alles äsja, et pojal on palavik. Olete kuulnud, kuidas tal läheb ja horiks Oramm vabu? Ma pole teda kaua aega näinud. Ega ta ometi haige pole? Mis rakk hallil viga olnud ja. Ja kuidas käib teie perekonna naiste käsikoi laskma? Puu oli alati korralikult ja puhtalt riides kuigi ta riiete tagavara oli väga piiratud. Iga päev tõid oma särgid ja vestid kuued püksid välja päikese kätte ning tuulutas neid põhjalikult koos teki, padjapüüri ja väikese vaibaga, millele ta tavaliselt istus. Pärast tuulutamist kloppisini, harjasta neid ja panin nad hoolikalt kokku. Vähene mööbel andis ta toale esindusliku ilme ning jättis ühtlasi mulje, et tarviduse korral on mööblit veelgi varuks. Tihti sulgus ta teenijapuudusel lühikeseks ajaks mai et riikide oma särki linu ning toimetada muid pisikesi toimetusi, mida teevad harilikult teenijad. Siis avasta jälle oma ukse ja võttis sõpru vastu. Kuigi Kohilas puu oli kaotanud kogu oma maa, nagu ma ütlesin, olid talle siiski alles jäänud mõned perekonnaesemed. Need olid hõbedast, lõhnaõlipudelike filigraanne, Andoos roosiõli jaoks väike kuldkandik, hinnaline vana sall, vanaaegne peoülikond ning esivanemate turban. Ta oli need suurte raskustega võlausaldajate küüsist päästnud igal sobival võimalusel, mis tähendab pidulikult välja püüdes sel teel riba puude auväärsust päästa. Kuigi laskma puuli südame poolest kõige tagasihoidlikum inimene pidas ta mingiks pühaks seisusekohaseks ohvritalituseks tasa oma perekonna kuulsusega hoobelda. Ta sõbralt rõhutasid teda heatahtlikult tagant ja see tegi neile palju nalja. Nad kogunesid tema majja, istusid tundide viisi ta juuris. Et nende koosviibimiste tõttu endale kulutusi ei teeks, tõi kord üks kord teine sõber talle tubakat ja ütles ta kurdada. Täna hommikul sain ma jääs tubakat. Proovige, kas ta teile meeldib tagurdada, suitsetab ja ütleb, et tubakas on suurepärane. Siis hakkab ta jutustama mingist hõrgus tubakast, mida nad vanasti suitsetasid ja mille üks unts maksis terve kini. Ei tea, ütleb ta. Kas keegi sooviks seda praegu proovida? Mul on seda pisut järel ja ma võin kohe tuua. Igaüks teab, et kui keegi tubakat paluks, on kapi võti mingil moel kaduma läinud või Konež vana perekonna teener on ta kuhugi pannud. Kunagi ei tea, lisab coilažbabu, kuu asjad kaovad, kui tegemist on teenijatega. Nagu see minu kõnes. Ma ei oska teile öelda, kui rumal ta on, aga mul pole südant teda vallandada. Konež oli perekonna au pärast valimissõnagi lausumata mis tahes süüdistust taluma. Kui lugu selleni jõuab, ütleb harilikult keegi seltskonnast pole viga kurdada, ärge nähke otsimisega vaev. Tubakas, mida me suitsetame, käib küllalt. Teine olekski liiga kange. See rahustab tagurdada ajad, ta istub maha ning vestlus jätkub endiselt. Kui külalised tõusevad, et ära minna, saadab ta kurdada neid ukseni, ütleb lävel seistes. Muide, millal te siis kõik minu juurde lõunale tulete? Keegi meist vastab, mitte praegu Dracurdada, mitte praegu, määrame päeva kunagi edaspidi kindlaks. Täiesti õige, vastab tema, täiesti õige, parem ootame kuni saabuv vihmaperiood praegu on liiga palav ja niisugune suur lõunasöök, nagu mina teile tahan anda, teeb selle ilmaga vaeva. Aga kui saabub vihmaperiood, hoidub igaüks tallede lubaduste meelde tuletamast. Kui jutt sellele kaldub, tähendab keegi sõpradest, et nii tugeva sajuga on väga ebamugav ringi liikuda ja seepärast tuleks parem oodata, kuni vihm üle jääb. Niimoodi see mängi jätkubki. Ta kurda, ta vilets maja oli liiga väike tema positsiooniga mehe jaoks ja me tundsime talle seetõttu kaasa. Ta sõbrad kinnitasid talle, et nad mõistavad väga hästi, millises kitsikuses ta on. Kuidas on peaaegu võimatu korraliku maja saada. Õieti olevat nad aastate viisi talle sobivat maja otsinud. Aga vaevalt tarvitseb mul lisada, et ükski neist polnud nii rumal, et ta maja oleks leidnud tagurdada, ütleb siis president Neerunult ohates. Hea küll, ma arvan, mul tuleb ikkagi leppida selle majaga. Ja lisab leebelt naeratades. Ja teate, ma ei suudagi oma sõpradest lahus elada. Pean olema teie lähedal. See hüvitab kõik. Mind puudutas tema käitumine kuidagi eriti teravalt. Ma arvan, tõeline põhjus seisis selles, et noorele inimesele tundub rumalus kõige hullema kuritööna. Õieti ei olnudki coilažbabur rumal. Tavalistes äriasjades oli ka üks valmis tema käest nõu küsima. Aga kui asi puutus jorisse, muutuste jutt päris jaburaks. Kuna kõik suhtusid temasse mingi lõbusa sallivusega, keegi iialgi ta võimatutele väidetele vastu ei vaielnud, siis oli ta fantaasia lausa ohjeldamatu kui inimesed tema kuuldes jutustasid Lion Giori kuulsusrikkast ajaloost oma jutu mõttetute liialdustega kaunistades võttis seda kõike väga tõsiselt ega tulnud talle uneski pähe, et keegi võiks selles kahelda. Maha istudes ja analüüsides, mida ma mõtlesin, kui laskma puust ja millised olid mu tunded tema vastu leian ma, et montib. Vahepeal oli veel üks sügavam põhjus, mida ma kohe selgitan. Kuigi ma olen rikka mehe poeg, oleksin seetõttu võinud kolledžisse õppimisega kauem aega raisata. Olime ometi nii töökas, et sain oma magistrikraadi kalkud ta ülikooli juures õige noorelt. Minu reaalne, mina oli laitmatu. Lisaks sellele oli mu välimus nii kena, et kui ma nimetaksin ennast ilusaks, võidakse seda pidada enda ülistuseks, mitte aga valeks. Pole kahtlust, et bengali noormeeste hulgast pidasid ja nemad mind üldiselt väga heaks partiiks. Mulle endale oli see samuti täiesti selge. Ja ma olin otsustanud abiellumisturul saada enda eest täit hinda. Kui ma oma väljavalitud kujutlesin, kerkisid mu vaimusilma ette rikk, isa ääretult ilus ja kõrgesti haritud, ainus tütar. Abiellumisettepanekuid voolas mulle kokku ligidalt ja kaugelt pakuti suuri summasid sularahas. Range erapooletus, kaalusin ma neid pakkumisi omaeneseaustuse hapral vaekausil. Aga ükski pakutavatest ei sobinud mu elukaaslaseks. Veendusin koos poeet vahevad Hutiga, et kord sees maailmas, millel pole äärt mu armu ülimat, on üks ehk väärt. Ent oli kahtlane, kas leidub niisugust võrratut olevust sellel viletsale moodsal ajal selle moodsa põngaalia ahastes piirides. Plaane tegevad vanemad laulsid mulle kiitust mis tahes viisil ja mis tahes värsimõõdus. Kas nende tütred mulle meeldisid või mitte? Jumaldamine, millega nad mind ümbritsesid, meeldis ala. Kuna olin nii vooruslik, siis arvasin, et olen selle täiesti ära teeninud. Räägitakse, et kuigi nad keelduvad surelikele oma heldust üles näitamast tahavad ikkagi, et neid tuliselt edasi austataks ning kui seda ei tehta. See jumalik tahe oli ka minul väga tugev. Nagu ma juba ütlesin, olid kurda tähelt pojatütar. Ma olin teda mitmel korral näinud, aga polnud teda kunagi ilusaks pidanud. Mul ei tulnud pähegi, et võiksin temaga abielluda. Sellegipoolest olin ma täiesti kindel, et ühel heal päeval pakub coilažba puu teda sellekohaste austusavalduste saatel ohvriannina minu altarile. Õieti ja see oligi Mouentipaatia salajane põhjus, olin ma väga paha, anneta polnud seda juba teinud. Kuulduste põhjal olevat Hakurdada oma sõpradele öelnud, et ribapuud pole iialgi palunud armuandi. Isegi kui tütarlaps ei jääks vallaliseks, ei murraks ta perekonna traditsioon. See tema ülbus vihastaski mind. Mu nördimus hõõgus mõnda aega nagu tuli tuha all. Aga väliselt jäin ma täiesti rahulikuks ja talu siin kõike väga kannatlikult. Olin ma ju nii vooruslik. Nagu müristamine saadav valguse sähvatust, nii oli minu loomuses iga naljavälgatus segatud raevuhoogudega. Mul oli muidugi võimatu karistada vana mees ainult sel teel, et annan oma vihale vaba voli. Ja nii ei teinud käega midagi. Aga ühel päeval tuli mulle äkki pähe nii lõbus plaan, et ma ilmtingimata pidin selle teoks tegema. Ma juba ütlesin, et paljud kollašma puu sõbrad aina meelitasid vanameest, õhutasid veelgi edevust. Üks neist, endine riigiametnik, rääkis talle, et iga kord, kui ta näeb asekuberneri, küsivad Tseeennoyon joriva puude järele. Ja ta olevat öelnud, et kogu Bengaaneljas on ainult kaks tõesti auväärset perekonda. Kostšipoorimahharansijad, Jooriba puud. Kui koelazbabu seda koledat valet kuulis, oli ta väga uhked ja jutustas lugu tihti oma sõpradele. Ja kui ta iganes pärast seda kohtas seltskonnas riigiametniku, küsis ta temalt muuhulgas. Muide, kuidas elab asid kuberner päris hästi, eks muidugi mind rõõmustab seda kuulda. Ja lapsukesed, kas ka nemad on terved? Kui te neid näete, andke neile tingimata mu tervitused edasi. Kui laskma. Puur rääkis tihti, et kavatseb Reval asekubernerile visiidid ja, aga võib-olla päris kindel, et hulk kuberneri asekuberner tuleb ning läheb ja palju vett voolab huugli sildade alt läbi enne kui perekonnatõld on niivõrd sõidukorras, et võib koi laskma puud kuberneri lossi viia. Ühel päeval kutsusin ma koi laskma puu kõrvale ja sosistasin talle tagurdada. Olin eilehommikusel vastuvõtul ja asekuberner nimetas juhuslikult jori pabuusid. Ütlesin talle, et koi laskma puu on asunud linna elama. Teate, ta oli hirmus haavunud, et te pole teda külastanud. Ta ütles mulle, et astub etiketist üle ja teeb teile täna pärast lõunat eraviisilise visiidiiga. Üks oleks mu salasepitsuste kohe läbi näinud. Ja kui see oleks olnud sihitud mõne teise vastu, oleks ka kuidas vabu taibanud, et tegemist on naljaga. Aga pärast kõike seda, mida ta oli riigiametnikul kuulunud ja pärast kõiki tema enda liialdavaid jutte tundus asekuberneri külaski kõigel loomuliku asjana maailmas. Ta läks minu uudisest elevile ja muutusin närviliseks. Iga eelseisva külaskäiguga seoses olev pisiasi valmistas talle palju muret. Kõige enam ta enda puudulik inglise keele oskus. Kuidas taeva pärast sellest raskusest üle saada. Ma ütlesin talle, et siin pole mingit raskust inglise keelt mitte osata, on aristokraatlik nõrkus. Pealegi on asekubernerile alati tõlk kaasas ja ta oli eriti toonitanud, et külaskäik on eraviisiline. Keskpäeva paiku, kui enamik naabreid oli tööl ja ülejäänud magasid, peatus kahe hobuse tõld coilažbabu maja ees. Kaks Liv Rees läkkeid tulid trepist üles ja teatasid valju häälega härra asekuberner. Kollašmabu ootas teda juba oma vana moelises pidurüüs ja esiisade turbanis. Konež, kes oli seks puhuks selga saanud oma isanda parimad riided, seisis tema kõrval. Kui teatati asekuberneri tulekust, jooksis, kui laskma, puus hingeldades ja erutusest värisedes uksele ning juhtis kogu aeg sale Lähme, korrates tuppa minu sõbra, kes oli riietunud eurooplaseks. Ta kummardas igal sammul sügavasti ja liikus tagurpidi nii hästi, kui see tal korda läks. Ta oli laotanud vana perekonna salli kõvale puutoolile, millel palus asekubernerile istet võtta. Seejärel pidas ta kõrge lennulise kõne urdu keeles, mis oli vanasti sahhibida õukonnakeeleks ja ulatas asekubernerile kuldsel kandikul omaga kaotatud varanduse. Viimased riismed vanadest kuldmüntidest kee. Vana perekonna teener kõnes näol kabu hirmule lähenev aukartus seisis lõhnaõli pihustajaga tagapool ja kastis kuberneri härra lihtsalt üleni märjaks tupsutades ühtlasi aeg-ajalt ettevaatlikult roosiõliga filigraanne toosist. Coilažba puu avaldas korduvalt, et ta ei saavat tema auväärsust pahatuuri vastu võtta kogu oma perekonna mõisa tavakohase hiilgusega. Seal oleks tasa Hiibit tervitanud sobiva pidulikkusega. Aga kalkutas, ütles ta olevat võõras, ainult ajutine külaline, õieti nagu kala kuival. Mu sõber, peas kõrge silinder noogutas väga väärikalt. Mul tarvitseb vaevalt öelda, et vastavalt inglise tavale oleks pidanud toas silindri peast ära võtma aga ta ei julgenud seda teha, kartes, et teda ära tuntakse. Ning coilašma puul ja ta Oll teenril Connežil polnud õrna aimugi sellest etiketi rikkumisest. Pärast kümneminutilist intervjuud tõusis asekuberner ülesed lahkudega. Liv reedes läkeedega oli juba varem kokku lepitud, et nad võtavad kuldmüntidest kee kuldkandiku vana esivanematelt päritud salli, hõbedast lõhnaõli, pihustaja ja roosiõli filiga. Vean doosi pidulikult kaasa. Suure tseremooniaga asetasid nad esemed tõlda. Kui laskma puu, pidas seda kuberneri härrade tavaliseks kombeks. Ma jälgisin kõike kogu aja kõrvaltoast. Pidin tagasi hoitud naerust lõhkema suutmata end enam talitseda, jooksima ühte kaugemasse tuppa ja märkasin korraga ühes nurgas südantlõhestavalt nuuksuvat noort tütarlast. Kuuldes minul naeru laginat kajastanud raevukalt sirgu ja tema suured tumedad silmad välkusid. Kui ta mulle pisarais lämbuvad häälel ütles. Öelge mulle, mida on mu vanaisa teile teinud? Miks te tulite teda petma, miks te tulite siia, miks ta ei suutnud edasi kõnelda? Ta kattis näo kätega ja puhkes uuesti nutma. Naer katkes korrapealt. Mulle polnud pähegi tulnud, et see kõik võiks olla muud kui ülimalt lõbus nali. Ja nüüd avastasin ma, et olin valmistanud julmimat valu sellele väikesele õrnale südamele. Kogu oma inetu ses tõusis mu julmus nüüd süüdistavalt minu vastu. Nagu peksasaanud koer, hiilisin ma vaikselt toast välja. Siiani olin ma vaadanud, kuidas puupojatütrele kussunnile kui mingile väärtusetule kaubaartiklile abieluturul, millega asjatult püütakse kosilasi ligi meelitada. Nüüd avastasin ma imestuseks, et seal toanurgas tuksus elav inimsüda. Kogu ei saanud magada. Mu meeled olid ärevil. Järgmisel hommikul väga vara, viisin ma kõik varastatud esemed tagasi. Pabu May, et teener Konežile salaja üle anda. Ma ootasin väljas ja kui keegi ei tulnud, läksin üles Guellažbabu tuppa. Koridoris seistes kuulsin makus Summi vanaisa käest lahkel häälel küsivat. TaDaa, kallis, palun jutusta mulle kõik, mis härra asekuberner sulle. Ära jäta vahele ainsatki sõna, moodse põlened, seda kõike veel kord kuulda. Ja ta Taale polnud seda tarvis kaks korda öelda. Ta nägu säras uhkusest, kui ta jutustas, milliseid komplimente asekuberner oli suvatsenud öelda Lion Giori vanade perekondade kohta. Tarlaps istus ta jalge ees, vaadates seda poole üles kuulates harda, tähelepanuga armastusest vanamehe vastu, olid otsustanud mängida oma osa nii hästi, et vanaisa midagi kahtlustama ei hakkaks. Olin südamest liigutatud, pisarad tikkusid mulle, silm seisin vaikselt koridoris, kuid Akurdada lõpetas omapoolsete kaunistustega loo härra asekuberneri toredas külaskäigust. Kui ta lõpuks toast lahkus, viisin ma varastatud asjad tüdruku jalg ette ja tulin sõnagi lausumata ära. Hiljem samal päeval külastasin ma neid uuesti. Vastavalt meie inetult moodsale tavale polnud ma siiani seda vanamees tuppa tulles üldse tervitanud. Aga täna kummardasid sügavalt ja puudutasin ta jalgu. Ma olen veendunud, et vanamehe arvates oli härra asekuberneri külaskäik tema majja minu ärganud viisakuse põhjuseks. Tal oli selle üle väga hea meel ja ta silmis säras kirgas leebus. Mõned sõbrad olid tema poole sisse astunud ja ta oli uuesti hakanud jutustama kogu asekuberneri külaskäigu lugu. Kaunistades seda veelgi fantastilise mõtte seikadega. Lugu intervjuust võttis juba eepilised mõõtmed nii sisult kui ka pikkuselt. Pärast teiste külaliste lahkumist palusin ma vanamehe käest alandlikult poja, tütreke. Ma ütlesin, et kuigi ma hetkekski ei looda, et oleksime väärt saama abielusidemete kaudu vastu võetud nii kuulsasse perekonda siiski nii edasi ja nii edasi. Kui ma oma ettepanekuga valimissain embas vana mees mind ja sattus rõõmujoovastus. Ma olen vaene mees ega teadnud iialgi nii suurt õnne loota. See oli elus esimene ja viimane kord, kus koi laskma puu end vaeseks tunnistas. See oli ühtlasi esimene ja viimane kord, kus ta unustas, kuigi ainult hetkeks. Ethan Lion Giooriba puude.