Minu viieaastane tütar mini sädistab alalõpmata. Ma olen päris kindel, et kogu oma elu jooksul pole ta ainustki minutit raisanud vaikimisele. Ma olen selle peale tihti pahane ja tahaks seda jutuvada peatada. Aga mina mitte. On loomuvastane, kui mini on vait ja maid aluseda, kaua. Nii on meie jutuajamised alati elavad. Ühel hommikul näiteks, kui ma töötasin parajasti oma uue romaani seitsmeteistkümnenda peatüki kallal hiilis mu väike minituppa, pani oma käe minu pihku ja ütles. Isa uksehoidja Rama ojja kutsub varrest Variksiks, eks ole, ta ei tea midagi. Enne kui ma jõudsin talle seletada. Kui võrdsessinases maailmas võib üks keel teisest erineda purjetas ta juba uue teema sõiduvees. Isa, mis sina arvad? Paola ütleb, et pilvedes elevant, kes pritsi blondist, vett ja sellepärast ajabki. Ja sel ajal, kui mõistusin vaikselt, püüdes mingit vastust leida, tormas ta juba edasi. Isa, mismoodi maa sulle sugulane on? Mul õnnestus tõsisena. Minu toa aken on tänava poole laps istus laua kõrvale minu jalgade juurde ja mängis vaikselt trummeldades kätega põlvedele. Olin tõsiselt ametis oma seitsmeteistkümnenda peatükiga, kus mees, kangelane Protab, sink on parajasti haaranud naiskangelase kandscharanta oma käte vahele ja tahab koos temaga lossi kolmanda korruse akna kaudu põgeneda. Kui äkki nii oma mängu sinnapaika jättis. Akna juurde jooksis ja hüüdis. Kabuli valla Kabuli alla. Ja tõesti, sammu seal tänaval. Aeglaselt üks Kabullane. Tal olid seljas määrdunud laiad rõivad, nagu neid sealkandis kantakse ja peas kõrge turban. Tal oli paun üle õla ja käes kandis ta viinamarjakaste. Ma ei tea, mida mu tütar meest nähes mõtles ta hakkestada kõva häälega hüüdma. Mees tuleb sisse ja mu seitsmeteistkümnes peatükk ei saagi valmis. Sel hetkel pöördus Kabullane ümber, tõstis pilgu lapsepuul, kui mini seda nägi, kohkus ta ära, jooksis ema juurde varjule ning oligi läinud. Ta uskus pimesi paunas, mida suur mees kandis on kaks või kolm samasugust last nagu temagi. Vahepeal astus rändkaupmees üle läve naeratas mulle tervituseks. Kuigi mu romaaniga kangelaste olukord oli nii kriitiline, otsustasin katkestada töö ja midagi osta, sest mõni oli ju mehe majja kutsunud. Ostsin paar väikest asja ja me hakkasime rääkima Apedurrachmaanist endast, venelastest inglastest ja piiripoliitikast. Kui ta minema hakkas, küsis ja kuhu jäi väike tüdruk vabu? Ma mõtlesin, et nii peab oma väärast hirmust lahti saama ja lasin ta tuppa tuua. Tüdruk seisis mu tooli kõrval ja vahtis kabuulast ning tema pauna mees pakkustele, pähkleid ja rosinaid. Aga need ei ahvatlenud teda. Ta surus end ainult tugevamini minu vastu ja muutus üha umbusklikumaks. See oli nende esimene kohtumine. Aga kui ma mõne päeva pärast ühel hommikul majast väljusin nägin ma oma ehmatuseks miniukse ligidal pingil istuvat ja tema jalg ees kükitama suurega Puurlasega määravat ning lobisevad paistelised peale. Oma isa polnud mu väike tütar veel iial elus leidnud, nii kannatlikku kuulajat. Tema päikesesse marinurk oli juba täis külalisi, kingitud mandleid ja rosinaid. Miks sa need talle andsid, ütlesin ma, võtsin taskust kaheksa, anna rahatüki ja ulatasin selle Kabullasele. Mees võttis raha sõnagi lausumata vastu ja pistis taskusse. Aga oh, hädatunni aja pärast koju tulles leidsin mõned. Nimetu münt oli teinud rohkem pahandust kui kaks temasugust väärt olid. Gambulane oli andmata miile ja ema, kes ümmargust läikivat eset silmas oli lapsele pealegi äratanud, kus Anett kaheksa Nad said Kabuli valla, andis, ütles mini rõõmsalt. Gambullan andis sulle, hüüdis ema päris rabatult oimi, nii, kuidas võisid tema käest raha vastu võtta. Sel hetkel astusin ma uksest sisse ja päästsime nii sel teel ähvardavast hädaohust, et hakkasin ise teda küsitlema. Tuli välja, et need kaks ei kohtunud esimest korda. Mõistliku pähkleid ja mandleid koosneva altkäemaksuga oli ikka võitnud lapse esialgse hirmu. Ja nad olid need suured sõbrad. Neil olid omad veidrad naljad, mis neile palju lõbu pakkusid. Näiteks istus mini Kabullased, vaatas kogu oma tillukese väärikusega tohutule mehele ülalt alla ja alustas nägu täis kelmikalt naeru ohka pulli vallaga, pulli valla. Mis sul seal kotis on? Ja mees vastasmägi elanike ninahäälel hele vait. Võib-olla pole selles midagi naljakat, kuidas nad mõlemad naersid ja mis minusse puutub, siis peitus selles lapse ja täiskasvanud mehe lobisemise mingi kummaline võlu. Seepeale alustas Kabullane omakorda, et mitte maha jääda. Hästi koogi ja millal lähed sa oma äia, mai ja peaaegu iga väike Bengaali tüdruk oli ammu kuulnud oma äia majast aga meie olime pisut moodsamad, et ega, ja olime lapse eest neid asju varjanud. Nii et see küsimus oleks pidanud mini veidi segadusse viima. Aga ta ei lasknud märgata ja vastaslöögivalmilt. Aga kas sa ise lähed sinna? On üldiselt teada, et Kabullase klassi kuuluvate inimeste hulgas on sõnal äia maja kaks tähendust. See on ühtlasi pehmendav nimetus, mille jaoks koha jaoks, kus kõigi eest hästi hoolitsetakse, ilma et endal tuleks midagi maksta. Selles tähenduses võttiski tursk rändkaupmees tütre küsimust. Onu ütles ta viibutada rusikat nähtamatu politseiniku poole külma veega lanna näiale kolki. Seda kuuldes kerkis mini silme ette vaene läbi Kolgitud sugulane ja ta hakkas lahinal naerma. Tema hirmuäratav sõber ühines ta naeruga. Need olid sügishommikud, aastaaeg, millal kuningad vanasti asusid vallutusretkele ja mina, ilma et oleksin lahkunud oma nurgakeses, kalkutas Lässin mõttel rännata mööda maailma. Juba üksi mõne maa nime kuuldes asus mu süda tema poole teele. Ja nähes tänaval mõnda võõramaalast hakkasin ma kuduma unistuste võrku. Nägin tema kaugema mägesid, orge ja metsi, mille rüpes asustavenn. Kujutlesin ta vaba ja sõltumatut elu, kes kaugeid avarusi. Võib-olla ilmuvad rännupildid seda elavamalt ja vaheldusrikkamalt mu vaimusilma ette. Et ma elan nagu tai ja iga rännurüüt tabaks mind pikselöögini. Kabullasega vesteldes kandusin kohe kõledate mägede jalamile, kus pilvisesse kõrguvate tippude vahel looklesid kitsad mäegurud. Võisin näha kaupadega koormatud kaamelite rodu ja Dorbanites kaupmehi rändavad mägedest alla tasandikul. Mõni neist kandis veidrat vana tulirelv ja mõni ooda. Võisin näha aga just siinse kaasmini vahele ja palus, et ma oleksin selle mehega ettevaatlik. Miniema on kahjuks loomult väga kartlik. Iga kord, kui ta kuuleb vähemalt kära või näeb inimesi majale lähenevat arvata kohe, et tegu on pärast või joodikutega madude või tiigritega, malaaria või prussakate või röövikutega. Isegi pärast aastatepikkusi kogemusi ei suuda ta oma hirmust võitu saada. Seetõttu suhtustega Puurlasesse väga umbusklikult ja palus mind ühtelugu, et hoiaksin tal silma peal. Kui ma püüdsin ta hirmu naeruga peletada pöördust tõsisena näoga ümber ja küsis mu käest pidulikult, kas lapsi ei varastate. Kas see vastab tõele, et Kabulis leidub veel orjapidamist, kas see on siis nii absurdne, et niisugune suur mees või väikese lapse ära viia? Mina väitsin, et kuigi see pole just võimatu, on see ometi ebatõenäoline. Aga midagi ei aidanud. Mu naise hirm ei kadunud. Kuna see oli aga väga ebamäärane hirm, ei sobinud mul keelata mehel majja tulla ja niimoodi kestis minia Kabullase sõprus takistamatult edasi. Üks kord aastas majakesi kuu keskel oli ikka puunlasel romaanil kombeks minna kodumaale. Aeg lähenes, oli tal palju tegemis majast majja käimisega ja oma võlgade sissenõudmisega. Sellegipoolest leidis ta sel aastal alati aega miniid vaatama tulla. Võõrale võis paista, et nende kahe vahel on mingi vandenõu. Sest kurat, ma ei saanud hommikul tulla ilmustel õhtul. Isegi mina ehmusin pisut, kui ma mõnikord kuskile marss toanurgas ootamatult seda avaras rüüs pik paunaga varustatud meest, silmasin. Immini naerdes tuppa, jooksis ja hüüdis Kabuli vallaga pulli valla. Ning need kaks ealt nii erinevat sõpra oma vanade naljade naerma puhkesid, kadus mu hirm kohe. Ühel hommikul, mõni päev enne seda, kui Rahman oli otsustanud koju minna, lugesin ma kabinetis korrektuuripoognad. Ilm oli jahedavõitu, päikesekiired langesid läbi akna mu jalgadele ja see mahesoojus oli väga mõnus. Kell oli kaheksa, varased jalakäijad pöördusid koju tagasi. Äkki kuulsin tänavalt lärmi. Ja välja vaadates nägin, kuidas kaks politseiniku raudus kätega Rahmanni endi vahel ära viisid. Nende taga jooksis uudishimulik poistesumm. Kabullasel riietel oli näha verre plekke ja ühe politseiniku käes oli nuga. Rutasin välja, käskisin neil seisma jääda, küsisin, mida see tähendab. Läbisegi jutustasid nad mulle, et üks meie naaber olevat olnud rändkaupmehele Rampurri sallijas natuke võlgu ja polevat tahtnud võlga ära maksta. Tülli sattudes oli maandada noaga löönud longates ärritatult oma vaenlast sõimama. Korraga ilmus maja rõdule minu väike mini ja hüüdis nagu harilikult. Oika pulli tallaka, pulli valla. Mini nähes lõi Rahmanni nägu särama. Kuna tal polnud seekord pauna kaasas. Ainult mini temaga elemendist rääkida. Seepärast siirduste kohe teisele küsimusele, kas sa lähed oma äiamajja? Naeris ja vastas. Sinna ma just lähengi hoki. Kuid aga märkas, et vastus lapsele ei meeldi. Tõstis oma raudus käed kõrgele ja ütles. Oi, ma oleksin seda äia kolkinud, aga mu käed on seotud. Süüdistati elu kallale kippumises ja ta mõisteti mitmeks aastaks, vangiaeg möödus ja ta unustati. Lasime igaüks oma kodus, tegime igapäevast tööd ning mõtlesime harva vabale mägi elanikule, kes nüüd oma aastaid vanglas mööda saatis. Ma pean oma häbiks tunnistama, et isegi muu kergem ennemini unustas vana sõbra uued tuttavad täitsid ta elu. Kui ta vanemaks sai, veetis ta aega rohkem tütarlaste seltsis. Õieti veetis ta nendega nii palju, aeg-ajalt ei leidnud enam mahti isagi tuppa tulla, nagu see tal varem kombeks oli. Ja mul oli harva võimalus temaga rääkida. Oli möödunud aastaid. Jällegi oli sügis ja me olime teinud ettevalmistusi minipulmadeks. Need pidid aset leidma putša pühade ajal. Koos nurgaga, kes pöördus tagasi kai lahasesse, pidi lahkuma ka meie koduvalgus, jätma Maja pimedasse ning minema oma mehe majja. Oli särav hommik, näis, nagu oleksid vihmasajud õhu puhtaks pesnud ja päikese kiiredki paistsid olevat puhtast kullast. Nii säravad olid määrded, panid isegi räpased telliskivimüürid meiega Kuta kitsaste tänavate ääres sädeleva. Juba koidust alates kõlasid Pulma flöödid. Eiga heli juures tõmbus mu süda kokku. Baerravi kaeblikviis suurendas nagu veelgi valu, mida ma läheneva lahkumise pärast tundsin. Minuni niipidi täna õhtul abiellu. Varasest hommikust peale oli maja täis lärmi ja sagimist. Õues tuli baldahhin asetada bambuspostidele igasse tuppa ja rõdule tuli riputada tilisevad kroonlühtrid. Rutul ja elevusel ei paistnud lõppu tulevat. Ma istusin parajasti kabinetis, vaatasin arveid üle, kui keegi aupaklikult tervitades sisse astus ja minu ette seisma jäi. See oli Kabullan Rahman. Ma ei tundnud teda algul äragi, tal polnud pauna, ta pikad juuksed olid lühikeseks lõigatud ja ta näis olevat kaotanud oma endise reipusi. Aga naeratas, tundsin ma ta jälle ära. Millal sa tulid, Rahmann? Küsisin ma temalt. Mind lasti eile õhtul vanglast vabaks, vastas ta. Need sõnad tabasid hoobina mu kõrv. Ma polnud kunagi varem rääkinud inimesega, kes oli kallale tunginud oma ligimesele ja mu süda võpatas, kui ma sellele mõtlesin. Sest ma tundsin, et see päev oleks paremini alanud. Kui Rahman poleks tulnud. Meil on parajasti külalised, ütlesin ma ja mul on kiire. Võib-olla saad mõnel teisel päeval tulla. Ta pöördus kohe ümber, et ära minna. Aga kui ta ukseni jõudis, küsis ta kõheldes. Ta uskus, et nii on ikka endine. Ta oli kujutlenud, et mõni jookseb nagu tavaliselt ema juurde ja hüüab oi, Kabuli väel, aga pulli valla. Ja et nad siis koos naeravad ja lobisevad nagu vanastigi. Möödunud päevade mälestuseks oli ta kaasa toonud isegi hoolikalt paberisse mähitud mandleid ja rosinaid ja viinamarju, mida ta arvatavasti mõnelt talupojalt oli saanud. Sest ta lähener raha tagavara oli juba otsas. Ma kordasin. Majas on külalised ja sa ei saa täna kedagi näha. Mehe nägu venis pikaks. Ta vaatas mulle hetkeks nukralt otsa, ütles siis head päeva ja lahkus temast pisut kahju. Ja ma tahtsin teda juba tagasi kutsuda, kui ta ise uuesti tuppa astus. Ta tuli üsna mu ligi, ulatas mulle paberisse mähitud pakkija, ütles Tõnn natuke hoki jaoks kaasa, puu. Andke see temale. Ma võtsin paki vastu ja tahtsin endale tasuda, aga ta haaras mu käest kinni ja ütles. Te olete väga lahke, pabu, ärge mind unustage. Ärge pakkuge mulle raha. Teil on väike tüdruk, ka minul on kodus samasugune ja tema peale ma mõtlengi, kui ma teie lapsele puuviljatoon, ma ei tee seda kasu saamise pärast. Seda öeldes pistis ta käe oma laia rõiv voltidesse ja võttis sealt välja räpase paberitüki. Arutlenud selle ettevaatlikult lahti silustasele mõlema käega mu laual sirgeks. Paberil oli näha väikese käejälg. Ei, see polnud foto. See polnud joonis. See oli ainult paberile vajutatud tindise käejälg. Seda oma väikeselt Tre käe puudutust kandis ta alati oma südame juures. Aastast aastasse tulid kalkuta tänavaile kaupa müüma. Mulle tulid pisarad silma. Unustasin, et läheneka pruuli puuviljamüüja, mina aga noh, kuid ei, mispoolest olin mina parem kui teema. Ta oli samuti isa. Kaugel mägikülas elava väikese parvati käejälg meenutas mulle mu enda väikest minid. Saatsin kohe siseruumidesse mini järele. Mulle öeldi, et teda pole kerge kätte saada, aga ma ei hoolinud sellest. Riietatud pulmapäeva punasesse siidilaupäeval sandlisalvi märk. Tulimini noori mõrsjaehtes jäi häbelikult mõtte seisma. Kabullest neisse ilmutus hämmastavat. Ta ei suutnud vana sõprust elustada. Lõpuks naeratasin, küsis kooki. Lähed oma äia majja. Aga nüüd andis mini juba sena äia tähendust ega saanutele vastata nii nagu vanast. Ta punastas küsimuse peale ja seisis langetatud päi ika bulla sees. Mulle meenus päev, millal ka mullane ja miniesimest korda kohtusid. Ja ma muutusin nukraks. Kui mini oli lahkunud, ohkas sügavalt ja istus põrandale. Ta taipas, et, et selle aja kestel on ka tema tütar suureks sirgunud. Saab temaga samuti uuesti sõbruneda. Kindlasti ei leia ta tütart sellisena ees, nagu ta isa lahkudes. Pealegi, mida kõike ei võinud temaga juhtuda. Selle kaheksa aasta jooksul. Pulma flöödid mängisid ja mahesügisene päikesepaiste voogas meie ümber Agragmannistuse väikeses kalkuta tänavas ja nägi enda ees afganistani kõledaid, mägesid. Ma ulatasin talle rahatähe ja ütlesin. Mine tagasi kodumaale oma tütre juurde, Rahman. Ja toogu teie jällenägemise rõõm õnne minu lapsele. Seda kingitust tehes tuli mul pidustuste kulusid kärpida. Ma ei saanud süüdata elektritulesid, nagu olin kavatsenud ega kutsuda sõjaks orkestrit. Ning naised olid sellepärast pahased. Aga teadmine, et kuskil kaugel maal kohtub üks kauakadunud isa jälle oma ainsa lapsega muutis pulmapeo minu jaoks lausa säravaks.