Kuulda oli Uno Naissoo, pole kapriis ja soleerisin saksofonist Valter ajakirjandusest tuleb tuttavat. Jah, aga väga kaugelt minevikust. Selle ansambliga, jah, stuudio kaheksaga. Oli niisugune asi, et ma õieti mäletagi, kuidas ta täpselt selle tõuke sai kokku tulla. Uduselt mul on meeles niisugune asi, et tol ajal abi seeder oli Eesti raadio estraadiorkestris ja ta oli saanud kuskilt paar nooti, Deiv pilli, Araniseeringud, niuksed, tüüpilise vest, kohust džässikõlaga. Ja vist tulime lihtsalt kokku selleks, et ta niimoodi läbi mängida, see materjal. Naissoo oli suur, selle läänerannikul džässiaustaja nii-ütelda ja ja seda väga praktilisel põhjusel, kuna big bändiga kokkukutsumiseks ei olnud lihtsalt vahendeid ei olnud nii palju pillimehi tol ajal veel raadios ainult oli puhkpille nii palju siis tema tervitas seda hea meelega. Et saab bigbändi kõla väikese koosseisuga, kolme saksofoni, trompeti, trombooni ja kolme rütmipilliga. Ja kes konkreetselt need mehed sinna kokku ajas, nii palju võib öelda, et põhipuhkpillid tulid raadioorkestrist, tähendab altsaksofoni mängisin mina, tenorsaksofoni mängis Jaan Cornell, baritoni mängis Herbert kulm trompetit mängis abi seeder ja trombooni mängis tol ajal ka raadioorkestri trombolist Jüri keskküla. Aga siis rütmipillid tulid mujalt, Naissoo ise mängis klaverit. Trummi mängis Eri Klas, kes oli tol ajal üks meie kõige ergemaidia ja kindlamaid trummarid džässialal ja Hillar Kareva, miks kontrabassi? Meie raadiolehereklaamis on väikene viga, seal on kirjutatud stuudioosus. Ühesõnaga ansambli see kaheksa on pandud nagu esiks, no see tähendab nagu üliõpilast või stuudiumi. Üliõpilane oli vist toona, oli ainult eri, kas või teised olid juba. Ja teised olid diplomiga mehed, teised olid lõpetanud juba kõike. Aga teisest küljest oli ta ikkagi omamoodi stuudiumine praktika pillimeestele. No oli küll hiljem kui Naissoo okas meile just kõige rohkem oma asju tooma, mina tegin ühe ainsa loo sinna aga põhiliselt me elasime Naissoo repertuaari peal ja neid lugusid oli väga huvitav mängida. Ja noh, temal oli tol ajal just see niisuguse rahvusliku suuna Sihikul hoidmine ja probleem oli selles, et noh, oli varem ka tehtud niisuguseid rahvuslikke teemasid, aga nagu läks peast mängukse improseerimiseks, niisiis kadus rahvuslik põhi alt ära ja ja läheks aga vana jänki edasi ja ja tema ütles, et ei, et lugu peab ikka alguses lõpundervikulik olema ja ta parem, kirjutas nagu väljas, kirjutasin Tiprosatsioonid kõik välja siis juba nii kah juba Eesti käikudega ja ja umbes nii nagu rahvalaulikud siis laulaks või midagi taolist. Muidugi selle all kannatas jälle see niisugune vahetu improvisatsiooni mulje, sest noodist mängitud improvisatsioon ei ole kunagi seda, mis, mis muu. Aga nüüd on, need aeg on nii palju edasi läinud, et juba noored näiteks Saarsalu on omandanud selle kunsti kaunis hästi. Kuidas Eesti laadis improviseerida tähendab seda, et tuleb kõigepealt asendada see tavaline noh, nii-ütelda tuunika, subdominant, dominant, harmoonia, modaalse armooniaga, laadilise armooniaga, mis on eesti vanemale rahvalaulule omane ja ja siis juba juba hakkab see kohe teistmoodi kõlama. Salvestustega lauljatega isegi ma vaatasin, et näiteks Tiiu Varikuga on sisse laulnud, see palju kõmu tekitanud ja läbimurdelaul kui kord selge taeval. Ja siin oli jälle seesama Naissoo kasutas seda võimalust see lugu just meiega teha ja ja tõepoolest alguseni oli suur kisa, et noh, niisugune suur pühaderahu teema selge taeva all ja siin korraga käimisjazzi rütm ja niisugune muusika, et kuidas see kõlbab. Aga noh, pärast noh me teame praegu rokkari, tulevad kokku ja kinnistavad need kitarre, nii kuidas jõuavad ja niiskust, pühad teemat seal, et lase aga olla. Nii et noh, lihtsalt suhtumise küsimus, kui sa ühte asja ei pila, kui sa seda tõsiselt teed, siis ükskõik kui missuguses laadis seda teed muidugi kui see läheb juba karikatuuris kätte, siis ei maksa teha, see on päris selge. No see oli küllaltki diskreetselt mängitud nooli küll ja ansambel oli tõesti ainult siin raadiomaja seinte vahel. Ei, meil on isegi üks vist ka ainuke foto, mis meist on tehtud just televisioonis. Meil oli üks telesaade vist või oli isegi kaks, ma ei mäleta, aga põhiliselt me olime siin ja esimeses stuudios ehk raadioteatris ma mäletan nurgas seal rõdu ääre all. Tegime oma tööd. Ja toona, nagu sa juba rõhutasid, noh põhiloomingu põhiosa andis nagu Uno Naissooga, sina kiretsant, sind, perel on mõned lood. Ma vaatasin Jah teised nagu ei elanud sellesse nii õieti sisse, aga Unol oli, oli hästi palju, ma ei oskagi nüüd tagantjärele öelda, kui palju neid oli ja ja, ja need on, nendega oli ka kõige rohkem tööd, sest nad olid tõesti üsnagi rasked mängida. Lase džässi sõitsid, idee tuli, kes tänu sellele orkestrile Ei, tal oli neid varem tema esimese džässi süüdi lindistas minu arust niisuguse huvitava ansambliga, kus oli ma tervet koosseis, ei mäletada ise nähtust, oli ka, siis oli Karl Aavik mängis saksofoni, Ülo Raudne mängis trombooni mingi kvartetti, ma ei mäleta siis, kes, kes võib-olla seal olid trumm või, või oli seal silma rütmite või? Mul on lihtsalt meelest läinud, aga ma tean, et esimese süüdi ta tegi juba. No ikka tükk aega varem. Aga, aga võib-olla tõesti, et see stuudio kaheksa sai nüüd noh, niisuguseks aparaadiks, millega tal oli lihtsalt selles mõttes mõnus töötada, et et noh see kollektiiv oli kogu aeg käepärast. Tol ajal oli ju lindistada väga lihtne. Praegu seisavad mikrofon püsti, eks ole, ja üks mikrofon mingisuguseid topelt peale mängimisega ega mitmekordsed peale mäng ei olnud kõik ühe korraga ära tehtud ja teiseks stuudio oli ju vaba. Kes seda kasutas, estraadiorkester kasutas ja raadiokoor ja mõned üksikud solistid kasutasid, aga praegu on ta hommikust õhtuni kinni, öösel ka tehakse. Kui kaua aega see ansambel tegutses? Vaat siin ma ei oska, ei algust ega lõppu kuskilt öelda, aga ma arvan, et, Paar aastatega kaks, kolmandast kõige rohkem. Ma olen kusagil nagu seda, kas selles kultuurielu ABC's olen nagu vist seda ka märkinud, tuginedes nüüd teiste oletustele ja tuginedes nendele nendele kuupäevadele leiame lindikarpidelt, sest need lindikarbid kõnelevad juba ise ka midagi. Noh, kui on näha, et see on lugu on tehtud 62. aastal või kolmandal aastal, siis järelikult seal Almi elasid. Olite koos. Kas sellest samast ansamblist kasvas välja stuudio üheksast ma olen näinud ka neid linte siin. Kus on Peeter Sauli Panal ujulise? Ja vot oligi vist nüüd mul hakkab meelde tulema niisugune asi, et need Naissoo lood omandasid juba üsna keerulist. Seal tuli juba noh, igasuguste nende peatustega ja ja noh, ei saanud enam absoluutselt viis mängida ja siis oli tarvis juhatajat ja kui ma ei eksi, siis paaril lindistused tuli Peeter Saul lihtsalt juhatama, kuigi noh, eriklass oli ka dirigent, aga aga tema olin trummidega nii ametis, et ta vist nähtavasti noh seda oma peale ei võtnud ja ja siis võib-olla Peeter Saulile tuligi, kui see meie koosseis ära lagunes. Siis tuligi see ideed teha ka sama koosseisuga edasi, sest see on nagu väga tänulik koosseis. Vot lõpuks ju ka Ants Müür tegi oma koosseisudega täpselt samamoodi muusikat, kui ma ei eksi, terrorist isegi isegi sama pillide pillide koosseis või oli tal neli, neli toru, nagu öeldi, meil oli viis toru, aga muidugi tunduvalt hiljem, kui kui stuudio kaheksa. Ja neid saame siis kuulata neid lugusid, mis meil raadio fonoteegis on, mille karbi peal seisab kiri, mängib ansambel stuudio kaheksa.