Päris päris üldine on selline arvamine, et inimese tunded on seotud tema südamega. Ja paljudes keeltes on ju selliseid ütlemisi ka meil eesti keeles. Et armastab südamest, süda rõõmustab. Aga ka süda muretseb. Millised on siis tunnete ja südamevahekorrad? Seda küsime mehelt, kes teab südamest võib-olla rohkem kui keegi teine Eestis. See on mees, keda teavad kõik eesti arstid sest Tartu Ülikooli dotsent Ülo Lepp on nendele kõigile ligi poole sajandi vältel olnud õppejõuks ja väga paljudele patsientidele usaldatavaks ja heaks arstiks. Dotsent Ülo Lepp, kas on õige, et tunded tulevad südamest? Mina kui arst ei seostaks otseselt ju tundeid, südamega südant ja see mootor, mis paneb liikuma veresoontes vereringe, kuid ja tunded pärinevad ikkagi närvisüsteemist kogu inimese olemusest, kuigi muidugi on harjutud ka teised rahvad seostavad südant südamega ju tundeid. Ma teen midagi täiest südamest ja kuigi võib nalja mõttes, võib isegi öelda, eestlastel on velvet, eestlastel on süda kõhus selle tõttu, et öelda, et mul on süda paha, kui tal on mingi maohaigus. Rõhu haigus, on süda paha näiteks. Noh, aga see on ju nii naljaks. Kas noore armunud inimese süda lööb kuidagi teistmoodi? Ta lööb kiiremini, võib olla muidugi kiiremini, see on tavaline. Sümpaatiline erutus kiirendab südametalitust, sest sellega on tõesti seos, aga ka ebameeldivaid elamusi, samuti kiirendavad südame talitlust ja need. Mitmel juhul avaldub see muidugi südametalitluses, inimese tunded peegelduvad sellega võib-olla südametegevuse kiirenemises, jah, kuid see ei ole mitte otse tunded ei tule südamest muidugi. Kas teil on olnud patsiente või kas te olete puutunud kokku inimestega, kes on oma hingevalu tõttu lausa haigeks jäänud? Kas rõõm võib südant ravida ka? Võib ravida, aga väga suur rõõm näiteks ka võib teinekord mõni südamisi emade või haige võib saada malev suure sõõmuga infarkti. Et see on ikka suur stress, suur erutus, võib-olla ka suur rõõm võib võib-olla teinekord Ebasoodsa efektiga inimesele haigetele. Mis on olnud kõige õnnelikum hetk teie elus? Kuni viimaste viimase aastani olen ma olnud pida pidanud ennast Tartu linna vähemalt kõige õnnelikumaks inimeseks selle tõttu, et minu töö on, on mul nii suur rõõm, et hobiks minu igapäevane töö. Ja peale selle mul on veel hobisid, mis on kah nagu muusika tegelemine, ka kunsti, mitte kunstialadega nautimine, kunsti nautimine. Ma olen tõesti väga õnnelik inimene olnud alati ja isegi nüüd raskes olukorras, kus ma olen vaene pensionär. Alguses mappi pidin kaotama kamal omal pinna jalgade alt, kuna ma ei suutnud enam oma kahe toolises korteris vaatamata oma 50 nelja-viie aasta tööstaažile enam maksta seda kahetoalise korteri üüri ära, rääkimata söömisest ja muudest võib-olla kulutustest, mis võiks aadis minna. Ja ma olin ka paanikas, kuid nüüd ma olen saanud tasakaal just vaimse tasakaalu tänu omal väga haruldastele sõpradele, kes minust lugu peavad. See oli mul kõige parem tasu. Et mul oli mingisugust materiaalset võimalust muud nendel pakkuda Kaituma vaimset seltskonda. Ja kui nad seda niivõrd hindavad, see mul ikka tohutu suur õnn. Et ma saan praegu omadega oma tega hakkama, ema väga minimaalse piiran oma oma kõik väljaminekud nii palju kui vähegi võimalik ja ma olen jälle sama õnnelikuma Lin varem. Seepärast on säilinud minu vaimset naudingut minut jama asemel töötada teataval määral veel pensionärina ilma tasuta haiglas edasi, see on mul suur rõõm. Ja mul oleks isegi väga piinlik, kui minule ollakse sunnitud maksma mingisugust palka selle eest ja selle valvel noored inimesed, kes peaksid oma palgast mingil määral loobuma selle tõttu, muidugi ma olen, ma olen veendunud, et see olukord on praegu, mina olen sattunud sellesse Ajastus sellesse ikka, et ma võib-olla saan kannatada rohkem kui teised, aga see aeg on mööduv ja ja kindlasti tulevik läheb paremaks. Seda näen, sel pole tähtsust. Teie kodus doktor Ülo Lepp on väga palju maale. Millise pildi ees te seisate kõige sagedamini? Kõige sagedamini siin ruumis kahtlematult selle Kõksi kohviku ees, lähme vaatame seda siinsamas. Väga, ma armastan seda autova, need nelgid, see on üks Audovaga tugevamaid töid üldse, seda ikka kunstnikel sikutad kiitnud oma esimese raha eest, mis ma üliõpilasena töötades Toomekliinikus sain palga eest ostsin ma selle võõransu Saaremaa metsahommikuses udus. Ja siin on ka suur tiibklaver. Kui te klaveri taha istute, mis viisid teiega ajalt siis tavaliselt tulevad? Ma olen väga palju mänginud kõik vanemalt, ka Beethovenit ja eriti muidugi kõige rohkem mänginud ikka Supääni Supääni veidi kalisti ja ka palju ka vene heliloojaid ka seal olid ju paljud väga mitmekesise L1 Tralliti kõige südamelähedasem võib-olla siiski pääl. Ja muidugi, mida ma siiski teen sageli ka. Ma armastan improviseerida. Kuna ma olen seda juba lapsepõlvest saadik. Saamaks veel hüpata ühest helitõust teise ja masoolistminooria ümber, pidi samal teemal ja elata keset kauneid kunste ja seetõttu ma olengi väga õnnelik inimene, just mul on minu head sõbrad, on siin minu ümber kõik. Ja neid on siin ju väga paljudest saadist, kunstnikutest ja ja samuti muusikat ja muusikuid on mul käinud külas, vahel muusikat, kes siin musitseerivad. Ma ei ole pane kunagi olla rõhku pannud just niisugusele maisele varale, mul oleks oma maja või või suvimaja või auto, isegi meie perekonnas ei olnud üldse autota Isalmite meile helistasin, meil oli mitmeid kasulapsi, keda koolitati tša, koolitasime koos. Kõik olime suure perena, ühiselt elasime, sinna läks ja see on, sellest olid tohutult suurem rõõm kui kui millegist, muust. Te olete rikas, rikka elas seda mõtlengi. Olen õnnelik, kui üks õnnelikumaid inimesi. Eriti ka, kuna meie just et need noored, keda me tol omal ajal kasutasime, on praegu nüüd ju juba edasijõudnud elus ja mõned üsna hästi. Ja need muidugi tahavad ka võid tunnevad, vajalikud on, nad peaksid minu eest hoolitsema ja muidugi masule tänugale seda abi vastu võtnud, kuna nad seda tõesti südamest teevad ja näete, nüüd ütlesite, teie teevad südames südamest. No ja ma ei mõtle, et selle juures mitte mitte seda tuksuvad mootorit oma rindkeres vait, lihtsalt oma nende hinge. Hommikul ma võimlen musike järel, igal hommikul ma tulen kell kuus üles või viis minutit enne ja täpselt pool tundi või 35 minutit võimelisena. Ja kõige selle peale tahaks nüüd lõpuks küsida, kui palju teil on praegu aastaid? 75 ja ma saan lähemal ajal 76. Keset seda ilu, te olete siin praegu üksi, peremees, ütelge doktor Ülo Lepp, kas te olete kunagi kellelegiga oma südant kinkinud või keegi teile? Mina olen üle kõige Armastan südametunnistust ja vabadust talitada ja kohusetunnet. Ja väga palju minu see iga just langes kus luuakse perekonda, langes sellele kõige raskematel aegadel, et see oli see aeg. Ja lihtsalt tulevik ei tõotanud mingisugust kindlust, et me saaksime oma perekonda soetada. Ja töö oli sealjuures niivõrd intensiivne ja ka rahuldust pakkuvat. Meie tänane saade on soovisaade. Mida te sooviksite meie kuulajale, mida teie eakas arst sooviksite eesti rahvale? Nõndanimetatud pikka meelt ja arusaamist mitte antintrigeerimist, pahandamist, kurjustamist ja vaadata tuleb kõigile vaadata siiski natukene perspektiivsemalt mitte ainult antud momendi olukorrale, vaid natukene kaugemale, et on selge, et ühe aastaga kahe aastaga ei ole võimalik olukorras veel mingit väga suurt paremust saavutulolga saavutatud, aga kahjuks mitte kõikidele inimestele. See olenevalt sellest, kes on edukamad tegevuses, nende nüüd on, need elavad juba osalt väga hästi, aga ka paljud eriti vanemad inimesed ja need nendel muidugi on praegu küllalt raske ka suure hulga lastest perekondadel ja, kuid pikkamööda need asjad kindlasti peavad paranema, kõik oleneb meist endast, ka, keda me valime, keda me usaldame, tuleb lihtsalt olla kannatlikum, ise püüda organiseerida kõike oma elu võimalikult optimaalselt. Et kulutused oleks võimalikult väiksed ja ikka oleks küllaldast rõõmu elus. Aitäh teile ja soovin seda ka teile teie päevadusele. Doktor Ülo Lepp, teie elulugu, mille te olete kirja pannud, lõpeb sellise lausega. Usun, et ei leidu kuigi sageli inimesi nagu mina kes oma elus on saanud nii palju vaimseid rikkusi või ka neid tähele pannud nagu mina. Saanud tunda nii palju headust, ilu, sõprust ja õnnetunnet oma pika ja väga mitmekesise elu jooksul. Doktor lepp, kas te olete mõelnud, millele te olete võlgnenud sellise õnne. Kas te usute tähtedesse või usute mitmesse ellu või taas kihastumistesse, et olete oma praeguse õnne ära teeninud oma eelmiste eludega või on see pärit teie vanematelt või usute saatusesse või millesse? Ma usun, võib-olla ütleksin kõiki neid koos, neid ei saa köiti lahutada, mõistusega analüüsida kõiki. Muidugi väga palju võlgnen ma oma vanematele oma vanematele, isale, eriti emale kõige rohkem oma kasvatusest, see, et ma juba väikse lapsena õpetati mind nägema ilu. Ka maalikunsti nautima juba pisikese poisina ema viis, mida nad ju ka kunstinäitustel käisime kontsertidel. Sageli ma käisin ka üksinda, meelasime teatri kõrvalmajas Vanemuise kõrval ja ma annaksin mõnikord ka üksinda päris üksinda kontsertidel, klaverisümfooniakontserdile ja samuti näitustel käisime koolis. Meil oli väga õnnelik, ilma et ma sattusin Tartusse õpetaja seminari asutus kooli algkooli kus oli väga pedagoogiliselt tagantjärele analüüsides väga tugev see kasvatus ja tolle aja kohta, kus ka uuemaid pedagoogilisi vaateid tra püüdrile akendada tolle aja kohta ja mis praegu on jälle uuesti tulnud. Pärast seda mitmendat aastat uuesti jälle aktuaalselt päevakorrale. Mitmed sajad, võib-olla ka mitmed tuhanded elud on teie patsientidel kustunud seetõttu, et päevad on lõppenud. Ja nüüd olete teise jõudnud oma elu neljandasse veerandsajandisse. Te olete nii palju kogenud saatuslike hetki. Kas te olete mõtelnud sellele, mis tuleb pärast surma, kas sellega lõpeb kõik? Ma olen veendunud kogu oma elukogemuse alusel, et sellega ei lõpe kõik kogu loodus ja ka inimesi, ühiskond, kõik see areneb edasi ja ma usun ka, et ei saa ette kujutada maailma sellisena, et see kõik on kuidagi juhuslikus, päris juhuslikus iseenesest tekkinud mingis arengus. Siin on kindlasti väga olulised ka ikka need pärilikud mõjud, mis tekivad jaak, tõepoolest igal inimesel kujuneb välja, mida vanemaks saab oma usk ja oma vaade kogu maailma olemusele. Ja mina ei pea kaugeltki surma, elu ja kuldse tsooniks, mingi traagiline lõpp on üks etapp, mis lõpeb ära ja millele järgnevad uued etapid jälle. Mis kujul, see polegi nii oluline. Ja pole oluline, et näiteks, et mina sellist, et mina seal asu, astun uuesti teadvuses esile, see võib olla täitsa varjatult. See, mida üks iga inimene, kas üks õpetaja ja tööline elu jooksul tajub tohutult palju oma energiat, saadab endast välja oma tööga Õp, kooli õpetajad, oma õpilastesse ja ülikooli professorid, teadlased, igaüks, ka kingsepad demotööga saavutavad midagi ja annavad endast ära. Ja seda haaravat ju kõik teised inimesed, oma etise vaimne energia kandub üle ju juba elu puhul kõigil teistesse inimestesse. Ja lõpuks jääb järele üks tühi kest, materiaalne kest, millel pole ju enam mingisugust tähtsust, kui ta on suutnud ennast tühjaks elada oma energia kõik anda ära juba loodusele, kogu elule. Oma eluloos olete mitmes kohas kirjutanud jumala suure tähega. Mida see teie jaoks tähendab? Jumal on igas inimeses eneses. See on juba öeldakse, et inimene oma olemuses ausalt võib jumalaga suhelda tähendab ilma mitte mingisuguse varjamiseta või avameelsusega. Ja see ongi sisemine diskussioon oma Jumalaga või oma olemusega. See see teeb inimese palju vabamaks, teeb vabamaks ja seetõttu ma ei karda üldse surma. See on loomulik nähtus ja vait. Ma olen teinekord natukene meeleheitel, et mind on lihtsalt mõnes asjas vaja väga. Kas oma sugulastel siin või sõpradele mind on, et ma peaksin siiski veel natukene elab, mul on vaja veel midagi ära teha. Natuke paralleel ära minna, aga muidu? Jah, see kõik on. Ikka inimene ei ole mitte vaiba tsentrum, vaid üks väikene täpikene kogu kosmoses. Mis usku te olete, kas ristiusku? Ma usun Sel pole erilist tähtsust, see on sageli formaalne lapsepõlvest me kõik olime ju ristiusu kõige kirikus. Ei käinud otseselt leeris, ma olen ka käinud ja ma tean peast ka usutunnistust. Olen pähe õppinud leeri ajal, kuid ma usun, see pole asjas nii oluline. Oluline on just see, mis kujuneb elu vältel inimesel tema sisemuses, tema südametunnistus, tema. Mõttemaailmas ja see on hoopis tähtsam ja see on niisugune usk, tekib igal inimesel, muidugi juhtub juht tohutult palju kiriku usuga ka kõik need eetilised probleemid juba kõik 10 käsku, need põhitõed inimeste elus ja kõik need põllud, kiibitööd, kuid selle juures noh, me läheme ka kirikuosas on ju aegade vältel on tehtud väga palju inimkonnale ka halba ning positsioonidega ja muude muudel viisidel linet. Kaugeltki iga inimene ei saa olla kirikuusklik. Kuid sealjuures on oma jumal, on tal ikka olemas. Teie lapsepõlv möödus Vanemuise teatri kõrval. Ja kus minu vanaisa ema isa oli teatri puusevaks tislannestiks ja minu ema oli ka juba omalooliselt oma isa tõttu oli tema ema õde, olid väga suured teatrikülastajad. Ja ka vanas eas veel. Näitlejaks ei tahtnud saada ei kuigi mul olid meie õues, mängisime näitlejatel lastega ja tekib omavahel näitemängusid ka, muidugi. Millal tekkis teil mõte arstiks saada? Siis, kui ma olin lõpetanud keskkooli ja üheaastase Eesti krooni teenistus ära teeninud siis ma otsustasin, et ma hakkan siiski arstiks. Mõjud võimalus oli ka. Ma tahtsin ju füüsikat ja matemaatikat ja paljusid alasid. Aga siiski minul oli väga tähtis suhtlemine inimestega, kes on terve eluaeg olnud väga mitmekesise inimestega. Ma ei mõtlesin mitte sugugi niisugust prominentne või kuulsaid inimesi või ka väga andekaid inimesi, ainult nende hulgas on mul ka väga palju häid sõpru, kuid ka päris lihtsate talumeestega ja ja teinekord töömeistriga on väga huvitav suhelda ja arstil on muidugi, igatahes elus ongi see toimubki. Ja selle tõttu ma olen väga õnnelik, et ma olen terve elu läbi, olen ma saanud suhelda. Nende küll ma olen kõigile varem või hiljem täielikult andeks andnud ja kummaline lugu, aga mitmetest nendest on saanud aastakümneid hiljem isegi mul sõbrad mitte head head sõbrad. Teie oma perekonnas oli ju arsti eeskuju olemas. Teie isa, hilisem professor Felix lepp Ja isa eeskuju muidugi olnud, kuid isa see, mida ma nägin isa tööst lapsepõlvest peale, oli ka need raskused ja mured, mida arsti töö enesega kaasa tõi. Ka see, kuidas ta sageli pidi ohverdama kõik oma muud hobid ja ettevõtmised tihtipeale ikka oma arsti arstitöö tegemiseks. Ja seda muidugi kultiveerimis minus väga veel minu kõige tähtsam õpetaja professor Frans Grant, Toome sisehaiguste kliinikus. Kes alati, kui ma seal töötasin, pühapäeviti hommik oli väike ringkäik haiglas, lepp tuli siia. Tehke sellel haigel määrakesel veresuhkur ja teistel jälle mingisugused muud küllalt keerukad keemilised analüüsid ja siis helistage mulle koju, ma olen õhtu, pole kodus. Muidugi esimene moment oli. Ma tahtsin ju sõpradega minna kohvikusse malet mängima või kuskile tantsupeole ja aga tuli tehase töö ära, võtsin siis käsiraamatu ette ja ma varem ei olnud neid asju teinud. Tegin need analüüsid ära ja siis helistasin professorile, teatasin, kuidas need asjad olid ja tema oli siis rahul. Ja alles aastakümneid hiljem, kui ma taipasin, mis selle asja olemus oli Salzi olemas, oli just see, et et ma harjusin sellega, et kui mul on vaja midagi teha, haiget tehakse, et siis ma suudan loomulikuna, jäta oma muud tegevust tegemata, ilma et ma ei ole pahane, oleks või muret tunneks ja see on mul nüüd sisse harjunudki, näiteks ma õhtul hakkasin, hakkan minema näiteks mõnikord kontserdile just teatrisse, siis tuleb mul ukse peal vastu keegi kõrvalmajast, et need on raske haige, haigestunud ja viska jaoskonnast ei saa kätte ja kas ma tuleks vaatama ja ma mõtlesin, et nad oleks ära läinud, sest nad ei oleks mitte enam kätte saanud. Ja kui ma pärast siis sealt koju tulen, siis mul on hea meel küll on hea, et ta nüüd ometi kätte sai veel. Et ma sain sealt palju nõu anda ja mõnikord isegi selle taga oli ka sai elu, teinekord mõnel inimesel taasta laata, õigel ajal sai arstiabi. Ja see oli nii loomulik, on mul sisseharjunud taluvus oli ka teataval määral minu õpetajate teene. Et mind oli kasvatatud ja ka kodune kasvatus ei saa muidugi isotööd, ma nägin, kuidas ta tuli sageli õhtul koju väsinuna ja varsti pidi jälle minema kedagi haiget vaatama tal perekonnaarst. Perearst. Kas sellise seotuse tõttu arstitööga on teil jäänud midagi elus ka tegemata? Ma julgeks ütelda, et on hea, et midagi tegema ei. Arstina oleks võinud veel rohkem teha, aga mitte see on nii loomulik, et ega ma ei saa ju kõike teha, mis mul ei kunagi, ma mõtlen seda, et ma tahaks olla elukutseline pianist või mida ma oleks võinud ju ka teha, kuid selle peale ma ei mõttelt kunagi. Hobina on alati sageli need musitseerimised ja ka kunsti nautimine ja maalikunstiajaloo õppimine on ju tohutult annavad sageli juba mõnikord rohkem kui ja ei valmista kunagi pettumust, nii nagu mõnikord võib-olla ka mõni professionaalne kunstnik, kes luba ei saavuta siiski väga suurt kõrget taset. Ma olin väga üllatunud, kui ma teie eluloost lugesin, et üheks teie põnevamaks õppeaineks oli analüütiline keemiaülikoolis. No see oli, see oli alguses hea enne philosophicumi mind on ju lapsepõlvest saadik huvitanud, võtavad väga põhjalikum analüüsimine ja just see diferentsiaaldiagnostika tähendab diferentsimine mitmesuguste võimaluste vahel seda, mis on õige koolis. Me, kui igav tund oli, lahendasime pinge all ristsõnamõistatusi, kus on antud ju ka üksikud pidepunktid ja pidime leidma siis sinna need õiged sõnad, õiged mõtted ja samuti see on ju ka haigehaiguste alal visus ka, kui ma kahtlustan ühte haigust, siis ma pean mõtlema kõik teised võimalused läbi, mis võivad sinna sisse ka mahtuda, et ma ei eksiks. Ah teie siis arvate, et see ristsõnamõistatuse lahendamine pole mitte üks ajaraiskamine? Ei ole, tal on veel üks teine hüve, mida ta ütles ta, mul paljud sõbrad on ka ütlenud. Et ristsõnamõistatus, kui ma olen endast väljas mingi suure murega, neid juhtub elus küllalt sageli niisuguseid muresid mitte sageli enda pärast, kutt, just oma lähedaste ja sõprade-tuttavate pärast, kus ma olen, testib peagu, paanikas, siis olnud, kui ma istun, hakkan, lahendab ristsõnamõistatus, siis ma selle juures minu tähelepanu on ju täiesti seotud ja minu mõtlemine, analüüsimine käib nende saade peal ja see on täpselt sama hea, kui ma oleks samaaegselt maganud või võtnud sisse paar tabletti taset, Bahami leeniumi umbes selline toime on selles Kas te kriminaalromaane ei loe nii-ütelda meelte puhkuseks? Ja seda kriminaalromaani ma lugesin alati, kui ma tulin eksamilt. Eksamid tulid pärast eksamit sama päeva öösel ma lugesin sageli hommikuni. Kriminaalromaan ja see oli palju parem puhkus kui vedas, mingi rahutu uni. Aga üldiselt ma väldin juba oma elu teisel poolel, ma ei, ma teadlikult, ma ei loe kriminaalromaan selle tõttu, et mul on kahju seda aega raisata. Nii tühiselt. Ma loen juba midagi paremat telerist üldiselt jälle täpselt samal põhimõttel ma järjest järjest kärpinud mul on, vaatan lehest ära, tõmban paar üksiku tassi alla, mida ma tahan tõepoolest teleris näha, isegi päevauudiseid ma ei taha kellest näha, kuna hommikul ärgates raadio jutlustab ju põhiliselt need ära, kõik teine asi, kui mingit head ja telelavastused on näidendid seal siis muidugi ma vaatan ka vahel. Aga üldiselt ma järjest piir on, piir on piiranud teleri vaatamist, kuna ma mul on kahju jälle sellest ajast, mida ma võin kasutada võib-olla kasulikumalt. Kuhu te aeg praegu pensionipõlves põhiliselt kulub? Mul põhi ikkagi ka osalt mul minu arsti töö on nihkunud nüüd mul haiglast koju, kuna telefon heliseb kogu aeg parasjagu, kui ma köögis panni peal praenamal kartuleid, siis kindlasti telefon heliseb, ma pean paluma. Lubage mul panna kaas kinni või olema parasjagu vannis ja võimet. Triigin oma särkisid või midagi ikka kogu aeg küsitakse minu käest jälle nõus, ma jooksen jälle iialgi ei jäta telefoni juurde minemata, mitte kunagi kavandist mitte, sest ma kunagi ei tea, kui tähtis võib see kõne olla, mis mul tuleb. Kunagi ma ei tea. Kas teil kunagi koduperenaist ei ole abiks olnud koduste tööde juures? Muidugi, kui ma olin paremates majanduslikes oludes, siis ma muidugi mul käis ka Allikes pesi aknad ära, aga viimane kümmekond aastat mul ei ole seda luksust endale lubada, siis ma olen alati kõik aknad kolmandal korrusel üleval. Pesen ise, pesen pesu ja triigin ja kõik, teen ise süüa ja koristan tolmuimejaga ja parandan kõik. Elektririistapuud oskan ma enamasti, kui need varuosasid, on mul sas alla kõik ise ära parandada. Jah, aga nii naiste tööd teha, meister, juht, kõik mind laulatatud koduperenaist ei ole. See ongi nüüd selle ka selle tõttu, et mina elu tsentrumis just, kus ma lõpetasin gümnaasiumi ja ülikooli astusin ja terve see siis sulle see esimene Vene okupatsioon siis need traagilised küüditamise ajal, kui meie isa poolt perekonnast suur osa küüditati, ära Siberisse arreteeriti ja tapeti maha ka need ajad, siis oli see sõjat üle, mis siit üle läksid. Tartus ma olin siin, töötasin Eesti sõjaväelastele saksa sõjaväe juures sõjaväe haiglas, olin arstina mis oli väga pingeline töö, kuid ka minu arstikogemusele tohutu oluline. Sest väga palju, mis ma kõik hiljem kõik on imestunud, kust ma seda olen õppinud, ma, see aeg oli küll väga-väga väärtuslik, samuti muidugi Toomekliinikus professor kandi juures töötades õppisin kahtlematult topelt rohkem kui teised üliõpilased, meil seal selle tõttu miskipärast nad võtsid mind juba oma kollektiivi omaks, nii et nad need assistenti, kelle juures ma seal töötasin, professor ise. Te olete juhendanud nagu te kirjutate oma eluloos viitkümmet, nelja üliõpilast kelle võistlustööd on enamasti pälvinud ka esimese koha ja ma olen kuulnud mõnede nende üliõpilaste käest, et te olete neid siin selle sama vanaaegse kandilise laua taga ka võõrustanud, juhendanud. Ja need üle üliõpilastega töötamine, plaati väga meeldinud alad on alati ka väga tänulikud selle suhtes olnud ja NATO'l alti mulgu sõbra don't jalad. Ma muredest tulevad ikka minult nõu küsima ja ja. Nendega, ma olen palju ette võtnud, mitte ainult need uhab praktilised tööd nendega koostajaid loenguid pidanud ikka pole võtnud vabal ajal ette matkasid osalt ka ülemast ringi tegevusele, aga ka päris omaette sageli praktikumi ahvenal soovin, ta ütles, et oleks minule tulla külla, et ma jutustasin nendele siis jah, mitmesuguseid küsimusi kunstist ja muusikast ja jaga meditsiinist ja oma noorpõlvest, kuidas siis meditsiin ja üliõpilasorganisatsioonid tegutsesid tol ajal selles ma olen ju tegu kogu selle 50 aasta jooksul ikka jutustanud, kuidas minu ajal üliõpilast organiseeritud. Kuidas teil akadeemiline asjas selts oli, kus üliplastosad olulised ja kallid üliõpilasseltsid Eesti üliõpilaste selts, kui huvi minu isa kuulusega, mina ja teised korporatsioonid ja nendest sellest elust oleme kogu aeg informeerinud meie üliõpilasi. Te olete kirjutanud 77 teaduslikku tööd ja 1970. aastal kuulusid ega teie autorite kollektiivi, kellele anti tolleaegne Eesti riiklik preemia Nõukogude Eesti preemia südamekirurgia arendamise eest Eestis mis olid ei osa. See oli põhiline ettevalmistusdiagnostika. Tookord oli just esmajoones südame omandatud klapirikete diagnostika rikked aordiklapirikked, kaasasündinud, juba südameanomaaliad, nende diagnostika ja mina töötasin korduvalt ka, olin täiendustel Moskvas ja mõnikord Leningradis. Kui üks Ast suunab haige südameoperatsioonil, siis ta peab olema täielik ettekujutus ka sellest, mida kirurgid seal teevad. Kuivõrd suur on seal risk, kuidas tulemused ja kõik, see on väga oluline, kas antud haigel on vajalik juba opereerida teda või mitte. Üks praegune väga tuntud Tartu keskmise põlvkonna kardioloog dotsent Mare lind on ütelnud teie kohta nii, et selle keerulise töö, mis praegu teevad ära väga kallid ja ja väga kaugelt toodud aparaadid, sellesama töö tegi aastakümnete jooksul ära Tartus doktor Ülo Lepp südameid puust kuuldetoruga kuulates. Ja kui mitte paremini, siis vähemalt sama hästi, sest eksi diagnoosi oli väga vähe. Seda ütleb ka küllalt suurte kogemustega hingeliiv dotsent hinge liiv, kes oli minu õpilane ja kes on neid haigeid palju kuulanud teadlikult, kuulanud erinevate klapirikete Levalatsioonide kulunud ja jätnud selle mällu, siis võib-olla see võimaldab tõesti. Näiteks ammu loobunud fonokardiogrammi tähendab mikrofoniga südamete, toonide ja kahinat ja üleski ütlemisest, kuna kõrb on palju täpsem. Ka praegu, 76. eluaastal on teil kadestusväärselt hea rüht ja ma kuidagi ei taha uskuda, et olete suure osa oma töömehe east istunud raamatute taga ja, ja küürutanud haigevoodi ääres. Ja see on muidugi väga oluline, kuid ma olen eriti ma nüüd jälle teise elu teise pooleteisest poolest peale olen ma teadlikult. Mis spordialadega te olete veel tegelenud? Ma olen tegelenud lapsepõlvest paljude aladega väga paljudega ja mitte midagi teinud meistersportlase tasemel, võib-olla kõige kõrgemale, ma jõudsin siiski ratsaspordis, kus ma ka Moskvas üleliidulistel võistlustel esinesin ja mitte sugugi halvasti, arvestades oma keskpärast hobust, kuid oma meeskonnale ma tõin sageli hulka plusspunkte ära. Ja lapsepõlvest juba noorkotkana ratsutasin. Koolipõlves õppisin ratsutamist kui kõrgeid takistusi, te olete hobusega ületanud meeter 40, ma usun. Muidu oli veel kõrgemat isolvist vaja, tollal ei olnudki juba algkoolieast peale, kui üldse vähe oli, meil suusatajaid olime me üks väike grupp koolipoissi, kes alati käisime seal, valge mees Veski. Kaldanõlva peal, käisime suusatamas ja ka kassitoome toomemäel. Ja siis Ta saavutaski. Eesti vabrikuaegse lõpuperioodil, suitsetamine meil tohutu populaarsusega, vanad inimesed, õitš, pühapäeviti suuskadel tehti väljasõitusid. Sõideti rongiga L Elvasse, Vapra vapramäele ja suhtlemine oli väga populaarne. Kooli õpilastena käisime isegi. Pühajärvel Otepääl suusatamas ka veeringut väikeste gruppidena. Nii palusime koolist ennast kolmeks päevaks vabaks ja sõitsime ja lubati väidia, sõitsime siis väikse grupine jälle sinna Otepääle tollal sajand Palupera jaamast suuskadel minna, bussid ei käinud ju tennist, ma olen mänginud ka mitte mitte kuigi eriti hästi, aga siiski nii, et mind on pandud ülikooli võistkonda Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõududega võistlema ja ma hea meelega mängisin tennist, aga mitte ma ei saavutanud seal erilist suurt niisugust silmapaistvat edu. Aga tore oli muidugi see mulga puudus väga see võidutahe miski tennise tennises. Mõnikord harva, kui mind vihastati, siis ma võtsin ennast kokku ja tahtsin võita, muidu ma tahtsi ilusti lüüa lihtsalt ja efektselt. Minu keskmises elus on matamised on tohutult olulised suveti. Nimelt kõigepealt ja jalgrattamatkad, jalgsimatkad Lõuna-Eestis tõlkidega ja Saaremaal ka Vilsandil oleme käinud ja, kuid nüüd eriti põnevad, toredad olnud süstamatkad. Väikestelt kärestikulistes jõgedel, alates meie Võhandust ja Pärnu jõgi, konnas Halliste jõgi ja kuni Navesti kuni Pärnuni välja. Ja sealt Sindi ja põnevat kärestikud siin-seal siis need õhtused laagrid, laagri tule ääres istumine, väikse seltskonnaga meil tavaliselt ikka oleks kolm, neli süstlad kahe mehe telkides, ööbimine värske õhu käes vaikuses hommikul ärgates sageli hoid telkide ümber uudishimulikud metsloomad, metskitsed ja mõni põder ja muid loomasid ka, nägime seal. Ja olen ka mägimatkasid teinud. Paari kuu vältel olin ma seal kaukaasia mägedes Elbrus otsa, ma lähen ronin üles viimasel otsa koos saksa alpinistidega, sinna ei ole ju keeruline minna, see kõrgus on seal ainult, aga see, see minek ei ole nii ohtlik. Tore on seista mäe tipus ja vaadata alla kujuga sinust madalamal veel mõni lumine tipp. Minu elus on üks väga oluline. Suhtlemine toimunud noores põlves oli see eesti seltsi liikmena eesti seltsi raamides. Kui nüüd see vene okupatsioon katkestas selle võimaluse ja nüüd tekkis meil ülikooli õppejõudude gruppi kes lähtusid Uno saba võimlemistrupist moodustasid väikse grupi. Ja Me ostsime omal küllalt väga odav raha eest Kääriku lähedal umbes kolm kilomeetrit metsa sees mäenõlval musta metsa, eks koha see oli vist metsavahi koht, pole varem ja ehitasime ise ümbasin oma kätega juurde. Ühe tiiva nimetame seda kapiitlisaaliks koos kaminaga ja samuti ise kaevasime kaevu, lasime rakett sisse, sauna, ehitasime ise. Ja nii oleme seal koos käinud, eriti talvel suusatamas, ka kahepäevaseid matkasid, teinud suurelt munamäelt väiksel munamäel ja palju igasuguseid algem salt mustametsale ja ja neid igal talvel on olnud neid paaripäevaseid Suusamatkasid ja suusapäevasid ja seal on kokku tulnud mehe tahet omaette ka perekondadega abikaasadega. Magamisvõimalus oli meil palju seal, et need seal veedetud. Õhtut saunas käidud ja siis kamina ääres istutud, jutul vestled ja sellest on, seal on terve rida väga nimekaid professoreid meil on, seal on seal musta metslase liikmed näiteks matemaatikute Ülo Lumiste ja Ülo Lepik ja siis keelemehed. Vääri ja siis inglise keelemehed Gustav, Liivia, Heino liiv ja nii edasi, arstidest ja arstidest Nils Sagris, kes on väga erudeeritud mees kultuurilooliselt ja samuti närvikliinikust tikk ja matmägi Need, ja neid on seal paljudelt aladelt Piirimäe ja Piirimees ja kuigi meil on taas Uppsala audoktor ja kes on ju ajaloolane ja just tema hobialal see rootsi-i kestis kuldne Rootsi aeg ja, ja väga humoorikas ka meie temalise, meie kroonikakirjutaja seal ja iga aasta siis aasta kohta aastakoosolekul seda kandis elama naasta saab märkmed ette meile ja iga kord ja seal oli ka teisi veel ajaloolasi ja, ja, ja neid on umbes 20 meest. Kui ma järgmine päev koju läksin, siis ma tundsin alati nii nagu vanasti ka ju Eestist koju minnes, kui ma olin väga huvitavate inimestega seal vestelt ja tundsime ikka ennast jälle ühe astme võrra rikkamana põnevat, huvitavat elukogemust, mis oli juba inimeste poolt tarkade inimeste poolt analüüsitud ja mitte kumaliks raamatutest neid asju otseselt ma oleks jäänud ikka kahe vahele vastandlikud seisukohtadega ja sellest tõde välja leida ja nendest vestlustest neid rikastasid iga kord, seda me kõik tajusime, et me oleme iga kord seal. Kui me jälle koju läheme, sealt suusatamast, mitte ainult füüsiliselt puhanud ja vaim erksamaks muutunud, vaid ka rikkamaks saanud, kes oli kuskil mõni välismaa reisu teinud tol ajal varem oli ju neid võimalusel ka vähem, siis ta alati jutustas sellest elust seal ja tihti ballolited. Diapositiivid, mis tehtud olid, värvid olid kaasas, vaatasime neid seal ja need, need, see minu elus, see mustametsa, Musta metslaste tegevus oli tõepoolest väga oluline osa mida ei midagi muud isandat asendada tol ajal nüüd viimasel ajal, kui ma olin sellest jälle oma tervise tõttu ja ei taha enam sporditraumasid saada suusatamisel, siis olen ma nüüd jälle uuesti eesti hõlbast seltsis. Ma olen ka praegu meie vilistlaskogu, see on ju ka praktiliselt ülemaailmne organisatsioon juba meil kuna palju on ka välisliikmeid ja olen selle vilistlaskogu esimees ju ja Maltan sellest tegevusest raju päris aktiivselt seal osa, hiljuti oligi meil suvipäev Peipsi ääres seal Rannapungerja Kauksi lähedal. Kas te kunagi olete mediteerinud, see on praegu moes. Ei ole. Ei, ma ei tea, maid oligi mõistestuda, mediteerivad muidugi kahtlematult oma mõtetes ma arutlen paljusid asju külge, ega inimene ja võtan vanemas põlves palju rohkem, annan oma laulu. Seepärast mul on võimalik, alati sulgevad see, ma ütleksin, pilgud, kõnelemine jumalaga. Ma võin ausalt kõik oma tehtud vead analüüsida ja, ja kas ja kui ma leian, et tõesti on, see on, oleme midagi ebaõiglus teinud kellelegi natukene ülekohut, isegi võla millegiga või kedagi oma mõtete said kas hukka mõistnud, mitte, et ma oleks kellelegi ütelnud midagi oma mõtetega olen kedagi hukka mõistnud ja nüüd ma leian. Ma olin talle ülekohut teinud, siis ma alati oma mõtetes palun temalt andestust. Et antaks mulle andeks. Et ma temast oli, nii, ma ütlen, et ma olen täiesti teisel arvamusel vaatamata, et tal ei ole seda isegi ütlenud. Ja see on see niisugune sisemine ausus, mis sageli vanaduses vanainimesega järjest enam areneb. Siis ja selle tõttu need vanad inimesed muutuvad ka järjest parimateks, nad on head teiste vastu. Nad ei mõista hukka teisi nii kergesti ja nad on. Ültse peod püüavad olla kõige vastu abi valminud ja suhtute paremini. Aidata kiik kas tuleb kunagi aeg, mil maailmas ei ole enam sõdu ja vägivalda ja ülekohut ja ei ole haigusi ja kurjust? Või on see ainult ilus unistus? Mina mul on see, kui ma vaatan nii maailmas ringi väga kuulsaid mehi ja teadlasi ja kunstnikke need vanas ikka jõudes on täpselt sama, kõik rõhutavad seda, et nad seda, et headuse osa ja netti ja mina olen ka kindel, et tänapäeval on tõeliselt sisemiselt ausaid ja häid inimesi, on palju rohkem kui neid ja teid tekib järjest rohkem juurde. Aga muidugi nende kõrval on ka neid. Neid röövlid ja, ja väga kurje halbu inimesi neid on ka, muidugi on väga palju see kurjuse headus muidugi võitlevad ja kes peale jääb? Raske ütelda, ma usun siiski, et ikkagi tuleb tulevikus. Headus võidab. Millal teie kokkupuuted muusikaga algasid, kas te hakkasite mõnda pilli õppima juba väikese poisina? Minul umbes kuueaastasena hakkasin ma ise proovima klaveril, kuna ema mängis veidi klaverit, mitte küll kuigi kaugele jõudnud, kuid minu isa noorem õde õppis ja lõpetas Tartu kõrgemas muusikakoolis klaverit. Ja tema väga sageli. Meil käies mängis meil klaverit ja ma olin juba üsna seitsmeaastased lapsed juba käisin kontsertidel ka koos emaga. Ja Ma muidugi klaver mind haaras võib-olla selle tõttu kõige rohkem, kuna minu kuulmises oli tohutult oluline helide harmoonia tähendab need kooskõlad ja klaveril, otsisin igasuguseid huvitavaid kooskõlasid Harman tulidele, Minoorset võima, suursed ja isegi dissoneerivad ja, ja see mulle meeldis ja selle tõttu ka klaver oli minu pill, kuna näiteks viiulit ma vahepeal isa soovil ka üks, neli aastat hakkasin õppima, kuid viiul ei olnud minu jaoks, kuna viiuli sol põhiline meloodia ja harmoonia osa on hoopis tagasihoidlik. Teil on nii põhjalik ja nii mitmekülgne muusikaline eruditsiooni, kui kaugele ta oma muusikaõpingutes jõudsite. Kas te saite süstemaatilist koolitust, kusagilt süstemaatilist koolitust? Ma sain umbes 16 aastat. Niikaua kui minu õpetaja Adeele prosse, kes oli meil Tartus muusikakooli tunnustatud klaveripedagoog. Tema juures ma õppisin küll, ma ei olnud muusikakoolis era. Kui ta Saksamaale kolis, oli sunnitud kolima oma tütardega. See oli sel ajal, kui Saksamaal ümber asusid sakslased. Sinnamaani ma pidevalt käisin planetunnise, mängisin talle ette ja ta mind enda juurest ära ei kaotanud selle aja jooksul ja ma muidugi olin tohutult tänulik temale. Tema oli minu põhiline klaveri õpetaja. Hiljem ma omal käel muidugi, mul oli ju palju väga suus litter tuur juba läbi töötatud ja ja kontserdikuulamiskogemused, nii et aitas minu muusikaharidusele palju juuste ka teised muidugi pildid, mitte ainult klaver, kaugeltki sümfooni kontserte ma väga armastasin. Ansambli kontsert, lauljaid kõik. Kui palju jätsite ja hilisemad arstiteaduse õpingud ja hilisem väga pingeline arsti tööaega oma muusikalisteks harrastusteks. Kahtlematult see võimalus oli, on, oli hea, kuna mul kodus on klaver, hea Pesdenud tippklaver ja igat vaba veerand tundi, mis jäi teinekord programmis täitmata, neid kasutasin istudes klaveri taha ja mängides. Ja mul on repertuaar, oli juba siis nii suur läbi mängitud, et isegi seda hoides enam-vähem mängu kõlbulisena, oli mul tegemist muidugi palju. Kas teie, Ülo Lepp, olete kunagi mõnel kontserdil üles astunud? Pain ainult koolipõlves, koolipõlves kontserditel koolipidudel ja. Kas teie muusika tundmine on aidanud mingil viisil ka teie patsientidega kontakti saada? Kahtlematult võib-olla ka seda, mida patsiendid ise ei pane tähele nimelt eriti kuulatedest südame kuulatedes harva ma olen kuulnud oma kolleegidelt, kes ütlevad toonide kohta et esimene toon on normaalselt madalama heliga pikema kestusega, teine toon on kõrgema heliga ja lühema kestusega ja, ja nende ta ämbrite vahel vahet teha. Seda paljud minu kolleegid nagu ei suudagi või tunne seda vajadust, kuid minule torkab see kohe kõrva. Ja erinevused nüüd haiged del südametel, kus esimene toon võib muutuda paukuvaks ja lühemaks ja teine toon kopsu, Arteril tugevneb ja lüheneb ja, ja ka need kahinat pidamissüdamel võime kuulata tämbri eri diferentsimine. Seda ma olen nähtavasti väga omandanud, mitte ainult oma ütlevad otsusele võit nähtavasti ka oma kuulmise elundi vastuvõtlikkuse tõttu. Ma mäletan teie praktikumidest arstiteaduskonnas, kuidas te laulsite südamed hoone? No seda ma olen teinud, maga nüüd laulan etem madalamat toonia kõlgematoonia pikema kestusega lühema kestusega ja jaga kahinat ja ma püüan seda muidugi järele aimata. Mõnihust. Kas teie, doktor, Ülo lõpu olete kunagi ka muusikateraapiaga tegelenud, kas te olete kunagi patsientidele soovitanud sellist muusikat mis võiks neid ravida? Ei, ma ei ole, seda. Soovitan, kuigi see on väga individuaalne. Minul on, kui ma olen haige või mures, ma ei taha üldse kuulata muusikat kust absoluutset vaikust. Ja kui ma olin õnnelik, rõõmus ja tulin, siis ma tahaks tohutult kuulata muusikat, tahaks ise klaverit mängida, tahaks improviseerida. Nagu mul mure on, siis ma tahan vaikust. Tänapäeval on võimalik kasutada väga informatiivset aparaat, näiteks teha ultraheliuuringuid, mis võimaldavad lausa näha sapikive, lausa näha neerukive, näha südameseinte liikumist, näha klappide liikumist ja defekte. Ja arstidel ei ole õieti vajadustki seda kõike oma kõrva järgi hinnata ja neil puudub tänapäeval ka selline kogemus, nagu, nagu teie põlvkonna tohtritel. Ma sellele vaidleks küll päris otsustavalt vastu. Tänapäeval need abimeetodid on küll väga informatiivsed ja neid saab kasutada, kuid nendega juhtub ka üsna sageli eksimusi, täiesti olulisi eksimusi. Neid me oleme kohanud ka, et, et ja kui me jätame ikka haiget ka juttu stamise tegemata, ei tea tema vanematest haigustest midagi, ei oska seostada neid, see on tohutult oluline. Tänapäeval ongi see igal pool maailmas, mitte veel ka Saksamaal ja igal pool mujal on sellele pöördeks nagu tähelevatega nihkunud. Väga palju diagnostiline täpsus ja diferentsiaaldiagnoos. Pinnalt sageli ämmale tehakse olulisi vigu selle tõttu, et ja on jäetud haige inimene, temaga rääkimata. Ja ka sageli ainult hinnatakse neid aparatuuri poolt saadud näitusid. Ma tihtipeale avastan need eksimused just selle tõttu, et ma ei saanud kuulamisega seda üldse. Olla nõus selle leiuga ja kui hakata täpsemini uurimas, selgubki, et sealt on eksitud, on nende teiste uurimistega täpselt sama, mis röntgen ikkagi alguses oli kaku, röntgen tuligi. No see näitab inimese häviga pimedas ruumis, kõik saame läbi naha näha, inimesed, kõik on näha, aga läbi näha, need on ju hästi kopsusid, parim saab näha süda taga. Röntgenläbivalgustus, seal seondunud net, ähmased varjud, mis veel liiguvad ka teete, nendes orienteeruda, peab väga suur kogemust, väga suurt kogemust ja seal igal poleksidega. Et ainult selle peale jääda. Ta diagnoositakse, arst istub kuskil kodus oma kabinetis ja haigestub ja muud kvat tulevad tema juurde, need. Need, need uuringute andmetel on veel liiga ühekülgsed ja ja pealiskaudselt, et täpsemini hinnata haigete seisunditega diagnoos õiget diagnoosi.