Üks naine tuli mägedest alla. Käes oli tal pajuvitstest punutud ümmargune korv, mille sees oli väike mürkmadu Corveli ümmarguse kaanega kaetud ja ta kandis seda sangapidi, mis oli samuti paju vitsast. Ta sammus sinakashallis vine aegamisi mäenõlvakud mööda alla ja keegi ei teadnud, et ta läheneb. Kui ta lauskmaale jõudis, oli tempel otse tema ees ehk üsna kaugel ja tantsis selle poole edasi. Tobias nägi teda tulemas ja pani seda väga imeks, sest ta märkas ju kohe, et see on naine. Tema imestus ei vähenenud, kui naine köhmis nende juurde sammaste vahele ja istus endastmõistetavalt moel nende lõkke juurde, just nagu olnuks ta oodatud. Ta vaatas leekidesse, mis vastu templimüüri, nii palju, kui sellest järel oli üles väänlasid. See ei ole mingi ohvri, tuli, ütles ta. Aga rondid lõkkes pärinevad poolt, mis oli püha. Ma näen, et need on tema puujuured ja et nad põlevad vastumeelselt. Tema hääl oli jäme, aga ometi naise, mitte mehe hääl. Miks te siin elate? See ei ole ju inimeste jaoks määratud maja. Ja ise on ta selle ju ammu maha jätnud. Me tulime siia merelt, ütles tobias ja mitte vabatahtlikult. Me olime teel hoopis teisele maale. Naine noogutas, nagu oleks ta seda teadnud. Kas sina oledki palverändur ja vastas tobias võima vähemalt olin kord. Naine noogutas jälle pead, tundus nagu oleks ta kõike teadnud. Ja kes see pime inimene on? Tema ju ometi pühale maale teel ei olnud. Ei saanud vist küll olla? Ei vastast, Giovanni ise talle. Ehkki tema hääl oli nõrk, ütles ta seda kindlalt peaaegu käredalt. Tema jõud oli niivõrd väikseks jäänud, et tundus nagu ei elaks enam kuigi kaua. Aga kui oli vaja säärasele küsimusele vastata, tungis kogu tema kangekaelsus esile. Ma ei olnud üldse mitte kusagile teel, lisas ta. Ma tean seda. Aga siis lasti sind igatahes siin maale. Ja sa jäid elama templisse. Ehkki niisugusesse, mis on ammu kokku varisenud. Su saatus näib sind taga kiusavate saatus. Malaman kusagil pimeduses kõrki asemel kas mõnes templis või mitte. Ja see on mulle täiesti ükspuha, minu jaoks ei ole templeid olemas. Minu jaoks ka mitte. Ma olen näinud liiga paljusid kokku varisemas ja tean, et kõik varisevad lõpuks kokku ja siis mis saab siis? See ei puutu minusse. Minusse ka mitte. Meie kahekesi saame omavahel juttu ajada. Mul on harva võimalik seda kellelegi kohta öelda, kellega ma mõtteid vahetan. Me mõistame teineteist. Sa oled nii mõndagi läbi näinud, nagu minagi olen pidanud tegema tihti ilma rõõmuta. Inimestel on nii palju lootusi. Milleks neid vaja on. Kas nad oleksid tõesti õnnelikumad, kui need täide läheksid? Arvad, et oleksid? Ei, ma ei ole seda kunagi arvanud. Mitte kunagi. Giovanni ei vastanud. Tundus, et naise kõneviis pani teda pisut imestama ja ta ei näinud ju tema nägu ega teadnud üldse, kes ta on. Sa ei ole ometi alati seesama olnud, kes nüüd, jätkas naine. No ja väga võimalik, ma olen kaua elanud. Seda sa ilmselt oled. Sa näed natuke väsinud välja, nagu oleks sul nüüd, vajab puhata. Väsinud ma ei ole, aga ükskord peab ju kõik lõppema, kui sa seda mõtled. Kes õieti oled ja miks sa tulid. Ma tulin sind vabastama, vabastama, milles siis? Väikese punutud korviga naine istus viivu vaikides. Siis sirutas ta käe välja ja võttis vanakese rinnal hallide karvade seas rippuva medaljoni pihku. Mis see on, mida sa rinnal kannad, ütles ta. Medaljon. Iowani ajas ennast püstak üle otsekui selleks, et samuti vaadata või teise ettevõtmiste järele valvata. Naine tegi medaljoni lahti. Kas sa tead, et see on tühi ja. Ja ometi kannad sa seda oma rinnal ainas siin oma rinnal, eks ole imelik. Miks sa seda teed? Ma ei oska selle peale vastata, ma ei tea, seda. Ei tea. Ei sa ilmutaksid palju, kui sa oskaksid mulle seda öelda. Aga miks ma peaksin seda tegema? Ta vajutas medaljoni jälle kinni, kostis kerge nõrk nõksatus. Aga selle asemel, et seda siis hallide karvade sekka tagasi panna, võttis ta medaljoni temalt ettevaatlikult ära. Tõmbas peenikesed ketid tal üle pea. Milleks seda vaja on, pomises ta seda tehes tasakesi, otsekui enda ette. Ja ta oli surnud. Naine silitas peoga põgusalt tema laupa. Puhka nüüd rahus, sosistas ta. Ja Giovanni nägu näis tüüne, nagu oleks ta teataval Lebu leidnud. Tobias tõusis ärritatult püsti ja tuli nende juurde, mis sa tegid, sa tapsid. Aga kui ta vanakese nägu nägi, jäi ta vait, seisis seal sõnatult. Ta mõistis, et midagi oli teoks saanud. Midagi, mis pidi vist küll sündima. Naise teos, mis oli ise äralikult kortsuline ja värvitu, lebas medaljon oma peenikeseks kulunud keti otsas. Naine vaatas seda ja siis tobiaseotsa, kes seisis tema kõrval. Mida me sellega teeme, ütles ta. Keegi peaks selle vist küll üle võtma, eks ole. Tobias ei kostnud midagi. Tahad sa seda kanda? Ka nüüd? Ei lausunud tobias sõnagi. Aga kui naine medaljoni tema poole sirutas, põlvitas ta maha ja laskis naisel selle endale kaela panna. Sama päeva õhtu eel avastati, et lapsonnison surnud. Avastuse tegi isa, kui ta koju tuli ja tema teatas sellest karjastele. Kummalisel kombel tegi ta seda päris rahulikult ja oma kurbust õieti näitamata, nagu neile näis, tundus peaaegu nagu oleks ta selleks ette valmis olnud, nagu oleks ta seda oodanud. Ehkki see ju nii ei saanud olla seda rohkem ärevil olid karjased, nende mure, jahmatus oli nii suur, et nad suutsid ennast hädavaevu valitseda ehkki just enesevalitsus oli see, mis neid peamiselt iseloomustas. Nad heitsid isale ette, et ta ei olnud lapse järele küllaltki vaadanud või ehk tema eest mitte nõnda hoolitsenud, nagu ta oleks pidanud. Oli läinud just nii, nagu nad olid kartnud ja ette ütelnud. Aga mis neist etteheidetest õigupoolest kasu oli ja nad ei teadnud ju tegelikult, mil viisil ta hooletu oli olnud ja kas ta seda tõesti oli olnud. Sest nad ei mõistnud üldse, kuidas lood lapse surmakoolilt. Ta ei olnud kuidagi haige olnud ja väikeselt kehalt ei paistnud midagi, mis oleks võinud mõningat selgust tuua, mis sellega oli juhtunud, mitte mingit tunnust, et selle kallal oleks vägivalda tarvitatud või nii mitte midagi peale pisikese märgi vasakul pool rinnal. Nii pisikese, et see ei saanud midagi tähendada. Oli täiesti arusaamatu, miks laps oli surnud. Ainuke, mida nad oleksid võinud isale ette heita, oli see, et ta ei tundunud nõnda kurvastavad, nagu oleks oodanud, et ta leppis allaheitlikult ja vaikselt sellega, mis oli juhtunud. Aga see oli midagi nii veidrat, et nad ei tahtnud seda puudutada. Selles peitus mingi müsteerium. Tema suhe lapsega ja seega ka tema surmaga oli ju hoopis teistsugune kui neil. Ta ei olnud kõrvaline nagu nemad. Too oli otsekui kuidagi asjasse pühendatud. Kadobiast tuli surnud last vaatama, temagi ei suutnud mingit poisi surma põhjust avastada. Aga kui nad näitasid talle seda pisikest märki otse vasaku rinnanibu all, jahmus ja hämmeldust on niivõrd, et ei suutnud seda peaaegu varjatagi. See, et ta seda varjama pidi, suurendas veelgi tema hämmeldust. Sest ta nägi, mida ükski teine ei olnud saanud näha ega ammugi mõista. Tühine süütu märk oli päris väike maohammustus. Ja ta mitte ainult ei näinud, vaid ka mõistis seda, mida ta nägi. Kuid tema ja naine mägedest olid üksiktemplis lõkke ääres edasi istunud, oli naine kaua aega midagi ütlemata lihtsalt leekidesse vaadanud. Aga siis oli ta päris ootamatult midagi ütelnud, mis olid Tobiast väga üllatanud. Mis laps see niisugune on, keda karjased kummardavad? Nii oli ta pilku tõstmata ja üldise Tobiase poole pöördumata ütelnud. Lähemalt järele mõeldes ei leidnud tobias selles õieti mitte midagi imelikku, et ta teadis ka seda, miks ta ei oleks pidanud teadma. Ja kuigi tema küsimus ei olnud seega vist küll mingi küsimus, oli ta vastanud, et laps elab mäe jalamil väikeses onnis, üks meest tulnud mägedest alla, too maimuke süles, sest tolle ema oli surnud ja isa kuulnud häält, mis ütelnud, et ta peab nõnda talitama. Ja ema olnud kõige õnnelikum naiste seas. Aga surema hakates palunud ta lapse oma rinna otsa panna, et see surma oma ema juures tundma õpiks. Nii oligi ta midagi mõtlemata vastanud. Ja tegelikult teadis naine seda ju isegi niisama hästi, isegi nõnda, nagu ta teadis kõike muudki. Ta noogutas kinnitavalt ja küsinud siis enam midagi. Aga Tobiase imestust selle üle, kes ta võiks küll olla, oli pärast seda veel suuremaks läinud. Tema otsese küsimuse peale ei kostnud naine loomulikult midagi ei teinud kuulmagi, mis ta oli ütelnud. Ja kui ta küsis, kas naine tuli mägedest noogutas jaatavalt pead. Muud ei saanud ta midagi teada. Nad istusid kahekesi vaikides lõkke ääres ja naine vaatas kogu aeg tulle. Tundus, nagu oleksid leegid teda kütkestanud, sest nood tõusid nende puude juurtest, mis olid kord pühad olnud. Nende kõrvalt kõrki asemel lamas surnu, kes oli kord pime olnud ja puhkas igavest und. Selle kõige esimest järku. Naine oli oma korvi kõvaks tallatud maa peale käest ära pannud. Vahetevahel kostis sellest kerget kahinat ja Tobias tundis huvi, mis seal küll võiks olla, millesse võiks tulla. Aga naise käest küsimine oleks asjatu olnud, seda ta ju teadis. Selle asemel kergitas teise, et katsuda tema saladust osaliselt päevavalgele tuua ettevaatlikult korvi ümmargust kaant, sel ajal, kui naine äraolevalt tulle vahtis. Ja nägi siis, et korvis oli väike madu. Päris väike madu, kes vaatas teda oma teravate silmadega kaheharuline keel suust väljas. Naine ei märganud midagi või ei hoolinud sellest ja Tobias panikaane jälle nii hääletult kinni, et ta ei saanud seda mingil juhul kuulda. See on väga mürgine, ütles ta Tobiase üllatuseks ümber pöördumata. Aga sinu saatusega ei ole tal midagi tegemist. See on liiga tühine. Nii nagu kõiki inimsaatused. Nad istusid veel veidi aega tule ääres. Siis tõusis naine püsti. Ta võttis väikese pajuvitstest korvi sangapidi käevangu ning lahkus Tobiase surnu juurest. Kas sa lähed tagasi mägedesse, küsis Tobias. Kui naine sammaste vahelt välja köhid, siis jah. Ja ta kuulis tema Sammed templi ees kuivade karu hakate sees ja nägi teda üle üksildase lagendikku üha kaugemale mägede poole minemas. Kas ta on lapse surmas süüdi või kaassüüdlane? Naine oleks väikese onni nagunii kätte leidmata muidugi teadis, kus asub, ta teadis kõik. Kas tema tobias on ikkagi süüdlane, kaassüüdlane ja mis lapse niisugune oli? Mitte nii tühisega nagu inimsaatus, oli naine ütelnud. Kes ta oli, see naine, kes röövis inimestelt väikese mürkmao läbi nende lootuse, nende ainukese lootuse ja kes tegi seda ilma igasuguse rõõmuta. Giovanni sai endale hauatempli ette sinna, kus kord kindlasti selle sissekäik oli olnud. Korraks oli tobias endalt küsinud, kas ta peaks kalmule risti panema. Aga kohe seejärel oli ta taibanud, kui väär, kui ülekohtune see oleks olnud. Ja keegi siin ei oleks mõistnud selle risti, selle märgi mõtet, mis tähistas midagi, mida nad üldse ei tundnud ja mida oleks väga raske olnud neile seletada. Tobiase istus tihti mõttesse vajunult haua äärel. Ta mõtles temale, kes puhkas seal all sellele, kui hästi talle sobis puhata ses mullas, mis oli kord püha olnud. Ja nüüd enam ei olnud. Temale, kes olid tõotanud kõike, milles seda kord oli uskunud ja kes otsatule ääretult merel nii kangekaelselt olid kuulutanud, et ta ei ole absoluutselt mitte kusagile teel. Nüüd, kui ta ikkagi teatava eesmärgi saavutanud ja sulas sellega ühte selle maaga, mis ei mäletanud enam midagi ja võttis ta suure unustuse rüppe mis oligi vist inimese lõplik kodu. Või ei olnud. Nõnda mõtles ta, istudes kokku varisenud templi ees haua ääres tühi medaljon kaelas, see, mida keegi pidi kandma ja mille ta seal all puhkama vana pimeda inimese järelt üle oli võtnud. See, kes on kord palverändur olnud peab alati valmis olema jälle teele, asume jälle oma rännakut alustama? Ei tasu ütelda, ma ei ole seda enam. Ma ei ole enam kellelegi palverändur. Sa oled seda kord olnud, eks ole. Nüüd ootab sind jälle palverännak, asu teele, asud teele. Tobias seisis seal oma templi juures, mis ei olnud üldse tema tempel ja vaatas üles mägede sinises, vines salapäraste mägede poole nende poole, kust laps pidi olema tulnud ja kust maonaine oli alla astunud karjastelt nende lood. Mao naine, imelik, ta ei suutnud tema nägu meenutada, ta mäletas teda väga elavalt, mitte keegi, keda ta oli kohanud, ei olnud talle nii mällu sööbinud aga tema nägu ei mäletanud. Tundus, nagu ei oleks ta seda kunagi näinud. Ja nagu ei oleks tal nägu olnudki. Ja naine vahtis ju ka kogu aeg tulle, istus alati näoga tule poole. Mis laps see niisugune on, keda karjased kummardavad. Ja siis oli ta seda talle ütelnud. Süüdlane, kaassüüdlane. Kas ta on ka selles süüdi? Mis süüdistused need on, mis talle kallale kipuvad. Ja mälestused, mälestused kaugest minevikust, verised mälestused, asu teele, asud teele, laps, laps, kes oma ema juures surmad tundma õppis. Mis kohutavad mälestused need on, mis temas ellu ärkavad. Asu teele, asu teele, palverändur asud teele, et oma kuritegu lunastada, et lepitust leida. Et oma hinges rahu saada. Nurjatu inimene asud teele. Oli hommik, kui ta mäkke üles hakkas minema, aga seal oli kõik ebamäärases vines, sinakashalli vines ja tundus, nagu oleks olnud õhtu. Kas siin oli alati õhtu? Ta ei teadnud, ei teadnud midagi sellest mäest, nendest mõistatuslikest kõrgenditest, mis olid nüüd, kus ta nende vahel viibis, niisama mõistatuslikud ja looritatud kui siis, kui ta neid eemalt nägi. Kas ta peab üles selle vine sisserändavaid saada selgust, et saada selgust iseenda ja oma saatuse kohta oma lõpliku saatuse kohta? Inimsaatuse kohta? Ta järgis midagi, mis võib-olla oli rada võib-olla mitte kõik siin oli nii ebatõeline ka rada, mida mööda käidi. Mida mööda vaikuses siin valitsevast täielikus vaikuses ja hääletuses mäkke üles mindi. Tuult ei olnud märgata mitte pisemadki Winu. Ja see tundus talle kummaline kesta tuli Altkarjaste maalt. Kas siin ei olnudki tuult ega sahinat rohus või puuladvas? Ei, siin ei olnud mitte ühtegi puud, mitte ühtegi rohukõrt ega tuult, mis oleks neist sahisenud? Mitte midagi. Siin ei olnud mitte midagi. Tundus, et ka aega ei olnud olemas, sest miski ei muutunud, ei saabunud iial päeva ega iial ööd. Tundus, et on aina õhtu pool hämarik udune, videvik, alaline. Kuna mingit muutumist ei olnud olemas, ei teadnud ta üldse, kui kaua ta oli rännanud. Ta ei heitnud iial puhkama, ei tundnud, et tal oleks seda tarvis olnud. Nii palju, kui ta märkas, ei olnud mäest ülesminek mingi pingutusega seotud. Ta ei väsinud, ei väsinud üldse. Aga miks lõi tema süda siis nii kõvasti? Miks kuulis ta kogu aeg selle klopivaid lööke? Ta surus käe vastu südant vastu rinda, vastu medaljoni, mis seal oma keti otsas rippus. Kas see tegigi tema südameni rahutuks? Tühi medaljon peenikeseks kulunud keti otsas milleks seda tarvis oli. Aga kui see temalt ära võeti, ei suutnud ta enam elada. Ülespoole ülespoole sammus ta ülespoole selle mäe, selle õhtumat tühjuses. Lõpuks ei paistnud enam rada. Kindlasti ei olnud seda enam olemas. Võib-olla ei olnud seda kunagi olemas. Aga ta vantsis ikkagi edasi õhevil üha rohkem õhemil. Mis see oli, mis teda niiviisi õhemile ajas? See pidi olema midagi, mis teda ootas, mis teda seal üleval vahest ootas. Ja ta muudkui Vanssis üles sellele vastu südameke loppides. Otse enda ees kõrgemal kolme tühja ristitu kallid taeva taustal esile kerkimas taeva mida ta ei olnud enne näinud või millele ta ei olnud mõelnud, mille olemasolu ta ei olnud tähele pannud. Ja nüüd kerkis küngas kolme tühja ristiga selle taustal esile. Ja see oli hall nagu tuhkhallide räbaldunud pilvedega ärevil tusameelne, aga täiesti tardunud, täiesti liikumatu, surnud, surnud taevas taevas tulvil püsitud närvilist rahutust, aga surnud. Selle taustal kõrgusid kolm künkale püstitatud risti. Ja need olid tühjad. Ta jäi seisma ja vaatas kuumavates silmadega üles nende poole suubaokil. Siis vantsista jälle edasi, lähenes neile aga aeglasemalt taas seisma, peatus ja vaatas jälle sinna üles. Miks neid oli kolm? Miks mitte ainult üks? Kelle oma keskmine oli, see oli ju teada seda teadusi iga inimene, aga teised, kaks, mis need siia puutusid, mis neil sellega tegemist oli, mis kordeli sündinud kurjategijat, kaks tavalist kurjategijat, kaks mõrtsukad. Miks ta nendega koos rippus? Miks ta ei rippunud koos kahe korraliku inimesega süütuga, nagu ta isegi või üksi päris üksi? Ei, seda ta ka ei teinud vaid kahe talle täiesti tundmatu röövliseltsis. Miks nii? Miks see nii oli? Ta läks veel lähemale, jäi uuesti seisma, vaatas riste, aga mitte keskmist. Kurjategija kurjategija oli ju temagi mõrtsukas, mõrtsukas oli temagi palverändur ja kurjategija palverändur inimkonna röövlilaevaga teel pühale maale. Igasugu kelmid ja jätised pardal ja tema oli olnud üks neist. Nii oli asi niisu, kuna oli olnud tema elu algusest lõpuni. Kolm risti mitte üks, kolm risti, mis kerkisid vastu elutud taevast esile, muutumatult igavesti vastu taevast, mis surnud nagu tuhk. Nii oli asi. Ja nõnda pidi alatiseks jääma. Nii kaua, kui inimene oli olemas. Kolm risti. Ta läks sinna üles, jäi keskmise ette seisma. See on teema, süütu oma. See ei ole minu jaoks. Ma ei julge seda oma verise käega puudutada, seda mitte. Aga see ütles ta läks ühe juurde kahest teisest ja võttis selle ümbert kinni. See on kurjategija, riströövleid, rist, minurrist. Seda ma julgen katsuda, sest see ei ole puhas, mitte puhtam kui mina ise, kui mu käsi ja kui selle küljes on verd, siis on see roima Riveri nagu minu enda omagi. See on minu rist. Siia, ma oleksin võinud iseennast puua. Ta jäi vait. Vajus nagu mõttesse. Jäi ikkagi ikkagi kolm risti seisid seal üheskoos, seda ei saanud eitada. Ei olnud kõigest üksainus rist, tema oma. Ega kõigest kurjategijate ristid. Ei, nende kõrval oli veel üks, mis öeldi olevat jumala poja rist. Ja oli vähemalt süüturist. Kurjategijate ristid ei olnud samuti üksi. Nii see ka ei olnud, need seisid seal koos tema omaga. Ja niikaua kui keegi seda küngast mäletab, nii kaua, kui leidub veel ükski inimene, kes seda mäletab, siis mäletab ta seal kolmer risti. Mitte iial, ainult üht, mitte iial, ainult tema üksikud risti ikka kolmer risti koos. Ta vaatas veel viimast korda üles nende poole, vaatas, kuidas nad kerkisid esile vastu taevast, mis oli tühi ja surnud, hall nagu tuhk. Kas see oli juba surnud? Kas taevasse oli juba surnud? Võib-olla oligi. Ja ometi kerkisid kolm risti üha selle taustal esile, juhul kui kellelegi meenus, mis kord oli sündinud ja ta selle tähenduse ülem mõtiskles siis ta läks künkast alla. Ta läks alla teisele poole, mitte sinna, kus ta oli tulnud, vaid vastaskülge. Miks, seda ta ei teadnud. Maastik oli siin pisut teistsugune, aga ta ei oleks osanud öelda, mille poolest ja ta ei mõelnudki selle üle. Talle lihtsalt tundus nii. Tegemist oli ikka sama õhtumaaga, kus ta enne oli rännanud. Aga see oli otsekui Videv otsekui ära pöördunud, millest võib-olla õhkus kõigest mäe sellel küljel, mis ei olnud ka nii järsk, rohkem rahu, rohkem Lebu. Ta läks aeglaselt nõlva pidi alla.