Kes seda pilli tahab ihusilmaga ja see peab läbi astuma, teati muusikamuuseumist. Pill on nii suur, et teda kohalt kuhugi välja vedada, selleks veoautod või veod veoauto kasti mujale ei mahu. Jah, pärast kummut ja tollane tehnik oli teine, pooljuhtidel oli küllalt suur. Aga võrreldes pilvist endast räägime, siis ma mäletan Coret akord ja tulid letti pillid välja, siis tšehhist tulitsioonika, mida Nils Peterson mängis seal nende võimalused olid tunduvalt väiksemad, kuvari joon alla. Niisiis rubriik oligo ja täna teeme juttu ansamblist Variole. Selleks et ansambel sündis, oligi põhjus, selline pill konstrueerib meile. Maa täpselt mäletagi. Seal 62. aastal oli see aasta alguses olema kui naa. Heino Pedusaar rääkis minu meelest sellest pildist ja noh, et kuna ma olin nagu orelit õppinud ja klaverimängija ja tähendab Heino Pedusaar anatool sügisfüüsika instituudis 12 ja siis selle kokku panid ja tämbrit nuputasid ja kõik ja kõik sinna juurde kuuluva Taavi, küllalt ikkagi tolle aja kohta ütleme, meil oli ta väga korralik. Andsin, on sul meeles, need esimesed kokkupuuted oli ikka ristsõnamõistatuse veel sinule ka, vä? Läks ikka mitu head õhtut, siin läks aega. Heino Pedusaar näitas need asjad kõik ära, kus, mis on ja ja siis väiksed kopeldamis süsteem, ettevalmistav register, tõmmata välja sisseregistrikombinatsioone, et üks nagu. Nüüd ütleme nagu ühekordne mälu oleks olnud, siis huvitav oli see, et tähendab jalgadel olles siis kaks nihukest rulli rulli, parempoolne oli siis tugeva seal olnud, siis on sama põhimõte nagu suurel orelil. Et kui lükkad, siis tõusega koos, lülituvad registrid sisse ja ütleme, Fortissimus on siis kõik registrid NATO ja forte nagu Gazas. Tämbrite poolest muidugi, tänapäeva elektroonika võrrelda muidugi ei anna. Aga siis siis me hakkasime lindistama muusikat tegema, aga kui ma nüüd sellest pillist räägin, siis oli 64. aastal, kui lavastaja pen Kroy pöördus minu poole klinker, et et meil tuleb üks niisugune küberneetiline lasta näidend välja rops. Boris Gabor kirjutas rapse, et vot ma tahaks sinna muusika juba ta oli kuulnud sellest pillist Varioolast raadiost vaadates. Et ma tahaks niisugust elektroonilist muusikat, ei ühtegi laulu, liikumist, vahemängud niiskust, poolabstraktsed poolatonaalset, leia seal huvitavaid registrist liini ja siis need piltide vahemängude sai kõik tehtud. Aga nüüd Bentrullitab, aga mul on vähenduslikkusi efekte. Et kui rops võtab kivi seal sulakas, poiss Deutz võtab kivi ja viskab ei salaternale pihta. No regu lavakardinate taha ta viskab, et see moment, kui ta maast selle kivi võtab, sümboolset ja nüüd viskab etamis u heegele, siis käib üks pahvarduse killud kukuvad ja hakkame Varioolal tegema. Tõmbadki Sando üle klahvi tähi ei ole, ei ole see ja ei saagi teha. Nüüd muusika lindistasime ära, mis nüüd teha, ja Henno ütleb klaas, tead, ega me ikka niiviisi teha ei saa, et, et me jääme nüüd omadega jänni. Võttis see pill viidi ära, ma ei tea, kuidas nad viisid uuesti füüsika instituudi terve TÖÖ Alatool sügisega olid nad siis Monteerinud, niisuguse imepeene mask klindi vasakul üleval ühe koha ja see oli siis, kui ma pöidlaga vääristades tõmbasin ülemisse niiskuse klissonteeriva heli väga kõrge. Nii nagu taevasse tõuseks plahvatuse. Nii et sa aitasid kaasa billi täiustamisel. No ja no ütleme, muusika, seda effekti, ta on ikkagi niisugune kuuldemängus niukse lavastuse sisse ta oli, aga kuna seda oli vaja, siis mehed ei pannuks seda paljuks teha siis praktiliselt selle pillis, nendele keegi maksnud, mitte midagit. Ma ei tea, kas raadios mingisugust väikest üüri nendele maks, mis oli rohkem sümboolne ja nagu juba sai toonitatud, et ta oli ikka kogukas instrument. Stuudiopilliansambel oli ta stuudio ja sellega ei saanud kusagil välja sõita, see oligi ainult lindistamise jaoks. Ma mäletan, siin sai tehtud ka vist kunagi ma juhatasin ansamblit meloodiat, ükskord tegime soomekeelse saates televisioonist, siis siis oli sama lugu, et siis sai seda siis kasutatud, siis sai teleoli siis uues majas, ma mäletan veel, siis sai sinna viidud nagu ja ainult stuudios. Ja enamikus olid instrumentaallood, mida te mängisite instrumentaalsolistide koos põhiliselt oligi instrumentaalmuusika, aga seda varjunat. Me kasutasime hiljem ka, noh, nii mitmel pool mitmes teles saada, sest ma mäletan, Artur Rinne tegi mitu saadet tahtis värvi, pärast ütleme, seal mängis seda kaasa. Kui Laansoo ansambel tulid, inimene nagu seda siis hiljem ma mäletan, hoit mängis, siis oli rattakvartal, siis oli Lans ansambli puhul. Aga meie ütleme meie, kus siis kuna me ennem seda kui see Varioola, nagu sündis, 62. aasta alguses mängisime koos Aleksander räpp klarneti Anstrummikas passi, Riho Joonase lööb klaverit, saatsime nagu Tombi klubis lauljad, mäletan, käisid seal Klara kotal, laulis siis Anu Anton, jah, kes tol ajal siis nii kus saab, alles siis tuli Tallinnasse ja siis see jäi nagu selle instrumentaalansambli põhjaks, mina mängisin varjualad. Aga et ta ei oleks liiga ühekülgne, siis Jossif saga mängis meil viiulit kaasa ja Abeseide trompetit ja vahest võtsime siis ka saksofoni vastavalt seadele. Mina kirjutasin nagu originaallood ja raibe mõnusasti jälle, siis kirjuta sellele omalt poolt lugusid sinna ütleme nii. Svingiklassikast ja tasakaaluks oleks ka mõni vene lugu, siis ma mäletan, siis sai võetud seal filarkovske üks, üks saalitav ja midagi nii kaua ta siis oli, nii et kui raadiokavas selleks, et nagu ta siis nii Eesti muusika- ja ameerika muusik kindel protsendiga protsendi küsimus, alati nissolatsime suhteliselt, kuidas eesti muusikas on Nõukogude Eesti muusika? Meie muusika all, mõtleme, vene muusikasuund oli siis ikkagi sinnapoole. Kirik oli keskklassi saati, me tegime siis vahest siis niisugust muusikat ka sinna juurde. Aga see pill siis inspireeris sind kirjutama kõvasti? No eks ikka tähendab, siin oli, kus oli, vahest päeval olite tühjad kohad ja seal 162. aastal mind suunati konservatooriumi lõpupool just televisiooni tööle. Muusika toimetaja, vahetasin seal kohapeal Kalmer Tennosaar välja ja pärast tuli tagasi jälle sama koha peale, kus ta on praegugi. Ja televisioon asus siinsamas raadiomajas, kus me praegu istume siis kõik, kui oli vaba aeg, siis kasvõi uks lahti, kui läksime, mõtlesime võtme sisse, panin minu alla ja siis ma käisin. Tähendab, registrist otsimine on, asi on see, et kui seal tekib kombinatoorikale, et üks sees, siis lülitad seal seitsmenda või 11 10. sisse või atakk võib ratta. Tähendab ma, mul läks ikka, ütleme ära pool aastat selle peale, kui ma hakkasin leidma huvitavaid tämbrid ja nippe, tähendab kombinatsioonis üks madal üks kõõl käiks keskmine, ütleme no muusika keeles näiteks flööt, fagot ja tšello tämber, mingisugune ühendsüntees sai huvitavat nii, et see võttis küllalt kaua aega. Mäletan, rõhutas on üks tore lugu, mida Baskini esitab tehnikasajand, et ja lõpuks on seal öeldi, et kuule Lähed otsa pistsin pauga käin vahel ei pestud ka valesti. Ei, mina ei pistnud, sest tavaliselt oli ikka nii, et kui me lindistasime, siis lindistas. Mälestus siis häälestus oli nii et häälestada tuli alati, ütleme näitlikult üks soov seda kruvikeerajaga tagant keerata ja kuse-too-le ilus jääle siis toolide juures, nii et kui üks tool läheb ära siis kõikides registrites, no kas oktav üles kaks või kolm üles või alla, siis on kõik häälest ära järjestikune kärestiku ja nüüd ta lülib kaasa kuidagi. Nii et selle pilli praktiliselt ikkagi Heino Pedusaar pani alati üles korda ja kui oli ka telesaade, siis ta tuli ikka kaasa. Sest tihti oli nii, mis oli kõige ebakindlam ja ebakindlam olin pool juhitakse läbi, Systaulidaadionid taskus olemas, see vahetamine kestab imekähku tagant kaasa, ära kõik, vaata säärasele lambid näitasite kohe vahetust. Mina oleksin jäänud ju vahel ilma tõmmata. Ja millal siis see pill teatri muusikamuuseumi viidi? Ta seisis siin veel hiljem tükk aega. Ja siis ta oli kusagil, ma ei mäleta, kas ta oli restoran kevadisele, kusagilt oli ka siis nende poolt üüritud ja siis ta läks, aga no ilmselt ikka aeg tegi oma töö, ta ütles ülesse ja uued tulid juba peale siis kui väljematakkasid tulema, siis ta nüüd on ta nagu ehk eksponaadiks. Ja, ja igatahes see ansambel ja pill oli ikka üks osa meie muusikast ja häbeneda pole siin midagi. No asi on selles, et tol ajal üldse no nüüd on tohutult palju kasust. Kitarride Katsamblat ütleme nii, bändid. Aga sel ajal ei olnud ju neid palju, sest ütleme peale Eesti Raadio estraadiorkestri eksisteeris veel laarsumili ansambel ja Uno Veenre Habichti orkester ja sellega kõik piirdus niisuguselt värvilt, Asso 62. aastal alustab tööd Eesti raadio kerge muusika string orkester Aleksander juhatusel, mis tõi ka värvid ja Varioola tõi natukene kuidagi teise külje pealt, värskendas elektroonilist osatsioonilist. Nii et igal juhul see oli nagu omal kohal.