Stereopühapäeva järgmiseks rubriigikson oli kord ja põhiteemaks korpuse džässorkester. Enne kui me selle teemani jõuame, ma küsiks teilt läinu. Saviauk tähistasid tänavu seitsmekümnendat juubelit või 70 esimest. See oli seitsme kemis kahjuks. Aga tegelikult tegelikult võib isegi ütelda, et 70, eks kuidas juurde, kirjutas Lugali? No ma Leningradis elasin ja enne seda õppisin. Ja kui ma lõpetasin kooli eestikoolilinn, kas siis oli vaja tööle minna, teist valikut nagu ei osanud endale ette kujutada, aga tuli võetud, sellepärast polnud veel täis seal. Minu meetrika oli kaotatud koolis. Siis uus dokument vormistati minu ütlemise järgi mul kasulik ennast aasta vanemaks teha, niimoodi see asi kukkuski välja hiljem said ikka õige asi ja kui me juba siin vabastades tulin tagasi, siis ma võtsin kirikuarhiividest, võeti dokumendid välja ja tuli välja, et ma olin ka seitsmenda aastal sündinud, ütles endisest Eestimaal Rakvereni. Ma olen jah, Karula külas ja isegi olin ristitud olnd Haljala kirikus, nagu hiljem selgus. Aga kuidas sattusite Leningradi? Oli mul sealsamas Rakvere vallas tookord, tähendab, tema oli külakooli õpetaja. Need olid Eestis väga rasked kriisiaastad. 18. aastal, siis ma olin aastane, kui isa võttis perekonna kompsud ja ja siis sõitis Leningradi oblastisse, alguses seal lasi viitevski kubermangu, seal oli kahjuks jalgpallieestlasel seal ja asus seal siis õpetaja tööd edasi tegema külakoolis. Ja 22. aastal siis perekonnaga läksime Leningradi, kus ta asus ise õppima ja hiljem õpetajana töötama Leningradi pedagoogilises koolis tehnikumis. Ja õppis ise Marfievski instituudis kosemaga. Ja niimoodi me siis Leningradis 12 aasta lase. Aga pillimäng, kus tuli? No 34. aastal, mina läksin aega teenima ristleja Aurora peale. Sellele ajaloolise peale ja seal ma hakkasin puhkpilli mängima, aga tegelikult ma puhkpillimuusikat õppisin Leningradis Eesti koolis, kus meil oli kooli orkester. Nii et ma sain seal puhkpillimuusikaalused kätte ja siis mereväes teenides viis aastat. Ma tegelesin nagu jutus ja iga päev selle muusikaga ja samal ajal sõja asutud õppima Leningradi muusikakooli showski nimelisse muusikakooli. Seal muidugi siis sain põhjalikum hariduse koorijuhtimise orkestri juhtimise alal. Hiljem kulus marjaks ära nagu elu ja on näidanud. See kulus väga marjaks ära. See aeg sai pärast Veliki Luki lahinguid nii alustada selle muusikategevusega pihta. Enne seda siiski last üle Leningradi blokaadi ja ma sain Leningradist välja alles 42. aasta teisel septembril üle Laadoga järve. Siis oli see raske blokaadi aeg, nagu öeldakse, juba kõige raskem aeg möödas. Ja hingeliselt mees. Niimoodi sattusin ma siis Eesti sõjaEesti väeosadesse kes oli selle idee algatajaks moodustada korpuse džässorkester just nimelt džässorkester. Ja sellel on huvitav omamoodi aja luvus. Pärast Veliki Luki lahinguid sai organiseeritud 249. diviisi staabi juurde. Seal siis oli ka klubi juhataja olemas, sel ajal seal pärast lahinguid nii-öelda väeosad ümber moodustamine, täiendamine ja puhkus, aeg sai moodustatud diviisi jazzorkester vaikne. Ja seal esinemised toimusid ikka mitmetes väeosades, igal pool tunti juba. Ja kindral pärnal oli ka nagu silm peale sellele kollektiiv hoitud. Juunikuu 44. aasta juunikuu lõpus varahommikusel tunnil, kindral Pärn lasi mind tuua enda muldonni. Ma mäletan, sõitsime mööda metsavahe teed väikse masinaga patrullid ja patrullid ja, ja meil tõesti seitse, üks üks üks kõva tund aega. Ja Pärnu võttis mind oma muldonis vastu. Nii-öelda seal mulle väga suureks üllatuseks. Kohe hakkas niisuguse jutuga, et on vaja teha suur orkester. Kuna varsti vabastame Eesti Eestimaakodumaa on vaja suure orkestrit. Me peame näitama, et me mitte ainult ei sõdindaga miga. Olime muusikamehed ja tegime kõik selleks, et sõdur tuju tõsta. Ühesõnaga et inimestel oleks heas meeles Jaanus ja reipad. Ma tegin ettepaneku teha suur orkester on, meil oli esialgu isegi mul on raske seda arvu kindlaks vaata aga siis öeldi, et kuni 50 inimest võib-olla sealt, kes seal on muidugi niisugustel, kes ei oska ette kujutadagi. Aga siis sama päeva jooksul sai siis Willisega sõidetud kõik veosed läbi. Ja siin teiste pillimeestena abiga sai nii otsitud kõige paremad muusikamehed. Ja koostatud nimekiri, mis juba öösel sama päeva öösel ära kinnitati, käskkirja näol. Järgmisel hommikul juba meie tähendab, kogunesime juba kõik kokku, et alustada uut elu juba suraces. Ja selles džässorkestris mängisid toona ju antud nimedile ja seal noh, võtame Emil Laansoo oli viiuliga platsis, seal abitseeder trompeti käia ja Raimond Valgre ioniga ja Lembit termin kontrabassil ja terve rida tuntud muusikuid kes seal siis nii-öelda olid abiks mul Arkestreerimisel uute palade loomisel, kus repertuaar üldse tuli? No põhimõtteliselt ma pean ütlema, et kõik sai põlve otsas valmis tehtud metsa all, sest niisuguse koosseisu jaoks nagu põld kitse pole teadagi nootisi. No ja siis enamus. Meie repertuaarist moodustus oma loeng. Sul on väga palju laulust praegu klaarsed laulud Raimond Valgret ja mis ka esinemiste aeg sai juurde tehtud loodud samuti seal Leino Kivi mitu laulu. Ise kirjutasin mõned laulud ja seadsin eesti rahvaviisidel seal põimiku valmis ja ühesõnaga põhiliselt omalooming, noh, ja kui võtta niimoodi, siis sellele orkestrile sea haaranžeerimine oli ka tegelikult ju suur loominguline, abiks oli ka Emil Laansoo suurepärane mälu ja Emil Laansoo ja mäletan, et siis oli Nõukogude liidus, oli, seal liikus niisugune film klemildi päikesepaistes Nemad ja meie seal ühes külaklubis seda filmi nägime järgmistel laval juba, mil asus kohe võib-olla samal õhtul hakkas, hakkas tegema. Aga kes seda ja me mitu lugu, mängisime sellest populaarsest filmist. Nõia Lembit Berlin, seal kvarteti lugusi seadis meeskvartetile ja miljonit eesti rahvalt tantsukaks paari oli ehtsad rahvatantsupaarid ja ehtsa safari dessolistid seal. Ja väga populaarne nimi, meeskvartett. Ühesõnaga täis korralik kava, nagu praegu on ettevaatlik, täis korralik avaaktuse pildid saite üldse, ega kõigil Leondi pillid olemas ja muidugi kõikidel polnud pilli, tähendab mõned isegi väeosad ei lubanudki oma pilli välja viia, meil tuli korjata korjandust teha ohvitserid, kas nad hea meelega annetasid oma säästudest seal suurt midagi teha, polnudki raha ja siis sai Moskvast toodud Pille juurde, mis puudus. Nii et oli isiklikke pille, oli ka siis niimoodi juba ostelda rahadega ostetud pill. Ja nüüd see esimene kontsert läks tema ja esimene kontsert, esimene kontsert sai ohvitserile tehtud, noh nii palju, kui me jõudsime seal kahe nädalaga ette valmistada. Orkestripalu enamus oli siis nagu tellimise peale, noh, ütleme niisugune nagu soovikontsert väga palju soosi, avaldas kindral ise, tähendab, meil siis võiks see koosseisuga, vaatasime neid laulusi ja ta isegi isegi ilmises kaasa selle ja ohvitseri skond väga elavalt elas kaasa meie esimesele kontserdile, aga muidugi tõsisem ja täiskontsert oli meil esimene. See oli siis, kui me Tallinna juba vabastad Tallinna jõudsime 1000-sse lasta 11-l ja 13-l detsembril, see oli Eesti Draamateatris praeguses. Need olid ikka täis täiskontserdid, kus esines korpuse puhkpilliorkestris Leopold Vigla juhtimisel. Ja siin me saime ennast juba väljendada täis täies ulatuses, täiega lahe. Ja paljudel oligi vabastavalt Eestis üllatuseks, et korpuse juures tegutses selline orkester. Muidugi, seda, nagu siis selgus, keegi ei osanud ette kujutada, et nüüd niisugused pillimehed ka veel elusalt tagasi tulevad ja, ja täies vormis neelda muusikalises mõttes vormis. See oli suur üllatus ja sureb propagandistlikud tähtsusega üritus ja teine oli see ka omamoodi tore aeg, need esinemised vabariigi teistes kohtades. Sõidud Ma pean ütlema, et see oli suur elamus, me käisime ju kogu kitsarööpmelise teeäärsete rahvamajad rajoonikeskustes, kus siin olid kuni roni ja Pärnus, siis oli meil pikem peatuskoht, kus me siis sõitsime välja ülerajooni ja kaugemalegi juba autobussidega andsime rahvamajanduskontserte samuti Pärnu teatrihoones siis teatraalsus pangahoones. Aga küllaltki hea akustika oli seal ja siis andsime veel ranna kohvikus või rannarestoranis seal kontserti seal Pärnu linnas täismajadele ja ka rajoonis ja kaugemal. Ja see orkester lakkas tegutsemast pärast seda kui demopperia. Jah, kahjuks. See oli niimoodi komme siis kui hakati mehi sõjaväest lahti laskma vastavalt nendele sünniaastatele ja vanusele. Kahjuks juhtus niimoodi, et erinevatele kalevlased need lahti ja niimoodi lagunesse koos siis ära ei olnud võimelised teda säilitavast igalühel. Igaüks hakkas oma uut elu üles ehitama, jälda. Otsis omale teepaiga ja osa mehi läksite, tullakse kuldsesse seitsmesse mängimas, oli noortemaja baasil laial tänaval. Tegutses orkester. Ja osa olid siin-seal restoranides mängisid ja niimoodi see lagunes laiali. Kahjuks. Ja vahepeal seal, vahepealsetel aastatel olete te ju olnud mitmel töökohal, kuni nüüd lõpuks leidsite uuesti muusika üles, sedapuhku Kirovi-nimelises näidiskalurikolhoosis. Sõjaväe, te näete ansamblist torpeedo? Jah, nüüd juba kaks aastat, ma olen torpeedo, see, ma olen väga õnnelik, et ma saan selles veel oma lemmikalaga tegeleda. Ma mängin seal akordionil koos Emil Laansoo ka, kes on ansambli juht ja saadab ansamblit kitarril. Meil on ka veel kontrapassaat rühmas. Nii et kolme mehega. Me siis saadame seda kolmekordset meeskvartetti ja esinemisi sama palju, kui omal ajal seisab hästi. Ja ma peaksin ütlema muidugi praegu meil on aegu, kus meil esinemisi on palju rohkem ja väga pingeline töö käib ja mehed on reipad ja täis vaimu laulda. Juba oli juttu, et te olete ise lugusid kirjutanud ja, ja kõige huvitavam on see, et isegi mõned lood on alles. Teisalt. Jah, mul isa oli iseõppinud muusikamees ja ta Leningradis pedagoogilises tehnikumis juhatas koori ja seal ta siis leiga mõned laulud. Koorile üks laul, mis peaks. Mõne koori ettekandes kõlama see on Hans Pöögelmanni tekstile loodud laul. Las pauku ta vasarat. Ainukene laulmas on jäänud nagu minu isa mälestuseks. Hans Pöögelmanni-nimelise tehase segakoor peaks praegu laulma. Pöögelmanni tekstidele võetud juhuslikult väga ei tee. Perekonnatuttav. Jah, mööduman oli, ma mäletan teda lapsepõlvest, see oli väga ilus mees, minu nii-öelda lapse silmaga haaratuna. Plaatinablondid, juuksed, bens, prillid nina peal, niisugust ilusat lokital ja palju lugenud, palju lugenud, et talu luges alati omale uusi uusi muudatusette seal perekonnas, isale ja ja nad isegi mängisid malet koos ja ja siis ka lava kõrvalt jälgisin seda tegevust seal väga head ja huvitavat mälestust. Ja kuna me oleme jälle ringiga tagasi jõudnud koolipõlve lapsepõlveaastates ja siis on veel tore meenutada teie koolivennaks Leningradis oli hilisem tuntud muusikamees pik bändi juht Jossif Einstein. Ja basseiniga meie koos teenisime Aurora peal aega ja viis aastat, see oli kolm aastat tegevaega ja siis kaks aastat üle ajateenijana. Ja samal ajal õppisime muusika tehnikumis. Leningradis, millega me ühel ajal ka lõpetasime. Muidugi Weinstein. Sõja ajal oli ka puhkpilliorkestri, juhtisin Balti laevastikus. Hiljem ta moodustas tuntud džässorkestri. Kindlasti paljud kuuld liidus väga populaarne, kes omal ajal nüüd on muidugi orkestrile laiali läinud, kuna kavanš teinud juba loobunud sellest dirigenditööst. Ja kui teie metenande kontserdil teadvustada, koli Atko ütleb, et siin on kaks meremeest, mitmendal jätkuja, Aurora, madrus, savi, hoogsam tõsi taga. See on tõsi taga, jah, jaajaa kuulajale, vahest tekib isegi hämmeldust, kuidas see võimalik on, et noh Avalorat seostatakse ikka selle ajaloolise pauguga, mis talvepalee pihta siis seitsmel aastal. Et kuidas inimene noor saab olla siis Aurora madusegema. Kui seda asja selgitada, siis, Aitäh head musitseerimisust paljudena.