Karikakar on tore, armas lilleke, tema pealt vaadatakse, kas veab-ei vea armastab, ei armasta. Teie ansambli kohta võib öelda. Teil vedas diaarmastasite armastasite laulu armastasite esineda. Taine aus. Millal ansambel karikakar esimest korda kokku tuli meeles? Ma arvan, et päris esimest korda me tulime 61. aastal, sest esimene kontsert meil oli 62. aastal jaanuaris, juba siis olime juhendajaks Ivar Voites. Nii et nüüd võiks vist öelda, et siis siis olite noored ja ilusad, nüüd olete ainult ilusad. Kindlasti ja, ja 25 aastat. 25 aastat pidasime vastu ja me käisime väga palju igal pool esinemas. Ja meil olid väga toredad juhendajad. Mõned neist pidime kaotama, aga laul läks edasi ja, aga kes selle ansambli nime välja mõtles. Aga nime mõtlesime ise välja, kui meie juhendaja oli Tiit Lehto, tema kirjutas väga ilusa laulukarikakar. Ja selle nime me võtsime lihtsalt tema mälestuseks. Ametlikult olite enne, olime haigla vabariikliku haigla naisansambel lihtsalt. Ja meil oli niimoodi, et neil oli peaaegu kõik need aastad olid meil oma töötajad. Põhikoosseis oli meil kogu aeg oma haiglast ja mõned üksikud niimoodi käisid, vähekene laulsid ja jälle lahkusid. Me tulime ikka laulmise pärast kokku. Tulemused tulid lihtsalt iseenesesttööga. No ja et seda tööd sai hästi tehtud, näitab kasvõi see tee ansambli juures olid juhendatakse väga tuntud nimed. Meil oli kõigepealt Ivar Voites tema lahkus Tallinnast ja siis ka tuli meil uus juhendaja vaadata. Järgmiseks juhendajaks oli meil siis päevikud, leidsime alati sassi. Järgmiseks juhendajaks oligi meil niimoodi, et et Uno Naissoo soovitas meile Tiit Lehto kuna kõigepealt ma rääkisin temaga, et kas tema ei tuleks. Ja siis ta ütles, et on üks väga niuke tubli, tubli, andekas noormees ja siis sai Tiit Lehto Tiit käis sel ajal noortele Lotte sektsiooni suuna ja issa juures ja teie juures tema saigi nagu omale seda innustust velvet eriloominguga tegeledes palju talud kirjutustega komplekte. Ja ta kirjutas meile lugusid ja oli ka niimoodi, kus me aitasime jutumärkides tal kirjutada, ta ei teadnud ühe loo laulu lõppu, et kuidas seda teha. Siis metalle soovitasime, et mina tahtsin igat, kirjuta sealt, minul oleks mingi madalamat midagi ja siis sobranditest ikka midagi kõrgemat. Ja siis me niimoodi muidugi koos seal tegime, ta ikka alati ütles niimoodi, tänu teile ma nii palju ja nii edasijõudnud. Ja ise on ju tell soololauluga Tiidu repertuaarist. Ja kiivitajad olid merel olija. Oli väga tore laul, oli ansamblil, see hilissuvi. Siis oli ka väga tore. Tiit 67. aastal sai õnnetult surma ja pärast seda tuli suunamist. Tuli Uno Naissoo, sest siis siis oli jah niimoodi aeg niikaugel et andis oma nõusoleku, et ta tuleb siis ikkagi ise ja tema töötas, töötas meiega väga-väga tublid ja andis meile väga palju uusi laule. Üks üks väga ilus laul oli isahani. See ta ise naeris, et ega see ei ole üldse naiste laul, aga ülevaatus oli tulemas, meil oli uut laulu vaja. Siis ta tegime seal, trampisime jalgadega ja pildistasime ja käsi lõime kokku ja hiljem seda. Poiste poistekoor väga ilusasti on laulnud. Saite vilistamisega hakkama? No vahetada saime vahepeal suunaistestel. Hakkas ta naerma, ajas naeru peale, ei tulnud vile väljast. Ja Uno Naissoo järel tuli siis Ole Valgma Ole Valgma, tuli ja sai olla meil väga vähe aega, kuna tema ise väga palju laulab ja muusikaga tegeleb nii mitmes kohas rammiga ja siis ta veel kollaažis laulis ja ja siis oli meil nii, et noh, esinemist aeg me ei saanud tihti kokku. Aga siis oli veel minu koolivend Nils Peterson, kes oli ka väga tubli ja muusika ja alati abivalmis. Ja siis tuli kanilist tihti meid aitama, kui vaja oli. Ja olega meel saime natukene üle aasta koos töötada. Siis peale Valgmat andis oma nõusoleku meiega töötamiseks Hans Hindpere, kellega me läksime nii võiduka lõpuni, nii et lõpetasime kõikuma oma juubelid ja esinemised ära ja viimane esinemine oli meil haigla juubelil. Ametiühingute majas. Nii et võib öelda, et lahkusite võita võitjatena lavalt tundub küll. Tervishoiutöötajate süsteemis ülevaatustel me olime ikkagi esimeste hulgas pidevalt ja me ütleme, et lahkusime õigel ajal. Teisest küljest jälle, kuna olite haigla ansambel siis oli teil küllaltki palju esinemisi just oma haiglas. On need olidki meie põhilised esinemised, muidugi Me käisime, oleme käinud ka sortavalas üks kord esinemas, siis oleme Prangli saarel, Hiiumaal, Saaremaal. Aga põhilised esinemised olid meil ikkagi haiglates igasugusest tervishoiuasutustes ja muidugi oma haigla oma haiglas. Me andsime iga kuu oma haiglas viibivatele haigetele kontserti vähemalt kord, mõnikord rohkem. Ja kõik igasugused pidupäevad, mis olid ka nendel aktustel, esinesime alati. No kui me räägime muusikateraapiast ja muusikaravist oli tunda ka, kui ta esines, haiged olid rõõmsamad ja meeleolu paranes. Nad võtsid väga-väga kenasti kontserti alati vastu, see oli neil ikka suureks vahelduseks, nad said sealt palatist alla ja ikkagi, ega siis meil meil oli niimoodi, et teinekord olid meil ka külalisesinejad. Teinekord koos meiega esinesid teinekord nad andsid üksinda kontserdiga. Ma usun küll, et nad said jõudu juurde. Ja teisalt, kui te nii sagedaste esinemiste oma haiglasse tähendab, te pidite päris kiiresti uut repertuaari. Repertuaariga meil ja ei olnud põhiliselt küll raskusi, ma vähemalt ei mäleta, et meil oleks olnud, sest meil olid tõesti väga tublid juhendajad kes kirjutasid ise ja kes otsisid ja, ja sättisid toredad laulud, mille ülevaatustel kaaniga meie repertuaariga alati nii rahuldatud. Ja kui ikka solisti oli vaja laulda, siis tulid eelsele. Ja meil on meil ka, oli meie doktor Haytov kes laulis solisti ja kellega me laulsime duetti. Tema andis väga palju värvi juurde meie nii ansamblile kui ka üldse esinemistele. No enamjaolt vist oli saatepilliks klaver, aga olete mõne ansambliga esinenud? Põhiliselt ikka klaver. Uno Naissoo organiseeris, et meil oli vahest saateansambel ka, põhiliselt ikka jäi meie saatjaks klaver. Meie oma juhendaja. Me oleme nüüd rääkinud ainult teega ja teist laine Ausega, kes siis veel vapralt vastu pidasid. Ikka meie põhiviis inimest pidasid algusest lõpuni vastu on olnud meil Aino nõmm. Õie Kerner. Liilia, suur, söödi. Epp rääkisnik Ellen vahtra ja mina Me töötame kõik Kõik töötame ja enamus meist laulab ka veel edasi. Teistes koori koorides lihtsalt aga ansambli peale ei ole enam mõelnud või ei ole enam nõudmist. Ma arvan, et me oleme aru saanud, et aeg on oma töö teinud ja me ei ole vist proovinudki keegi kuskile ansamblis. Ja mõtlen oma ansambliga uuesti karistatud. Oi ei, seda küll mitte ei. Juba kui lõksislat.