Ta ägemi sädeme hankeid. Nii laulis 30 aastat tagasi viieaastane Sirje Lillemets Silevisse, te olite siis üks nendest, kes lasteraadioansamblile aluse pani. Imelik, kellega ma seda esimest päeva tegelikult täitsa hästi mäletan. Sellepärast, et kui ma esimest korda tulin, tegi kiiraga Kiira Kahn iga lasteaedadest. Sest tema oli nagu soovitanud emane mind siia toovad, oli kuulnud kõrutamist väiksena ja, ja siis oli seal juba suuremaid lapsi ka ees, sest ennem siin tegutses seal mingisugune ansambel enne, aga need olid suuremad lapsed, nii et nüüd, kui võeti need väikesed, siis Nendest nagu hakatakse siis lugema seda Eesti Raadio lasteansambleid. Ja, ja meie olime siis kõik niisugused ühevanused, nelja, viie aastased, mida te laulsite, vaat seda ma tõesti ei mäleta, seda ma ei mäleta, aga ma mäletan, et eks esimene laul, mis ma üksinda lint, laulsin. See seal on mul siis näha seda, et ma olen natukene saare soost, ema ikka ütleb, et, et alati ta seda mõnuga kuulis seda laulu, sest siis ma ütlesin veel ö-tähte, seal treinud Jaanid, Minnid vannid joostes aeda töötasid. Kuidas proovid välja nägid, seda, mida te tegite proovides? Eks ikka harjutasime laule, meile kirjutasid paljud heliloojad Eestit kohe meie ansambli jaoks, et, et linti laulda neid laule ja siis igatundjaid jälle õpetajal mingi uus laul varuks ja õppisime kui lindistamine, siis lihtsalt tegime mitu laulu korraga sisse ja seal ikka töö ja põdeda veider. Kesto laste lauluvankrid on nüüd nii kaua vedanud, tema oli vist tõesti teile ka mõnikord ema eest loomulik, kuid sest et tema nägi ära terve kõik selle meie arengu nelja-aastasest peale kuni keskkooli lõpuni, sest et me laulsime siis 14 aastat kuni keskkooli lõpuni 18-st olime kui lõpetasimisi. Ja, ja muidugi sidemed on meil tänaseni nii õpetajaga kui omavahel olid rohkesti esinemise lindistamise, küll aga esinemised. Jah, me käisime palju ka väljas esinemas. Siis lastekohvikut ei olnud, aga, aga tihtipeale korraldatavat kohvik. Moskvas oli niisugused lastehommikud. Seal käisime esinemas ja siis oleme harmoonias käinud ja nendel näärikontserditel. Ja oi palju palju tele telemajas ja esimestel aastatel, kui te olite väiksed, siis olid kindlasti kas emad või vanaemad või tädid kaasas, aga millal teid lubati juba iseseisvalt minna kuhugi esinema? On teil meeles? No eks põhiliselt algas see ikka siis, kui me juba koolilasteks saime, siis ikka hakkasime enam-vähem üksinda käima ja siis kuna me olime kõik niisugused muusikalembesed, siis ju kõik käisime veel noh, laste muusikakoolis mingit pilli õppimas ja ühesõnaga seda käimist oli palju ja me olime lihtsalt harjunud juba üksi käima, nii et siis me käisime võiksinud. Ja samal ajal kui nüüd tagasi mõelda, andsid need laulu aastat ka mingi kogemuse ellusuhtumise päeva arvestamise lõikusele. Noh, loomulikult kõik see täitsa oskasid oma aega jagad oma aega arvestada ja muidugi laulu pisike muusikapisik, sest sest, et meie Marikaga oleme konsi tipp saanud, eks ka tänu sellele sellele raadiomaja ansamblid, et me selle muusikapisiku saime, siis see aga ka teised on ikka truuks jäänud. Laulmisele käivad kas kuskil asutuses kuskil ansamblis laulmas või niiet ikka kõik oleme muusikalembesed edasi ja lastele muidugi lastele ikka süstimine sisse. Marikas on Marika Tomberg, teie olite ka solist nagu Marika Marika oli muidugi rohkem loomulikku. Mina olen ka mõnel alla ei anna olnud, aga eks vaarikas ikka meie heliloojad kirjutasid rohkesti laul. Kordustega nendega ja tihtipeale nemad lindistuste juures ja ja tahtsid nagu ise kuulata, kuidas siis välja tuleb särama, kes kõige toredam onuli. Keeldaga Arne Oit, kes tihtipeale siis me tegime Emil Laansoo ansambliga, tegime tema laule ja ja hilisem töö viis tõid konservatooriumi koos Marika Tombergi ero Konguga. Mina õppisin muusikapedagoogikat. Elo, tema õppis kompositsiooni. Ja töökohad on nüüd ka seotud muusikaga. Ja mina olen praegu akordioniõpetaja, kui me siia stuudiosse tulime, no teil on muidugi maja selge, aga ma vaatasin teil pisikene laps ka teabe laadima. Ja, ja mul on sellest väga hea meel, et et natukene nagu ajalugu hakkab korduma. Minu klassiõde ja, ja laulukaaslane gaasid samast ansamblist Liana salu tegi sel aastal sügisel uue mudilasansambli. Ja sinna võeti nelja-viie aastaseid lapsi. Ja minu väiksem poeg on ka just ilusti viie aastane, et ma sain temaga tuua ja ka jälle raadio laululaps. Et eile vist kõige rohkem rõõmud, teine ring on juba käimas ja, ja ma ütleksin, et vanaemale veel eriti. Aitäh, kui nüüd mängiksime neid vanu laule, on teil enesel kodus need ka lindi peale võetud või? Ei kahjuks ei ole. Kahjuks ei ole, aga ma tihtipeale pühapäeviti on niisugused veerand tunnid, raadiost tulevad, kus lastakse neid Eesti Raadio laululastelaule läbi aegade ja siis ikka tihtipeale tunnen ära, et meie lauljustan, nii et seda on hästi soe tunne kohe kuulda. Meenutagem nüüdki. Ema ema. Kuinodi, venna. Siir muusikas Kooeegeera. Aga kõnes. Kuhu jääb neile, keda me oma muuseum ja kuival maal jala jalgpall ja tean Neid mõlemaid. Ja nüüd kuuleme, kuidas sellises viieaastase laulusolisti Marika Tombergi hääl Paarkümmend aastat tagasi teadvustati tihti meie raadiost, laulab Marika Tomberg, kuidas teid avastati? Pandimajast laste ansamblist Aleksander Rjabov käis otsimas ühte väikest tüdrukut kes laulaks Klaara korteriga koos tema väljavalitud laule. Valike minule vist. Esimene laul, mis oli imedemaa ees, on pühapäev, tore päev, need olid vist koos repertuaaris Jakoos vist intiga tehtud. Aga siis tulid ka puhtalt juba soolosooloesinemised. Üks põhiline laulma kavas oli, tütarlaps unistab vees, mäletan seda sai väga palju lauldud ja see mulle endale väga meeldis ja seal vist Ungari laul, jah. Ja hiljem Uno Naissoo kirjutas neli laulu. Neid väga vähe kuulda ja ma olen ise ka väga vähe kuulnud, lindis on need olemas. Kas teil enesel lindis on kõik need laud olemas, meeste Omarallolst oma ei ole või te olite, kui nii võib öelda, kuulsuse tipul oli siis raske seda kanda. Oli küll jah, ebameeldiv asi. Mille poolest? Noh, lihtsalt see, sa oled igal pool tähelepanu keskpunktis või noh, eriti nägu tuttav on veel kuskilt televisioon ei tutvustanud nii palju selle äärest siis televisioon ise nagu ei olnud esinemisi, aga ma ei tea, kuidagi ikka tunti jälle. Jalga läbiti. Ja nüüd on siis Marika Tombergi saanud, logo? On, aga muusika on jäänud ikka muusika ja tants kaks asja lapsepõlvest saadik olen tegelenud nendega ja siiamaani on nad jäänud, millal tuli siis mõttelise laule luua? Kuskil keskkooli klassides? Huvi selle vastu oli ja vajadus oli ka ja kuna ma lasteansamblitega tüütan Oli vaja uuemat repertuaari, need vanad laulud olid kõik nii ära leierdatud ja radidanast. Ja te olete isegi võtnud Arnoldi nimelisest konkurstuda. Oi, see oli mitu aastat tagasi. Ma ei tea, üks, viis aastat tagasi vist. Rohekorra olen osalenud, rohkemat ei ole julgenud. Mind häiris see, et. Tähendab vahepeal vist tegi neid lugusid ainult Kustas Vikerpuuansambel või ma mäletan, et kõik olid nagu ühesuguse orkestri ratsiooniga pidid tulema ja mulle ei sobinud kuidagimoodi, sest ma täiesti loobusin sellest mõttest. Te rääkisite, te tegelete ka lastega nii et see toonane väikese lapse armastuslaulu muusika vastu nüüd teise ringiga tagasi jõudnud, eks ole. Et meeldib lastega tegeleda, meeldib küll, jah. Eks ma püüan nendele ka nüüd seda edasi siis süstida. Aga kodus, lapsele, laulatel, mahlangil, kas need uuemad või neid laule, mida teie omale laulsite, mida teie siis kuulsin, ma laulan tihti seda imedemaa öösel. Ja seda kohe. Ma vaatan kõik mu lapsed seda kula väga niisuguse hardunud näoga ja see on ikka niivõrd ilus laul.