100 aasta laule kutsuvad teid taas kuulama Tarja ja koja ker. Tänases saates jõuame ka juba aastasse 1970 aga üks võlg eelmisest ta ehk siis 69.-st aastast on meil veel olemas. Ja ma arvan, et tõesti see lugu tuleb kindlasti ära mängida, sest seda on ju ka eesti hümniks pakutud. Ülo Vinter Peri põhjamaa. Ja nüüd siis aastasse 1970 ja kõigepealt mõned uudised olgu need siis Eestist. Tol aastal toimus rahvaloendus, mis selgitas välja, et Eestis elab miljon 350000 ja 79 inimest ja neist on eestlasi 68 protsenti. Kui täpselt öelda, siis 68,2. Ja ülejäänud siis muulased. Ja pärast eelmist rahvaloendust, mis toimus 59. aastal, oli eestlasi lisandunud 32 2504 muulasi aga 126784. Ja seda mõistagi migratsiooni tõttu. Too eelkõige sellised olid need ajad ja ekse migratsioon. Seitsmekümnendatel aastatel kestis kogu aeg edasi, mis tänaseni tekitab veidi probleeme. Aga kõigest hoolimata, näiteks teater Vanemuine tähistas 1970. aastal oma sajandat aastapäeva. Ja Tallinnas oli kolmas ülemaailmne fennougristika kongress 500 teadlaste osales kokku 19-st riigist. Kui nüüd minna muusika juurde, siis tol aastal toimus juba 12. võistluskontsert. See kujunes kõigist eelmistest suurimaks, sest osavõtuks esitati üle 60 laulu ja neist valiti välja 29. Võrdluseks võib tuua näiteks tänavuse Eurovisiooni lauluvõistluse, kus ligikaudu 80-st laulust valiti välja kõigest kaheksa. Aga tookord siis tõepoolest selle 29-l laulu puhul tuli korraldada tervelt kaks kontserti. Esimesele oli hindajaks loosiga valitud kuulajad teisel, mis, nagu ikka, toimus vana-aasta õhtul juba kaheteistliikmeline žürii eesotsas Georg Otsaga. Arvamusi võeti ka raadiokuulajaid ja televaatajaid ning laule esitasid Helgi Sallo, Maietõnso Heidy Tamme, Marta Seilman, Uno Loop, Voldemar Kuslap, Vello Orumets, Oleg Melnik, Rein Tuus ja Jaak Joala saatsid Eesti raadio estraadiorkester Peeter Sauli juhatusel Nils Petersoni ansambel ja laine instrumentaalansambel ning õhtut juhtis Heli Lääts. Aga mis kõige tähtsam loomulikult, kes sai esimese preemia ja selle sai Victor Ignaatjevi ja otto rootsi laul. Täna sain 16, mida esitas Helgi Sallo. Meile. Täna sain kuus peas praegu virvarr. Et ei, see preemia sai tolle aasta võistluskontserdil Vello lipandi ja jutt Acaida laul nimega. Ütle, mida suvel teed ja selle esitajateks olid Katrin Männiku ja Uno Loop. Küünulgedaitavana lane plaan, lapsed kõik kirja panema pean kingituspaki, neil valminud ka see. Kullake, siis kui on ilus ja soe väikeste sõprade kirjuma. Osti mees iga päev juurde neid, too ümbrikus nimi ja aadress. Võistluskontsertidel juhtub tihtipeale niimoodi, et võib-olla esikoha võitnud laul ei saagi hiljem nii populaarseks kui mõni teine. Ja näiteks tol aastal juhtus nii Aarne Oidi ja Arvi siia laul, vana meloodia hinnati kõigest eripreemiaga kui parimat ajakohase temaatikaga laulu. Noh, sisuliselt oli see võib-olla siiski peapreemia, sest et muusikaliselt oli see vast ehk parim laul tol aastal, esitajaks oli Voldemar Kuslap. Sõnaguntud onu Verniku. Läbi foto- ja kunstinäitus. Viinaksquaiisudestus jõuab linnade vaiksesse, jäi. Venetrantslikese rindade, mis Ena vaatlemas Uttu kuulistele pere la lina, kui mees. Ja naa, sepa moodsaima Vanast meloodiad on tehtud hiljem muidugi väga palju uusi variante ja selliseid plaadi variante, mis on palju puhtamad, aga mõtlesime küll niimoodi, et võib-olla siis selle 70. aasta võistluskontserdi puhul kasutame just nimelt tol õhtul saalis kõlanud muusikat. Ja üks pala on veel, mis samuti sai preemia osaliseks seal arvet, haugi ja kaljukassi rannapiiga. See sai Parima rahvaliku laulu preemia, mille oli välja pannud Loksa kolhoos ja tundus, et oli päris õige otsus, sellepärast et see laul on tõesti rahva sekka läinud. On tallest, kes meelde jäi minule? Ütleb, et tema ei jäta. Juba bussile rannakiri, minust. No. Kuula mind ja pane hästi tere. Kui läheb, et siis tuleb minule. Mullal suures paksus kuusemetsas tabab aja seinakell üks kukk ja kana loomulikud lokid. On alles piiga ei nabis sihukest, seitse tükki. Nad ära tema ees. Järsku võib tulla üks naertidega, meremees, keerutab ja räägib ja läinud mingi piiga laeva pojale aerutavad koos naa. Ja laulu esitaja, nagu kõik kindlasti ära tundsid, oli Vello Orumets. Lisada võib veel nii palju, et tegelikult tolle aasta võistluskontserdil kuulutas žürii välja parimad lauljad ja need olid siis Helgi Sallo, Voldemar Kuslap, Uno Loop ja ühtlasi märgiti ära ka Oleg Melniku edusamme. Ainuke selline tõrvatilk meepotis oli see, et hiljem kirjutas ajaleht Sirp ja vasar, et muidu igati eeskujulikult korraldatud üritusel oli üks asi, millega ei saanud sugugi rahule jääda. Nimelt televisioon katkestas vana-aasta õhtul ülekande just enne seda, kui hakkasid kõlama Need laulud. Pean tunnistama, et mina ise seda aega nii hästi ei mäleta ja toda võistluskontserti telerist ei vaadanud, nii et ma ei oska öelda, mis pärast katkestati. Kas tõesti sellepärast saabus juba uusaasta või oli mingi muu põhjus? Aga see selleks, ma arvan, et me võiks minna nüüd Eesti võistluskontserdi juurest edasi veidi kaugemale, sest et 1970. aastal toimus suur lööklaulufestival ka saksa TV-s. Sinna oli muide kutsutud ka toonasest muidugi Nõukogude Liidust kergemuusika heliloojaid. Umbes kümmekond ja kaks muusikateadlast. Ja üks nende 10 helilooja hulgast oli ka muide Valter Ojakäär, kellele sa ei saa au vist seetõttu, et oli ju kedagi Pribaltikast vaja sinna gruppi lisada, sest teised olid pahmut tova Espaiibavad, Johnian, Orbelian, Terientev ja kes kõik veel. Nad olid ühtlasi ka Magdeburgis siis kus see suur lööklaulufestival maha tipp. Ja meie Eesti võistluskontserdiga võrreldes oli see muidugi väga suurejooneline mõlemalt poolt lava jooksid trepid üles taga, keskel orkester, raadio- ja TV-otseülekanne. Müügil oli muide juba enne kaks l Plaati kõigi lauludega, kuigi tulemusi neil polnud, sest tulemusi polnud ju teada. Ja polnud ka heliloojate nimesid, sest need pidid saladuses olema, olid ainult pealkirja esitaja iga laulu kohta. Ja nüüd võib muidugi öelda juba ka helilooja nime. Esimene laul, mida sellelt võistluskontserdilt kuuleme, on Kernaczynskid kirjutatud meie suvereis. Seda laulis tuua Dagmar, Frederik ja siit Friid, kuulen Brok. Ja kas sellele kõrgele kohale tõusule aitas see esikoha? Ta ju võitis, et vene moodi laulus olid sõnad rast vaatri. No igatahes, tol ajal oli vist kõigist niinimetatud sotsmaadest kõige Nõukogude truum valitsus, just nimelt Saksa TV-s ja sealne propaganda aitas sellele sõprusele igati kaasa. Ja kui veel veidi statistikat uurida selle saksa TVs toimunud suure lauluvõistluse kohta, siis see oli tõesti võimas, sellepärast et võistlusele esitati tsirka 1000 laulu. Neist 169 läksid nii-öelda poolfinaalis ja finaalis oli siis neid lõpuks 28. Juba eelvoorust peale said kuulajad kaasa rääkida. Hinnangu tegid viis ringhäälingustuudiote ja teise koha. Tol võistlusel võitis äral Petersoni laul. Palju tänu sinuga veedetud tundide eest laulis Klaus Sommer. Ja mine tea, kas juhus või mitte, aga lugu algab jälle Minooris ja juttu on mustast merest. Ja mängime siis ka kolmanda koha võitnud laulu ära, see on helilooja Gerhard hoonigi, vihm ei häiri, meid. Esitasid laulu Monika Hauphia, Klaus liiter, Heinkler ja muide, kogu üritust saatis orkester Jürgen Hermanni juhatusel. Hilisemates kirjutistes märgid heliloojate puhul eraldi Berliini muusika villast Helmut fronholdi kellelt koguni kolm pala pääses finaali üks tuli kuuendale, teine kaheksandale, kolmas kell 12-l parema hulka ei pääsenud, aga võrreldes vanade tegijate viisidega mõjus tema looming üpris ajakohaselt. Kaheksandale kohale tulnud pala kandis nime, homme lähen talle jaama vastu ja selle laulis Ingoboster. Kindlasti väärinuks tolle 70. aastal korraldatud Saksa DV lauluvõistlusel paremat kohta kui 12. Frank sööbeli laul. Täna tuled sina, mida laulis hiina Martell? Siin on kerget kantrihõngu isegi viie niinimetatud pluusi noodile, aga võib-olla oligi viga selles, et nagu öeldakse, liiga väheoriginaalne. Võistluskontsertide puhul on ju ikka nii, et lõpuks ei ole keegi nende tulemustega rahul ja kindlasti ka tollal saksa TV-s kui esitosinast jäi välja tuntud helilooja Art pause laul. Sealt ta juba tulebki Toomas lükki esituses. Hiljem kiitis seda laulu ajakirjas Melody und rütmus kriitik Klaus klinpel, aga siis oli juba kõik hilja. Kui tänane saade on juba siiamaani lauluvõistlustele pühendatud, siis läheme aga selle kõigega kuulsama juurde. Ja 1970. aasta eurovisiooni lauluvõistluse võitis laul nimega hoolk Hainsalu Everything. See oli iiri muusika võidukäigu algus, võiks nii-öelda sellepärast, et Teina, kes seda laulu laulis, oli Iirimaalt pärit autorid olid Lindsey šekis, mis ja noh, kas võib veel niipalju öelda juurde, et orkestrit juhatas Dolph fonder, Linden. Ja kogu see lauluvõistlus toimus 70. aastal Amsterdamis. Kui hakkan praegu tagasi mõtlema, siis tundub, et see on võib-olla üldse üks kõige vähem hiljem kuulatud ja meenutatud Eurovisiooni võidulaule, aga tol aastal esikohale ta tuli. Muidugi lauludega on ikka nii, et ega siis mingisuguse võistluse võit ei pruugi midagi tähendada ja tänase saate lõpuni lähemegi nende lauludega, mis ei ole osalenud mingil võistlusel, aga on jäänud tänaseni väga tuntuks. Esimene neist aastast 1970 on meil tuntud nimega vana jõgi originaalpealkiri siis Yellow River, mille esitajaks oli Kristi. Ja ta tegi muide väga suure teene ühtlasi ka meie tuntud lauljale Tõnismäele. Sellepärast et Tõnis Mägi esituses eestikeelses variandis sai see lugu meil väga populaarseks ja ühtlasi ka laulja ise. Hülgas kaudu juulini jätma mõneks ajaks. Jälle on ootamas vaara. Telgi kaldale ka. Purju. Nii ei saa üks korda peeglis valed aru, värelus, värv, naljad. See oli siis Tõnis Mägi üks varajane salvestus koos ansambliga Baltika. 1970. aastal ja veidi varemgi oli väga populaarne ka selline ansambel nagu Aadžis ja neil oli üks suur hitt, mille nimi on väga lihtlabane Sugar Sugar. Aga nüüd suhkrupopi juurest natuke tõsisemalt või ütleme siis kohe välja rokkmuusika juurde. 1970. aastal oli juba ka Led Zeppelin endale tiivad külge kasvatanud ja nende teine heliplaat oli üks aasta enim müüdud vaid üks näide siis ansamblist Led Zeppelin ja lugu nimega Rambo. Võib-olla teemegi siis nii, et tänase 100 aasta laulude saate lõpetame veel ühe sellise raskema rokiansambliga. Aastal 1970 jõudis Briti edetabelites kõrgele ja tegelikult kogu aasta kokkuvõttes üheksandaks enim müüduks singel plaadiks üks lugu ansamblit friiesituses. See kandis nimeoolrait Nov ja allakirjutanu, võib tunnistada temagi. Koolipõlves kui trumme sai mängitud, siis see lugu oli üks meie bändi selliseid esinduslugusid noh, hea kerge mängida ka, ütleme nii. Valter ja Jaak Oja kär kohtuvad teiega jälle 100 aasta laulude sarjas.