Täna räägime Richard Wagneri ooperis loengrin ja praegu kuulsite avamängu kolmandale vaatusele. Londoni Kuningliku filharmoonia orkestrit dirigeeris vöönan hängli. Võib-olla kõigepealt natuke ooperit taustast. Tegemist on vana keldi legendiga, kus on rahvusvaheliselt tuntud muinasjutumotiiv peategelasest kangelasest, kes peab varjama oma nime. Loengrini lugu kuulub Püha Graali legendide tsüklisse ja teisalt serva pidi ka kuningas Arturi legendide hulka. Ka peategelase nimi eesti keeles tahaks väga hääldada. Lohengrin ja võin öelda kõigi rõõmustamiseks, et muinaskeldi keeles ongi nimi kahes, sõnas lohen Karin, mis tähendab tõlkes Luige rüütlit. Legendi järgi on loengry Parcifali poeg, Parcifalongraali kuningas, niisiis loengrin Krahli prints, kes abiellub raban pärijanna hertsoginna Elsaga. Eesti keeles on olemas lühike ümberjutustus loengreenist ja tema sünnist ning tema legendist volfram fon Errembachi eepose pardi Valstroofides 800 kuni 826 loen katkendi Rein Sepa tõlkes. Noor naine elas kaugel maal, neid ausamatest ausam, veel suur vaimulikus, õilis meelda, pärusannid olid need ja nii ta jätkas eluteed ja hindas hinge vagadust jäid võõraks kihm või muidu lust. Brabandi hertsog hinnale Monzalboosist lõpuks ilmus see, kes talle mehekson. Mees saabus, Luigest kant. Antwerpeni all maandus. Ta ei pruukinud naine pettuda, sest kuivõrd tulus teada oli igapidi heada tark siivus ning õukondlik mees, kel mahe veri soontes kees. Mees siis keelas küsida oma nime ja seda keelu motiivi Wagneri tõlgenduses. Kuulsite kolmanda vaatuse avamängu lisatuna kontsert variandis. Richard Wagneri ooperite hulgas on loengriin tervikjärjestuses juba kuues aga klassikaliste jutumärkides tun ooperite hulgas alles kolmas. See lõpetab Wagneri esimese loominguperioodi, mille kolmes ooperis Lendav Hollandlane ta on öise ja loengrin, näitab helilooja jumaliku ime võimalikust iga inimese elus, kellel jätkub piisavalt usku eelmisest ooperis. Tan öizarist eraldab loengrini just see. Kui Tanheliseris on tegemist väga sihikindla ja tugeva naiskarakteriga, kes päästab ka mehe, siis loengrynis on vastupidi. Siin on Elsa kõige õrnem, kõige kaitsetum, jaga hingeliselt kõige kõhklema ja kõige mõjutatavam kõikidest Wagneri kangelannadest. Loengrini kirjutamise aasta oli helilooja elus erandlik. Sellel aastal, kui ooper päris valmis sai ja lavastamisele pidi tulema, toimus Kesk-Euroopa riikides revolutsioon. Ja Wagner, kes oli Dresdeni ooperikapellmeister disrevolutsioonist aktiivselt osa kuulutati tagaotsitavaks, põgenes Šveitsi. Loengrin lavastati mitte Dresdenis nagu algselt planeeritud, vaid hoopis vaimaris. Et Wagner oli alati ise oma ooperite libretistil, võiks ju peategelasest leida eeldamisi sarnaseid jooni helilooja endaga. Mis puutub helikeelde, siis loengrini helikeel on tunduvalt komplitseeritum kui näiteks hollandlase oma teiste heliloojate mõjutusi, mida hollandlasest võime kuulda on vähem ja Wagner hakkab leidma oma päris isikupärast stiili. Loeng Riin, uuenduslik ooper ja kriitika kartis uut keelt ooperimaailmas juba enne, kui partituur isegi saksa keeles valmis sai. Schumanni Mandelson, kes olid Tanhelizary puhul vaagnerisse küllaltki julgustavalt suhtunud, eemaldusid temast vaikselt pärast seda, kui Wagner oli lugenud ooperi libreto seitsmeteistkümnendal novembril 1845. Nende üksmeelne otsus oli, tsiteerin, on arusaamatu, kuidas võiks sellise libreto põhjal ooperit kirjutada. Nad arvasid, et ooper on üle kuhjata tarbetutest lavastuse efektidest ja kartsid ka seda, et süžee on liiga romantiline, liiga ebausutav, tuttav, aga vastasleer, kes Wagnerit ei sallinud, oli veelgi karmim ja võttis kriitika objektiks veel olematu. Muusikakriitik from lasenap õhkas märg terlikult. Milline uhke efekti, rikas libreto, mäherdune õnnetused, Wagner seda just ise komponeerida soovib. Libreto erineb foneethnbachi ja teiste temasuguste käsitluses tunduvalt. Ooper on vaatemäng ja ooperi tegelased peavad olema alati noored ja välimuselt ilusad, vähemalt siis, kui nad on positiivsed karakterid. Wagner on jälginud tollele mitte enam moes olnud klassitsismi reeglid mille järgi ooperi erivaatustel ei tohi olla pikki ajalisi ja ruumilisi pause. Kogu tegevust tuleks mahutada 24 tunni ühe ööpäeva sisse ja loen, treenib puhul ei seisa uuendus, et aegruumi hajutamisest ja pärast Küüta kütwomberlizingeni läbimurret juba 80 aastat enne loengrini ei oleks. Ei olnud mingi uuendus. Aga legendist erineb ta selle poolest. Elsa ja loengrini abielu ei saa lõplikult teoks. Eeposes mainitud lapse sünd ja kasvamine jääb ära. Tegevus keskendub Elsa ja Trudy kontrast selle maailmanägemusele. Ja kokkuvõttes tuleb loengriinist klassikaline muinasjutt. Ooper. 28. augustil 1847 lõpetas Wagner loengriini avamängu. Wagner toob sisse kaks uut momenti, juhtmotiivi ja pideva meloodia, ütleb kuulus juudi päritolu vene teatrilavastajaks evolot Mayer Holt. Mairold jätkab. Neid faktoreid enne vaagnerit ei tuntud. Ta rõhutab orkestriga neid hingevärinaid, mis peavad tingimata jõudma saali Sistujateni Wagneri dialoogides. Nii kõneldakse kui ka lauldakse. Kuid selleks, et võita aega, sunnib Wagner kestrit samal ajal, mil tegelane midagi räägib, mängima niisuguseid meloodiaid, ehitav harmoonia niimoodi üles, et kuulajate ajus tekiksid mitmesugused mõtted, see tähendab ta sunnib kuulajaid tajuma assotsiatsioone. Reforminud orkestri ja kasutanud minu arvates ära vaatajaoskuse luu assotsiatsioone, pööras Wagner tähelepanuga lauljate tööle. Mida ta sel alal tegi. Võime ainult öelda, et ta sundis neid elama mitte üksnes aariate laulmise ajal vaid elama laval, nii nagu seda tehakse Draamateatris esmajoones sundist, artiste, looma, lavakujusid. Siin on artist tõeline näitleja, mitte näitleja kostüümi kandev laulja. Ja siin muutub Peri laulja töö samasuguseks nagu draamateatris. Niisiis rõhutab Mayer Holt Wagneri puhul nii orkestri kui lauljate loodud lavakujude tähtsust ja nendevahelist harmooniat. Loengriinis on kujudest olulisemad kolm. Kõigepealt Elsa, siis loen, krin ja lõpuks vastasleeri juht. Õel Ortrud. Elsa kuju kohta on Wagner ise öelnud. Loengreiniku Kuu külgetõmbejõud rajaneb kõiki hingesaladusi puudutav teatavates Elsa südames toimuvates sisemistes protsessides imeväärselt õnnestava, kogu ümbruskonda. Veenva tõepärasusega täitva nõiduse olemasolu ning püsimine sõltub ainult sellest, et hoidutakse tema kohta küsimust seadmast, kuidas naise südamest suurimas hädas tungib, see küsimus karjatuse naisil ja nõidus ongi kadunud. Teie aimate kui iseloomulik Kuldse traagiline küsimus, kuidas kokku langeb minu eelpool käsitletud teoreetilise küsimusega, mis pärast nagu ma juba olen teile jutustanud, tundsin ma ka iseend olevat nende küsimuste, kuidas ning mis pärast surve all ja nende küsimuste ees läks mulle kauaks ajaks minu kunstiline võlujõud kaotsi. Mayer Hold jätkan tsitaadiga. Wagner sundis orkestrit mängima mitte saateks, vaid selleks, et tuua lavakunstiuus element ja orkester on paagneril tõepoolest uueks elemendiks. Teda ei kuulatagi nagu saatjat. Saadet võib üldse mitte kuulata. Kui rumala itaalia ooperis laulab ooperilaulja ühe koha peal, siis võib saadet mingisuguseid akordikesi mitte kuulata. Te kuulate lauljat. Wagneri ooperites on aga vastupidi Delakate seal sageli lauljat kuulamast, sest ta ei laula, vaid ainult räägib midagi kiires tempos ja harmooniliselt, samal ajal kui voogavat kuhjatud Stakaatod mitmest saadavad teksti kulminatsioon. Orkestrit kuuletage tingimata, ta sunnib ennast kuulama ja te jälgite seda, mida nimelt orkester tee sel moel kasutataksegi orkestrit lavastuse uue elemendina loengrini puhul orkestri kõrval. Tsitaat on nüüd läbi orkestri kõrval eriline osatähtsus kakooril. Koor toimib samuti nagu orkester laulja partnerina instrumendina, mis on lavastuses sama tähtis kui kõige koolitatuma ja kõige parema häälega laulja või lauljanna. Vaataksime seda piltlikult ja näiteks tegelikult just nimelt eel, sa unenäos stseeni puhul, mis pärineb siis ooperi esimesest vaatusest. Kõigepealt Elsa unenägu ilma erilise saateta, tegemist on väga vana salvestusega Velva harullidelt sisse lauldud 10. veebruaril 1910 ja esitab Antonina taanova, kes ei vaja kommentaare. Ja võrdluseks annaksin sama koha ooperist väga kaasaegses salvestuses, dirigeerib norin maatsel ja laulab Valtraud Mayer orkestriga kontsert varianti sellest samast hel sauna näost. Kummalisel kombel ei ole Wagner oma ooperi kangelannale andnud iseseisvat juhtmotiivi. Kui loengreni puhul on olemas kulm juhtmotiivi lisaks eraldi luigekeelu ja nii edasi motiivid siis Elsa iseloomustab teine loendreinimata liiv, mis peaks siis näitama jumalikku kaitset kangelanna kohal. Ja Elsa puhul tema karakteri puhul ongi kõige tähtsam tema vankumatu usk jumalasse ja vankumatu usk sellesse, et vajadusel saadab jumal päästja, kes ei lase sündida halba süütule inimesele. Selline usk oma lapselikust puhtuses on väga haruldane nähtavasti isegi sellel ajajärgul. Wagner paigutab loengrini tegevuse 10. sajandi algusesse. Niisiis isegi sellel ajajärgul, kui religioon pidi moodustama põhilise osa eurooplase maailmanägemusest. Elsale vastandub väga teravalt ja tugevalt teine ooperi kangelanna. Halvad kangelanna on alati madalama häälega nii sisu noortrudi puhul tegemist metsosopran iga Ortrudil on väliselt olemas kõik peale seisusekohase tiitli. Kui Elsa on probanti hertsoginna ja pärib riigi siis Ortrud on ainult krahvinna, kusjuures on krahvi endaga abielluma sundinud varem krahh olnud Elsa kihlatu. Niisiis algab Ortrud juba enne ooperit oma kurjade tegudega. Võiks tekkida küsimus, kui kaua üks inimene järjest kurje suudab teha, nii et see oleks vaatajale jälgijale veel usub. Niisiis, Ortrud võtab eelselt kihlatu ja sunnib oma abikaasat tunnistama Elsa vastu süüdistama eelsat oma lapsest venna tapmises, selleks et ise troonile saada. Tegelikult on venna tapnud mõistagi Ortrud ise. Ja sealt edasi algab väga huvitav, Ta vaatemäng kahe naise vahel, kellest üks ei tea, mida teine teeb, aga teine teab väga hästi seda, mida ta teeb ise. Ortrud avab enda olemuse jõulise monoloogiga teises vaatuses. Ja siis äkki selgub, et selles suhteliselt kristliku riigi pinna all möllavad ja miilavad veel vanad paganausku. Kired. Wagneri tahtel esindab Ortrudzis paganliku mittekristlikku hoiaku kutt. Ja selleks, et Ta Elsat, kes nüüd tundub tegevat väga hiilgava partii, abielluvad loendriiniga ja saavad ikkagi kätte oma pärand riigi selleks, siis Ortrud kutsub jõuliselt võimukalt täis samasugust usku nagu Elsa usub kristlikku jumalasse. Kutsub siis appi vanu jumalaid germaani aegadest. Vootanit ja frikat. Ortrudi karjatus muuteni Aafrika poole näitab Wagneri ooperit maailma orgaanikat. Tundub, et just see koht, loeng Rinist kristlikust ooperist valmistab ette paganliku Niibelungide sõrmust, kus mõlemad nimetatud jumalad ka tegelastena lavale ilmuvad. Kuid Niibelungide sõrmuse puhul oli Wagneri jaoks kõige tähtsam üliinimese, uue puutumatu looduslapse kontseptsioon. Wagner lõi üliinimese ja alles temalt võttis Nietzsche selle mõtte üle. Kuid ka loengrynis kohtame siis üliinimest, kes tuleb kõrgematest sfääridest, kõrgematest regioonidest ja kes kahjuks ei ole loodud maise elu jaoks olgugi oma jumaliku jõuga läbinisti tugev, läbinisti võiduks. Kas on loengrinil tegelikult õrn ja haavatav hing? Ta kannatab oma rüütlivande all, mis ei luba tal elada maises maailmas, siis kui keegi saab teada tema nime. Selle tõttu peab ta olema ääretult ettevaatlik, Click ja selle tõttu ei tohi ta kedagi usaldada. Aga usaldus on ju armastuse eeltingimus. Niisiis on loengrini Elsa armastus algusest peale ebaloomulik ja algusest peale võib oletada, et see armastus ei saa olla püsiv. Loengrini ilmumine on nagu valguse välgatus, tõeline jumalik säde pilvede vahelt. Kuid jumalik ja inimlik tavaliselt ju kokku ei sobi selle jaoks elamegi maises maailmas. Loengrini tulekut on kirjeldanud mitmed autorid. Nad on kirjeldanud oma kogemust teatris ja oma kogemust lugedes libreto ja oma kogemust kuulates ooperit ja enamuste autorite seisukoha, võtab kokku üks väike anonüümne, märg, kus, et küll Wagner suutis ikka orkestri abil ja kuuri abil imet teha, nimelt loengrini tuleku puhul. Koor on siis põlvili ja palub Elsale abikoor on veendunud Elsa süütuses, aga need, kelle käes on võim, ei ole. Ja koor palub abi ja siis ilmub kaugustest luik, kes veab paati, millel seisab loendrin. Ja edasi, mitme minuti jooksul kordab koor ainult ühte sõna ja veel ühte fraasi, nimelt Luik, kas tõesti, kus näe, seal luik, ta tuleb tõesti on tõesti luike. Ja alles siis astub loengrympaadist maha ja tema esimene fraas ei ole mitte pööratud siis maise maailma poole vaid kõige esimese lausega jätab ta jumalaga Luigega ja selle maailmaga, kust ta tuli. Nii et tema kõige esimene suurem sõnavõtt tegelikult toimub seljaga nii päri publiku kui ka ooperi tegelaste poole. Antud ooper katkenud oli salvestus Viini ooperist ja koormeister Hans Fox, Verger dirigent söör Georg Zolti ja loengreenina bluffida Domingo ja loen kriini ja Luige vahekord on aegade jooksul põhjustanud arvukalt spekulatsioone, milleks õieti on vaagneril olnud luike tarvis. Hea küll, me võime ju öelda, et luik on osa kohustuslikust The mängulisusest mis iga ooperi puhul on tähtis ja muinasjutt ooperi puhul seda rohkem tähtis. Teiseks annab luik väga täpse juhendi ooperi lavastamiseks. Ooper loengrin tavaliselt lavapiltidena, kui ta on klassikalises variandis, siis ta on värviline ja kuidas stiliseeritud, siis harilikult tastiliseeritakse valgeks helesiniseks, halliks hõbedaseks on muidugi olnud väga huvitavaid katsetusi seda valgust veelgi edasi arendada. Näiteks Werner Hertzogi s 90.-te aastate alguses Bayroitis loendrini lavastades lasi kolmanda vaatuse lõpus lavale sadada esimese lume. Kõik kohad olid täis lumeräitsakaid, see oli tõesti veel ilusam, kui võinuks oodata tasamas sotseerus luigesulgedega ja siis vastandiks, praegune Bayroiti lavastus on süsimust tega looduse saastele luik on lõpus, siis tuuakse lavale surnud luik ja kõik on must ja see jõgi, kust luik ilmub, on siis samamoodi. Meenutab rohkem mingisugust väikest kuivanud veelompi raagus väikeste põõsastega selle ümber. See nüüd selleks, kuid tegelikult luik võib tuua kaasa kõikvõimalikku häda, milleks teda siis ikka kitarr. Võib-olla oleks nüüd pühaduse rüvetus öelda, et loengringui ooper on väga pateetiline, seal on väga kõrged tunded mängus, see nõuab jäägitult kaasaelamist ja Wagneri kehtestatud reeglite jäägitut omaksvõttu. Juhul kui seda mitte teha, siis pateetikast on ainult üks samm naeru väärsuseni. Ja ükskõik kui hästi ei ole viimastel kümnenditel korraldatud lavatehnika, ükskõik kui palju me lisaarvuteid, lavamasinaid ja kõikvõimalikke valgusefekte siiski Luige ilmumine ja Luige lahkumine kolmandas vaatuses on ja jäävad problemaatiliseks. Selle kohta loeksin ühe väikese illustreeriva näite Ingmar värimanni raamatust laterna maagika tegevus toimub Stockholmi ooperis 1930.-te aastate lõpul. Tsiteerin. Vahel vedas ka viltu. Ühel õhtul esitati loengrini Einar Aironi ja Brita Hertzbergiga. Olin valgustajate ruumis, et aidata partituuri, raamatu režii märgete järgi valgust seada. Kõik läks plaanipäraselt, kuni finaalini. Loengrin on laulnud oma jutustuse kraalist jõe kaldal. Kitsal maaninal seisev koor teatab helgetes toonides, et läheneb uhke Teoogarbist paat, mille ette on rakendatud luik. Tulles blondeeritud juustega kangelasele järele. Valges rüüs Elsangu varisenud Ma armastasin Brita Hertzbergi palavalt salaja. Luik oli turul Janssoni ja tehnilise juhi ühise inspiratsiooni erakordselt kaunis saavutus. See liuglas ujus, liigutas oma peenikest kaela ja oli võimeline isegi tiibu väristama. Nüüd oli Luikus paadiga paar meetrit enne randumist kinni jäänud. Lind kiskus ja sikutas, kuid ei saanud paigast. Paat oli kinni. Rööbastelt maha libisenud luik liigutas endiselt oma pika kaela ja välistas tiibu, nagu läheks paadi õnnetu olukord talle üldse korda. Vaagneril on ette nähtud, et teatud takti ajal sukeldub lind ja tema asemele ilmub Elsa Väikevend, kelle õel Uurtrud on ära nõidunud ja kes nüüd vabanenud oma sureva õe käte vahele viskub. Kuna luik oli kinni jäänud, ei saanud sukelduda. Elsa vend ilmus sellest hoolimata välja. Siis tekkis lava all etendust teenindavate vendade seas paanika. Kuhu kurat luik jääb? Oleme poisi liiga vara üles saatnud, tõmbame ta olla tagasi. Elsa vend kadus, jõudmata lavaluugist kaugemale. Nüüd oldi partituuri-ga võrreldes juba tublisti maas ja poiss tõsteti uuesti üles, aga ta kaotas tasakaalu ja komistas nüüd juba surnud Elsa otsa. Wagneri järgi ilmub nüüd nööri lae kaudu tuvi kuldne pael noka vahel ja seob selle paadi külge. Kui loengringuuri ei leegilise hüvastijätulaulu saatel paati astub, peab tuvi veetud paat vasakpoolse kulissi taha kaduma. Kuivõrd luik ei saanud paigast ja paat oli madalikule jooksnud, haaras meeleheites loengrin kuldpaelast kinni ja marssis koori üha nõrgeneva hüvastijätusaatel lavalt minema. Luik õõtsudes oma ilusat kaela ja raputas tiibu. Elsa oli hinge heitnud ja lebas värisedes oma venna käte vahel. Eesriie langes aeglaselt, hästi aeglaselt. Tulles tagasi lavakujunduse küsimuse juurde tasub mõelda kolmanda vaatuse algusele. Pärast uhket ja suurejoonelist pulmapidu kujutavat avamängu avaneb eesriie ja näitab lava keskosas asuvat tohutut abieluvoodit, tavaliselt gooti stiilis ja lava jääb tühjaks järgneva umbes viie minuti vältel täiesti tühi lava. Ainult vaataja fantaasia vaatab siis voodit ja mõtleb tulevasele pulmaööle. Sellega seoses võime öelda, et Wagner oli tõepoolest tark. Mõtleva inimese jaoks võiks sama pruudi koorist seen olla täpselt sama erootiline nagu Tristani ja Isolde, teise vaatuse lõpp või Tanhizary pakanaal esimese vaatuse alguses. Tegelikkuses on just pruudikoor ju loengriini kõige tuntum muusikaline katkenud. Kui meie kandis ollakse harjunud abielluma Mendelsoni pulmamarsi saatel suveöö unenäost siis tegelikult anglo Ameerika ja Inglise keelt kõnelevatest maades, samuti Prantsusmaal ja usutavasti kõigepealt Saksamaal on abiellumise vältimatu tingimus. Purudi koor loendrinist harilikult Sis mängitakse kirikus oreliga, aga algselt on tegemist võimsa kooripartiiga, mida koor laulab kogu pikkuses ainult lava taga, ilmudes lavale päris-päris, lõpus. Kui keegi luges paar numbrit tagasi muusikalehte, siis on seal antud päris kena kommentaar loengreenile, eriti kolmandale vaatusele on öeldud kalas aegse kriitiku poolt loendrinon absoluutselt viljatu ooper, aafriklanna kahtlemata Mayerbeerid kõige halvem ooper, aga loengreeniga võrreldes on see nagu India viljakas muld põhjama tundraga võrreldes? Jaa, loengrini kolmas vaatus sai teisigi sarnaseid kommentaare mitte ainult pruudi kuuri pärast, vaid ka pärast lembeduetis selle kohta on olemas kriitikanoolloend, laulab nõnda kaua, et Elsa lõpuks voodil istudes küsib, mis soost ta õieti on. See suur küsimus ongi võib-olla loengreni puhul määrav, et tema ääretu maskuliinsus avaldub ainult vaimses jõus ja füüsiline jõud omakorda on siis niivõrd allutatud vaimule allutatud intellektile vahest ka religioonile. Et see siis pärsib loomulikku ilusat armastust, mida mees muidu naise vastu peaks tundma. Aga küsimus, mis soost loengrin on, viitaks siis tema perekonnale, aga miks mitte ka tema rahvusele. Ja siit tuleb jälle esile küsimus, et kas Wagner on kirjutanud oma ooperit teiste hulgas ka loengriini puhtalt ja pelgalt saksa rahvale rõõmuks või tohiks sealt osa saada ka teised rahvad, kas Wagneri kunst mitte ainult helikunst, vaid ka siis mõttekunst on globaalne ja globaalse väärtusega või on ta kitsalt suunatud saksa publikule selle üle polemiseeritud kaunis palju tänapäevaks. Kuna Wagner on üks mängitava maid kahtlemata ooperi komponiste ikka veel, siis võiks ju öelda, et Wagner on saksa rahvuse keele piiri juba ammu ületanud aga samas on küllalt palju neid, kes nõuavad, et Wagneri oopereid peaks til laulma pelgalt originaalkeeles, kahtlemata siis saksa keeles. Et teised keeled Wagneri esitamiseks ei sobi. Isiklikult olen kuulnud vaagnerit läti keeles, vene keeles, itaalia keeles, prantsuse keeles ja ka eesti keeles. Ei saaks küll öelda, et ükski nendest keeltest oleks Wagneri jaoks halb. Võib-olla pisut kentsakas tundub itaalia keel, aga see on nähtavasti lihtsalt meiepoolne eelarvamus. Itaallased on vaagnerilt truult ja tublisti lavastanud, nagu ka muuseas nende naabrid hispaanlased juba 19. sajandi vähemalt viimasest kolmandikust alates ja isegi tuntud kõige tuntum itaalia laulja Enrico karusoo on kord varases nooruses vaagnandeiga pattu teinud, see tähendab ta ei ole mitte kunagi õppinud ühtegi Wagneri partiid, et seda laval laulda. Kuid kunagi, kui karusoo oli veel väga noor, algaja ja kaheldi veel, kas ta on üleüldse tenor või bariton, siis teatris juhtus õnnetus ja loendrini esita, jaak kaotas üheks õhtuks hääle, oli haige, külmetanud tekkis küsimus, mis saab etendusest, kes suudaks laulda ära loendrini siiski küllalt nõudliku partii keegi seda õppinud ei olnud ka roosa siis tõstis oma käe ja ütles, et ta võib seda teha nii, et üheks õhtuks sündis järjekordne ime ja jumal saatis publikule loengrini luigel seekord siis loendrini tollal veel vähetuntud karusoo. Kuid pakuksin praegu välja loengrini kolmanda vaatuse jutustuse, kus ta siis lõpuks paljastab oma päritolu, ütleb, et ta on Graali rüütel ja saadetud maailma Mozalboosid kindlusest selleks siis aidata inimesi nende rasketel hetkedel. Ja ma pakuksin välja selle aaria või selle jutustada see praegu prantsuse keeles, esitajaks till omaaegne väga kuulus Pariisi ooperilaulja sündinud 1897 ja kraan operaažis laulnud väga palju, eriti Verdit, aga teiste hulgas ka Wagneri ja tilli puhul. Võib-olla on oluline see, et kui vaagnerit harilikult laulavad kuldses keskeas küpse häälega lauljad, kelle häält need võtavad Wagneri nuudid enam palju rikkuda ei saa siis shourstil seda lauldes praegu on pelgalt natuke üle 30 Wagneri puhul, siis noor laulja arhiivi salvestusarhiivi ülesvõte aastast 1930. Alba. Jaa. Tänapäeval on loengrin laval olnud peaaegu vist kõikides maailma ooperiteatrites teiste hulgas ka ees, siis isegi kaks korda 1927. ja 1935. aastal mõlemad aastad Hanno Kompuse lavastuses. Esimeses variandis siis Aarne Viisimaa ja Karl Ots olid loengriinid Helmi Einer, Elsa ja teises variandis Elsa oli Olga Torokov, Tiideberg loengrin Martin Taras ja pärast ka Karl Ots. Lauljad koolitas välja tuntud itaalia laulu pedagooge. Mandadelia Patti, suurepärane metsosopran, kelle kohta Wagneri poeg riikvrit ütles. Kui mu isa nüüd ometi kuuleks seda Urtrudi, kellele ta tegelikult partii on kirjutanud. Nišis Wagneri ooperi loengring, sõnum on ülemaailmne. Tahaks loota, et see ka tänapäeval püsib. Selle sõnumi eesmärk on meenutada inimestele, et tasub väärtustada headust ja eesmärk on tuua lavale vaataja silme ette ja vaataja kõrvadesse selle headuse enda suur jõud.