Täna on meie ees midagi rohkemat kui üks raamat. Me räägime ajakirjast Looming ja stuudios on August Eelmäe. Kui ajakiri Looming tähistas 1933. aasta aprillis oma ilmumise kümnendat aastapäeva toonitati, et tegemist on kirjandusliku ajakirja aukartust äratava heaga Eesti oludes. Toimetaja Johannes Semperi väitel laadilt võrdset ajakirja välisajakirjandusest ei leiagi. Laiapõhjaline niinimetatud parlamentaarse väljaanded mujal puudus ning Semper loetleb tervenisti 137 autori nime kes 10 aasta jooksul ajakirja on esinenud. Lisaks 73 nime välisautorite hulgast. 40 aastat hiljem alustab Paul Rummo ajakirja ajaloo ulatuslikku käsitlust hüüatusega 50 aastat kirjanduslikku ajakirja. See on pretsedenditu juubel, vaata et maailma mastaabis. Tänavu 27. aprillil tähistab looming oma 70 kaheksandat sünnipäeva. Kirjandusliku ajakirja vanus on ju üsnagi tinglik mõiste. Väljaanne sünnib iga järjekordse numbriga iga aastakäiguga uuesti ja mitte niivõrd numbrite ja aastakäikude arvust, vaid nende sisust oleneb, kas ajakiri on aegunud või püsib endiselt noore ja elujõulisena. Eeskätt Friedebert Tuglase missioonitundelisele eestvõttel. Kogu kirjanikkonna häälekandjana ilmumist alustanud looming on algusest alates kaasa käinud kogu meie maa ja rahva katsumusteküllase saatuse loo välja arvatud kolme ja poole aastane ilmumispaus. Teise maailmasõja aegu. Ja mõistetavalt kajastab see kõik ka ajakirja sisus mida on nüüdseks juba üle 121000 lehekülje. Jääb vaid üle tunda heameelt, et paljudele aja raskustele vaatamata on ajakiri suutnud säilitada oma loomisaegade põhisuunad oma nime, järjepidevuse ning elujõu mis juba iseenesest tõendab, et väljaanne pole oma vajalikkust meie rahvuskultuuri koostisosana kunagi minetanud. Ka kõige raskematel aastatel ohutunnet raskete aegade peatsest tulekust aimub loomingu viimasest Eesti vabariigis ilmunud numbrist aastal 1940. Kas kuuled, kuis vaenlane vastu ööd all Ellvetis pauguta plokk, kui mu päevade aken on puruks lööd ja kardin ei ulata kokku. Ta läheneb rinnakul sahise pliiv õhk tiniseb kannuste Tarast. Oh kustuta tuli le uksele, riiv, peida mind Kristuse pärast. Nõnda Betti Alver luuletuses hirm. Ühetähenduslikult rääkis ees ootavatest katsumus aegadest samal 1940. aastal Tuglas Eesti Kirjanduse seltsis esinedes. Ta meenutab Volthri elutarkust oma viljapuuaia harimisest nii kaua kui vähegi võimalik. Me ei tohi sellest vabatahtlikult loobuda isegi kõige raskemates oludes sugereerida oma kuulajaskonnale. Ja sellise tõe tundmisega alustas Tuglas augustist 1940 toimetama okupatsiooniaegset loomingut. See kompromiss oli valuline, kuid möödapääsmatu. Loomingu kõige sügavam madalseis langeb 40.-te aastate lõpu ja 50.-te algu poolele. Kui looming aastal 1923 alustas oli esialgu tellijaid vaid 24, kaks korda vähem kui ajakirja tollaseid kaastöölisi mainiks siinkohal ka esimesena registreeritud tellija, Pärnu linnaraamatukogu ainsana tollal tegutsenud 560 avaliku raamatukoguhulgast nagu kirjanduselus ja kultuuripoliitikas, sagedane Pole ka auväärse eaga looming mööda pääsenud pooleemiliste kirgede mõjuväljast. Seda juba sünniaegadest alates. Ajakirja ellukutsujate meelest oli kavatsuse õnnestumise paratamatuks eelduseks ühelt poolt väljaande le riikliku toetuse nõutamine. Teisalt arusaam, et arvestatava kirjandus kultuurilise taseme saavutamiseks tuleb ajakirja ümber koondada kõik loomingulised jõud sõltumata nende kirjandus voolulisest või maailmavaatelisest orientatsioonist. Taustana varasemate kitsa ringi rühma väljaannete Seuro albumit, Odamees Ilo Tarapita lühiajaline eksistents eeskätt majanduslike raskuste tõttu ning osaliselt ka sellest juhtuvate sisevastuoludele. Paljud nimekad kirjanikud kartsid, et riiklik rahastamine seab ohtu nende mõttevabaduse. Ehkki toimetaja Tuglas oli juba enne esimese numbri ilmumist deklareerinud mis tahes vaimse tasalülitamise katse korral. Ta keeldub toimetajatööst loomingusse pääsemise ainsaks kriteeriumiks jääb kaastöö kunstiline kvaliteet. Vaid üks näide Tuglase laialdasest kirjavahetusest noil aegadel. Kohe järgnevas tsitaadis mainitud Rudolf Lesta ja Herman jänes kuuluvad eesti kirjandusloo perifeeriasse. Niisis August Gailit kirjutab. Et oled seod loominguga kas tasub vaeva? Ma pole mitte kunagi uskunud suurtesse kollektiividesse eriti Eestis, mis võib sind ühendada kõigi nende lestade ja jänestega olla nendele redaktoriks. See on ju väga kena, kuid enese esik läheb kaduma ning sellest on rohkem kahju kui loomingust. Kuulakem ära ka toimetaja arvamus, pärit kirjast Heloduglasele, aastaarv endiselt 1923. Ainult see teadmine, et ajakiri ainus positiivne ettevõte on, mida me ehk praegustel oludel kuidagi üleval suudame hoida, sunnib mind jätkama. Eneseisik tuleb varjujad. Ta asi ise on tähtis. Seda on tarvis meie kirjandusele. Ajakirja looming on seni olnud 11 toimetajat, kõik naad, kes rohkem, kes vähem on jätnud oma jälje ajakirja ilmesse läbi muutuva aja. On üritatud tegutseda selle nimel, et looming säilitaks oma keskse positsiooni ja maine. Meie kirjanduskultuuri hoidjana. Pole ehk üleliigne esile tõsta. Toimetaja Johannes Semperi mõtteavaldust. Looming on suutnud kasvatada ja edendada eri loojanatuuride vahelist solidaarsust ja mõistvust tihendades ja tugevdades rinnet ühise vaenlase vastu mille nimi on kultuuritus. Jätkuvat teotahet loomingule järgnevateks kümnenditeks.