Aastakümneid tagasi kõlas sageli meil raadiost teadvustus, laulab Eesti raadio naisansambel, aastad on läinud, on uued kollektiivid asemel tulnud ja nüüd on see kunagine ansambel juba kui nii-öelda arhiiviväärtus. Mul jutukaaslast ei olnud vaja kaugelt võtta neid arusel. Olete hulk aastaid meie raadiomajas töötanud ja ka selle ansambliga seotud algusaastatest peale. Kuidas see mõte teoks sai, kes selle eestvedajaks? Selle ansambli asutas riikliku konservatooriumi pedagoog Linda Saul kes oli sel ajal lauluõpetaja. Tema asutas selle ansambli 1952. aastal, nii et seega 36 aastat tagasi. Hiljem kui Paula Padrik jäi ainult Estonia teatri ooperis solistiks ansambli koosseis mõnevõrra muutus nii soprani kui ka teiste häälte osas, aga lõpukoosseis oli siis selline asi. Nii on Aino Külvand, kes siis tuli alla kadett asemele. Leidja varussar mall poola Leida Sibul, Heli Lääts. Ja huvitav on see, et, et enamikus on ju kõik need ka solistina üles astunud. No muidugi, praegu on veel täiesti vormis, Heli Lääts laulab ka küllalt sageli Leida Sibul, aga toona no toona jah, oli lihtsalt nii, et Linda Sauni proovis, sinul sobib selle koha peal soolot laulda, meil nagu ei olnud, et esiksoliski nagu, vaid täitsa tat sinule sobib see, sina laulad selle kohapealsele fraasi kui solist mõne teisele sobisele seeni, et peaaegu igaüks võis ka solistina esineda. Teil oli juba siis täielik demokraatia. Ei saa. Kuidas repertuaari saite, kes teil selle eest hoolitses? Yldiselt repertuaari muretses täiesti Linda Saul, sest tema Aranžeeris, sest kuna ta tundis meid kõiki väga hästi, enamus kõik need olid tema oma lauluklassi õpilased. Ja ta seadis vastavalt, kuidas kellelegi sobib. Üldiselt me olime võrdlemisi kõrged instituudid, ansambel madalaks hääleks. Meil oli näiteks Heli Lääts, kes ei ole sugugi kontroll, mitte need sopranit pidid ikka väga kõrgelt. Ja kui need mõttes lasta läbi meie levimuusika ajalugu, siis võib öelda julgelt, et teie olite naisansamblite hulgas teerajajaks. Ja no seda küll jah, sest siis selle ansambli põhjal nagu hakkasid teised ansamblid moodustuma ja nad meilt said repertuaari väga palju. Ja noh, seal laeme laulsime väga palju ka otsesaates ja siis oli väga tihti nii, et lausa kui meil lõppes, vaata ära, siis juba oli keegi inimene, kes Paulus, vot see laul mulle meeldib, palun, kas ma võin seda laulu saada, nii hakkas see repertuaar nagu levima. Kontakt, kuule, vahetu kontakt kahe kuulajaga ja. No te olite ka tõsimeelselt laudadega väga kerge sisulisi laule, laule, klassikat, kavatsetavast. Laulsime selleaegsed Nõukogude laule, need olid väga ilusad laulud, palju armastusest kodust, emast, mis on peamine meie elus. Võrreldes praeguste kodumaa armastuse ja kodulauludega olid need hoopis teist laadi laulud minu arvates palju lüürilisemad, palju südamlikumad, laulud. Te nimetasite seda toredat mõtet, mille poole praegune raadio ka pürgib, et oleks tõesti võimalikult rohkem neist otsesaateid, aga et muusikasaated toonaga läksid, otseselt on ka, uurisin neto laulsite kohe vahetult. Kohe vahetult eetrisse ja nii et no ja pärast hiljem muidugi hakkasime lindistama ka, meil on ikka repertuaaris väga palju laule lindil aga otsesaated toimusid seal samal ajal ikkagi ka edasi. Lon leidsite rakendamist ka mujal, ainult stuudioansambel. Oi, ja, ja me käisime isegi ju 1956. aastal kunsti ja kirjanduse dekaadil Moskvas. Meie alaline klaverisaatja oli ju ka Therese raide, kes oli nagu Ilta meiega samamoodi kokku kasvanud, tema ainult saatis, me ei taha, kui me läksime Moskva dekaadile. Vaat siis on nagu tõesti ülekohtune, nagu, et siis võetakse ära see alaline klaverisaatjaks antakse seal seal ära keegi, kes asendab teda või ei, seda kopikat enam ei leita, klaverisaatja võib kaasa sõita. See on umbes nii, nagu nüüd, ütleme spordi suhtes, et treener on kaasas, aga jalgratas võetakse sõitjal, Ale antakse sealt Moskvast üks, mingisugune hea jalgratas küll. Aga see on ju temale võõras, nüüd jäävad ka treenerid. Ja meil oli ka niimoodi, aga siis lõpuspurt oli nii, et meie sammus, me olime väga, alati hoidsime ühte, meil oli distsipliin tõesti kõva. Ja seal ka me kõike, noh, olime, kuulasime hoolega, kunas me pidime välja minema ja Linda Saul oli ka seal lava taha ja läksime välja kõik ilusti vapralt. Seisame klaveri ette, vaatame taha, saatjat ei ole. Et palun väga. Ja siis tüki aja pärast tuleb saatjaga ja hakkab mängima hoopis teist laulu millel oli ainult ükstaks vur ees mängija, meie pidime kohe algama, me ei olnud ette valmistatud selleks lauluks, nii et sellega oli nagu meie repertuaari järjestus, nagu üldse segamini. Nii et niisugused asjad juhtuvad, kuidas see siis välja tulite? Tõepoolest, oluline sellest välja, tulime auga välja ja meil oli väga kena vastuvõtt ja meil olid suured suured elusuurused ülesvõte poodide akendel, need ja nii et ikkagi me tulime vapralt välja sellest asjast. Öeldakse, et kui palju naisi koos, siis on ühisköök ja need mured, aga te juba nimetasite, tööd tehti kõvasti ja muusika liitisest sellist olmemuresid teil ei olnud vist omavahel. Ei, seda ma nüüd ei oska ütelda, et oleks esimesed olnud. Ja noh, repertuaaris oli meil noh, ütleme nõukogudelaul kõigepealt laulsime rahvalaule väga palju siis klassikat väga palju. Ja nii, et meil oli nagu kõike repertuaaris. Oli teil ka oma mõni menulaul? Ma ei oskagi öelda, missugune menulaul oli meil seal Moskvas rukkirääk nii et kui me seda rukkiräägu laulsime, me igal juhul ükskõik, kus me seda ei laulnud, mitmetes kohtades käisime isegi vabrikutes laulmas ja igal juhul seda laulame, kordasime. Ütleksin, mis olid veel populaarselt. Vošeke ema laul, Dunaevski kuldse kuu all, Solovjov, ööbikud, vana vene romanskaks kitarri, Miljuteni neli südant, meie veel mõningad teisedki. Üldiselt me oleme laulnud, hakkab bella klaveriga estraadiorkestriga pasunapoistega Sümfooniaorkestriga, meiega laulsid solistidena veel Georg Ots, Viktor Gurjev, Kalmar Tennosaar, Harri vasar. Veel on elus, kellega lindistatud Johann Straussi kevadhääled. Meil oli ka heliplaat. Avalikke kontserte oli ta küllalt sel ajal kui nii, et ikka nädalas korra või üle nädala või nii oli ikka mingisugune avalik kontsert kusagil. Koormus oli tugev, koormus oli tõesti tugev, vas, sel ajal tehti veel tööd kõvasti. Need Linda Saul meile armu küll ei andnud ja kaua seda pinget jätkus. Seda jätkus 1967. aastani. Peale seda olid veel mõningad kontserdid nii-öelda vanast rasvast, aga intensiivne töö lõppes 1967. aastal. No nüüd on ansambel laiali läinud, aga kuidas ansambli liikmete omavahelist suhteliselt saate kokku joote? Eks jää harva saame muidugi kokku, aga eks ikka, ja kui kokku saame, siis ikka räägime, kuhu läheme ja millal kohtume. Ja viimane kokkusaamine oli meil möödunud aastal, kui Linda Sauli 80 aasta juubel oli. Laulsite ei ansambel seal ei laulnud. Aga kui nüüd eetris vahel kõlab, tee ansamblil alguses tuleb pisar silma. Et mõne laulu kohal tõepoolest tuleb, tuleb kohe meelde, kuidas me seda tegime ja kus nagu Linda Saul eatus, kus uuesti pidada nõudis ja ja nagu iga kord käib silme eest lihtsalt see läks. Oma saates oleme kuulanud väikese osa Eesti raadio naisansambli repertuaarist ja lõpetamegi meie programmi väikese valikuga nende parimatest lauludest.