MART argeri on 20. sajandi suur pianist ja geniaalne interpreedid kes seab oma tingimusi kontsertide turul. Ta on ettearvamatu, temperamentne, samas aga habras naine, kes kardab üksindust ja surma. Teisipäeval, viiendal juunil sai ta 60 aastaseks. Marta Arge, Rishon pärit Argentiinast Buenos Aireses kuid praegu elata Euroopa keskel asuvas Brüsselis. Kui temalt küsida, miks ta selle linna elamiseks valis, vastab ta, aeti valinudki. Lihtsalt juhtus nii. Elasin Genfis. Mu ema oli just surnud, oli nii endast väljas, kuna ema oli olnud ainus, kellega alati sain rääkida. Et vabaneksid pingetest, kutsusid sõbrad mind endale Brüsselisse mõneks päevaks külla. Ühtlasi üritasid nad mind veenda ostma naabermaja nende oma kõrval. Lubasin sellele mõelda. Kui nad hakkasid mind lennujaama viima, juhtus meie autoga avarii ning ma jäin lennukist maha. Siis ostsingi selle maja, jutusta Parkeri. See juhus näitab, et tegu on naisega, kes on võimeline ruttu langetama olulisi otsuseid muutma vajadusel oma elu. Ka tegelikkus on näidanud sama. Hargerisi eraelu on olnud tormiline. Ta on abielus olnud kolm korda ja tal on igast abielust üks laps. Aastatel 1969 kuni 73 olid abielus ka Montreali sümfooniaorkestri kunstilise juhi šaldi toaga. Ka tervis on viimastel aastakümnetel hargerichi alt vedanud. 1990. aastal avastati tal melanoom. Pärast ravi möödus viis aastat ja taasvähk ning pikaajaline ravi. Praeguseks on haigus taandunud ning pianist loodab kõige paremat. Ise rääkisite nendest rasketest aastatest järgmist. Haigus on seotud suurel määral stressi ja alateadliku hirmuga. See lõi välja aasta peale ema ja mõni kuu pärast sõbratari surma. Ma nägin välja nagu luupainaja, kartsin ennast oma keha. Elasin tõelise hirmud korvi all, kuid lõpuks otsustasin võidelda lisaks haigusele ka hirmuga ning jääda elama. Nii, see on seniga läinud. Katsun end hoida ja tunda tervena. Sellele on nii heas kui ka halvas mõttes kaasa aidanud muusika tekitades küll lisapingeid, kuid suures osas siiski, pakkudes leevendust ja põgenemist. Reaalsest elust. Kuidas saiaga Marta arge rihist pianist? Ta jutustab, et see juhtus tänu ühele saatuse väljakutsele. Kaheaastane Marta oli lasteaias, kus tal oli vanem umbes viieaastane sõber, kes salatina Harris Martat etooni. Väike sõber näitas alati, mis tema teha võib ning mida Marta veel ei suuda. Ühe sellise nääkluse käigus väitis sõber, et Marta ei saa oma liiga väikese kasvu tõttu mängida klaverit. Mart aga läks klaveri juurde, ronis toolile ning mängis ühe sõrmega viisikest, mida kasvataja neile päeval oli laulnud. Kasvataja rääkis vahejuhtumist Marta vanematele ja palus neil panna laps õppima muusikat. Esimeseks õpetajaks sai arge Richile järgnestina kursov kuulus kuulmise järgi klaverimängu õpetaja, kelle juures Väike-Marta õppis kuni viienda eluaastani Sisvisema sedasama kuulsa insente Scaramutsa klaveritundi kellesse räägiti hirmu ja õudus. Et ta oli despoot, kes sageli võis näiteks vahetult enne kontserti ümber vahetada kogu pala sõrmestuse või teha midagi veel pöörasemad. Scaramutsa ise ei mänginud klaveril eales ühtki noort. Koostöö Scaramutsaga jätkus, kuni Marta sai kümneseks. Siiski ei õnnestunud garamutsal jõuda noore pianisti hingeni. Ma ei õppinud garamutsalt, kuidas harjutada. Tema rääkis mulle alati üht ning mina kuulasin selle asemel kõigi teiste inimeste õpetusi. Seejärel õppis noor Marta kaks aastats garamutsa assistendi juures, kus ta iga nädal tõi tundi kaks Bachi prelüüd ja fuuga ning kaks Schopeni etüüdi. See oli raske, kuid arendav aeg. Oma esimese täispika soolokontserdi andis harge Rich kaheksa aastaselt mängides Mozarti klaverikontserti d-moll Beethoveni klaverikontserti C-duur ning Bachi prantsuse süüti number viis G-duur. Enne kontserti läks ta pimedasse koridori nurka ja lubas endale, et ei eksi laval ühegi noodiga. Või kui see tal ei õnnestu, ei mängi enam kunagi klaverit. Kontsert õnnestus siiski täiesti ning publikul jääb veel edaspidigi võimalus kuulata lavalt mata angerjat. Kuid kui kulda tuli kontsertturneel Argentiinasse, hämmastas ta publikut ja tekitas. Publik jagunes kaheks. Ühed olid vaimustatud Arrow sügavusest ja tunde rõhkudest muusikas, teised aga kuldast, kes ei kasutanud tundeid publiku võitmiseks vaid need olid tal muusika ilustamiseks. Juba lapsepõlves tundis Marta, et on sisse võetud Friedrich kuldast unistas tema juures õppimisest ja lõpuks see tal ka õnnestus. Kuidas nii aga juhtus, sellest jutustab Archeri ühes intervjuus järgmist. Olin vaid 12 aastane, kui mängisin ühel kontserdil, kus viibis ka Argentiina koos president Werol. Ta kutsus mind oma residentsi enesega kohtuma. Loomulikult oli minu saatjaks seal ema. Byron oli väga lahke mees ning armastas ka muusikat. Seetõttu kiitis ta Monnetti ja küsis mult huvitatult, kus tahaksin ma edasi õppida. Vastasin, et sooviksin minna Viini konservatooriumisse Friedrich kulda juurde. Peroon oli meeldivalt üllatatud, et unistuste sihiks polnud Ameerika ühendriigid. Ta lubas korraldada minu õpingud Viinis ja kuna oli nii noor, siis leidis ta tööd Viinis. Camu vanematele. Isast sai Argentiina majandusatašee emastaga ametnik Argentiina saatkonnas. Iga algus on raske. Seetõttu oli Martale raskeda õpingute algus Viinis. Esimest korda oli ta väljas Argentiinast, kodusest keskkonnast ja keelest. Kõik oli võõras. Kulda suutis anda arge Richile uskumatuid muusikalisi impulsse. Muusika oligi nende omavaheline suhtluskeel, sest kuulda rääkis sama vähe hispaania keelt kui Archeri saksa keelt. Kuulda, kutsus nende keelte segu pan romaani keelte kompotiks. Oma raamatus mu elu on üks suur skandaal, kirjutas ta, et ei armastanud õpetaja tööd. Erandiks oli vaid Marta argeris, kellega koostööta nautis kulda. Idee oli, et pianist ei pea püüdma publikule meeldida kuid peab pakkuma neile kordumatuid, emotsioone muusika kuulamisel. Mart argeri võttis oma euroopas oleku aastatel väga aktiivselt osa igasugustest erinevatest konkurssidest ning võitis ka auhinnalisi kohti. Olulisemateks konkurssideks olid Pusooni konkurss Genfis, kus ta mängis kuut risti rapsoodiat. Jah, 1965. aastal toimunud Varssavi Shappeni nimeline konkurss. Kui ärge Rich mõni kuu pärast konkurssi taas Varssavi stsenaalses laulis publik talle 30 minuti vältel laulu Zlat alat, mis tähendab eesti keeles võiksid elada 100 aastat. Selle au oli kunagi pälvinud vaid Artur Rubensteini. Archeri oli aga sel ajal vaid 24 aastane. Konkursivõidud tõid kaasa palju kontserdireise ja lepinguid esinemisteks erinevate kavadega kogu Euroopas. See tekitas suuri pingeid, mis viisid depressioonini. Pärast Chopini konkursi otsustas Archeri klaverimängust loobuda öeldes endale, et kui ei suuda mängida pole sa õige pianist. Sulanud tütar sündimas, hoolitseb tema eest. Ole parem hea ema. Soskad mõningaid keeli, võid vahelduseks endale elatist teenida näiteks ka sekretärina. See vaikuseperiood kestis kolm aastat. Ühe aasta oli Archeri enda sõnul New Yorgis vaadates iga päev vaid telekat. Siis helistas ta ema, pianist Stefan askenosele, kelle karge Rihvli lapsepõlvesõber. Koos naisega püüdsid nad arge Richi depressioonist ja lootusetusest välja tuua. Argeri räägib, et Stefanos kenas abi kaasanni andis talle energiat ja lõi ta ümber mingi turvatunde. Tema nime nänni kannab ka argerisi esimene tütar. Tänutäheks aasta möödudes tundis argeri, et võis taasalustada klaveri mängimist väga halvasti valed nootidega kuid siiski mängida. Darcheris juhib kindlalt 20. sajandi naist. Pianistide edetabelit teda on võrreldud 19. sajandi pianistidest vaid Clara Schumanni. Argeri räägib, et hindab erinevaid kanist. Hänni, Fischer, Maria dipo, anna Kravtšenko, Parija piires ja teised. Archeri kujuta ette staatilisust pianismis. Näiteks iga kord, kui ta klaverit mängib teeb ta midagi eelnevatest kordadest erinevalt. Ta ei suudaks kaks korda üht lugu samamoodi esitada lihtsalt seetõttu et juba näeb ja peab ta selles oluliseks erinevaid detaile. Tavaliselt ei kuula maga enda vanu salvestusi. Erandiks on korrad, kus pean mingit teost teistkordselt salvestama. Vaid üks CD-plaat, mida ma siiski hea meelega kuulan kammermuusikast partaki sonaat viiulile ja klaverile, mille me salvestasime koos kiidan kreemeriga, millesse ma endast kõik välja panin. Tegelikult ei tunne ma ainult mõnikord plaatidele isegi ära. Ükskord pani üks mu sõber plaadimängijasse plaadi Schottani prelüüdi. Kaia ütles, et esitajaks on Pollini. Ma kuulasin plaati huviga ja ütlesin, et poliini mängib neid prelüüd ja väga hästi. Mulle meeldib. Tegelikult oli see minu plaat sõber, nalja pärast mul kuulata laskis Niiludestab Mart Laar keris. Ta lisab, et siiski õpetas kulda teda, ent kuulama analüüsi mõttes. Algul kuulasid nad koos, mida Marta oli mänginud ning seejärel ütles Arge Richise, mis teda oma mängus häiris. Kohe püüdis ta teha ka parandusi mängides ja hiljem seda kuulates on inimeste taju. Täiesti erinev. Martargeri läks pärast edukaid õpinguid võidukat konkurssi Euroopas tagasi koju Buenos Airesesse. Seal korraldas ta pianistide konkurss, et aidata noori andeid teha. Karjääri interpredina oli sel ajal väga keeruline. Oli ka muid probleeme, mida pidi arvestama. Tunnen, et mul on raske mängida muusikat peast. Tekib mälukramp, mis segab süvenemist. Kui olin noorem, lootsin, et see möödub aastate ja kogemustega nagu näiteks juhtus Alfred kordooga. Ilmselt on siiski väga paljudel inimestel raske fokusseerida oma visuaalset tähelepanu pikalt ühele asjale ning seetõttu tekib probleeme mäluga. See küsimus, kas mängida noodist või peast, tekkis juba friends listi eluajal. Kuid Eesti repertuaar oli vaid 10 kuni 12 olulist teost, mida ta esitas. Tänapäeva interpreetide repertuaar on aga väga suur ja mitmekesine. Seetõttu pole nüüd enam võimalik kulutada liiga palju aega teoste pähe õppimiseks, jutustab hargeri. Archeri muigab ja ütleb, et pole kunagi tundnud ega tunne ka praegu, et publik oleks tast vaimustatud. Palju, mis juhtub sel ajal, kui mängid klaverit tekib huvi selle vastu, mida mängin muusika ja selle arengu suhtes. Kui esinen ansamblis koos teiste muusikutega, meeldib mulle jälgida mängu ajal nende žeste. Isegi kui ma neid vaadata. Ta tean ma täpselt, millal nad sulgevad silmad või naeratavad. See intrigeerib ja toetab mind laval. Juba ammu otsustasin, et ei mängi enam soolokavasid. Siis on kummaline, kuid ma ei tea, miks ma ei armasta olla üksi laval ega naudi eriti ka muidu üksi olemist ei kodus ega ka hotellides võõrastes linnades. Marta argerichi vaimustavad analüüsivad esseed interpretatsiooni ajaloo teemadel. Ta jutustab, et tore vaata kuidas mingil ajaperioodil erinevaid teoseid esitatud on ning olla samuti kursis interpreetide kirjeldustega mingite teoste nägemustest. Püüd aru saada, missugune oli interpretatsioon erinevatel ajastutel, on lugupidamisavaldus helilooja vastu, kes on kirjutanud muusika, mida ma armastan. Ma ei püüa oma mänguga imiteerida helilooja nägemust vaid see on mulle lihtsalt inspiratsiooniallikaks. Archeri suhtes klaveriga on pügala jagu pingeidki. Klaver võib-olla mõnikord kõige ebamusikaalse pill kogu muusikainstrumentide arsenalis. Kõigi teiste pillide puhul dikteerib instrument musikaalsust vastavalt pilliomadustele. Viiuli puhul peabki liigutama poognat, puhkpilli puhul aga hingama vahepeal. See aitab kaasa muusika mõtestamisele. Klaver võib aga olla täiesti mehhaaniline pill ning pianist, kes klaveril mängib, võib olla samuti väga ebamusikaalne, kes selliseid nüansse toomaks muusikasse, reljeefsus, diafraasitunnetust ning kahjuks klaveriomadused seda ka ei tuua. Marta Argerghi repertuaaris on raske leida mingit ühtset täiuslikku mudelit. Tal on mõistetavad ja kättesaadavad nii Bachi partiitad, Beethoveni sonaadi kontserdid, aga ka Prokofjevi sonaadi Beethoveni, Prokofjevi muusika vahele. Tunneb ta isegi mingit seost või sidet. Nii nagu Prokofjevi muusikas on ka Beethoveni hilistes teostes rütmi intensiivsust ja oma ajast ees olemist. Beethoven on igavikuline nagu roomalint, naerab Harcheris. Pianisti vasta kohe ühe helilooja loomingule pühendumise kontseptsioonile. Arge Rishon keeruline pähkel Kabla plaadifirmadele, kes sooviksid plaadistada ühe helilooja tervikloomingut. Sageli vastab ta, et ihkab terri tsükleid sest pole just kuigi metoodiline repertuaari õppija. Ning samuti tunnistab Ta etan selliseks järjekindlaks ühe helilooja teostega tööks. Liig laisk. Selline pühendumine on talle raske. Teisest küljest arvab Archeri, et kui ta ise ei taha kontserdi kavas kuulda terve õhtu vältel vaid ühe helilooja samas žanris teoseid siis ei taha seda ilmselt teisedki. Ta peab sellist kontserdikava ülesehitust jube igavaks. Teisest küljest on selline monogaamia ühe helilooja vastu, aga väga kasulik õppimise perioodil. Ainus terviktsükkel pidama olen kahel õhtul järjest mänginud on Beethoveni sonaadi tšellole ja klaverile, mida esitasin koos Miša maiskiga. See meeldis mulle väga. Süvenesin täiesti sellesse maailma ning Beethoveni puhul olen millegipärast rohkem kui teiste heliloojate puhul võimeline mängima terviktsükleid muigab argeris. Kui pianistid küsida, mille alusel ta valib oma repertuaari, siis ei oska Marta arge Rich vastata. Siis on keeruline, ei tea. Mõni teos lihtsalt sunnib end mängima. Nii tundub mängitav. Lihtsam on vastata küsimusele, milliseid teoseid väldin. Ja väldin ka mitte ebameeldivust, vaid hirmusteti suuda teoseid lõpuni mõista või lihtsalt põlema nende mängimiseks. Sel hetkel psühholoog lihtsalt valmis. Näiteks on mul mingi ebalus Mozarti muusika suhtes sest selle väljenduslaad on väga ambitsioonikas. Tahaksin Mozarti muusikat mängida ajastu autentselt pillil, et mõista, mis laadi kõla see muusika nõuab, selleks, et olla täiuslik. Tänasest erinevat lähenemist pianistilt, teistmoodi klahvi puudutust, teist tüüpi Rubaatot, teistlaadset lähenemist agoogikale. Marta argerisi seob tihe sõpruska dirigentidega. Vahel mängib ta nende orkestriga koos teda intrigeerivat muusikat. Eriti tihedad suhted on argerisil Claudio Abado, aga ta tunneb teda lapsepõlvest alates. Pianist jutustab, et kohtus esmakordselt abadoga Viinis, kui oli 14 aastane. Kabada oli tol ajal pianist ning õppis Friedrich kuulda juures. Mängisid isegi ansamblis koos Beethoveni kolmandat klaverikontserti. Hiljem lindistas arge Riho vaata taktikepi all oma esimese plaadi, mängides Beethoveni esimest klaverikontserti. Loomulikult on Archeris mänginud ka teiste dirigentide käe all paljude heliloojate loomingut. Siiski on ta tuntud selle poolest, et ei anna eriti soolokontserte ja kui esineb, siis vaid koos muusikute ja dirigentidega, kellega Seob isiklik sõprus. Ta on ka ise öelnud, et talle meeldib mängida klaverit kuid ei meeldi olla kontsertpianist. Talle ei meeldi kõik need reisimisel ja ratastel eluviis. Sel kõigel pole ju mingit pistmist muusika endaga. Klaverimänguga. Kui sa alles õpid, siis ei mõista sa tavaliselt selle elukutse saatuslikust. Asjasse pühendatud sellest ei räägi kuid teistel pole sellest aimugi. Nad mõtlevad, et see on imetlusväärne. Oleksin parem võinud olla arst. Oma juubeli eel andis Marta Archeri siiski mõned kontserdid. Käesoleva aasta mais mängis ta koos New Yorgi Filharmoonikute ka Chardy toa juhatusel taas Beethoveni teist klaverikontserti ühte oma lemmikteost. Ja publik tundis end taas osa saavat imest pühendatuna väga erilise pianisti maailma tõstetuna, ent kõrgemale maistest asjadest liigutatuna lennates püha kunsti kannul. Kuulsite saadet. Braavo, Marta argeris. Saate autor oli Merike Raudki.