Algavas saates kohtume Eesti rahvusooperi pealavastaja Neeme kuningaga, kes räägib oma möödunud aasta loomingulisest tööst, reisidest ja teatrielust probleemidest. Neeme kuningaga vestleb Margit Peil. Neeme kuningas sinu möödunud aasta äsja lõppenud aasta lõppes ühe põneva riisiga, oli see reis New Yorki sinu puhkusereis tööreis või loominguline enesetäiendus? No ta oli nii seda kui teist ja, ja noh, ma endale humoorikalt lihtsalt seletasin seda niimoodi, et selle aasta peale ma olin ka ühe sellise reisi ära teeninud ja see aasta oli, selles mõttes oli minu jaoks põnev, et ütleme, selline loominguline aasta algas just muusikaliga ehk siis sügari esietendusega Estonias. Ja siis lõppes sellisena tõelise Broadway muusikaliga tutvumisega siis Ameerikas ja sinna vahele jäi väga palju väga põnevat, nii, nii seda tööd, mida ma ise tegin küll meie teatris, küll väljaspool Eestit kui ka mitmete huvitavate paikade külastamist, kus ma ei olnud kunagi varem käinud. Saate pealkiri on kuningast kõndist proodwil, tal on ka kindlasti mingisugune väike tagama. Sest et sa oled ju oma teatris ka ühe kindla teatud mõttelise osa valitseja või kuningas ja kui sa nüüd sellele aastale tagasi siin korra vaatasid mis, mida see aasta sulle selles mõttes tõi, et sa oled siiski Euroopa muusikateatrijuht, lavastaja. No see kõlab väga pidulikult, aitäh sele. Me eest? Jah, ma ütleks niimoodi, et ma ütlesin, et ma aastat alustasin nagu sügariga, mis on ka selline prodoy, tuntud muusikal ja tuntud ka filmist ja me tegime seda siin nende vahendite, nende võimaluste ja, ja nende sellise mõtlemisega, nagu me oleme siin oskame ja oleme harjunud tegema, aga olen üsna veendunud, et kui selle esietendust toimunuks nüüd aasta hiljem, siis, siis kindlasti läheneksin ma kogu sellele materjalile ja võib olla ka see, see meetod, kuidas ma proove läbi viiksin ja kõik muu, tähendab see oleks kindlasti hoopis midagi muud tänu just nendele mõjudele ja mis ma siis nende kogemustega siin selle aasta jooksul sain. See, mis puudutab euroopaliku või ameerikaliku teatrit, siis, siis tuleb siin siiski tinglikult noh, selles mõttes teha vahet, et ega, ega muusika muusikateater regiooniti nüüd nii väga palju ei erine, just kui me räägime siin ooperist. Sest ooperis on nagu mõningad selliseid pealiine, mille, mille poolest võib siis nagu eristada, et, et on ta Kesk-Euroopa. On ta Ida-Lääne-Euroopa on ta Ameerika on ta briti aga need ja need erinevused on siiski niivõrd õhkõrnad selles mõttes, et nad on võib-olla arusaadavalt siiski on spetsialistile, et sellist ooperi puhul nagu sellist sellist noh, koolkonniti või Ki noh, geograafiliselt selliseid suuri erinevusi ei ole, erinevus on kvaliteedis, erinevus on professionaalsuses, erinevus on ka võimalustes ja rahalistes võimalustes, erinevate erinevus on ka selles, kuivõrd ooper on ühes või teises riigis või regioonis osaks elulaadist ja, ja kuivõrd see ooperivaataja mõnes institutsioonis ei pruugigi nii suur spetsialist olla, vaid vaid pärikülastus on talle kui, kui selline asi iseenesest ühelt poolt enda näitamine. Hirmkalli pileti ostmine. Jaa, jaa, Ada tingimata tahab afišil ja esinemas näha maailmakuulsaid nimesid, tähendab, on, on olemas ka teatud nimede kultus. Ja see nimede kultus on oma omakorda jälle selline huvitav fenomen siin maailmas, et need sageli nende nimede taga tegelikult ei olegi. Seda, mida see nimi võib-olla maksab on väga palju häid lauljaid ka väiksemates teatrites ja, ja mitte nii grandioossetes tingimustes. Aga noh, see see võib-olla on jah, selline ameerikalik lähenemine üldse noh, tegelikult kõigele sealhulgas ka siis muusikateatrile, et selline nimede tööstus nagu toimib, et keegi põetakse, noh, kes kindlasti on, nad kõik on vaieldamatult andekad inimesed. Aga keda, keda siis nii-öelda töötatakse üles ja see nimi ja siis noh, nüüd hakatakse nagu selle nimel. Nii et noh, sellised sellised seosed on, on olemas ja, ja tõepoolest, kui maailmas ringi liikuda ja vaadata siin ja seal, siis sellist sellist noh, tõeliselt head kunsti kohtab ju sageli palju rohkem võib-olla vähe tuntumatest paikades ja, ja mitte nigrandioossetel festivalidel. Ja suurtes majades nagu ka Metropolitan Opera, kus mul oli siis õnn esimest korda elus. Käia ühel esietendusel on ka väga palju sellist tühist ja, ja, ja pump töösse, et sellist Miki kiireliku kultuuri selliseid ilminguid. Ja, ja see, et, et kas ta on sisuga täidetud või mitte, tähendab, kas ta sind kas ta sind puudutab, kas sa saad elamuse sellest teosest või ütleme, sellest esitusest? See on, see on, see võib sageli olla väga suur loterii. Kas esietendus oli nüüd sellel reisil? Ja see oli, nägin Metropolitan Opera siin detsembri alguses trubaduuriks esietendust, mis oli siis? Pandud siis kokku väga selline hea rahvusvaheline koosseis. Peaosas ka meile tuntud Marina Michi Recova kes on Estonias debüteerinud, debüteerinud ju kolmerolliga. Elisabet on Carluses Mimi ja magama vaaterpla ja nüüd on ta siis otsaga jõudnud Metropolitan operasse juba. Aga see Truma tuuri esietendus oli mõneti ka selline täiesti omalaadne elamus mulle. Selles mõttes, et Ma nägin ka esimest korda, kus ühes sellises maailma kõige tuntumast ooperimajas esietendusel see tants siis välja vilistati ja ja nii-öelda puu karjuti ja see oli nii võimas läbikukkumine, et noh, midagi niisugust ma ei ole ka oma elus. Oleme mõelnud, mis selle läbikukkumise põhjus oli. Läbikukkumise põhjust on mul raske hinnata, selles mõttes ma peaksin teadma ka natukene rohkem üldse sellest sellest ooperimajas, tema repertuaarist, ma olen seda näinud palju televisiooni video vahendusel küll neid etendusi ja, ja seal on see kõik viimase peal, seal on kõik ära lihvitud ja, ja, ja, ja kõik on nagu suurepärane. Samas ma peaksin nagu teadma ka selle etenduse publiku maitset, soove ja nõudmisi. Sest olen veendunud, et see on üks ja sama publik, kes käib seal kõikidel etendustel, nad ongi põhiliselt ilmselt need Need rikkurid, kes tegelikult seda Metropolitan Operat üldse üleval peavad, sest me teame ju, et et üle 90 protsendi sellest, millest Metropolitan Opera tegelikult elab ja oma oma staaridele maksab on ju tegelikult rahast. Nii et needsamad erarahastajad ja, ja mitmesugused fondid ja, ja noh, see oli selline miljonäride etendus tegelikult. Mis samamoodi on ju naljakas ka selles mõttes, et Metropolitan Opera, ehkki ehkki suur ja uhke maja ja tähtis maja omal kummalisel moel meenutab selles mõttes kino teatrit, et et kui on talvine aeg ja miinuskraadid on väljas, siis noh, garderoobi seal ju ei ole. Nii et oma oma üleriided ei ole kuskile jätta ja nii siis sõidetakse uhkete limusiiniga ette, kasukad seljas, parfüümiaurud täidavad tervet, seda maja segunevad huvitaval moel, kuid siis, kui see daam pikas õhtutualetis kasukaga soenguga ja kõigiti viimase peal ennast nii-öelda üles löönud siis lükkab kontsaga siis selle oma oma kasuka siis istme alla, sellepärast et kuskil mujal ei ole teda jätta ja kasukaga istuda on ka kolm tundi ebamugav. Nii et selles mõttes on ka selline huvitav, huvitav atmosfäär nagu selles saalis. Nüüd, mis puudutab võib-olla seda konkreetsete etendust, siis ma tagantjärele natukene iseenda jaoks nagu mõtlesin ja analüüsisin seda, milles võis olla nagu selle läbikukkumise põhjus tähendab läbi ei kukkunud ju tegelikult mitte Verdi ooper trubaduuriks ja ega ka mitte lauljat esitlusega aega orkestriga dirigendi, sest need siiski üldiselt kõik võeti soojalt ja asjatundlikult vastu. Ja näiteks toora Začices laulis sotseenat. Noh, ega mul oli väga suur õnn ka elus elus olnud tõesti, noh, laval nagu näha. Noh, jättis siiski niivõrd vapustava mulje, et, et ta nüüd kolossaalne laulja, isiksus, näitleja, isiksus ja niivõrd võimsa häälega ja, ja noh, see oli, see oli tõeline elamus. Samuti Marina, Michi, Recova ja ka ka teised osatäitjad man riik, osatäitja, kes oli Neltšikov, kes on tuntud tenor pärast? Jah, mõtlesin, et see läbikukkumise põhjus oli, oli, ilmselt oli lavastus ja kujundus mida sealne publik noh, ignoreeris ja sugugi vastu võtta ei tahtnud ja mis siin salata tähendab üsna naljakas ta alguses siiski tundus, sest et rubadur on üks selline ooper, mida on päris raske lavastada. Ja Ta tema libreto, noh, ta ei ole mitte nõrk, aga see libreto Ta on noh, niivõrd segane on täiesti võimatu aru saada, mis seal siis tegelikult toimub ja kes on kelle poeg ja, ja, ja miks üks või teine sündmus seal nagu toimub. Ja lihtsalt vahemärkusena olgu öeldud, et et Milanos on skaala lähedal üks kohvik kus on siis seina Urmas klaasi taga 100 aastane või üle selle šampusepudel. Ja all on siis silt, et see on sellele inimesele, kes suudab ära seletada, millest on ooper, turbatuur ja šampusepudel on siiamaale otsi ootab oma omanikku. Nii et kõik need tõlgendused, mis nagu trubaduuriks on tehtud, neid on püütud teha küll ajalooliselt külon püütud teha neid sellisena, et, et isegi mitte tähelepanu pöörates nagu sellele, et, et noh, mis seal siis nagu tegelikult nagu toimuma, mul on võimalus olnud näha seda adru batuuri näiteks ka Itaalias ühel ühel vabaõhufestivalil ja ka suurepärased lauljad, aga nemad nagu üldiselt nendel ei olnud nagu üldse eriti tähtis, et et noh, mis suhted seal on ja mis sündmused seal on, seal oli tähtis seal ilusti laulda ja hästi oma hästi oma kostüümi kanda. Siin, selles metropolitoni mehe variandis oli tegemist ühe väga tuntud briti lavastajaga, kelle nimi on kreem Vik ja kes olid rändepurgifestivali kunstiline juht kuus aastat ja kes on üle maailma väga-väga tuntud ja hea ooperilavastaja ja see oli tema kolmas lavastus üldse metropoliit päris, nii et selles mõttes ta ei olnud nagu tundmatu inimene, aga aga ta oli enne seda, ta oli teinud selliseid kaasaegseid asju, nii et see oli nagu esmakordne pöördumine Metropolitan nii seinte vahel nagu sellise klassikalise repertuaari poole. Ja, ja kui ma tõepoolest lõpus siis mõtlesin, et millest see läbikukkumine nagu seisnes või noh, ma võin kirjeldada, kuidas see, kuidas see lõpp toimus, tähendab noh, nii nagu ikka lugu lõppes ära, rahvas aplodeerib, käivad solistid ükshaaval kummardamas, üks Hap natukene kõvemat Braavot aplausi teile natukene vähem, aga üldiselt väga sümpaatselt hästi. Ja soojalt võeti kõik solistid vastu, samamoodi ka dirigent kelleks oli Carloritzi, kes on Itaalia päritoluga dirigent, aga, aga hetkel Avelfi rahvusooperi peadirigent, samuti. Ka tema sai sooja vastuvõtu osaliseks. Ta juhatas peast muuseas tervet seda ooperit ja orkester oli suurepärane Metropolitan nii tase, kui ilmusid siis lavale kreem, pikk ja kunstnik papa pool praam. Vot siis hakkas jalgade trumpimine, puukarjumine, vilistamine, mina sel hetkel ei oleks tahtnud küll lavastaja nahas olla, kes kõigele vaatamata peab, eks ole, viisakalt naeratama ja ära kummardama. Ja rahvas tõusis, jõudis püsti tõusta enne seda, kui kui eesriie jõudis lõpuni langeda. Ja vaikus oli juba enne seda, kui eesriie testi lõpuni langes ja tõusis püsti. Mitte sellepärast, nii nagu Ameerikas kombeks, kui midagi väga meeldib, vaid tõusti selleks püstitama kasukas kätte, saada tooli alt ja, ja, ja uksest välja minna. Raske on kirjeldada, milline see lava välja nägi ja kuidas ta oli seal kõike seda nagu lavastanud ja, ja see kõik oli väga võimas ja kõik oli väga kallis, oli natukene mustvalgel printsiibil, nii nii kujunduse kui ka ütleme, kostüümi osas tehtud. See kõik oli väga, ütleme noh, selliste selgete joontega kujundus ja teise vaatuse lõpus tekkis üks selline olukord, kus etendus jäi seisma. Ka jällegi ütleme täiesti tavatu, tavatu sündmus. Eriti esietendusel, eriti metropoliit Tõnis ja esietendus jäi seisma. Sellepärast et seal on üks selline stseen, kus Reonora otsustab nunnaks minna ja siis Mandriko tuleb teda nagu ümber veenvalt, ära ikka mine, et, et katsume veel edasi siin laulda seda ooperit lõpuni ja ja, ja ütleme, Simon Rico ilmumise mood tähendab see, kuidas tema ilmus kuskilt niimoodi läbi seina mingi ärapööratud risti peal. See oli rahvale naljakas, et nad hakkasid kõik naerma. Naerdi mitte sellepärast naljaks oleks olnud, aga naerdi, naeruvääristaks seda ja, ja see, see, need naeru pahvakud ja, ja vilistamised ja kommentaaride sumin, noh, oli niivõrd võimas, et dirigendile ei olnud võimalik sellise pianos Rubatoga, mida partituur nõuab edasi minna, vaid ta oli sunnitud pöörduma siis publiku poole ja tõstma ja, ja noh, neid niimoodi viisakalt ja vaikselt nii-öelda vaigistama, kuni siis saali uuesti vaikseks sai looga edasi minna. Nii et, et see on nagu üks näide, tähendab kus lugu jäi nagu seisma, kus naerdi välja see, see kujundus ja ütleme, see lavastuslik võte. Ja noh, üldse oli seal selliseid üsna selliseid naljakaid, veidraid primitiivseid, teinekord naiivseid, selliseid võtteid, kuidas nagu publikule seda, seda, seda lugu story'd pakuti näiteks, kuid Ruba tuur laulab seda oma kuulsat seeriat samamoodi siis millegipärast ülisuurel sellisel seinal oli provotseeritud selline kuusirp milles siis ohtrate Spolangides Leonora siis nagu hõljus ja, ja, ja romantiliselt nagu kuulas seda laulu, et ta oli nagu selle kuusirbi peal. Et noh, tekib küsimus, et miks ja kuna mina olen lavastaja, siis mina võtan ikka lavastaja seisukoha pealt ja mõtlesin, et, et selline tark mees ja tuntud lavastan nagu kreem kõik, et kindlasti ta ei teinud seda ilmaasjata ja lõpuks ma jõudsin järeldusele, et tähendab tema, tema ilmselt tema taotlus oligi see puu nii-öelda saada tähendab, tema taotlus oligi nii-öelda lavastajana noh, mitut läbi kukkuda, aga tegelikult sellele publikule noh, nende koht kätte näidata ehk siis tulla tulnuna Euroopast oli ta lavastanud sellises suurejoonelise show kalli, tohutult kallite Kostüümidega teinekord tarbetud aksessuaaridega kõik stseenid olid üksteise otsa lükitud nagu selline ameerikalik koomiks, kõik stseenid lõppesid efektselt nagu, nagu mõnel proodwi showl. Nii et, et see kõik oli nagu tehtud selliseks. Noh, tõesti selliseks koomiksi, Miki, hiire ja, ja hamburgeri nagu seguks. Ja, ja mulle tundub, et noh, ta tegi seda taotlusega, tähendab ta sellest ta näitas oma oma suhet ütleme ühelt poolt sellesse, noh, Ameerika mentaliteeti, sellesse kultuuri ja nüüd läbi selle ooperi siis ta noh, pakkus sellele Ameerika publikule minu arvates seda, mida ta arvas, et Ameerika publik nagu tema arvates väärt on ja, ja nii, et ühesõnaga mina jõudsin järeldusele, et see, see puu ei olnud juhuslikult, tähendab, ta ei teinud seda. Ta ei püüdnud ausalt välja võidelda seda, seda šampusepudelit sealt Milano kohvikust, vaid ta pigem ütleme sellise noh vormiga ja tühja Tseebi mullina nii-öelda pakkus seda Verdi suurepärast ooperit Ameerika vaatlejale. Sa oled juba suurte kogemustega lavastaja ja praegu õitsvasse loomaaias. Aga, aga mida nüüd on andnud see lõppenud aasta kõigi koos oma reisidega ka siin, Euroopas, kus sa oled käinud festivalidel ja ooperiteatrites sulle kui lavastajale? Kui lavastajale on noh, loomulikult silmaring on kulunud fraas küll, aga, aga noh, parem hilja kui mitte kunagi. Sest tõepoolest esmakordselt elusees käisime Bayroti festivalil esmakordselt eluses sattusin üldse Londonisse. Samuti festival, mis on küll suhteliselt noorfestival alles neli aastat, mis on Rootsis ja, ja noh, kui on siiski hõlpsam võib-olla sattuda ja kuhu ka Estonia teatri järgmisel suvel satub koos koos Travjaata etendusega. Nii et igas mõttes noh, iga iga selline käitiga on suur kogemus. Ja on mingisuguseid teatud selliseid ka intiimsemaid loomingulisi aspekte, millest ma ei tahagi rääkida, tähendab, mis on minu, minu enda see, kuidas ma ise Ennast kasvatan, arendan, kuidas ma oma oma hoiakuid oma oma võimeid ja võimalusi, kuidas ma neid hindan ja kuidas me neid kasutada püüan. Aga noh, üks üks ääretult tähtis ja huvitav kogemus oli mul Prantsusmaal kevadel, kus ma viis nädalat olin kohal, et nati linnas, et lavastada Moskovski ooperit Boriss kodunov ja mõnes mõttes oli see mulle tõesti esmakordne selline kogemus selles mõttes, et, et ma olen. Ma olen üldiselt lavastaja, kes, kes töötab üsna kiiresti kes on võimeline töötama üsna kiiresti selles mõttes, et ma ma arvan, et mulle arusaadava resultaadi nõude olen ma suuteline andma juba üsna esimestes proovides lauljatele ja tegelastele, tähendab, et see, mida ma nagu tahan nende käest, et, et see on noh, nendele noh, tegelikult teada. Nüüd on küsimus selles kiiruses, kuidas on, on võimeline laulja seda realiseerima ja kas ta on võimeline seda realiseerima. Jaa, jaa, ja noh, minu nendes meetodites ja võtetes, kuidas ma püüan seda siis nagu kätte saada või, või, või mingil hetkel ma otsustan, et ma loobun sellest nõudmisest ja ja mõtleme välja mõne teise nõudmise või, või üldse enam ei torgi või, ja nii edasi ja nii edasi töötades siin oma koduteatris on, sellel on suuri eeliseid selles mõttes, et sa tunned igat inimest ja, ja mind tuntakse ja, ja noh, meil ei ole vaja hakata jalgratast selles mõttes leiutama, et me läheme proovi ja meil ei ole vaja hakata kuskilt nullist või maailma loomisest, eks ole, pihta seletama oma meetodeid ja oma oma temperament. Ühelt poolt on see väga turvaline. Teiselt poolt peitub selles väga suur oht selles mõttes, et juba juba ette sa tead mida, mida temalt võib oodata, vaata, tähendab milliseid sooritusi, kuhu maale temaga võib minna. Mil määral võib tekkida mingisugune uus kvaliteet selle konkreetse tüki või selle konkreetse rulliga ja kui see toimub, siis noh, see on, see on väga suur rõõm. Aga teiselt poolt on ka see selles mõttes ohtlik, et, et noh, ta võib asja nagu teatud rutiini ja noh, teatud, kelle arvamust on ju nii, et mõnes mõttes ütleme ka need lavastused ja ütleme, need tulemused mis siin koduteatris on tehtud, on, nad on üsna prognoositavad. Ütleme, kui on teada nimetus ooperinimetus kui on teada tegelased, siis noh, mina võin üsna täpselt prognoosida, kuidas kuidas asi lõpuks välja kukub, iseküsimus on seda, et kuidas noh, muidugi üritaks seda vastu, võtab, et noh, seda ei ei tohi alahinnata ja lõppude lõpuks me ju vaatajale seda seda, seda tööd teeme. Aga kui töötada väljaspool koduteatrit tegelikult trupiga, mis on, ja koosseisuga, mis ei ole minu kokku pandud, vaid mis on sealsete teatrijuhtide kunstiliste juhtide agentuuride agentide poolt kokku pandud ja ma kohtun nendega elus esimest korda, tähendab, ma hakkan neid alles avastama, ma, ma, ma ei, ma ei tea, kes nad sellised on, mitte detsi mul väga kaua aega võtaks, aga, aga see on, selles mõttes on põnev, et ega nemad ei tunne, mind ka hakkab nagu selles mõttes heas mõttes nagu selline noh, kassi-hiire mäng. Et nemad püüavad mind tundma õppida, artist on oma loomult mitte laisk, aga ta on mugav, ta tahab üsna, üsna hõlpsalt nagu toime tulla ja see on hästi huvitav nagu jälgida, ütleme sellist. Et kas ühe või teise puhul, et noh, milline milline edasiminek siis ütleme noh, toimukas siis rollis või ütleme, üldse mõtlemises ütleme, selle protsessi kaudu, mida, mida üheskoos teeme. Ja noh, nagu ma ütlesin, et ma töötan suhteliselt kiiresti ja nõuanderesultaati üsna üsna varakult ja tahan jõuda ütlemisest läbimängudeni, ütleme, prooviprotsessis üsna noh, väga kiiresti selleks, et inimene tajuks rolli kui tervikute tükke, tervikut ja nii edasi, et siis ma saaksin üht-teist nagu lihvida mis mulle tundub, et ma olen ise valesti teinud või, või mis võib olla päris täpselt ei tööta, et ma tahan nagu jätta endale artistile võimalikult palju aega selliseks nagu lihvimise perioodiks siis seal oli see, see, see ikka oli noh, minu jaoks niivõrd kolossaalselt pikk, et mul oli, mul oli praktiliselt, eks ole, kahe nädalaga oli mul tegelikult terves ooperis lavastatud ja, ja kuna mul olid seal käes nagu selliseid ressursid, mida, mida meie majas ei ole, lihtsalt võimalik, kuna me oleme repertuaariteater. Et praktiliselt kõik need proovid, mul toimusid laval originaal juba kujunduses olid kasutusel kõik originaal rekvisiidid niimoodi noh, praktiliselt oli võimalik kasutada kostüümi. Kõik inimesed olid üle maailma kokku sõitnud ainult selleks, et teha seda tükki, seal nad mitte millegi muuga ei tegelenud, vaid oli hommikul ja õhtul oli proov. Ja nii, et ühesõnaga see koormus oli, oli väga suur ja ma ei saanud neid ka kuskil lasta randa päikest võtma, minna ja öelda, et, et, et meil on nüüd töö nagu tehtud, et, et noh, nüüd nendega natuke puhata ja siis jälle kordame. Et ühel hetkel ma nagu avastasin, et ma olen nagu oma oma plaani olen nagu täitnud või et. Mul tekkis enda nagu selline sisemine küsimus, et, et mis nüüd edasi või tähendab, et nüüd ma pean, ma pean ju veel noh, ma pean ju mogeeniusin tööd nagu tegema, aga noh, millest selle töö sisu hakkab nagu, et sellise väärtus ka alaline oma ei olnud oma oma kogemustega ma ei olnud kuskil ühegi, ühegi varasema lavastuse juures ma ei olnud nagu jõudnud mobiliseeris nagu iseennast ja ja, ja tõepoolest, seal nagu hakkas tekkima mingisugune selline teistsugune kvaliteet ka enda puhul ütleme, selle dialoogi puhul artistidega ja ütleme, kogu tervikuna kus tõepoolest noh, iga nüanss, iga, iga peenemgi väiksemgi mingi liigutus, pilk laval mitte ainult solistide puhul, vaid ka suure koori puhul hakkas omama tähtsust ja, ja mida sa ei, mida sa ei lihvida ja mida sai mida sai nii-öelda noh, kokku viia omavahel ja kus sai töötada väga-väga põhjalikult muusikaliste ja ütleme, vokaalsete intonatsioonidega noh, rääkimata keeles, kuna noh, tegime päris kodu nagu vene keeles ja, ja eks seal oli ka nendel Paul Mägi abi ja kogemust vaja selles mõttes, et noh seda keelt natuke teame, et selles mõttes ma sain nagu enda jaoks nagu sellised noh, ka kvalitatiivselt nagu võimaluse, nagu kogeda nagu teistsugust lähenemist, mida ma, mida ma jõudumööda püüan siin ka koduteatri saama, tulevad igatahes nagu noh, ära kasutada. See oli üks kogemus siis Bayrutis oli, oli selline noh, tõepoolest esimest korda vaadata vaagnerit, eks ole, sellises teatris, mille Wagner on oma ooperite jaoks ehitada lasknud noh, see oli, see oli väga suur elamus ja, ja ja noh, läheb siin pikale selgitada, milles ütleme selle teatri ja kogu tema arhitektuuri erinevus seisneb, kus, noh, orkestrit ei ole näha ja ja tegelikult sisuliselt Kuulaja-vaataja näeb nagu justkui sellist Laiv või elusat esitust, ütleme selliseid kolmemõõtmelisest noh mul ei tule paremat pähe praegu võrdlust, kui noh, kino või selles mõttes, et, et kogu see lava on, eks ole noh, ta kuna ta on kolmemõõtmeline, eks ole, ja, ja toimub elusaid etendus, aga orkestrit ja dirigenti ei näe ja me näeme ainult ütleme seda tegevust ja me näeme ainult ainult neid, neid suhteid ja ütleme, seda laulmist seal laval, et see oli omamoodi omamoodi noh, põnev just selline visuaal akustiline elamus. Noh, alati kui on orkester seal augus ja ka dirigent, et noh, kui nad on nähtaval siis tahes-tahtmata tuletab see sulle iga sekund vaatajana meelde ooperi mingit teatud tinglikust, eks ole, et, et pillimehed on seal frakkides võis mokingutes, eks ole, ja ja mängivad ja ja dirigent näitab sisse ühte ja teist, ühesõnaga toimub ka selline elus elus ütleme selline muusikaline protsess, eks ole, konkreetse etenduse puhul. Aga seal oli see nagu peidetud või varjatud, tähendab, püüti pakkuda nagu sellist ehtsat või noh, tõe pärast töö pärast story'd või noh, oleks nagu noh, teater enesest noh siis ainult selle tinglikkusega, et noh, nad mitte ei räägi, vaid laulavad ja, ja kuskilt kostab ka orkester. Ja akustiliselt oli see kõik väga ilusasti paigas ja esindatus oli muidugi väga kõrgetasemeline. Nii et see oli, see oli selline esmakordne kogemus ja, ja, ja see oli siin praegu esitatud muidugi väga põgusalt ja populaarselt, ütleme selline. Aga see, seda jah, seda ei olnud ma varem näinud ega käinud. Kaks selliste maailmakuulsad ooperi esitus paika nagu Kairet ja, ja Metropolitan Opera, nendest on ju palju räägitud ja kuuldud ja saju tegelikult võisid ette kujutada, et sa teadsid, mis, mis moodi see asi seal on. Kas Bayretis, kuidas see orkester on, aga et seal ise kohale kohal viibides, kas oli see siis seda käiku väärt või seda ületasse ootused või jäi alla? Ta kõigiti oli seda väärt jah, loomulikult samamoodi ütleme televisiooni ja, ja videote vahendusel oleme ka Bayriti etendusi väga palju näinud, aga, aga ütleme siis saju keskendud ütleme konkreetselt sellele teosele, nendele lauljatele, sellele esitusele. Aga ma ütleksin, et isegi jah, võibolla mind ei, niivõrd ei üllatanud, pigem rahustas mind see, see teadmine sellest tasemest, mida seal pakuti. Ja, ja see oli mulle, see oli väga turvaline selles mõttes, et. Ma iseenda jaoks vähemalt isegi mõtlesin seda, et Wagnerite ei ei tohikski kuskil mujal üldse esitada kui ainult seal ja ütleme noh, sealsete jõududega, et noh, miks teda siis teha itaaliapäraselt või ütleme noh, mingites teistes tingimustes noh, mida tegelikult autor on, mõelnud hoopis teistmoodi. See selleks, aga pigem veelgi suurema elamuse võib-olla kui see etendus, kus, kus tõepoolest pole selliseid üllatusi selles mõttes ei olnud, ei, halbu häid, kõik oli perfektne, nii nagu sakslastel on. Ja suurepärane lavastus, loengrini nägin. Aga kõik see, mis toimus selle etenduse ümber tähendab enne seda etendust ja linnas ja, ja, ja kogu see linnakese, Bayroiti linnakene ja, ja kogu see Wagneri kultus. No vot, see oli mulle huvitav juba hotellis või ütleme, kogu seal linna peal jalutades ringi, tähendab, no kõik käis ümber selle festivali kõike ümber, Wagneri rääkimata, eks ole. Kui tõust alllinnast, siis sinna mäe otsa, kus see, kus see kuulus, seal on, siis juba need tänavanimed on, on seotud kas siis Wagneri oopereid abitegelastega, tema ooperites samamoodi kõik restoranid, tänavat, hotellid on siis seotud Wagneri temaatikaga, rääkimata sellest, et, et seal on siis Wagneri kodu, kus on praegu tehtud muuseum ja, ja, ja selle koduõues siis meister ise siis ka puhkab, sinna on ta maetud. Niiet Wagneri Jaanid üle kogu maailma, mis on nagu omamoodi selline sekt või usulahk tulevad sinna kokku nagu mekasse ja käivad ja kummardavad neid pühi säilmeid, eks ole, käivad nuusutamas seda õhku, kus geenius lõi ja, ja hingas, on osa sellest linnast ja, ja siis lähevad sellesse pühasse templisse, kus siis toimub selline selline missa või ütleme, selline, sinna minnakse, hakatakse minema kell kolm päeval juba, see on juba terve suur rongkäike sinna niimoodi liigub sinna mäe otsa läbi ilusa pargi. Jalutatakse promineeritakse, näidatakse ennast, on kohal televisiooniga, ajakirjanikud, seal saab ennast siis niimoodi saab kuskil pildi peale jääda, on siis tulevad rõdule trumpetistid, kes mängivad siis signaali kus palutakse rahvas siis tulla saali siis rahvas läheb, saali oodatakse, esimene vaatus ja kõik on haudvaikne, hiirvaikne. Jumal hoidku, kui sul tuleb köha peale või midagi, siis sa saad selliseid mõrvarlikke pilke ja müks igalt poolt, et, et noh, mitte miski ei tohi häirida seda, seda, seda püha kunsti, mida seal laval siis pakutakse. Ajad on tunni aja pikkused, kus siis vahepeal käiakse söömas, seal on hulgaliselt restorani, ümberringi vahetatakse muljeid. Ja, ja olenevalt siis loo pikkusest ja vaheaegade arvust võib teinekord etendus, mis hakkab kell neli lõppeda kaugelt kaugelt peale keskööd. Ja pärast seda siis minnakse, udenetakse siis mööda linna laiali, siis nendesse restoranidesse õhtut sööma ja muljeid vahetama ja ja kellel on paks rahakott või natukene õnne saab minna restorani nimega Lendav Hollandlane, kuhu, kuhu võib võivad juhtuda ka selle õhtu tähed ja maestro. Nii et ühesõnaga kogu see väike linnakene on nagu imbunud läbi sellisest sellisest vaimust ja, ja, ja see on nagu selline natukene religioosne, selline õhkkond ja atmosfäär ja, ja, ja hoidku jumal, et, et sa seal muigab millegi üle või naeruvääristada või Verdi nime huultele võtad. Riikide või mingite linnade ja. Ja paikade. Selliseks kultuuri kõige tähtsamaks osaks muusikakultuuri tähtsamaks osaks märgiks on tihtipeale just ooperimaja mis esindab seda paika või riiki või linnaga. Sõna siin võib ükskõik mis ela skaalat või, või Bayrutit või Metropolitan või või kasvõi Soome Soome rahvusooper. Et millisel astmel on, on selle kõrval meie oma oper rahvusooper, kas või, või kas sa oled üldse sellele mõelnud? Oja tähendab sellele mitte ainult mina, vaid me siin teatris mõtleme 24 tundi päevas. Et milline on, ütleme, meie valdkonna. Positsioon või siis selline, sinna tänapäeva Eestis ja kitsamalt võttes ütleme Võib-olla tippkunstis pisut laiemalt kultuuripildis ja, ja veelgi laiemalt, ütleme selliste riiklike prioriteetide ja, ja võib-olla inimeste silmis. No ma pean ütlema seda, et see, see kõlab küll nii ära leierdatud ja, ja kuidagi romantilisi õõnsalt, kuid, kuid fakt on fakt. Nii palju, kui me ka mõelnud oleme, ütleme Estonia nime või Rahvusooper Estonia peale, siis tuleb tunnistada, et et kõige tugevam on selle juures olenemata sellest kes siin parasjagu töötavad või kes seda institutsiooni juhivad, on see maine ja on see nupulgaarselt öeldes kaubamärk Rahvusooper Estonia, et, et ma arvan, et, et see on võib-olla üks selliseid väheseid see mõiste iseenesest üks väheseid asju, kus enam-vähem siiski kõik on ühel meelel, et, et selline selline asutus, selline teater peaks Eestis olema ja iseküsimus on see, et, et noh, kuidas seda väärtustatakse rahaliselt ei peeta silmas pidades nagu väärtustatakse üldse meie kultuuri ja, ja ka kunsti nagu tervikuna kitsamalt jällegi ütleme, teatri- või muusika valdkonnas, et kas rahvusooper eristub siis teistest teatritest või muusikakollektiivides millegi poolest või ei. Ja noh, siin siin pean muidugi ütlema seda, et et muidugi ei ole Rahvusooper Estonia, Meie Eestis noh, selline kuidas öelda endastmõistetav, selline heas mõttes uhkuse ja uhkustamise objekt, kas siis ütleme majana selle hoonena või institutsioonina nii nakkuda on nii, nagu ta on teistes riikides. Ja siin on kindlasti põhjusi väga palju ja nende ülesloetlemine läheks siin pikaks. Aga see? Me oleme siin küll püüdnud viie-kuue aasta jooksul noh, teha seda, mida meie meie teatrist endast noh, meie inimestest sõltub mis puudutab, ütleme, repertuaari, mis puudutab meie rahvusliku kaadri kasutamist, arendamist, mis puudutab ka nii-öelda publiku kutsumist siia, meie teatrisse ja selles mõttes ma pean, ütle maad, et et mis publikusse puutub ja meie repertuaari ja ütleme sellisesse institutsionaalses edusse, mida võib võib-olla teinekord mis väljenduvad arvudes, eks ole, mis on külastatavus, mis on mis on ka see, mida me oleme piletituludest teeninud, kuna seesama teenistus läheb omakorda meie lavastuskuludeks, tähendab, me saame teha selliseid lavastusi. Ja nii hästi ja nii kallilt nagu meie parasjagu teeninud olema, nii et et need on omavahel nagu sõltuvuses. Et, et selles mõttes noh, läheb meil päris hästi oma rolli muidugi mängib ka see, et kuna tegemist on muusikateatri puhul ikkagi sellise rahvusvahelise kunstiga või noh, kõigile arusaadava mõistetava kunstiga, siis jäävad ka teed, tee ütleme, Tallinna Eesti külalised väga sageli noh, mitmelt poolt maailmast, nii et noh, me võime ka näha, et et meie etendustel on sageli kolmandik kuni pool ja teinekord ka üle poole on, on tegelikult välismaalased ja sugugi mitte ainult soomlased, nagu arvatakse, on ka soomlasi väga palju käivad ja, ja see on töös turismifirmadega ja inimesed oskavad ka mujal maailmas, kes on ooperist huvitatud. Ja oma reisi planeerivad kaua aega ette leiavad internetist üles ka meie kodulehekülje tellivad piletid ammu ette ära, mis omakorda paneb meile vastutuse selleks, et, et noh, me ei tohi, peame tegema kõik selleks, et meie Meie etenduse nimetused ei muutuks ja, ja, ja tuleb con kordadel lase lülitada, noh, seda on ka väga haruharva juhtunud, kui on tegemist tõesti olnud mingisuguseid epideemiate või aga aitan, sime ära jätnud ei ole, me oleme võib-olla mõnel korral siin tõesti viie-kuue aasta jooksul oleme lihtsalt nimetust muutunud. Nii et, et see on nagu ka selline noh, vastastikune usaldus, nii et et hetkel korralduslikult ja ka majanduslikult teater nendes tingimustes ja nende ma ütleksin, siiski üsna nappide võimaluste juures, mida riik meile praegu võimaldab töötab suhteliselt korralikult stabiilselt ja, ja on, on heas mõttes selline rutiin tekkinud. Samuti me ei saa nuriseda külastatavuse üle ja, ja sageli kuuleme ka seda, et noh, et Estoniat, et siin on ju võimatu pileteid saada, see on ju tegelikult on see ühele teatrile suureks komplimendiks, kui sinna ei ole võimalik piletit saada, siis tuleb olla kannatlik ja tuleb see pilet, siis tuleb oodata, kuni saab. Nii et selles mõttes ei ole viga. Ja mis puudutab sellist loomingulist taset ja professionaalsust, siis ma usun, et, Meil on nagu õnne olnud nagu selles, et, et see mõttelaad on olnud siin ka aastakümneid ja on juba traditsioon, et Estonia ei ole olnud eriti selline staariteater. Võib olla üksikud sellised lähiminevikust värvikad tegelased välja arvata, kes nad võib-olla ka noh, nimesid nimetamata ka seda tegelikult pärisid miks mitte. Aga noh, me peame ennast ikka eelkõige ansambliteatriks ja ja, ja arvan, et noh, meie tugevus on just nagu selles, et et erinevad etendused ütleme selle etenduse tervik noh, seal võib olla tugevamaid ja nõrgemaid, lülisid aga etenduse tervik, mis puudutab ka kujundust, lavastust, kostüüme, muusikalist esitust. No me vähemalt püüame ja me teeme kõik endast sõltuva, et, et noh, see oleks tehtud maksimumi peal, tähendab selle taluvuse, selle küündivuse, nende võimete ja võimaluste juures ja selle ande juures ja ütlemisele annete summa juures, mis meil hetkel kasutada on. Nii et, et noh, siin siin tuleb olla olla realist ja tuleb nagu optimistlikult kõike seda vaadata. Ja kui nüüd rääkida, ütleme noh, maailmas ütleme Euroopast või räägime siis meie lähiregioonis siin Baltikum, Skandinaavia, siis selles, selles pildis eriti, mis puudutab, ütleme, sellist professionaalset taset ja etenduste selliste etenduste, sellist esteetilist ütleme, sellist kunstilist külge, noh, ei ole meil küll absoluutselt mitte midagi häbeneda, et, et me läheme väga uhkelt sinna ritta ja, ja nii mõneski punktis, nii mõndagi meie siin naabrit ja, ja miks mitte ka mujalt maailmas. Oma oma, oma võimaluste ja tulemuste poolest ületame. See on teatri kohta üldiselt, aga kui nüüd ikkagi sinust endast rääkida sinu tööst ja, ja loomingust, kas, kas sa tunned, et kõigi nende võimaluste juures, mis siin on vähese raha, aga noh, kõikide nende inimeste lauljat sinu kolleegide juures on sul võimalik oma ideid piisavalt realiseerida või, või on, on sul näiteks selline tunne, et küll teeks nii et eks seda ja teeks seda etendust, aga, aga no ei ole võimalik. Kahjuks, või õnneks on see nii, tähendab, et, et ma olen kui see oleks minu erateater, siis ma võiksin siin tõepoolest võib-olla kõiki oma unistusi kapriisne ja, ja võimalusi püüdasin nagu rakendada, aga see niimoodi ei ole. Nii et, et distsiplineerib ühelt poolt teadmine nendest võimalustest ja ütleme sellest olemasolevast vabandan väljenduse eest, ressursist. No tõepoolest noh, need lauljad, kes meil siin tõepoolest hetkel on erinevatest põlvkondadest erinevad, et noh, repertuaar tuleb põhiliselt ikkagi üles ehitada nendele, kes meil on ja me ei saa võtta repertuaari selliseid teoseid, mida võib-olla lavastaja või dirigent hirmsasti ihkaks nagu teha. Ja noh, ma ei tea, siin Wagnerit või siini, Wilhelm Telli. Aga noh, tuleb endale aru anda nendest võimalustest, mis meil on ja, ja ausalt seda tunnistada, noh milleks me võimelised oleme. Ja see, millest me võimelised olema, teda tuleb nagu teha väga hästi. Ja, ja selles mõttes ütleme lavastajana ütleme sellisena ikkagi Estonia teatris või rahvusooperis Estonia lavastajana ma tunnen ennast ikkagi nagu sõdur. Selles mõttes, et ma teen, ma teen ikkagi seda masinat on, ütleme noh, teatrivajadused ja võimalused ja ütleme see, mis ana fishi tervik ja no seal seal need need ettepoole mu enda isiklikest mingisugustest, soovidest, ambitsioonidest, unistustest ja nii edasi. On olnud õnnelikke hetki, kus tulnud ja kus on kus on nagu võimalik, kui sa oled nagu midagi oma oma oma peas ja oma oma unistustes nagu kandnud aastaid ja siis ühel hetkel nagu tundub, et ta võiks rikastada repertuaari pilti seesama teos noh, mul on välja pakkuda mingisugune kontseptsioon selle koha pealt, mida ma kirglikult tahaksin nii teha, läbi viia. Ja on meil ka olemas selline vastav trupp, eks ole, et saab seda teha. Et neid, neid juhuseid on olnud. No kui sul oleks erateater ja kui seal oleks kõik see, mida, mis, mis unistustes võiks olla mida sa siis teeksid teistmoodi? Rahastaksid saab rohkem oopereid, rohkem. Võib-olla hoopis uusloomingut, telliksid, võib-olla lahastaksid Musicale võib olla, vastaksid traditsioonilist ooperit kuidagi väga uudselt ja hoopis teistmoodi. Noh, kui jah, unistada tähendab noh see erateater, tähendab, siis ma pean seda teatrit ise üleval pidama see tähendakski ära, et ma pean selle ise kõik kinni maksma selle, selle riski, mis ma siis nagu võtan. Ma kordan, et, et noh, teatrit ja üldse sellist kollektiivset loomingut ja sellist esitas esituskunsti. Me teeme ju kellelegi jaoks, me teeme seda vaataja jaoks ja, ja üks teater ja ka ütleme, need loojad tegelikult peaksid nagu kasvama koos oma vaatajaga. Tähendab, no ei ole mõtet võtta mängukava repertuaari asju noh, mis ei paku huvi või milleni ulaarselt öeldes publik ei ole võib-olla veel jõudnud või tähendab, publikule ei ole veel neid ootusi. Tähendab, seda tuleb nagu tasapisi ja targalt teda selleni viia. Teine asi on, on, on kujundada ühest institutsioonist ühest kollektiivist selline selline hea maine, kus, kus ütleme, see kvaliteedimärk on, on vaataja jaoks juba tegelikult olemas enne seda, kui ta, kui ta pileti võib-olla ostab. Et ta, ta teab, et ahaa, et ma isegi ma ei tunne seda tükki ja ma võib-olla noh, ma ei tea, mis asi see on ja mul on võib-olla. Meil on arvamus, et selles mõttes, aga kui seda esitatakse seal või noh, see väsitab see teine kollektiiv või, või, või seedivi, teine dirigent juhatab või et vaat siis ma usaldan nende maitset, usaldan nendest, ma tean, et mul ei tule pettuda. Vot see on võib-olla see, mille, mille nimel ka Estonia teater on, on viimased hooajad ja viimased perioodid nagu töötanud ja millega me töötamist kavatseme jätkata. Ekad, ütleme kogu arutluselisest erainitsiatiivist on tegelikult noh, jääb sellest kuidagi võõraks ja kaugeks. Aga kui eravõi, noh, kui niimoodi jah, unistada, et siis muidugi sellises teatris nagu meie oma puudub lavastaja tegelikult õigus õigusriskile, õigus eksperimendile, mispärast sellepärast et see, see on niivõrd kolossaalselt suur masinavärk, mis tuleb tööle panna, see on niivõrd kolossaalselt suur ka Eesti Eesti mastaapides maailma mastaapides on need rahad üsna väiksed, mida noh, millega meie meie lavastuskulud, aga Eesti mastaapides ja meie teatri mastaapides on, need on väga suured ja, ja siin ei ole õigus riskida. Tähendab, siin ei ole enam ei ole need ajad, kus, kus ah, ei tulnud välja või et, et noh, et kedagi see ei huvita, et noh, üks või kaks etendust ja nüüd me peame maha võtma, eks ole. Et siin peab olema omamoodi prognoositud noh, menu või noh, siiski edukus, ütleme, sellel tükil ta peab ikkagi ta peab huvi pakkuma. Aga et ühelt poolt on jah ütlemise eksperimendi õigus eksperimendile vaat seda seda küll ei ole ja seda ma ei ole võib-olla ka kogenud ka kuskil mujal, kui ütleme, kui ma olen mõnikord töötanud ka siis tudengitega või või mõnel juhul teatud kohtades mõningate amatööride ka noh, siis seal on natukene võimalus nagu eksperimenteerida ja, ja natukene noh, niimoodi rohkem vallatusi teha. Aga, aga siinse peab olema ja, ja ka see on professionaalsed ja tegelikult ma naudin seda, tähendab, tegelikult ma naudin neid raame. Ma naudin neid raame, millesse on on pandud see teater, milles olen mina ütleme, selles teatris pandud nii niipealavastajana kui ka ütleme, lavastajana konkreetset tüki teen. Ja ma püüan sellest võimalikust olev vaatamata nendele võib-olla ahtatele ja sellistele võimalustele ja minu jaoks võib-olla kas loominguliselt rahaliselt Maide ajaliselt igatpidi Eba piisavatele siiski teha ja siiski teha üks selline asi, millel oleks õigus elule, nii et et, et see on tegelikult üsna üsna selline loominguline, ehkki ta tundub ahistav, eks see meenutab natukene ju seda nagu muusikas, eks ole, on Bachi aegsed komponendid, ma ei taha Bachi ennast võrrelda, aga aga, aga noh, seal oli ka oma teatud reeglistik, eks ole, see tähendab, et kus, kus see asi, ta pidi niimoodi minema, ta ei saanud teistmoodi minna, sellepärast et sinna ei saanud see dissonants sisse tulla. Eks Rimski Kosakov veel ka nii-öelda Tsementeeris selle ära ja siis kui mussowski, eks ole, kirjutas midagi sellist kriipivat ja midagi niisugust, mida, mida ei olnud õpikutes nähtud, eks ole, siis kõik katkusid karvu ja käskisid tal selle asja ümber teha ja ja, ja korsakov tegi ise ümber ja pärast Dakovitš ümber, sest et see ei kõlba, antakse lehkid tagasi tulla rohkem nagu muuseas. Ja ja tuua näiteid, eks ole, siin näiteks pop-popmuusikast või et, et noh, kui hakata analüüsima näiteks biitlite, kes olid muusikaliselt täielikult profaanid, eks ole, siis rifi korsakov keeraks ennast hauas õige mitu korda ümber, kui, kui dominendile järgneb subdominant, kui noh, tuua kõige, kõige ütleme, süütum näide, aga noh, nemad tegid selliseid erakordseid selliseid harmoonilise ja meloodilise, tublide muusikute silmis, selliseid roosi aga, aga biitleid mängitakse mulle ka meeldib neid kuulata. Et Ühelt poolt on, ütleme noh, selline teatud raamistik, aga teiselt poolt on omad omad omad vabadused on ju on ju on ju ka selles ja omad võimalused. Aga mis puutub sellises repertuaari või et, et mida, mida ihkaks nagu teha või tegelikult mida ma nüüd avastasin just pärast seda, kui seal Prantsusmaal sellise poriscudunov tehtud. Et ta nagu iseenda ees või on, on mingisugune nälby võlg on, on just see, mis puudutab vene repertuaari. Sest minu õpingud ka Moskvas olid ju väga suures osas olid ütleme, näitajad kõik ja, ja, ja mille najal ma seal õppisin, oli, oli väga palju oli vene repertuaaris, nii et, et ma tegin seal tegin seal ikkagi väga palju just just vene autoritega ja, ja nii-öelda ajaloolistel ja sellised on välja kujunenud põhjustel. Noh, oli, oli teatud periood, kus kogu vene ja slaavipärase vastu oli, oli siin kerge kirtsutus või tõrge mitte ainult mitte Estonias, vaid noh, üldse eks ole, noh, nüüd on see õnneks täiesti nagu noh, ära sulanud, selline selline hoiak ja, ja jumal tänatud, see, see näitab meie, meie arenemisvõimet. Aga samas on see, et kui ma vaatan oma tükke, mida ma olen lavastanud, siis noh, ma olen tõepoolest ütleme, lääne repertuaarist olen, olen päris uhkeid lugusid teinud ja, ja mul on hea meel, et ma, et mul on võimalus olnud selliste teostega kokku puutuda. Aga, aga selline noh, vene repertuaar on jäänud väga kasinaks. Tulebki meelde Jevgeni Oneginit ja nüüd siis Boriss kodu, noh et et tahaks kindlasti liha, Stravinski tahaks, Šostakovitši tahaks teha Prokofjevi võib-olla kunagi ka ka vanšinat sama mussowski, mis on oma ütleme selliselt muusikaliselt ja puhtfilosoofiliselt üldistusvõimelt võib-olla isegi võimsam teos kui, kui Boriss. Nii et nendest unistustest siis jah, vot sinna sinna suunale suunda need mõtted käivad. Aga siin on ka kuidagi kuidagi nagu selles mõttes vedanud, et et ka Estonia teatris tuleb sel kevadel Boris kodu, noh enam-vähem sama kontseptsioon nagu, nagu me tegime Paulmägiga anna kontekstiga Prantsusmaal. Noh, nüüd mul on võimalus, seesama kogemus nii-öelda saada siin nagu oma kolleegidega, nii et, et selles mõttes ka üks, üks üks unistus jälle täitub. Minu viimane küsimus olekski olnud, et millega praegu tegeled, kas, kas see ongi töö, mis on, on praegu käsil või on veel midagi muud? Konkreetselt Johan on nüüd tulemas Foryscudunov, mis on kevadhooajal repertuaari otsimisega. Ma tegelen ka enda silmaringi laiendamisega mitmetes žanrites, mitte ainult ooperis, vaid ka, aga ka seesama muusikal mida sai nüüd siis ka proovil nähtud oma kõige ehedamal kujul ja, ja ma pean ütlema ka see, et, et ütleme, see kui muusikalide juurde nüüd hetkeks tulla siis see, see nimekiri on, on siiski üsna lühikene, mida, mida meie vaataja ja tegelikult ka meie tegijad, mida nad teavad, tähendab, et kus kandist üldse seda seda võimalikku materjali otsida, nii et, et noh, mul on päris hea meel, et ma seal New Yorgis kohtasin ka paariagentuuri ka, kes andsid mulle ohtralt materjale kaasa ja sai nagu see pilt ka nagu avaramaks. Muusikal ei ole ainult loid Weber ja ehk siis need megamuusikalid ja hüljatud ja said stoori ja viiuldaja ja Sugar ja ja vaid vaid seal on kolossaalselt palju väga-väga head muusikat ja, ja väga huvitavaid teoseid. Nii et, et ma nagu selles mõttes tahan ennast kurssi viia, et, et võib-olla tuleb Estonias kunagi jälle üks uus muusikal tuua. Samuti mõtlen lastele repertuaari peale. Ja on tehtud pakkumisi tulnud nii Eestist kui ka väljaspool Eestit, kus on tehtud ettepanek midagi lavastada. Kas ma pean nüüd otsima selliseid sobivaid teoseid nüüd? See on see, millega ma praegu hetkel oma oma aega elu täidan. Ma tänan sind ja soovin edu, jääd sa end ikka kuningana, tunneksid seal proodwilia ja mujalgi. Lõppenud saate külaline oli Eesti rahvusooperi pealavastaja Neeme kuningas, kes vaatas tagasi oma loomingulisele aastale ning rääkis teatri tulevikuplaanidest. Saate koostas Margit Peil.