Vaike Sarv mina pöördun praegu sinu kui muusikateadlase ja folkloor risti poole inimese poole, kelle elu sisuks on tegelemine muusikaga ja nende inimestega ka kes omakorda tegelevad muusikaga. Ma palun. Et sa ütleksid mulle ja minu kaudu minu kuulajale. Kui me vaatame praegust elu ja muusikasituatsiooni kas on sinu mõistmist mööda mõned märksõnad, mis just antud olukorras on kõige tooniandvad iseloomulikumad, mida sa peaksid arvestama või arvestad. Palun mõtiskle sellel teemal. Ilmselt ma peaksin vaatama seda küsimust kahe nurga alt ühest küljest professionaalse hariduse saanud muusikuna. Ja teisest küljest muusikateadlasena, kelle huviobjektiks rahvamuusika. Need on kaks täiesti erinevat nähtust. Muidugi neis on kokkupuutepunkte, aga kõigepealt võib-olla seda mis neid eraldab. Ja mistõttu ka selle kahe muusikaliigi ülesanne praegusel momendil on väga erinev. Profession seal on muusika on eestlase jaoks enamasti võõras muusika mujalt maalt muusika, olgu ta siis Saksast või Prantsusmaalt või Itaaliast. Või veel kaugemalt. Oleme meie professionaalsed muusikud selle najal üles kasvanud. Kogu meie kooliharidus sellel põhineb. See on suuremalt osalt meie jaoks lapsepõlve muusika kodumuusika ja see on saanud omaseks. Selle krohvisin ja see muusika osakaal praegusel momendil on siiski väga suur. Võib-olla me kaebame, et kontserdisaalid ei ole piisavalt täis. Et inimesed on rohkem seotud poliitikaga. Ja poliitika on siiski selline asi mis sunnib tegelema selle pindmise poolega, inimeses välisega ja mööduvaga. Tol ajal see süvamuusikaga sünnib sel hetkel, kui sa vaatad iseendasse, kui sa peatud. Ja kui sa tahad saada kontakti millegi igavikulisega võib-olla kosmilisega. Ja inimkonna kogemus on piisavalt pikk selleks, et need on leidnud selliseid vahendeid muusika abil seda kontakti saada. On iseküsimus, kas me suudame seda kontakti praegu leida, kas meil on piisavalt jõudu ja süvenemise oskust praegusel momendil. Aga kui me endale endale teadvustama, et just nii see on ja nii peab see olema? No ma usun, et et nii oleks kõige parem Rahvamuusika teiselt poolt on aga välja kasvanud meie emakeelest Eestimaa loodusest eesti kividest, sellest külmast ja kargest kliimast meie ümber. Meie ei ole veel minu meelest jõudnud nii kaugele, et me oleksime lõpuni mõistnud, et needsamad otsingud, needsamad püüdlused selle igavikuliste poole peituvad ka meie rahvamuusikas. Rahvamuusika on meile tegelikult hõõram, keel ja kaugem keel kui seda on Vivalgi või Bach või Schubert. Kahjuks on see niimoodi, ma ei saa seda kuidagi heaks kiita. Ja ma olen õieti võrdlemisi palju püüdnud selleks teha, et me seda mõistaksime. Nii et me ei tohi piirduda ainult võõraste maade kauni ja väga sügava muusikaga. Aga meie muusikaline emakeel, see on VEEL ELUS Kihnu maal, see on veel elus Setumaal. Ja kui rääkida tänapäeva rahvamuusikast, sedagi leidub leitud ja nii palju väikseid igapäevaseid loitsusid leiduv omava vahel lauldud laule, maid, sõnumisi. See kõik on meie ümber ju kogu aeg, aga ei oska seda teadvustada, meie juurest õppinud teadvustama. Meie haridus on puudulik sellest, need, kes. Ma tahaksin, et mõlemad pooled muusikast oleksid igasühes meist harmooniliselt seotud. Et teine nendest poleks maha surutud ei küla, muusika ega linna muusika vaid muutunud ühiskonnas, nagu me siin praegu elame. Selles peaks mõlemal olema koht. Ja kui ma neid paluksin sinult et sa ütleksid mõned muusikateosed mida me järgnevasse kontserti paneksime. Ja väga huvitav olla mõelda kuidas pakkuda kõrvuti kõlama kahte. Meil on näiteks, millest üks kuuluks ühesse teineteise stiili. Mul praegu tekkis selline mõte, et ma paneksin sel juhul kõrvuti ühe setu rahvalaulu ja ühe palaravellilt. Ja need võiksid olla sellised. Ma tahaksin kõlaksiks setu pulmalaul, mida nimetati, tehakse Hähkamiseks. Sõnast hääd ehk pulmad. See on hüvastijätulaul, see on omamoodi mõrsja itk. Jäetakse igavesti jumalaga tüdrukuga, kes lahkub tüdrukupõlvest isa kodunt ja on teel naise ellu mehe kodus. See on laul, mis käib läbi igaviku. Ja võib-olla ei olegi nii võõras sinna kõrvale kuulata näiteks Ravelippamaani mis on ju ka tegelikult vastuseks lahkunud printsessile. Eestimaal elab veel, rahvalaul ütleme täpsemalt, Eestimaal elab runolaul mis tähendab seda, et Kagu-Eestis setukeste juures lauldakse veel just samaviisi, kui seda 3000 5000, võib-olla 7000 aastat tagasi samas piirkonnas lauldi. See on seesama vorm, mida tunnevad karjalased, mida tundsid soomlased ja muidugi kogu eesti rahvas ja muudki läänemeresoomlased. Mis tähendab rahvalaul tänapäevas. Vanu vorm on säilitanud vana sisu ja tulnud sellisena kaasa nende naiste juurde, kes praegu on kuuekümnesed seitsmekümnesed ja kes ometigi veel laulavad neid laule oma lastele. Nii laulis hällilaulu setu lauluema Veera pärnapuu kes on sündinud 1916. aastal, elab praegu sittuma selles piirkonnas, mis kuulub Pihkva oblastisse, seega mitte Eestimaal. Setud ise aga loodavad, et õige pea saabub aeg kui Setumaa on taas tervik. Et taas võib hakata jätkama oma elu. Setu rahvakultuur. Setu rahvalaul saadab setu inimesi kogu elu. Inimlaps lauldakse emale, et saa nüüd ruttu terveks, kasvata laps suureks. Siis läheb laps karjuseks, laulab seal ise. Kui tüdruk Sa mõrsjaealiseks. Jõuavad kätte itku pulmad. See tähendab seda pikka käega kahte või kolme nädalat tüdruku elus. Kui mõrsja käib külas oma naabrite oma sugulaste juures ja itkeb, itkeb erilist setu rahvalaulu. Mõrsjaitku. Setu rahvalaul on mitmehäälne eeslauljaks. Võrseid, kus on mõrsja ise. Temaga koos laulavad aga tema sõbratarid ja külanaised, kes kordavad sedasama eeslaulja viisi. Aga kordavad mitmehäälselt ja nimelt selliselt, et ülemist häält laulab üksinda üks eri D heleda ja tugeva häälega naine. Teda nimetatakse kill lauljaks, kiledal lauljaks. Alumised hääled laulavad jälle õige madalalt. Torelt ütlevad jälle setu naised. Ja nõnda mitmehäälselt korrates eeslaulja värsse kostab mõrsja itk läbi küla. Ta kostab veel tänapäeval. Ja me loodame, et ta jääb kostma. Setu rahvalaule on kogutud juba üle 100 aasta. Algul kirjutadki laule üles kuulmise järgi. Kes oskas, märkis üles noodid, kes ei osanud, kirjutas ainult sõnad. Armas Otto Väisäneni Helsingist oli esimene mees, kes 1912 kirjutas fenograhvi rullile üles, mõned setu viisid. Aga õige kogunnist läks lahti alles 1900 kuuekümnendail aastail, kui hakati nii laule lindistama. Tänaseks on meie keskses rahvaluule arhiivis Tartus tuhandeid setu rahvalaule. Üks tähtsamaid laulikuid nende hulgas, kellelt laul on üles kirjutatud on 1916. aastal sündinud Veera pärnapuu kes elab praegu üsna üksi. Ta on üles kasvatanud neli last. Lapselapsed on kolinud ära eestimaale. Temaga talvel kangaid ja koob kindaid. Suvel kasvatab sibulaid ja maasikaid. Ja aina mõtleb lauludele mõtleb laulusõnadele, sest kui folkloristid jälle tema juurde lähevad, on midagi uut meenunud. Tänaseks on tema suust üles kirjutatud rohkem kui 100 runolaulurahvalauludel. Nagu me teame, ei ole autorit. Ometi on Setumaal selliseid laule, mida tänapäeval tuntakse Veera pärnapuu lauludena. Kui me neid teadlase pilguga vaatame, siis me leiame sealt tuntud värsse ja värsside kombinatsioone. Aga ometi on lauluema Veera pärnapuu osanud nad ühendada omavahel sellisesse seoses et on loodud uus laul. Laul läks läbi Setumaa. Need sõnad on võetud refere jaanist, mis kordub iga värsi lõpus. Refräängi on kahesõnaline, laul läks läbi setuma hõbehelmeste helinal. Setumaa on osa Eestimaast. Ometi erineb ta eestimaast õige tunduvalt. Mille poolest? Esiteks selle tõttu, et setud on oma usult ortodoksid. Nad kuuluvad vene õigeusu kiriku juurde. Ja see on olnud juba nõnda rohkem kui 400 aastat alates sellest ajast, kui setude asumisalale Woody, Petseri klooster samal ajal on säilitanud setud oma keele. Nad räägivad eesti keele võru murrakut. See tähendab seda, et nad olnud keele poolest eraldatud oma naabritest ida pool venelastest. Venelased on neid nimetanud kuule usulisteks Polu verd mis tähendab seda, et nad siiski ei ole nagu päris õigeusklikud ja tõepoolest, setude usundis on väga palju veel mälestusi, eelkristlikust, usundist. Nad mäletavad veel läänemeresoome muistset rahvausundit. Setude materjale, reaalne elu on olnud kuni kõige viimase ajani võrdlemisi kehv. Seal on väheviljakad, põllumaad, enamasti liiv või siis soine pinnas, kus vili pole hästi kasvanud. Seal On säilinud ka külaühiskond, ei ole olnud eratalusid, ei ole olnud otseses mõttes peremehi, kes oleksid võinud talud viia jõukale järjele. Ka seda paremini on säilinud nende vaimne kultuur. Ja see on olnud tõesti läbi aastasadade väga rikas.