Tänases saates sarjast kahekõne on meie külaliseks improvisatsiooni õppejõud Anto bet ja kõneleme temaga lähemalt sellest, mida improviseerimine ja selle õpetamine üldse endast kujutab ja tähendab. No algul esimene harjutus on see, et üldse intuitiivne mõtlemine käima läheks ja räägin natukene nihukest üldist juttu ja pean maha rahustada, et väga pinges ei oleks. Siis mängime koos, et mina oma mänguga püüan toetada seda keskendumist ja mõtereini väljaarendamist. Ja see õnnestub ikka enamus esimesel korral kõigil, et sellest lähtub peale, et see esimene harjutus ongi põhinud pika nutta liini väljaarendamine. Et kui see hakkab niimoodi toimima juba iseseisvalt, siis seal nagu teised harjutused sinna peale teised harjutustüübid või mõtlemistüübid on siis mis arendavad nagu igakülgselt sellist keskendumist või isegi vahel lõhuvad või arendavad mälu või tehnikat, et kõik niuksed parameetri kategooriad on siis arvestatud nendega lõpuks kuni vormini välja. Nii et improviseerimine ei ole selline kuidas öelda lõõgastumisprotsess, et ma asetan käed klahvidele ja mängin kõike, mis sealt sõrmede alt tuleb, et seal on ikkagi niisugune mõte, on väga oluline, et, et see mõttega kaotajateks Jah, tähendab see oleks nagu ideaale, Sarket mõte ja tegu oleks üheaegne. Aga muidugi on jäänud selline arvamus või muljet improviseerida, siis peab olema väga hea tunne, et siis selle tunde varalt tuleb mingisugune. Lugu välja, aga see jääb ebastabiilseks, iga kord ei ole tunnet ja näiteks, kui sa siiski tahad laua peal mängida ja kaob ära tunne, et mis siis teha. Et tuleb nagu arendada ennast nagu üldiselt, et suudad keskenduda sellele tegevusele, mis sa teed ja siis emotsioonid on küll tähtsad, ütleme need tunded seal, aga seal nagu üks komponent, mis annab värvid ja teine on see tehniline oskus ja üldse kiires tempos mõelda. Aeglases tempos suudavad enamus muusikat ennast väljendada mingil määral. Aga et just need karakterid, mis vajavad sellist ägedust ja kiirelt, need nõuavad nagu spetsiaalset harjutamist. Aparaat tehnilise teostuse jaoks oleks hästi paindlik. Kui tähtis on üldse interpreedi, tehnilised oskused, tehnilised võimelised, kas see suurendab ka tema, ütleme potentsiaal intraviseerijana? Jah, tähendab need tehnilised oskused ju määravad selle raami, kus missuguses ulatuses ta suudab liikuda. Kuigi kui akadeemia üliõpilase vaadata, mõnedel noh, kui nad lugusid mängivad, igasugust keerulisem, et see tehnika võib-olla hästi arenenud, aga nad ei suuda seda oma mõtete väljalt kasutada, et selles suhtes tuleb jälle seda AP seda ala Mitte päris algusest küll tagasi minna, aga ikkagi küllalt niuksed rahulikus tempos. See mõte ja tegu jõuaks üheaegselt. Ta suudaks kontrollida oma liikumisi seal natuke natuke nagu tagasiminek. Ütleme mõne jaoks Ameerika džässpianist kihvt Yaleta, nõelad väga põneva mõtteainet, kui tema improviseerid, siis see on umbes samalaadne protsess kui nagu maletšempion, kes teeb igas sekundis mingi liigutuse malelaual, et et see on selline suhteliselt tihe mõtteprotsess. Mis teie sellest ideest arvata? Jah mõtteprotsess peab olema tihe lava peal, kuid hästi esineda siis mõtlemine tohutult kiireneb, et ütleme, tunnis ja omaette mängida, siis ei ole sellist vastutust ja üldse esinemisel tekib mingisugune eriline seisund. Ja noh, siis mängibki see kogemus, et sa saaks nagu käima sellise loomingulise idee, et see intuitsioon hakkab käima samades jõuad kõike seal kontrollida, mis sa teha teed, et kui näiteks pikema aja jooksul või pead mingi tund aega mängima, et selle aja jooksul peab kindlasti mälu toimima, et muidu see ütleme energia ja see kulu kuskil poole tunni või paarikümne minuti jooksul ära siis edasi hakkab niuke kui inertsist käima, et see ei ole enam hea kuulata. Kuidas mängida niimoodi, et ei oleks igav, et see improvisatsiooni valguks laiali? Ma arvan, et ühest meeleloost ei piisa, et see seal peab ikka olema kontraste ka muidu kipub ikkagi ära kukkuma see, et iga meelel on nagu teatud värv, teatud niuke energiat annad edasi, et selles mõttes peaks olema vahelduslikus. Et suuta vastu pidada mingi pikema aja jooksul, olgu see tund või rohkem kui tund, et selleks peab nagu küllalt heas vormis olema, nii füüsiliselt, kui et sul on seda kontsentratsiooni jõudu. Et sa suudad märgata nagu mis toimub kogu aeg, sellest suudan mäletada, mis ennem. See ei ole nagu mingi piiride Aseke, seda nagu seda informatsiooni astil küllalt laialt, aga samas et kui sa oled enne arendanud endal mingi nihukest konstruktiivset mõtlemist, motiivi töötlust, et suudad ka sellist asja sisse panna, see kindlasti aitab, nagu. Ainult igasuguseid olukorda, näiteks kui on mingi meistrikursus ja siis peab kontserti andma mingi tundjat, siis paratamatult tunni andmise tol kulutanud, et olen märganud, et kuskil 45 50 minuti või. Et kui on juba mängitud, et vot siis tekib mingi natukene niuke nõrkused. Muidugi on spetsiaalselt. Anto Petti on ka oma improvisatsiooni ansambel nimega proovim proom, kellelt kuulame tänases saates mitmed improvisatsioon. Need kõigepealt hakkabki olema pala väike arusaamatus. Ütleme interpreedid on helilooja kalduvus, et kas tal on siis ka kuidagi lihtsam oma imprazetsioone esitada. Kas selline loomingulisus aitab nagu kaasa ka improviseerimine? Ma arvan, et see on nagu põhine jah. Kuigi mina olen õpetanud ka sellist, kellel ei ole algus mingisugust kogemust improviseerimis, nad on ka väga edukaks saanud. Nagu endast rääkida, siis tõesti improvisatsioon improviseerima hakkasin. Enne kui ma üldse noote tundma õppisin, et kogu aeg olen mälu järgi improviseerid aga siis kompositsiooniõpinguid kindlasti tõid kasu sellele ja arendasid nagu edasi, sellist vormitunnetust ja ajatunnetust. Ütleme, kui laps hakkab muusikat õppima, et siis kõige lihtsam ongi tutvust teha muusikaga improvisatsiooni läbi, et kuidagi vabam ja siis sa ikkagi nagu aktiivselt kontakteerunud selle muusika endaga. Ja see peaks olema algõpetuses küll seest. On palju meetodeid, kus ta ongi nagu üks osa sellest tänapäeval. Et tõesti see inimese tajumine avaldab kõige rohkem see õppeprotsess kõige efektiivsem, kui inimese kogu taju on nagu sellega seotud kõik need psühholoogilised tegurid, siis tõbi nagu kiiresti see oma aktiivsus informatsiooni töötlemise enam natukene palun, ja see tegelikult ongi üks põhiülesanne või ise ma pean akadeemiasse tähtsaks, et. Et luua nagu tasakaal selle informatsiooni vahel, mida nad on õppinud, üliõpilased mängivad väga keerulisi asju. Vla teavad muusikast palju, aga nad oskaks nagu ise ka midagi väljendada ja selle tasakaalu loomine muidugi vajab aega ja harjutamist, et sa ei tule nii ühekorraga. Just selle tõttu, et see oma mõtlemine ei ole nii arendatud. Et seal on üldse voolata norraldatud ratsionaalse mõtlemise harjumusi, aga intuitiivne mõtlemine on kuidagi takerdunud ja keskendumine ei ole nii püsiv, et seal on nagu teised komponendid, mis toovad välja selle intuitsiooni voolu. Aga kas improvisatsiooni õpetamise juures on ka oluline näha tulemusi või et kas peab olema mingisugune konkreetne produkt tulemuseks, et ütleme, õpilane nüüd hästi ära treenitud improviseerima või on see kuidagi selline vabam ja hõljuma? Ma olen rahul siis, kui õpilane suudab juba iseseisvalt mängida ja tõesti tunnen, et ta suudab keskenduda ja ta suudab nagu iga ajahetk jälgida ennast. Et siis ta oli juba hakkavad midagi omapoolselt välja tulema. Muidu täiesti võib nende haridusmeetodite abil noh, midagi ära õppida ja midagi mängida ka, aga see ei tundu siiski nii omane. Ikkagi olen püüdnud seda inimeste avada nii palju kui võimalik. Muidugi selleks peab inimene ise ka tahtma, et saab aru, et miks seda vaja, mis talle kasu toob. Aga siit küsimus, et mida see annaks siis muusikale endale improviseerimis oskas? Ta kõigepealt leiab nagu selle omaloomingulise aktiivsuse ja siis kõik need karaktereid, mida ta kasutab. Noodist õpitud lugude puhul tunduvad ehedamal ja ta lihtsalt loomulikuna nihukesed. Lahendused on kõik sõbraseerimisovskub seal, nagu kõnelen. Ma võrdleksin seda muusikat kõnelemisega ja improvisatsioon on siis täiesti rääkimine, selles mõttes juttu. Seda võib ka ju õppida. Inimene laulab, siis ta vestab nagu kuulajale. Jah, kunagi oli see väga loomulik, aga ütleme, et siis Üheksateistkümnes sajand murdis seda traditsiooni. Kuna noodi trükkimistehnika arenes nii hästi ja 20. sajandil, siis jälle hakkas tasapisi tekkima. Kindlasti on oluline vahe, kas improviseerida üksi või mitmekesi kuidas mitmekesi luua sellist ühist atmosfääri, et ütleme, teine interpreet ka tunneb, et midagi sellist kooskõla No kõigepealt nad peavad vastastikku teineteist lugu pidama, et see võtmine ja andmine informatsiooni vallas peaks olema tasakaalus. Kui üks surub ainult peale ja teine jääb nagu saatnud, siis kui pikalt ei toimi. Et siin ongi, et noh, inimesed peavad olema aktiivsed, aga samas olema tähelepanelikud. Kuulame 11 kuulama. Koos mängides on selles mõttes huvitav, et see rikastab iga inimene rikastab kui ta on aktiivne üksi mängides sa saad otsustada vormi üle ja kõiki nende. Muude komponentide üle ainuisikuliselt koos ning ilmselt on see põnev, et sa ei tea kunagi, mida teine sulle pakub ette ja selles mõttes tuleb selliseid huvitavaid asju. Nendest koos introviseerimise jälgi seda jälgides sihukene tunne, nagu tekkinud või kartus, et et võib see asi nagu rappa minna, et ütleme, kui igaüks hakkab väga oma joru ajama, et ei kuulamist teisele öelda. Jah, see oht on täitsa loomulikult olemas. Selleks tuleb ikkagi jälle harjutada ja nagu vestelda selle üle, et lugudel peaksite lõpud, olemad kunud, väga pikaks venivad, siis on igav. Nii mängijatel kui kuulajatele. Et nagu aru saada, kui palju ühel mõttel jätkub sellist huvitavat energialaevadelt, seda kõlbab nagu mängida või et selle juures kõlbab püsida, et selline. Sellise ühise. Ei saa olla 100 protsenti ühine niuke aru saama ka enam-vähem. Et suudaks nagu tajuda, et kust see väärtus läheb mingi ideel, et siis ta hakkab toimima, need lõpud võivad olla väga äkilised vahel või seal kas või loo sees võib-olla kõik nagu kui tahad, äkki teise momendi, et see tundub tõesti kuulajatele, et oh nüüd on nad kokku leppinud, et see ei ole seal, aga et see on täiesti võimalik ka niimoodi täiesti hetkeliselt teha. Aga kas on võimalik enne improviseerima asumist mingisugused olulised punktid omavahel kokku leppida, siis teostada, kas annab midagi juurde, ei andnud või kuidagi viljakam. Vot ma olen proovinud nii ja naa, kui midagi kokku leppida, siis pigem nad hakkavad mälus. Kiire on olnud, et kõik ootavad nagu peaks juhtuma midagi, aga see ei ole selline, et kõigil ei ole ühtne ajatunnetus, sellepärast noh, midagi väga üldist, võib-olla, aga et kus kulminatsioon toimub mis noodi peal, et seda ei ole kunagi teinud, vaid et need on küllalt riskantsed, oleme väiksema koosseisus vahel üritanud, aga siis on pärast jälle teineteise süüdistamist, et miks seal ei tont sedamoodi, et kui oli enne, kui enne kokku lepitud, et selles mõttes Viimased aastad on läinud. Ja kuidas üldse õpetada oma õpilasi niimoodi vormiliselt mõtleme, kui ütleme, niisugune ajatunnetus on suhteline ja tegelikult võib-olla inimesed ei suuda minut hästi tunnetada. Musitseerivad. Kuidas seda vormi nagu ikkagi luua? No vormitunnetus ongi, et võtad oma mõtted kokku, toonatud selle idee väärtuste, kus nagu enam ei tundu nii huvitav Ja see lõpp tõesti võtab kogu eelneva jutuga kokku ja annab nagu sellele nihukese terviklikkuse, et kui see vorm jääb vaid, see lõpp jääb selliseks ebamääraseks, siis ka see eelnev väga põnev materjal või väärtust kaotada, et tundoni. Huvitav ikkagi see viimane moment ka kuulajatele nagu määrab küllalt palju seda on võimalik õpetada alguses väiksemast vormist pikema treenides niimoodi mälu. Ma anun, preeningolm lihtsalt, sa ei pea olema alati moodi Aabeeaa vormis või midagi sellist või ükskõik milline olla, aga et lihtsalt inimene suudab mäletada oma intuitiivset toimingut ja see päris alguses üldse ei toimi. Aga tasapisi ta hakkab tekkima, sest noh, kui ma ka elus mõtlema, et ega seda intuitiivset mälu ei olegi üldse treeninud, kogu aeg on treenitud ratsionaalsed ja emotsionaalsed. Võib-olla sel puhul aitab ka, kui need improvisatsiooni salvestada ja siis tagantjärgi kuulata ja siis analüüsida enda jaoks. Jah, see on küllalt alati teistmoodi ja isegi küllalt palju seda kogemust, et kui vahetult pärast seda lindistamise kuulata, siis üldse ei meeldi, aga kui ütleme paari nädala pärast kuulata, siis tundub ikka päris korralikult laat. Kummaline küll, aga aeg läigib kuidagi. Muudab seda asja või on seal pigem selline prod teguri juures, et kui vahetult peale seda mängu kuulata, et siis on meeles kõik see mõtlemisprotsess kõik need tunded, mis jäid tegemata või ja siis niuke rahulolematus sellega. Aga pikapeale ununeb ja mingi aja vältel ütleme paar nädalat, siis nagu värskelt kuulata seda ise, siis ei usu ka ise ta, nii sai mängitud. Lindistamise juures on see võimalus ka, et kui intuitsioon ikka päris rappa läheb, siis lõikame tüki välja ja siis on jälle kõik. Te ei saa, ei saa ikka tüki välja lõigata, et seal ju kõik läheb. Loomulikult tuleb terve lugu ära vrakile ja sellest pole midagi, et neid lugusid üles varrukast. Tuleb lühemalt improviseerida lihtsalt, et seal oleks konkreetne. Nojah, kui selle ansambli pro impro improvisatsiooniline rääkida, et me oleme nagu. Jah, viimasel ajal harjunud niimoodi teatud niisuguse kolme viie minuti jooksul hakkama saama. Just kuulasin neid traditsioone ja ma naudin seda ka, et kuidas need pealkirjad on väga tabavalt selle muusika kahte käivad näiteks mingi judinad või või siis kingituste avajad, et kust need mõtted tulevad niimoodi. Pealkirjad tõesti, pidime pärast välja mõtlema ja selle pealkirja mõtlemiseks läks rohkem aega kui nende improvisatsioonidel tegemiseks. Sest tuli ikka mitmeid-mitmeid kord kuulata, et mida seal ütelda. See oli raske tihtipeale need pealkirjad nagu Ahased täielikult selle institutsiooni sisu kuidagi. Võib-olla need pealkirjad ei olnud ühtegi selle ajahetkega seotud, aga et noh, pärast pingeline mõttetöö, mis sõnad leida, et see siis Nii et improviseerida ei mõelda, ütleme kingituste avamisel. Judinad. Aga mitte, mida muusikud üldse improviseerida mõtlevad. Kas neil on ka mingid konkreetsed teemad? Mõtle muusikalised teemadega, ütleme mingeid kujundeid, sellised nagu judinad. Peale. Noh, seda võib väga üldiselt ja ma saan endast rääkida, et kas siis on mingi tehnilise faktuuri või tehnilise elevandiga seotud, et sa püüad olla mingi aeg mingisuguse materjali juures või siis peab nagu karakterist kinni, ma kindlasti peab nagu arvestama, et. Kogu aeg valvel olema, et see oleks nagu huvitav materjal, kas siis kasutada kontrasta või. Või mingid muud selliseid mõtteid, et see oleks nagu kogu aeg põnev kuulata? See ei tähenda nüüd väga kiiret hüppamist ühest materjalist täis, et need arendused võivad ka pikad olla. Aga noh, sedalaadi mõtlemist ja seal käib ju tohutu palju muid mõtteid läbi pea, et suudaks kogu aeg keskenduda sellele muusikale, mis ikka reaalselt ajas toimub. Et see mõte vinge, kalduks ülejärgmisel ja siis nagu mitmekihilised seal peal need muud mõtted, mida võiks veel teha. Ja sealt siis valid välja, kui näiteks juhtownjaadead mängija unustab nagu selle reaalse ära ja läheb oma unistustega kaasa või siis oma hinnangutega sellele mööduv olevat, siis on nagu halvasti, et mingi aeg toimub see autopiloodi peal seal Aafrika ja seal ei ole nagu teda ennast seal nagu auk oleks ses mängus, et seal nagu algalgajatel või ütleme alguses improvisatsiooni õppis kõige sagedasem häda, et ja siis mingi aeg nagu mingi aja pärast muusik tunneb ka, et tuli ja oi, see ei kõlba kuhugi. Aga. Interpreet oleks siin ja praegu selles ajahetkes. Ja samaaegselt suudaks nagu mõelda ka neid ütleme, tuleviku ja mineviku. Vajab treenimist. Tihtipeale just olen kuulnud, et improviseerimine tellinud, panen silmad kinni ja lasin kõigel voolata, et nii ei tohi vist ka teha. Küll teha jah, vahel, kui on väga tugev tunne, võib väga hea lugu tulla, aga et ei ole stabiilne selles mõttes, et võiks ju koos improviseerida või teisel ei ole, niisugust tunnet ikkagi tuleb teiste kuulatakse. Tähelepanu arendamine on alati kasulik. Need musitseerib taas improvisatsiooni ansambel, proovin broom ja kuulame improvisatsioon pealkirjadega judinad ning kinkide avajad. Pool kõlasid improvisatsiooni pealkirjadega judinad ja kinkide avajad kuid järgnevalt hakkavad kõnelema Anto Petti, improvisatsiooni õpilased Priit Lehto ja Taavi Kerikmäe ning nende käest me uurisime, kuidas nad üldse sattusid implaseptsiooniga tegelema. See oli väga ammu 93. aastal. Anto andis improvisatsiooni tund aega vist ainult pianistidel ja siis õnnestus saada, on nagu käisin pakkumas ennast, et kas saab ka laulupeo seda teha. Ja nii see läks. Miks, sest intressid on, miks see tähendab nii väga seal mingi sisemine vajadus? Aga sinul, Taavi? No põhimõtteliselt on ka Anto süüdi, aga, aga, aga ma ma natuke enne kannekerdasina siiski Tallinnasse akadeemiasse tulin, siis siis ma juba teadsin, et selline õpetaja olemas on ja pressisin tema juurde, siis. Ma arvan, et see on mingi. Mingi mingis mõttes tasakaaluks nagu sellele, et me nagu iga päev tegeleb noodimuusikaga, et siis see annab võimaluse nagu selle noodimuusikaga kuidagi tasa alustada asja või sellega seoses tekkivaid näiteks mõtteid ja ideid, mida tahaks hirmsasti välja käia, aga mida, mis, mis nagu nootides on kammitsetud, siis tahaks ise välja käia. Aga Teil on nendest tundidest kõige rohkem nagu õppida Anto juures tundides Antoice rõhub kõige rohkem sellise kontsentratsiooni peale. Et, et see on nagu asi, mis hoiab koos seda vaba improvisatsiooni, et millele nagu võiks toetada siis, et erinevad koolkonnad, eks nad toetavad ka erinevad olevatele asjadele, kes toetub, millistele klippidele, aga, aga minu arust see kontsentratsioon on just selles suhtes kõige universaalsem, et et sa, et sa võid tõesti teha kõik ükskõik mida, aga see peab olema seal nagu selgelt väljast väljendatud ja sa pead olema ise kindlasti kindel selles. Mulle on ta andnud võib-olla Needsamad asjad, mis, mis, Taavi Rõivas aga lisaksin veel, et et nagu aitas tuua nagu kõik oma sisemuse nagu välja, et väga palju on inimeses nagu kinni. Ja siis kui hakata siukse vaba asjaga tegelema, siis siis saad lõpuks ennast nagu lahti. Ja teda tema on, aga selles mõttes saab hästi palju, nagu väidan. Neil on niisugune väga elav ja täpne, karakteri tunnetus, kas see sõltub ka väga palju sellest, et millised inimesed just koos satuvad ühte punti musitseerima? Kindlasti jah, sest. Igasugune kooslus nagu tahab, veidi soojendamist ka, nii et et. Ikka kõik tuleb nagu koostöös ja harjutades. Nii on improvisatsioon täpselt samamoodi nagu mingisugune muu muusika ikka tuleb harjutada ja siis siis, siis hakkab alles tulemust olema. Aga siin loeb ka mingisugune nii-öelda isiklik sümpaatia, et noh, et võib-olla see nagu paneb kergemini ise tajusid tundma. Noh, võib-olla mingi väike kogus seda ka, aga, aga üldiselt Kes sellega nagu hea meelega tegeleb, ma arvan, et sellega on nagu igaühega, võib-olla hea koostajatega. Tegelikult mina arvan, et mingid inimesed klapivad paremini omavahel kui teised. See ei saa kindlasti olla mingi takistus, et ma arvan, et kõik kõikidega on võimalik improviseerida ja, ja, ja üllatavaid tulemusi saavutada, aga aga põhimõtteliselt, kui sa kellegagi mängid, siis sa ikkagi avas ennast ja ja sa nagu, ma ei tea, see võib-olla ei ole see sõna aga muudavad ennast natuke kaitsetumaks või avad ennast, et tahaksime, avad ennast ikka nagu sõbrale või endale endale sümpaatse inimesele. See on siis tuleb ta lihtsamalt, võib olla. Harmoonia seisukohalt hormoona nagu kõlavärvid. Ja kui me kasutame kõiki noote, igasuguseid muid helisid, tuleks nagu need kõla kõlavärvid ära tajuda. Ja nende värvide pinged omavahel ühendada, et see moodustab siis mingi harmoonia, plaani. Nad akorde võib ju kasutada igasugustest intervallid võivad olla kasvõi lihtsalt kolu kõlada, aga aga et see värvivalik oleks huvitav ja et see nende vahel tekiks nagu niukse mingi aja jooksul pinge, see köidab. Muidugi see meloodia tegemine on ekstra sinna peale peab harjutama fraasi tegemise oskus, oleks selge, et fraasidel oleks oma lõpud, muidu kui nad hakkavad kerima, siis mõte lihtsalt rullub ja see jutt ei ole nagu huvitav seisvat, kui näiteks ilma pausideta räägiks vahetpidamata. Tüütab ruttu ära. Et sellised, need on nagu üldised väljenduslikule niuksed printsiibid, mida tuleb arvestada. Samamoodi harmoonias, et tuleb jälgida, et ta ei oleks väga tihe ja väga niuke pingeline, et ka seda ei võta palju, vastad seal tingimata pause või mingisugust pikemad vältlased sees. Muidu seda informatsiooni tuleb palju ja. Ei võta vastu seda nii palju. Nii et improvisatsiooni saab ikkagi komponeerimisega võrra võrrelda küll, et ta ütleme, komponeerimine kiiremate 100 ühikutes. Jah, ta nagu koheselt pead nagu õiged lahendused leidma. Et selles mõttes ta teeb muusikaelu raskemaks, et, et kahe leida see kõige parem lahendus. Noh, ei saa öelda, et raskemaks näiteks mina lõpetasin just sellepärast Kirja Panamised nagu enam ei tundud vajalik selle paberi taga mõtiskleda. Alga. Hulga põnevam oli kohe ennast väljendada ja nagu ei tekkinud mingit sellist hirmu, et ma ei suudaks nüüd midagi jäädavat luua, et mul oli kogu aeg see oskus olemas, iga ajahetked. Kas muusikat on, ütleme ka võimalik niimoodi kirja panna, et et kuulajal seda kuulates ta ei saa aru, et on see nüüd kirja pandud või need muusikud improviseerivad, et kas see võiks olla mingisugune mõnes mõttes komponeerimise ideaal, et muusikat sedasi lõhuvad. Mis te arvate? Üldisemalt? No tänapäeva tehnika juures kindlasti on, kui on sellised seadmed, mis kirjutavad üles seda. Aga. Niimoodi aeglaselt noodil paber, kuidas. Vot ma ei oska öelda, et nii paindliku rütmi, kirjapaneku tehnikat siiski ei ole välja mõeldud, et reedab selle. Mitte ma ei ütleks, et rütm on see põhiline, et kompositsiooni puhul ikkagi sul on nädalaid, kuid aega veeretada ühte ideed genereerida sealt kõige paremad variandid. Ideaalis oleks muidugi, kui see kõik terve teos läheks, nagu noh, oleks, tunnetad nagu tervikuna. Aga ise, kui ma tajusin seda. Selles protsessis, et kui nad Päevad on nii erinevad. Et siis paratamatult need liitekohad ei õnnestu nii sujuvalt ja kui kui ühel, kui ta oleks jätkunud ühel ajahetkel, see tunnetus tuli tegelikult mul joogatreeninguga ja, ja siiamaani seal nagu ütleme see kriteerium, miks ma ei vaevu enam kirjutama. Nüüd ükskõik mis teoseid ma kuulen ikkagi, sealt kostavad need augud välja ja see ei tundunud nii huvitav. Nojah, see on minu probleem, et ennast nii treenisin ikkagi iga Ajatka nuuks tunnetus kuigi võib treenida selle idee selliseks, et ta nüüd seal on tõesti väga palju võimalusi sees. Ta annab sinna-tänna nihutada. Ja muidugi intervjuu ja teil on see põhiline ülesanne see Kokkoli seal. Aga ikkagi on sellised kohad. Kui ma ise õppisin klaverit, mängisin, pärast olen vaadanud, neid lugusid on ikka niimoodi lood kirja pannud, kus ei anna midagi teha, ongi viletsad kohad. Kuidas te suhtute sellesse ideesse, et kui heliloojal või ka muusikal on teos peas valmis ja ta siis paneb selle kirja kas on võimalik, et teod peas valmis? No siis tal kas ta võib-olla midagi ühist improsatsiooniga? Intuitsioon on ikka nagu instrumendina välja mängitud või siis häälega. Selline mõtlema oleks. Ideaalne, võib öelda. Aga, et tõenäoliselt see ei teki ka niimoodi ühe ajahetkel, vaid on nagu pikema aja niukse. Protsess tekib seal ja no ja mu elus nii palju kui inimesi, nii palju on neid omapäraseid tehnikaid, et igaüks oma võimetele vastavalt kujundamisele. Väga improviseerima minnes on ju ometi ka võimalik midagi peas enne valmis nuputada ja siis lihtsalt esitada ja ütleme, kui on väga treenitud mõistus. Vaat selles suhtes ma ei ei ole nii väga kindel, sellepärast et see selle ajahetkel, kui sa mängid, on ikka hoopis oma tunnetus, kui sa oled enne planeerinud. Kaob see plaan ära eest. Plaan hakkab nagu segama, vähemalt ise olen tundnud. Võib ju järgida küll jah, midagi üldist printsiipi, et kuidas tervet kontserti üles ehitada, aga just need tunded karakterit sellel ajahetkel mis tõesti tunduvad ehedad, et peab ikka välja mängima ja noh, nagu nendega arvestama. Kui ütleme isegi päev varem tollal väga uhkeid karaktereid, aga ja mõtled, et nii, homme mängin nüüd uhkelt, aga siis ei tule nad tagasi. Tulevad midagi sarnast, aga sa ei ole rahul nendega siis. Et just niimoodi ei saa ette planeerida, et ma mõtlen, et vot siin ma teen sellise Scertzoleku kummaline möelda, et vaata, see mõjub efektselt või on kuidagi niimoodi hea idee. Sealt võib jääda mingi kogemus, et see võis olla niisugune huvitav kogemus, aga konkreetselt samu asju nagu on riskantne kasutada. Ta peab olema, et sa usaldad oma intuitiivset mõtlemispoolt, sa oled treeninud seda et sa suudaks seda usaldus, aga samas, et sa ikkagi kogu aeg oled tähelepanelik kogu oma teadmistega asja juures, vaata mis välja tuleb. Et kui see niuke kontroll nagu ära ununeb, siis, siis võib ka kergesti rappa minna ainult inte stiilse poolega. Aga kui niimoodi üldisemalt nüüd küsida, et mis teie jaoks on selline improviseerimis võlu, et mida te ise selle juures kõige rohkem hindate või naudite? No kui ma olen väiksest peale juba muusikaga tegelenud, et siis lihtsalt niuke eneseväljendus Kui looming on üks selline Võiks öelda energia põletamine. Siis improvisatsioon on samasugune trend ja samamoodi põletama ja aga muidugi andes seda ära, saavad seda tagasi, et kui me ikka vahel puhkame, suudame taastada. Et seal niuke vaimne treening. Kas on ka mingeid vaimset tehnikat, mis ütleme, soodustavad sellise intuitiivse taju arengut? Ei ole nii väga reaalselt reaalsetele inimestele nii väga. No ma ei tea, võib ju, igasuguseid meetodeid on välja arendatud joogasüsteemidest lähtuvalt, põhinevad nagu keskendumise harjutamist tale ja et suudad nagu kontrollida oma mõtlemist ja saad aru oma tunnetest. See oleks vajalik. Aga et ega ma oma õpilastele ei ole küll seda kohustuseks teinud. Ei ole. Sugugi peale seda tahab, siis proovib. CV muidugi hoopis kogu ellusuhtumise nagu hoopis mujale. Lance, kes toimus kuuendal seitsmendal aprillil, siis rahvusvaheline improvisatsiooni konkus kolm vooru ja sellel aastal oli ta viiendat korda. Meie üliõpilased on osalenud, iga kord. Võiks öelda edukalt. Seekord saavutati 12 kohta esikohta, üldse välja ei antud. Nende teisele kohale, siis oli veel eripreemiaks diplam, et osapreemiad said siis Jorma Toots, klaver, Jaanesusi, klaver teise koha jagamisel ja Jorma tootkos, Ursula saaliga sai siis eripreemia. Diplomi osalejad oli 15 koosseisu või siis solisti klubis kell 20 inimese ringis. Žüriiliikmed olid väga erinevad, üks oli distantsi ja ülejäänud olid siis improvisatsiooni õpetajad, professorid või siis heliloojad, kes olid kõik, olid sakslased. Ja tundus, et kõik on nagu seotud seda leipzigi koolkonnaga leidsid treestlanet. Midagi neel oli ühist siiski ka. No seda tõdesid muidugi Züriil liikmed ka, et neil on vahel laevatesse punktiarvestus väga erinevas suunas. See on kolm vooru, igas voorus on kaks ülesannet. Mängida tuleb kuskil 10 või 15 minutit solistile 10 tuua siis pikemalt. Ja üks ülesanne on ettevalmistusaega, teine ülesanne on siis kohe otsa. Tuli seal väga huvitav taktika veel teise kolmanda vooru vahele. Need, kes kolmandasse vooru said, need said alles viis minutit enne kolmandat vooru teadmisele. Et see oli nagu meelega tehtud kogu aeg, et. Et tõesti saada nagu seda ehedat informatsiooni kätte improvisatsiooni kätte mingite ettevalmistuse toimiks ja muidugi kolmandas voorus viimane ülesanne selline zürii poolt suuliselt antud ja see on tõesti selline õnnemäng, et ütleme, et inimestel juhtus ka, et ühel väga hea ülesanne siis keskmine siis natukene segasem väljendus. Et kõik erinevad. Et siis annavad selle üles Noh, kui te olete, ülesanne antakse, kas öeldakse, et et mängige nüüd mingil tee mingil teemal, ütleme nagu päike. Ja nad on enamussõnalised väljendused ja no näiteks kassi ja koera vastuseis seal niuke kummalisemad. Väga hea ülesanne oli näiteks sentimentaalne valss. Sattus Jaanesusin. Aga näiteks teises voorus on seal päris raskeid ülesandeid. Et noh, need on, seal on valida väga paljusid punkte, et see konkurss on selles mõttes hästi välja mõeldud, et on kõik kategooriad võivad seal noh, mis võib-olla ei olnud üldse ette tulla. Esimeses voorus on vabalu Kuhu siis edasi? Esimese vooru teine ülesanne on seal kloosiga tõmmata mingi struktuur või motiiv. Siis teises voorus on hästi palju valida. Kas stiili improvisatsioon siis kas jätsi stiilis improvisatsioon, mingisugusele tuntud laulule või rahvalaulu improvisatsioon või siis pildi teksti või siis karakteri improvisatsioon, et põhimõtteliselt kõik niuksed võimalikud variandid nagu olemas ja kolmandas voorus on siis vormiülesanne? Tänases saates sarjast kahekõne kõnelesid improvisatsiooni õppejõud Anto bet ja noored improviseerivad muusikud Priit Lehto ja Taavi Kerikmäe, saates teieni Helle Paas ja Mirjam Tally. Tänast saadet jääb lõpetama improvisatsioon pealkirjaga Vikerkaar.