Helga ja tervist, head klassikaraadiokuulajad Jaak eetris on, muusikauudistesaade heli kajab. Tänase saate alguses kuuleme kahte kontserdiarvustust. Igor Karsnek käis kuulamas Rein Rannapi soolokontserti sõrmepalavik, 22. Karin ja tema muljetesse mahub nii positiivseid elamusi kui kriitikat. Toomas Velmet analüüsib 18. veebruaril Estonia kontserdisaalis toimunud Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserti kus üle pika aja soleerisid ERSO ees kaks Eestit. Keelpillimängijat viiuldaja Mikk Murdvee ja tšellist Henry-David Varema. Dirigeeris Jüri Alberter. Heliga ja laiem teema käsitlus võtab vaatluse alla Eesti muusika ekspordi olukorra, keskendudes eelkõige eesti muusikute esindamise küsimusele. Millised on eesti muusikute võimalused tutvustada ennast välismaal ja kui palju töötab selles valdkonnas praegu vahendajaid. Sel teemal kõnelevad muusikute monokerid Jukka mart, paar mittetulundusühingust, Eesti muusika eksport, leelo lehtla, Pille Lille muusikute toetusfondist ja Tiina Jokinen ning Anu Jaanson eraettevõttest, kes Tony Record Productions. Teemaga pakub ka usutlus Eesti muusika ja teatriakadeemia prorektori Marje Lohuaruga kes tutvustab Eesti muusika ja teatriakadeemias algavat koolitusprogrammi muusika ettevõtjatele mille tulemusena peaks Eesti saama rikkamaks 30 oskusliku muusika ettevõtte osas. Kuid kõigepealt saab sõna. Muusikakriitik Igor Karsnek, mina olen toimetaja Karin kopra head kuulamist. Kaja. Rein Rannap on viimasel ajal meie muusikaelu huviorbiidis püsinud eeskätt heliloojana. Meenutame, et aastatesse 2008 kuni 2010 mahuvad Rannapi kokku pandud rokkmuusikale Ruja, Vanemuise vabaõhulaval, rokkkantaat, taevase maa koos kosmikutega ning mahukas laulude tsükkel Hingelinnud Indrek Hirve sõnadele. Eurovisiooni hüppelaua Eesti laul 2011. Tegijate seas vilksatas Rannapi nimi korraks läkima. Teisipäeval aga sai Estonia kontserdisaalis üle hulga aja kuulda Rein Rannap pianistina. Tema klaveriõhtu nagu öö ja päev tõi publikut kohale küll oodatust ehk mõnevõrra vähem, kuid usutavasti said tema andunud fännid oma energiasüsti ilusti kätte. Miks muidu siis lisalugu välja plaksutada? Rannap oleks Rannap, kui ta kirjutaks kavalehele omapoolset pika seletuskirja. Too on sealt välja ühe lubaduse, mida vahetult enne kontserti lugema juhtusin. Kontserdi esimene pool pidi olema, tsiteerin Pealt klassika seest pop- ja teine seest klassika, Pealt mingi kergem žanr. Tsitaadi lõpp. Kohe vaatamegi. Kuidas Rannap oma lubadustes siis kinni pidas? Kontserdi esimeses pooles mängis Rannap omaenda kümmet vastvalminud kontserte tüüdi, mis pidanuksid olema Pealt klassika seest popiga. Etüüd oli varustatud lisaks veel programmilise pealkirjaga võte, mida rajal kasutas ka friends list. See etüüdi tsükkel tervikuna eksponeerib päris efektse triinu mängutehnikat läbi erinevate Arbitseeritud figuratsioonidena 10-st tunnist kolm aga eristusid ülejäänud selgelt nii oma kujundiga maailma fantaasialennu kui külalise läbimõeldus mõttes. Näiteks kolmandasse tüüdis pealkirjaga iidsel lahinguväljal kasutas Rannap oma klaverimängu üht atraktiivsemad tehnikat, niinimetatud pianismi läbi mitmesuguste repetitsioonide ja hammerdavate akordide jala. See mõjus kahtlemata kõnealuse kontserdi kõige intensiivse numbrina. Samas 500 tööd pealkirjaga kirsiõite puhkemine oli sisuliselt impressionistliku kõlavärvidega džässballaade klaveri kõla. Diapasoon ulatus siin sügavates passidest Siljarduvate figuratsioonideni kõrgeimasse registrist. Seda kuulates minul küll kõrv puhkas ja hing nautis ka viimane 10-sse tüüd joonistus ja sealt välja oma huvitava fantaasialennu ja pulseeriva rütmipildiga. Kuid alates kuuendast etüüdi sakas seda tsüklit kuulata, säilima üks asi ja mida edasi, seda rohkem nimelt ikka ja jälle korduvharmoonia järgnevuste süsteem. Lühiduse mõttes nimetan siin Tertz intervalis laskuvaks krintsiks. Seda iseenesest küllaltki efektset nippi on Rannap varasemalt kasutanud kõige paremini oma loos tantsib klaveril ja sinna see võinuks jäädagi. Aga kuulates kõnealusel kontserdil sedasi üha uuesti muutus muusika üldmulje vähemalt minu jaoks kuidagi kulunuks ja väsinuks hoolimata sellest, et tegemist pidi olema lausa verivärskete lugudega. Tulles nüüd Rannapi poolt kavalehel välja käidud lubaduse juurde tagasi et need etüüdi pidu olema pealt klassika ja sees popp, siis sellega võib isegi nõustuda. Popmuusikale omast atraktiivsust oli siin tõepoolest samuti, kui klassikalist vormi selguski. Kui poleks olnud neid õnnetuid, korduvaid sekrence, siis poleks küll hetkeks hiilgav hakanud. Aga kontserdid teisest poolest, kus kõlasid Rannapi klassika improvisatsioonidel ei tahakski modellile pikalt rääkida, sest teil hakkab igav. Ja igav hakkabki seepärast, et ka minul hakkas neid klassika improvisatsiooni kuulates igav. Kas keegi suudaks mulle ära seletada, mis mõte on mängida Schuberti Ave Mariat? Neli korda aeglasemalt kui on õige tempo, kas see oli naljakas? Ei olnud, oli seis kuidagi kummastav? No ei olnud lihtsalt igav, oli samad sõnad aegluubis mängitud Mozarti loo Straussi asi ilusal sinisel toon aul ja Owen Bachi kankaani kohta ainsaks numbriks, kus see aegluubi efekt tõepoolest korraks mängima hakkas. See oli Rimski kursakovi kuulus kimalase lend sest kimalane muutus tänu aeglasel tempole kuidagi morbiidseks, isegi nagu haiglaselt neurootiliseks. Tõesti kummastunud lõpetuseks veel nii palju, et kes otsib, see leiab, vihased rannad pika otsib ja ega iga otsingi peagi alati just 10-sse tabama. Võib-olla siis järgmine kordama. Reedel, 18. veebruaril toimus Estonia kontserdisaalis kontsert, kus esinesid Eesti riiklik sümfooniaorkester, solistid Mick murdve viiulil, Henry-David, Varema tšello, dirigent oli Jüri alterten ning kavas olid Johannes Brahmsi kontsert viiulile, tšellole ja orkestrile mull ning Schönbergi sümfooniline poeem Belle aas ja meni saanud. Kontserti käis kuulamas Toomas Velmet, kes on nüüd klassikaraadio stuudios ja valmis helikajale muljeid jagama. See oli üks väga põnev kontsert. Esiteks ei juhtu iga päev ERSO ees on eesti solistid, nii-öelda omad poisid ja ka dirigent. Teiseks, väga intrigeeriv kava. Praam, Sumberg pooli täitvad teosed suhteliselt lähestikku kirjutatud. Seal on vist aastaid vahet ainult 17, erinevad tramsi topeltkontsert, tšellole ja riiulile ma nimetan just nimelt niipidi, sest et enamus ettekannetest kujuneb sellest teosest, tšellokontsert. Isegi räägitakse, nii et praam ei julgenud kirjutada tšellokontserti ja lisas talle viiuli. Kas see vastab tõele või et seda ei tea keegi. Kuid eeldused selleks on olemas. Teiseks ümbergi sümfooniline paem asemel ei saanud, on vist viimane sönbergi tonaalne teos, kui korallid oma pika kirjutamise ajal ja teda ei ületa. Ramsi topeltkontsert on viimane Ramsi orkestriteos ja mina kutsuks teda võib-olla kuuendaks sümfoonia, eks kõneljale lisada teine klaverikontsert mis on ikka väga sümfoonilise mõõdetega ja topeltkontsert. Eesti interpreedid on mitu korda seda teost esitanud. 1970 esitasid Moissei Albert Jan ja Ivo Juul. ERSO arhiivi andmetel on see justkui esiettekanne Eestis 1970, mida ma hästi ei usu. Aga sellised faktid pärast sõda veel 10 15 korda teoste esitatud. Kuid erilist rahulolu ei ole. Võib-olla ainult Gagaanlikkutmann on teose väärilised annad? Seda enam pakkus huvi seekordne ettekanne ja kahju oleks öelda, et ettekanne oli õnnestunud. Mida ma pean selle õnnestumise oluliseks küljeks ja mis peaks ka Eesti kuulajatele olema äärmiselt oluline? Mõlemil solistil olid käes instrumendid, mida eesti interpreedid harva saavad puutuda. Mik murdvel karneri Telcieesu ja Henry-David varemal Alessandro Kaljana meistripillid, mis on pärit siis 18. sajandi algusest ja instrumendid olid heas korras. Selle teose esitamisel on see Thorne tingimus, sest Bransi suur orkester ei lase muidu solistidel maksvusele pääseda. Selline topeltkontsert on leidnud väga palju järgijaid Prapsil pärast Reamsy on kirjutatud umbes 40 või 50 sellist kontserti, millest ükski ei pääse Bransi kõrvale. Probleemid selles teoses on, nagu ma juba mainisin, kõlalist laadi mis oli täiesti likvideeritud, probleem. Sellised, ma ütleks pisiasjad nagu, et kas tšello sissejuhatav kadents peab olema nii aeglaselt eepiline? See ei ole probleem, pigem pakub huvi, kui interpreet seda nii veendunult ja isikupäraselt teeb. Teine asi on see, et Brahmsi viimaste osade probleem on alati tempo probleem, mida kiputakse forsseerime. Praaws provotseerib seda andes juhiseks Rivache, aga ta on lisanud trappa, mis on üsna, ma ütleks, absurdne, kuidas jääb ikka väga kiiresti kiirustamata esitada teost. Kuid ma rõhutaksin antropat alati Brahmsi juures. Kuid ka seekord see esitus ei jooksnud hunnikusse ei vormiliselt, ei tehniliselt ega esinduslikkuselt ja ikkagi tuleb välja, et meie omad kodused poisid, ega nad nii väga kodukootud ei ole. Ja see esitus vääriks ükskõik millist kontserdi elama. Ja paljudki väliskülalised, kes meil käivad, võetakse enamus jäävad sellele alla. Nii et sügav kummardus. Kontserdi teine pool sümfooniline poeem. Meil ei saanud esiteks ümbergi üldse mängitakse vähe, temast räägitakse palju, aga mängitakse vähe ja kui siis ikka kuni kaheksanda oposeni peli asemel ei saanud, oli möödunud sajandi alguses väga populaarne muusikute seas. Tõsi, seal on ikka tegelikult nagu näidendi muusikast Teppisi ooper ja fore peljasimelisanud Sibeliuse pele astmeliselt. Kõige tõsisemalt võetav ooperi kõrval on, on muidugi söönberg tohutu suur orkester seal isegi ette kirjutatud keelbellide partituuris, keelpillide arv, millest, mis neil jäi natuke puudu, ma ei teeks Kantar passidest või kuskilt, ma ei lugenud kokku. Niipalju kui partituuris on kirjutatud meie laval ei ole see ka oluline. Ta ei mahuta kõlaliselt füüsiliselt Helmahuda. Teine probleem, Schönbergi, selle poeemi juures on traatorgiline probleem. Hästi pikk teos, tuhandete kulminatsiooni tega, aga Jüri Alpetele oli väga osav. Ta on üldse üks osav dirigent, tema manuaaltehnika, mina pean seda parimaks, mis meil kodust võtan ja orkester kuuletub talle väga hästi. Teose ettekanne möödus hästi kiiresti. Ma kartsin, et mul hakkab igav aga mitte sugugi. Ja erilist huvi pakub muidugi selle teose orkestratsioon. See on nii nauditav, et tahaks nüüd veel kaks või kolm korda kuulata sedasama esitust, partituur peos. Et kõigist nendest värvidest ja ja ka ma isegi ütleksin niisugune dramaturgi lineaar kestratsiaal, kus peaaegu kogu aeg välja arvatud mõned soololõigud keelpillidel kogu aeg peaaegu mängib orkester tervikuna, aga see emotsionaalne mõju on väga kaleidoskoop. Nüüd veel kord toonitaks seda, et kava oli väga hea. Mulle meeldivad niukesed kavad, kus on üks suur Telliskivi ja teine suur telliskivi ja nende vahel väike hingetõmbeaeg. Ja ERSO on ikka veel heas vormis. Näis, kaua seda jätkub. Ja läks veel ruumi arenedagi. Toomas Velmet analüüsis kontserti, mis toimus 18. veebruaril Estonia kontserdisaalis. Toomas Velmet tõi oma kontserdiarvustuses välja, et Varema ja murdvee Brahmsi kontserdi ettekanne võiks vabalt kõlada ükskõik millisel maailma kontserdilaval ja ülejäänud osas. Tänasest Irygajast uuri mägi, et millised võimalused on praegu eesti muusikutel esinemisega. Kas välismaal ja kes neid vahendavad? Asjas aitavad selgust luua Juka, Mart Kõlar, leelo lehtla, Tiina Jokinen, Anu Jaanson ja Marje Lohuaru. Klassikaraadio stuudios on nüüd Juku, Mart Kõlar. Mittetulundusühingu Eesti muusika eksport, tegevjuht. Eesti muusika eksport on selline organisatsioon, mille eesmärk on tutvustada ja turustada eesti muusikat maailmas. Kui kaua te olete tegutsenud selles vallas ja kuidas siiani on läinud? Eesti muusika eksport sai taas hoo sisse 2009 teisel poolel ja sellest alates oleme eelkõige kaardistanud, et mis variandid ja mis võimalused üldse on Eestist riigi või erasektorist selliseid ühisalgatusi teha ja Eesti muusikat väljaspool tutvustada? Võiks öelda, et selle tegevuse tulemusena on sündinud ka Eesti muusika arenduskeskus mis koondab üheksat organisatsiooni juba et seda võib pidada selleks suureks nii-öelda platvorm organisatsiooniks. Et ta on nagu päris selge, et üks MTÜ ühe või kuni kolme töötajaga ei saa nagu seista terve riigi muusikaekspordi eest. Mis seisus on Eesti muusika eksport praegu, kas see töötab? Arvulises mõttes väga kehvas seisus, et viimased andmed on 2009 aastast, sõltub jällegi mõistetest, et mida me selle ekspordi alla nagu loeme. Aga kui me räägime majanduslikus mõttes, siis statistiliselt on hinnanguliselt 50 miljonit krooni, oli 2000 üheksal aastal, aga kui me võtame sealt instrumentide ekspordi ära, siis jääb alles kolm miljonit sellest kolmest siis umbes kaks oli välismaalt laekuvad, autoritasud ülejäänud siis jagunes plaadi ja kontserdilepingute vahel. Tähendab kindlasti mingit tegevust toimub ja kontserdid käivad, aga siis seda ei saa käsitleda nagu klassikalises mõttes ekspordina. Kui nüüd keskenduda klassikalise muusika artistide tutvustamisele välismaal, kui palju on eesti muusikutel selleks võimalusi? Ma ütleksin ja see ei ole kindlasti ainult minu arvamus, et Eestis on seda talenti meie rahvaarvu kohta ebaproportsionaalselt palju. Et meil on ikkagi maailma tipptasemel interpreet, dirigente ja Meie ainsaks nagu pudelikaelaks on just nimelt need vahemehed seal vahel, kes suudavad üldse näha seda tervikpilti ja hallata seda ma nimetaks seda tõesti pudelikaelaks ja võin näite tuua, et kui ma lõpetasin 2009 aastal Sibeliuse Akadeemia muusikamänedžer vendi, Haats managemendi siis peale seda on Eestist mulle tehtud üks mitukümmend pakkumist tulla mänedžeriks või agendiks ja seda nii klassika kui levimuusika, ütleme, popi rokiartistidele. Ja ma näen, et selle järgi oleks Eestis nagu tohutu vajadus et kõik see potentsiaal, mis meil siin on nii-öelda pakki panna ja, ja tutvustada välisriikides. Aga miks see eesti muusikute manageerimine siiski ei ole käima läinud? Siin on mitu asja, esiteks ütleme nii, et esimestel aastatel ei ole võimalik sellega kindlasti ära elada, tähendab, seal ei moodustu mingisugust konkreetset töökohta, keegi sind ei võta kuskile tööle, sest et ja see ongi hea, et ei võta, sest see ei motiveeri jälle efektiivselt tegutsema. Et maailma praktikas on ikkagi agendi või agentuuritasu on protsent esinemistasust, see tähendab, kui efektiivselt asja ajad, siis sinu tasu sõltub sellest, aga mingisugused summad sind kuskil nagu ees ei oota lihtsalt. Ja see on see võib-olla, miks see ei ole nagu elukutseks muutunud kuskil? Eestis on väga sageli ajavad interpreedid ise või mõned bändiliikmed teevad seda tööd. Ja teine asi, et tehakse spetsialisti tööd korraga. Et meil Eestis näiteks ei ole minu meelest üldse eristust agendi, promootori, mänedžeri vahel, need, kes meil on, teevad mitme inimese tööd korraga ja samaaegselt. Et välismaal on ikkagi erisus sees, et kui me räägime agendist agentuurist, siis tema seisab eelkõige selle live muusikaelus, muusika poole, vestid, mänedžer vastutab artistikarjääri eest tervikuna, sisaldab kõiki salvestusi ja lepinguid ja nii edasi ja promootor oma roll. Kas nüüd sellised terviksüsteemi väljakujunemine seisab inimeste väheste oskuste taga või ikkagi on siin mingid finantsilised küsimused, peamised? Nii ja naa, jällegi ega selle tööga alustamiseks otseselt suurt finantsi pole vaja. Aga kogu see töö seisneb ju kontaktide kontaktide haldamises. Et nende loomiseks nende loomises, haldamises ja edendamises, siis ütleme ja need ei tule niimoodi päevapealt. Et kui keegi soovib hakata agendiks mänedžeriks, siis esimene asi tuleb võtta märkmik ja vaadata, keda sa tunned ja võib-olla kes tunneb sealt kedagi. Tähendab kuna ma ise tegutsen Mihkel Polli mänedžeri, siis need orkestrid, kellega ma nagu läbi räägin, see on Eestis suhteliselt esmakordne pretsedent, et keegi räägib artisti või intervjuu eest nagu läbi asju. Et siis nemad on ikkagi üllatunud ja samas nagu meeldivalt üllatunud, et, et see on selgelt samm nagu professionaliseerumise poole. Aga see kontaktide kogumine tähendab, see võtab aastaid ja sa pead näitama, et sinuga saab asja ajada sajad kvaliteetselt asja, et sa pead oma lubadustest kinni. Öeldakse isegi niimoodi, et agent võib eksida ühe korra Eestis eriti ma arvan, kus kõik tunnevad kõiki ja sa pead looma eelkõige enda artistile kuvandi, ta suudab ellu viia väga professionaalselt selle, mida sa lubanud. Finantsilised küsimused niivõrd ei takista. Mis ma veel tahtsin võib-olla öelda sellest orkestrit ega läbirääkimisest näiteks viimane projekti erzoga, kui mängisime, siis Andres Siitan ütles, et tal tuleb mitukümmend meili päevas erinevate pakkumistega. Kas võtaksite seda artisti solistiks esinema või midagi sellist ja ta ütles, et ta isegi ei ole nii palju? Ei hakka isegi lugema, ta ei jõua lihtsalt lugeda neid asju. Et üldiselt ta suhtleb agentuuride ja kellel on maine välja kujunenud nagu Aiem chi või endine vann, valdum nüüd siis International Classical autist või Harrison Kolumbia ardist. Ühesõnaga, mis on nagu tuntud maailmanimed nende agentuuride siis maine ongi see, mis nad on teinud nad selleks, kes nad on. Ühest küljest tahavad artistid nendega lepinguid teha, teisest küljest usaldatakse jälle nende kaudu tellida artiste. Nii et siis ühel vastsündinud muusikaagentuurile on tegelikult väga raske ennast maailmas nagu läbi süüa ja pakkuda oma artiste, kuna seda agentuuri nime ei tunta. Jah, loomulikult, selle küsimuse puhul tuleb alustada sellest, et sa pead pakkuma head asja. Selge on see, et agendil mänedžer peab olema usk enda artisti, keda ta esindab. Et see artist peab tõesti hea ja tasemel olema ja siis me saame hakata sinna ümber seda marketingi tegema. Samal ajal jällegi silma paistmine, et ma olen veendunud, et maailmas on tuhandeid väga häid pianisti või viiulimängijaid seal sa pead ikkagi selgelt looma mingi teistsuguse kuvandi ja, ja sa pead millegiga silma paistma sealt. Kuidas on läinud Mihkel pullil? Eks endiselt kogub hoogu, aga kui me juba vaatame nagu statistiliselt, siis on ikkagi muljetavaldav see, mis on viimastel aastatel juhtunud. Väliskontsertide osakaal on ikkagi märkimisväärselt suurenenud. Näiteks sellel aastal on kaheksas riigis kontsert. See, et need asjad on juba nii kaugele läinud, kõik, ma arvan, et see on selle koostöö tulemus. Aga kas teil on plaanis ka Mihkli kõrvale võtta mõni eesti viiuldaja või tšellist või laulja? Kahjuks lihtsalt ei ole aega, et ma olen ikkagi täiskohaga, töötan teises organisatsioonis ja Mihkel on hobiprojekt nagu paha sõna. Aga ütleme, et ma annan endast parima, aga ma ei sõltu tervikuna sellest projektist. Aga põhimõtteliselt olete te sellega tõestanud, et see on võimalik. Võib öelda küll, jah, Eestis on üksikuid, keda ma tean, kes tõesti ajavad võib-olla asju sellel samal rindel, üks neist on Pille Lille muusikute fond. Samuti pakub noortele intervettidele võimalust. Loomulikult, kes on segamini nii-öelda mänedžeride agendid, no Eestist. Väljapaistvamaid on loomulikult Kadri Tali ja ega ma väga palju rohkem ausalt öeldes ei teagi. Meil on loomulikult maailmakuulsad dirigendid, aga neid esindavad maailmaagentuurid. Meil on Järvid, tähendab Paavo, Neeme, Anu Tali on kõik Harrison päratis. Nii et Eesti muusikute ainus võimalus on tegelikult saada jalg ukse vahele, mõnes välisagentuuris. Nii ja naa, suure agentuuri miinus on jällegi see, et ta ei ole nii pühendunud, pole selle konkreetse ühe artistiasjade ajamisele agendi töö kindlasti ei tähenda seda või agentuuri tööd. Võtame lepingud ja teeme võimalikult paljude artistidega ühesõnaga mingid lepingud, et nende esinemised käivad agentuuri kaudu, et see on kõige lihtsam asi. Küsimus on ikkagi selle artisti, kontsertide saamises, sellele artistile, et sa pead tegelema aktiivselt ja see ei ole niisama kuskil nimekirjas olemine. Et see tähendab igapäevast tööd sinna olen mõelnud, et, et kui me räägime juristist või arstist, et siis meil on vaja spetsiaalset väljaõpet ja me saame nagu kutsetunnistuse. Aga kui me räägime mänedžeride agendist, isu mingit kutsetunnistust ei ole olemas? Jaa, ainsaks indikaatoriks, et on see, kas sul on kontsert või ole. 2009. aastal loodi Eesti muusika Arenduskeskus eesmärgiga Eesti muusika ekspordi struktuuri loomiseks. Kuidas see ühendus on käima läinud? Selle esimene suurem projekt on nüüd märtsikuus, saab alguse ja ongi muusika, ettevõtluse meistrikursus, mis tähendab seda, et aasta jooksul on viis kolmepäevast sessiooni, mida viivad läbi. Ma võiks öelda, et ikkagi absoluutselt maailma tipud. Ja selle projekti tulemusena peaks meil aasta pärast siis olema 30 inimest Eestis, kes on muusika, managemendi valdkonnas pädevamad ja see organisatsioon, ta on ikkagi esimene Eestis, kus on laua taga kõigi kolme sektori esindajad. Et nii riigisektor, kolmas sektor kui erasektor. Ja on tekkinud esimene reaalne dialoog muusikavaldkonna ühisühise mure nimel, et see ongi nii-öelda see pudelikael. Huvitav, miks see nii hilja tekkis, me oleme ikkagi juba mitukümmend aastat iseseisev riik. Ja kuidas on lood, ütleme naaberriikides, kas on ka ülevaade sellest? See on küll Soomes on väga hästi, Lätis-Leedus on meist isegi tagapool. Et Soome muusika eksport just sel aastal said isegi presidendi tunnustuse ja preemia, et nemad on ikkagi ääretult efektiivsed. Kas meil on ka mingisugune riigi toetus? Neil on osaliselt riigi toetus ja, ja osaliselt panevad ettevõtjad projekti kulu kõik. No ma olen hulgaliselt mööda maailma muusikamessi käinud, et Eesti probleem on selles, et meil lihtsalt ei ole seda muusikaettevõtjate kihti nii-öelda. Võtame näiteks septembris oli popkomm, kui me lähme Soome või Rootsi või Taani muusikaekspordikontori või sinna boksi, siis seal on seina peal 30 ettevõtete nime kes selle asja kõik välja maksavad ja kes seal esindavad artiste või plaadifirmast või midagi sellist. Meil ei ole seda kriitilist massi, selliseid eksportivaid ettevõtteid üldiselt on, see muusikaekspordiorganisatsiooni spetsiifika on mujal ikkagi teine, keskendub selgelt nagu levimuusikale. Nimetame siis poprokk-džäss midagi sellist, klassikat praktiliselt ei ole kuskil sees. Aga kui me räägime muusikaarenduskeskusest, siis seal on klassikapool tugevalt esindatud. Nii et selles mõttes Eesti organisatsioon isegi erineb nagu teistest. Ja, ja miks varem ei olnud, on võib-olla see, et meil polnud poprock nii hästi organiseerunud. Et meil on esimest korda, tekivad mingisugused organisatsioonid, festivalid, võtame näiteks Tallinn Music Week, mis koonduvad ühe katuse alla ja meil tekib adekvaatne ülevaadet, kes meil siin üldse on ja kes meil nagu tegutsevad. Klassikavaldkond oli hästi organiseerunud. Meil on palju organisatsioone, aga meil polnud niisugust ühisettevõtmist või suuremat pilti asjast. Muusikaarenduskeskus on saanud ühe laua taha need erinevad pooled. Et aga positiivne ettevõtmine Kõneles Juko Mart Kõlar. Kaja. Me jätkame jutuajamist eesti muusikute Manageerimised teemal ja nüüd on stuudios kaks esindajat firmast Estonian Record Productions, Tiina Jokinen ja Anu Jaanson. Te olete tegutsenud juba 10 aastat, kuidas läinud on, millised on teie kogemused ja millega täpselt Estonian Record Productions on tegelenud? Mis puudutab konkreetselt Lanetseerimis või eesti muusikute vahendamist väljapoole, siis võib-olla Erpama selle 10 aastaga on natukene erilisem Lindat. Esiteks, ERP alustas plaaditootjana ja tänaseks päevaks ma lihtsalt tean, et me oleme Baltikumis suurima leviga klassikatooted ja selle kõrvale tekkis meil kohe artisti management lihtsalt sellepärast, et oli piisavalt palju artiste, kes seda soovisid. Need kaks tegevust on meil 10 aastat vanad ja kuna me teeme festivale, siis on see meie kolmas valdkond, tänu millele meid tegelikult väljaspool Eestit takse. Klaaspärlimängija oriend, festival, mõlemad kinnitatud kaubamärgid kuuluvad erpile ja nad on regulaarselt toimuvad ja seetõttu teavad neid väljaspool Eestit olevad nii kontsertorganisatsioonid kui ka tegelikult artisti mänedžer mendid ehk ütleme, et mõnevõrra suhete jaoks on see elu lihtsustanud. Ütlesite, et olete aktiivselt tegutsenud ja edukalt. Aga Eesti muusikute hulgas on olnud kosta, et neil ei ole piisavalt esinemisvõimalusi välismaal, et millest see siis tuleb? Miks nad ei võiks näiteks teie kaudu tulla ja lasta ennast esindada? Loomulikult võivad ja ongi väga teretulnud tulema. Teine asi on see, et ega see nüüd lausa nii lihtne ka ei ole, sest ütleme, et iga üles vaatamine eeldab nii nii materiaalselt kui moraalselt ressurssi, mis sinna taha pannakse. Ja kui me räägime, on 10 aastaga jõudnud ennast siia-sinnamaani, kus Erpi teatakse väljaspool Eestit siis ei tähenda see seda, et iga dist oleks teada, see tähendab seda, et seda artisti tuleb hakata eraldi üles töötama, kusjuures artist võib-olla jumalikult hea ja enamasti ongi. Aga nagu ma ütlesin, no palju on häid artiste ja suurtele lavadele saada ei ole maailma lihtsaim asi ka läbi kontaktide iga kord mitte hästi palju tegelikult sõltub sellest, et meil ei ole piisavat materiaalset ressurssi, ütleme noh, niisuguse massiivse haipimise jaoks, et kedagi üles hakata haipima konkreetseks minnes, võib-olla, kui me räägime üksikartistist, on üldse olukord lihtsam. Aga kui me räägime näiteks mingist suurematest asjadest, ERKI management'i eksklusiivse management'i all on Tallinn, sümfonietta, orkester. Tallinn on jättale, me oleme suutnud sellel aastal saada neli väga prestiižsed kontsertturneed Euroopas, aga teatavasti orkestrite turneeritamine on väga kallis. Ja praegu sajaprotsendiliselt eeldatakse, et tegelikult saab, et kodumaa siis ehk orkestri kodumaa toetab millegagi seda orkestrit. Kui sinu mälesimenti Allan orkester, kellel on null riiklikku toetust, siis on sööks paras, ütleme mõttekeemia, et välja mõelda, mismoodi on võimalik minna kontserte, pausse esinema, aga me läheme sel aastal ja mismoodi näiteks on võimalik minna Brüsselisse Bosaari paleesse esinema, see tahab väga suurt mõttetegevust ilma et sul oleks garanteeritud ressurss selja tagant võtta, aga loomulikult kõik võimalik. Kas tohib küsida, kust teie ressursid pärinevad? Noh, ma siin enne juba rääkisin, millega Erkaid tegeleb, ütleme, et eks me siis niimoodi töötamegi, et ühest otsast näeme vaeva ja teenime ja teise otsa siis uputame sisse, aga noh, et see on täpselt see nii palju piiratud, kuivõrd suletud on see süsteem, kui palju meil on võimalik millegagi teenida ja kui palju me saame siis millelegi muule siis õlga alla panna, et loomulikult me oleme hea meelega nõus neid vundamente ehitama. Ja, aga kui ma ütlen, et riiklik toetus on null, siis riigieelarveline toetus on null või regulaarne toetus, aga see ei tähenda seda üldse riik mitte midagi ei annaks, annab küll me täpselt kõigiga võrdselt taotleme ikka igast august, nii nagu peab taotlema küll kultuuriministeeriumist ja küll Kultuurkapitalist ja põhimõtteliselt. Me oleme tänulikud iga pisku eest, mida me saame sealt, aga selge on see, et kui me näiteks võrdleme mingi riikliku kollektiiviga siis riiklik kollektiivselt minna ja öelda, et palun makske näiteks meie rahvusvaheline transport kinni. Erpi mene, tsemendi all olev kollektiiv, on ta siis nüüd riiklik või eraei, saa minna ja valdad, makske kinni, sest et see on järsku väljaspool riiki. Et seal on selline keeruline küsimus, ma ei tea, mis selle lahendus on, ma ei ole poliitik, ma ei ole kultuuriametnik. Me oleme kultuuri eraettevõtjad. Mul võidu mingi visioon olla, aga vaevalt et kusagile viib. Rääkisite, et orkestri viimine esinema väljaspool Eestit on väga kallis aga ütleme näiteks Eestis on väga palju häid pianiste. Mida selleks peaks tegema, et mõni pianist saaks võimaluse esineda mõnes mainekas kontserdisaalis, Noble Anu Jaanson. Tegeleta sellega tavaliselt, et kuidas te alustate sellist projekti. Esiteks tuleb vaata ots artistil, eks ju, et et kes on see artist ja mis on tema background, kus ta on juba käinud, mis ta on teinud, mis tasemel ja et, ja noh, esimene soov on ka see, et artisti endapoolne, nii-öelda panus ja soov peab ka olemas olema. Päris selliselt, et artist tuleb, istub toolile ja siin ma nüüd tehke nüüd minuga, et tegelikult see sellised ei toimi, et kogemus näitab ka seda del artistist, meil peab endal ka olema selline sisemine tahe ja motivatsioon sinna suurele lavale jõuda. Taga, ehk siis kasutatakse neid oma nii-öelda kontakte, mis on juba olemas ola ja, ja siis õngitatakse juurde. Et eks see minu töö igapäevane töö ongi selline vanade kontaktide läbikäimine, kuidas teil läheb, läheb, mis teil toimub, järgmised hooajad. Tuletame meelde siis oma artiste, vaatame, keda saaks nii-öelda veel juurde pakkuda. Et mis on nii-öelda festivalidel vaat et selline igapäevane töö on kontaktidega esimese kontakti loomine, näiteks uue orkestriga, ta võtab parajalt energiat, et sinna jutule üldse pääseda. Ja esiteks siis meilid, telefonid tegelikult ideaalne variant on kohale sõitmine, aga siin on jälle see Tiina poolt mainitud ei maitseks juurde, et me peame tegema seda nii-öelda oma raha eest. Tegelikult selliselt kohalkäimise ja isiklik kontaktiga tuleb see tulemus kõige paremini. Kas siinkohal saaks ka mõne suurema õnnestumise välja tuua mõni üksik interpreet, kellel on hästi läinud? Võimalusi on meil saanud siin Irina Saharenkova kui näiteks pianisti, st räägime, eks ju. Tema on saanud Rooma orkestrite juurde üsna palju esinema ja, ja midagi mingis kasinat soolas, mitte Soomet, aga, aga neid ostsime veel ei räägi. Teine selline õnnestumine kindlasti on meil Risto Joost, kes on meie managemendi all, tema on siin saanud meil orkestrite ees esineda kui Rootsis ja, ja täpselt samamoodi, et nende nii-öelda juba toimunud esinemiste ajal siis laiendab seda kontakti ringi, paned järjest tähtsamaid orkestrit sinna nimistusse mis annavad siis nii-öelda pildi, et mis tasemel dirigendi jaoks olemas nii-öelda olema. Peadirigendi kohta Madalmaade kammerkoori juures annab kindlasti sellist tugevat pinda jalge alla juurde, et sul on enesekindlustada pakkuda ja et niimoodi käib. Nii et see nüüd pole päris tõsi, et eesti interpreet saab väli esinemisvõimalusi ainult siis, kui ta pääseb mõnesse välisagent tuuri. Absoluutselt kindlasti ei ole tõsi, sellepärast et agentuurid on kodu Maatud, rääkida, taguda vastu rindu, et üks on meie Eesti asi ja teine on kuskil nende asi on minu arvates üldse dualistlikus mõttes vale lähenemine. Nii nagu öeldakse, et rahal pole kodumaad, nii ei ole kunstil kodumaad. Ja nii ei ole ka sellisel agentuuril kodumaad ja Erpi alla tegelikult ei kuulu ainult Eesti artistid. Räägime praegu, et noh, kui te küsitlesime konkreetselt, räägime Eesti artistidest, aga meie all on ka teisi artiste välisartiste, tegelikult igalt kontinendilt. See on ka üks asi, mis, mis tegelikult toetab nüüd jälle sedasama Eesti artistide väljaspoole saatmist, sellepärast et kõik tegevused toetavad 11 vastastikku. Ja ütleme, Erpe erineb sellistest mega suurtest vanadest tegijatest turul. Harrison, väärad fon Valls on selle poolest, et me oleme multifunktsionaalsem, kuna me tuleme väiksest riigist, me oleme sunnitud olema multifunktsionaalsed, nagu ma siin enne juba mainisin. Et noh, meil on neid toetavaid tegevusi rohkem, osad nad toetavad meid rahaliselt. Nad toetavad meid tegelikult meie kontakti loomisel ja toetavad ka moraalselt. Ma võin ette kujutada, et loomulikult see ei ole väga populaarne, mida ma ütlen, et noh, et Eesti agentuur, need siin promob välisartiste ja siis nutab samas, et, et Eesti riik talle raha ei anna. Aga tegelikult on, Meie ja ma arvan, et ka meie artistid on tänulikud neile välisartistidele, tänu kellele nende maailmapilt laieneb ja nende võimalused laienevad. Täitsa õigus sellepärast et ega agentuuril, kelle listis on, ütleme, sopran, dirigent ja pianist, eks ju, see on lihtsalt suvaline näide ei ole lihtne kontakti luua, sest see lihtsalt peab olema pikem ja nii-öelda natukene mitmekülgselt. Et sa saaksid nii-öelda näiteks kontsertorganisatsiooni minna ja küsida, et mis on teie huvi ja mis seal toimub ja sul peab olema seda listi nagu laiemalt natukene, millede täiendamisega me igapäevaselt ka tegema. Sest need valdkondi on klassikalises muusikas rohkem ja see peab olema kaetud. Peab olema pakkuda mitte kolm, vaid rohkem. Ma tahtsin öelda seda, et tegelikult on ka artistid Eestis natuke algajad, mis puudutab managementi, et võib-olla küll, kui artist on välismanagement'i all, siis ta kardatada ta lihtsalt padu, kardab enamasti ja respekteerib kõiki lepingulisi tingimusi. Kui on eesti mänedzher ja Eesti artist, siis respekti aste on märksa väiksem. Noh, meil on siin küllalt olnud drastilisi näiteid, kus on üht-teist ise kokku lepitud ja noh, kas on unustatud meile öelda või mingil muul põhjusel ei ole teavitatud, lõpuks on kõik risti-rästi topeltbroneeringud loomulikult ei helbysisenam artist, vaid siis juba hälbib nüüd juhuslikult see eksklusiivne õnnetu management siis vot just need, kes meil on, need piiriülesed artistid ja mõned nendest on tõepoolest väga suured nimed. Mitte iialgi ei eksi selliste reeglite vastu iialgi. Ma tahtsin täpselt sedasama just öelda, et artisti tuleks samamoodi koolitada, et artist ei oska olla mänedmendi all. Või teine asi on ka see, et artist võib-olla ei kujuta ette, kui palju tegelikult energiat temasse pannakse. Ja raha ta ei kujuta, mis on seal mene tsemenditöö ja tänusõnu sellele? Ta võtab seda nähtavasti ka kergekäeliselt ja ootab võib-olla tulemust kohe plaksust, aga paraku see võtab aega. Et kui nendesse see investeering tehakse, siis näiteks eksklusiivse nõue on põhjendatud ja mingi teatud perioodil nii-öelda lepinguline seotuvus ja et sellest tuleb ka kinni pidada. Sest muidu ei ole ka management huvitatud seda nii-öelda investeeringut artisti tegema. Nii et loodame, et siis koos eesti muusikaagentuuridega arenevad ka Eesti artistid. Ja suur tänu tulemast stuudiosse Tiina Jokinen ja Anu Jaanson Estonian Record Productions eest. Ja palju õnne teile, sünnipäeva puhul, mis on esimesel märtsil aitajate kümneaastaseks. Helgaja. Veel üks organisatsioon Eestis, kes tegeleb muusikute vahendamisega nendele kontsertide võimaluste otsimisega on mittetulundusühing Pille Lille muusikute toetusfond. Fond loodi veebruaris 2003 eesmärgiga toetada andekaid Eesti muusikuid nende professionaalsete oskuste edasiarendamisel. Klassikaraadio stuudios on nüüd Pille Lille muusikute toetusfondi tegevjuht leelo lehtla tervist. Kuidas te siis tegelete selle eesmärgi täitmisega? No esiteks, me tegeleme klassikalise muusikaga peamiselt ainult tõesti eesti tippinterFrettidega, kellega meil on ka koostöö juba enamustega pea kuus, seitse aastat kestnud ja, ja suur osa muidugi läheb siia Eesti turule nõnda öelda, et korraldame kontserte üle vabariigi väikseid kammerkontsert enamjaolt ja oleme spetsialiseerunud kammermuusikale. Aga teine suund, mis on nüüd kuskil jah kolm neli aastat juba tegelikult aktiivselt ka minu üks peamisi tegevusvaldkondi on see väliskoostöö ja, ja eesti muusikute esindamine välismaale ja neile võimaluste loomine, sest ega siin kodus olles Neid niisama neid võimalusi uksest ja aknast sisse ei tule, et ega maailmas meil siin tippinterpreedid, kellega me tegeleme, noh, ma ei tea näiteks Virgo Veldi saksofonist või võimet lauljad Oliver Kuusik ja fondiga alustasimegi sellist partnerite otsingut, et kellega koostööst siis võiks midagi juhtuma hakata ja vaikselt asjad hakkasid ka hargnema, et osalesin ise mitmel seminaril välismaal, kus sai neid kontakte punutud ja eks osad on tulnud ka täitsa niimoodi meili teel. Alustasime vahetus kontserditel, nii et kuna me ise siin on meil festival, Tallinna kammermuusika festival ja veel kontserdisarjad, siis meil on võimalik välismaa muusikuid esitada ka meil. Et esitleme siin siis näiteks Norra viiuldajat ja pianisti ja siis meie tuua või trio või kvartett saavad esinema Norra. Ja selliseid vahetusi on meil aastas olnud kuskil kolm-neli ja nüüd viimastel aastatel rohkem ikkagi olnud seda, et juba oleme saanud ka lihtsalt muusikuid välja, et ei olegi pidanud enam vastu võtmas. Kas võib nimetada ka selliseid suurimaid partnereid, kes teil on? No meil olnud tšehhist Touch of Music üks festival, mis on iga aasta lõpus seal detsembri lõpp jaanuari alguses, kus käinud siis juba kolmel aastal kindlasti Eesti muusikud on, oli seal Tallinna keelpillikvartett, see oli ka saksofonikvartett Saksest ja nüüd detsembris käisid Kristina Kriit, Toomas Nestor ja Henry-David Varema selline keelpillitrio ja siis on meil Londonis on klassik Hans arst, kes on ka selline oma kontserdisarjad, jooksevad neil ja samuti seal nende küljes tegutseb üks inglise klassik, rutlejas orkester. Ja Norras on meil kaks partnerit, on üks on kas seedekontsert festival, mis on ühe aktiivse ise muusiku ja, ja asjaajaja juhitud festival Fredrik staadis ja sisaldab Bergenis on kriigin, Bergen festival, kuhu sel aastal läheb meelt ka saksofonikvartett. Kuna fondi tegevus on laienenud, on neid koostöövõimalusi rohkem, et me saame pakkuda rohkem võimalusi, võib olla Eestis, samas me oleme ka rohkem pädevad võib-olla oma muusikuid pakkuma ka agentuuridele, näiteks et mitte ainult korraldajatele, et see on ka kindlasti meie soov, kui väga-väga suur ja tunnustatud agentuur võtaks mõne muusika oma hõlma alla, et et selle jaoks aastal meil õnnestus nüüd Tallinn Music riigiga ühineda. Et tekitasime sinna juurde, siis klassikatähtede nõnda öelda Šeukeisi. Nii et selline omavaheline Eesti agentuuride omavaheline koostöö on samuti väga oluline Mina ei tea juures, no minu meelest küll on see ainuke võimalus veel nagu siit ikkagi välja rabeleda, et niimoodi üksinda nagu ka aastakümneid on tegelikult paljuski see muusikavaldkond tegutsenud, on väga raske, et aga ma usun, et on noori tegijaid tuleb ju peale ja eks vaikselt saadakse aru sellest, et ikka koos on kergem. Tallinn Music Week on ka Helen Sildna on selle eesotsas ja ja tema oli selle mõttega kohe nagu haakus, kui ma ütlesin, et teeme selle klassika inte bet osa sinna juurde ja ja nüüd meil ongi siis märtsi lõpp. 25. on selline klassikatähtede kontsert, mis vabalt võimalik tulla kõigil kuulama, aga siis meil on kutsutud sinna viis delegaati, aga väga tunnustatud agentuurides kuulama. Kas sa oled proovinud näiteks mõne väga kuulsale orkestrile pakkuda meie Internetisolistiks? Jah, olen küll proovinud, tähendab, mitte niimoodi, küll kirja teel, aga lihtsalt kuna ma kohtun nende inimestega tihtipeale nii seal jaama koosolekul kui ka Euroopa festivalide liidu koosolekutel. Aga, ja kuidas ma ütlen, esiteks üks probleem on see, et suured orkestrid ikkagi väga vähe võtavad tundmatuid nimesid ja kui nad võtta vaat siis enamjaolt ikkagi siis oma riigist noori ja andekaid, keda siis üles töötada, et niimoodi Eesti sellist tundmatut staari on ikkagi suhteliselt raske neile pakkuda, aga noh, ma usun, et kindlasti see ei ole võimatu. Aga kindlasti on väga tähtis, et muusikatele ikkagi oleks see valmisolek ja üldse mõtlemine, et see hüpe teha, et alati ma näen, et see on mõnele võib-olla natuke mõistmatu, et ma ju Eestis olen siin tugev tegija ja ilmselgelt tunnen oma valdkonda väga hästi, aga nii kui sa üle piiri lähedal, see ei keegi staatust, täiesti asjakohane ja eks seda tuleb endale võib-olla tunnistada pisut, et, et tõesti, et see läbimurre teha peab ikkagi palju asju tegema, võib-olla tasuta ja ja palju asju proovima, et sind nähtaks. Aitäh tulemast stuudiosse, leelo lehtla, Pille Lille muusikute toetusfondi juht, aitäh teile. Eesti muusika ja teatriakadeemias algab 11. märtsil viie sessiooni pikkune koolitusprogramm muusika ettevõtjale. Nimelt korraldab Eesti muusika ja teatriakadeemia koostöös Eesti muusika Arenduskeskuse Tallinn Music Week keel ja eesti muusika ekspordiga rahvusvaheliste muusikamänedžeride koolitustsükli. Meil on nüüd stuudios Eesti muusika ja teatriakadeemia välissuhete prorektor Marje Lohuaru. Mis eesmärgiga te korraldate selle koolitusprogrammi muusika ettevõtjale on see midagi uut? On küll, sellepärast et ikkagi tuleb väga teadvustada, et meie suurepärase muusikamaailmaviimiseks on vajalik omada ka samasuguseid meistrid, nagu on need muusikud ja sellepärast me oleme nimetanud seda kursust ka muusikaettevõtluse neisti kursuseks, et just juhtida tähelepanu, et ka see on terve oskuste ja kogemuste kompleks, mis on vajalik omandada, et Eesti muusikat maailma viia, teha seda väga professionaalsel tasemel. See turg on tegelikult juba ütleme väga-väga täis, on väga pingeline, tulge väga dünaamiliselt, arenev turg. Aga ikkagi Eesti peab kui riik suhestuma seal ja peab leidma seal oma koha. Milline võiks olla Eesti muusika kohta sellel kogu maailmaturul globaliseeruvas maailmas ja see on see põhieesmärk, miks me siis tahame neid meistrit ka koolitada? Kas juba neile tegutsevatele muusika nii-öelda mana keridele või siis ka olete mõelnud laiemalt? Kindlasti laiemalt me tegime sellise väikse eelkursuse, mida siis juhatas professor Kevin klann, kes on ka meie praeguse koolituskursuse nagu kontseptsiooni autor. Ta on sor Bonni Ülikooli professor kunsti managemendi alal ja samuti ka Sibeliuse akadeemias kultuurikorralduses professor, nii et eks sealt need kontaktid tulid ka muusika ette, tead ja muusikamänedžeri, ta on väga huvitatud uutest turgudest ja vaieldamatult Eesti praegu on uus tulija sellel maastikul, nii et ma arvan, see huvi on mõlemapoolne. Ja loomulikult selline koolituskursus vajab ju ka vahendeid ja seda ei saa teha üksi üks muusikaorganisatsioon. Et on loodud ka uus Eesti muusika Arenduskeskus, sellepärast et kõik uued arengud nõuavad ka uusi struktuure koostöös siis nii muusikaarenduskeskusega, Tallinn, Music Weeki ka eesti muusika ekspordiga ja ka Eesti muusika ja teatriakadeemia ka sai tehtud taotlus EAS-i muusikakeskse muusikaekspordiprogrammi, see oli hange ja selle hanke tulemusena meil on nüüd olemas vahendid, et me saame selle kursuse läbi viia. See on loogiliselt üles ehitatud. Esialgu me siis käsitleme nagu laiemalt muusikat, ettevõtluse aluseid, siis lähme võib-olla kitsamasse valdkondadesse, mis on üldse muusikatööstuse peamised valdkonnad. Siia tulevad juurde siis, kas mänedžer, ment, plaadifirmad, kirjastused, agentuurid, siis milline on õiguslik keskkond, see on tõesti üks selline omaette valdkond, mis ka Eestis ajaks ikkagi väga palju rohkem spetsialiste autoriõiguse alal. Ja edasi siis tuleb kommunikatsioon ja turundus, uued võimalused, kõik ja siis ka tulevikusuunad, innovatsioon ja just tulevikusuunad selles osas, kuidas kõik muusikatehnoloogia on mõjutanud ka meie muusikataju ja samuti ka muusika promamist, mismoodi need uued vahendid siis välja näevad. Ja siin sessioonis on siis teine märtsi lõpul toimuval koostöös siis Tallinn Music viidiga ja see viimane sessioon toimub siis meil koostöös rahvusvahelise muusikanõukogu maailma muusikafoorumiga, kus me ootame tõesti vähemalt kahtsadat delegaat üle kogu maailma ja kus meil on võimalus siis eraldi sessiooni näol nagu tutvustada eksporti ja ka seda, mida me oleme selleaastase kursusega siis saavutanud, millised on ka tulemused. Ja see ei ole ka veel kõiks, sellepärast aasta lõpul 10 koolitatavad valitakse siis välja ja nad saavad läbida kahenädalase praktika kas siis agentuurides, kontsert organisatsioonides, kus iganes. Ma arvan ikkagi, et me valime välja 30, see kursus on mõeldud 30-le muusika ettevõtjale ja need 10 nüüd nendele tuleks küll ikkagi väga palju panustada, sellepärast et see on väga tugeva praktilise kallakuga eriala. Nii et ma arvan, et need taktid, mida siis seal omandatakse, nendes agentuurides nende kontaktidega tagasi nagu Eestisse toomine, et see loob tõesti aluseks ka Eesti muusika ekspordi suurema struktuuri väljaarendamisele. Ma liigun ise ka ju väga palju ringi ja kui mu käest ikka küsitakse välismaal, et kedagi soovitas, et kelle poole pöörduda, siis jah, tõesti meil pöörduda muusikateatriakadeemia pool Eesti kontserdi poole ministeeriumi poole aga ütles niuksed soliidsed riikliku struktuuri nagu näiteks Music eksport Finland, meil siiski ei ole. Ja sellise struktuuri loomine nõuab eelkõige kokkulepet, kokkulepet eelkõige muusikute vahel, mis on suurepärased saavutatud Eesti muusika Arenduskeskusega kus tõesti erinevad muusikažanrite esindajad on ühinenud ja nii nagu Soomes oli see kokku riigi ja ettevõtjate vahel, nii miks ka mitte, tuleks proovida jälgida sedasama teed, et ka meile tuleksid ettevõtjad, juust ja aitaksid seda suurepärast Eesti muusikat siis tõesti professionaalselt vahendada maailmale ja siiski tuua ka sealt tagasi neid vahendeid, miks siis meie kõik tuntud muusikud on seotud praegu teiste välismaiste agentuuridega, kas võiks kokku võtta Öelda, et kursus on ikkagi päris suur samm selle poole, et tekiks selline ühtne struktuur eesti muusika ekspordiks? Ma loodan seda väga sellepärast, et täna enne siia tulekut, kuid vaatasin, et kes on sinna kandideerinud meil, kuna meil kandideerimise tähtaeg on 28 veebruar. Ja tahaksin tõesti öelda kõikidele, et kiire on juba, kõik võivad tulla, kes tahavad jah, meil on, veebsaidil on üleval, mida on vaja siis seal motivatsioonikiri vii ja muidugi väga hea inglise keele oskus, aga me tahame natuke laiendada just seda ringi, et meie hulgas oleks ka ettevõtjaid. Aitäh tulemast täna klassikaraadio stuudiosse. Marje Lohuaru, aitäh teile. Suurem osa tänasest heligaja saatest oli pühendatud teemale, milles proovisime välja selgitada, kui palju tegeletakse Eestis meie oma interpreetide vahendamisega rahvusvahelisele muusikaareenile. Mitmes intervjuus kordusmõte, et Eestis on hulk muusikuid, kes oleks väärt tutvustama oma kunsti ka väljaspool Eestit. Kahjuks praegu veel vähe neid, kes on võtnud oma tööks esindada ja vahendada eesti muusikuid kuid ei saa öelda, et sellega üldse ei tegeletaks muusikute manageerimine. Seal napib Eestis veel Teadmispõhistest oskustest ja sageli saavad takistuseks ka finantsilised vahendid. Igati teretulnud nähtus on Eesti muusika ja teatriakadeemia korraldatavad kursused muusika ettevõtjale mille tulemusena saab Eesti juurde 30 koolitatud muusika ettevõtjad. Kuid ainult oskustest ja teadmistest vahendamisel ei piisa. Muusiku agendid tööks peab tundma kutsumust oskustega, kuivõrd olulised on manageri isikuomadused ning valmisolek tegeleda kellelegi esindamisega. Veendumuses pakutav on ülikvaliteetne ja samas ka artist ise peab olema aktiivne ja valmis ennast siduma mõne agentuuriga ning ennast kõrvutama nende tuhandete väga kõrgel tasemel artistidega kõikjal maailmas. Praegusel hetkel on küll Eesti kõige tuntuimad muusikud seotud välismaiste kuulsate agentuuridega kuid lähiajal pikkadel võib olukord hakata muutuma. Aluse selleks loob ühine muusikaekspordi struktuur. Sülgaja. Veebruarikuu viimasele heligaja saatele tegid kaastööd Igor Karsnek, Toomas Velmet. Helioperaatorid olid Katrin maadike, Helle Paas toimetas Karin kopra. Heliga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis stiilis abi vanaemal teile sobival ajal. Heligaja.