Tänases keskeprogrammis riigita rahvas tuleb juttu Sardiinias elavatest Saardidest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Kui rääkida Sardiinia saare nimes, siis võib päris kindlalt öelda, et seal ei ole mingit seost sardiinidega. Aga kust see nimi tegelikult tulnud on, polegi vist täpselt teada. Sardiinia nime kohta on tegelikult õige mitmeid erinevaid versioone, neid vaidlusi, milles nimi, mis erinevatest keeltesse nimi võib tulnud olla, on, on õige, palju võiks öelda, et neid vaidlusi on umbes sama palju kui meie oma Eesti kohta, on erinevaid teooriaid, kuskohast see nimi on tulnud, sest olgem ausad, me küll tahame väga siin öelda ja rõhutada, et me teame väga täpselt oma maa ja rahva nime päritolu, aga tegelikult, ega see eesti sõna päritolu on ka küllalt segane ja vähemasti sama segane või sama palju erinevad neid versioone on siis selle sõna päritolust. Sardiinia on siis suuruselt teine saar Vahemeres. Jah, pindala on tal peaaegu 24000 ruutkilomeetrit. Sardiinia saare pindala on pisut enam kui pool Eestit. Ainus saar, mis Vahemeres temast suurem, on Sitsiilia, nii Sardiinia kui Sitsiilia kuuluvad siis käesoleval ajal Itaaliale ja nii siis elabki rahvas sardid. Tänasel päeval Itaalias võib-olla oleme sageli harjunud, Itaalia on vägagi üherahvuseline riik, et, et seal elavad peaasjalikult itaallased. Tegelikkuses elab Itaalias õige mitmeid erinevaid rahvaid ja Sardiinias elavaid sarde võib küll väga julgelt pidada omaette rahvaks. Pigem on siin probleem selles, et kas Sardiinia saarel elab üks rahvas sardid või elab seal saarel mitu rahvast, sest sardi keel on selline keel, kus ei ole olemas mingisugust standardiseeritud varianti. Sordikeeles on olemas neli peamist murret ja neid nelja erinevat murret peetakse vahel ka neljaks erinevaks keeleks. Isegi Unesco on täna sellisel seisukohal, et sardi keel on nende keelte üldnimetaja. Aga et reaalselt me võime isegi rääkida Sardiinia saarel tegelikult neljast erinevast põhisest keelest kusjuures Sardiinia saare põhjaosas räägitavat keelt peetakse vahel hoopis Korsika keele lõunamurdeks. Asub ju Sardiinia saar niiviisi, et Sardiinia saarest põhjas asub Korsika saar ja Korsika saare ja Sardiinias Mare vahel olev väin on vägagi kitsas ja sardi keeled ja, ja Korsika keel Nad moodustavadki siis romaani keelte lõunarühma omaette haru ja selles harus ei ole itaalia keelt. Itaalia keel on hoopis teises harus, mis tähendab seda, et need sordid ja Korsiklased on tõepoolest väga lähedased, aga itaallased ei ole neile väga lähedased. Nii et me võime päris julgesti rääkida, et Sardiinia saarel elab põliselt rahvas, kes ei ole itaallased. Kuigi jah, nii itaallased kui sardid kuuluvad romaani rahvaste hulka. Väidetakse ka seda, et sordikeeli katalaani keel on väga sarnased. Sardiinia saar on sajandite jooksul olnud väga erinevate valitsejate võimu all ja õige mitme sajandi jooksul oli Sardiinia saare ametikeeleks katalaani keel. See oli siis see periood, kui Sardiinia saar kuulus Aragoni kuningriigivõimu alla ka hiljem, kui Sardiinia saar kuulus juba Hispaaniale siis alguses ikkagi ametikeel oli katalaani keel. See on tõepoolest põhjus, miks sardi keeles on üht-teist katalaani keelest ment. Ma arvan, et selle väite taga on pigem asjaolu, et Sardiinia saare loodeosas on üks väike piirkond, kus elavadki katalaanide järeltulijad ja kus räägitaksegi katalaani keelt, mitte küll seda nii-öelda tänapäeva katalaani keelt, vaid seda üsna arhailist, seda üsna hammustada katalaani keelt. Sordi keelel on väga erinevatest keeltest mõjutusi. Ja kui me vaatleme laiemalt romaani keeli, siis sardi keelt peetakse motet kõigi arhailise maks. Romaani keeraks kus on tõepoolest säilinud väga palju vana, väga palju sellist, mida enamikes romaani keeltes tänasel päeval enam ei ole. Mõistagi kaasajal on stardikeeles üsna palju mõjutusi itaalia keelest, sest ikkagi sardid elavad ju Itaalias. Ja see tähendab seda, et kaasaegsete sõnade puhul, kui me räägime näiteks tehnilisest sõnavarast või muust sellisest, siis Neid sõnu tegelikult sardi keeles endas sisuliselt olemas ei olegi. Seal ikkagi kasutatakse väga valdavas enamuses itaalia keelt ja itaalia keele sõnavara. Ja standardiseeritud sordi keelt ei ole. Ei ole ja see teeb loomulikult sordi keele hoidmise säilitamise arendamise küllaltki keeruliseks. Sardi keele rääkijaid on niigi vähe. Kui me siin räägime täpsematest numbritest, siis üle kogu maailma arvatakse, et stardikeele kõnelejaid on kusagil 1,8 miljonit. No seda on peaaegu kaks korda, nii palju kui on eesti keele kõnelejaid. Sardiinia saarel on sardi keele kõnelejaid umbes 1,4 miljonit. See on enam kui 80 protsenti Sardiinia saare rahvastikus. Sardiinia saarel elab peaaegu 1,7 miljonit inimest. Nii et küllalt suur osa Sardiinia saare elanikkonnast mõistab sardi keelt. Aga see jaotub nelja põhilise keelevaheliselt sardi keelsi, seal jaguneb põhiliselt neljaks murdeks. Kui me jagame selle 1,4 miljonit seal Sardiinia saarel nelja erineva keele vahel siis ega jah neid kõnelejaid ühelgi, kellel väga palju ei ole ja see kõik selles mõttes muudab Sardiinia keele püsimajäämise. Ehkki keeruliseks. Ametlikult on tänasel päeval olukord siis selline, et sordikeel on üks Sardiinia ametikeeli kõrud itaalia keelega. Ta ei ole küll seda väga ammu, see on alles viimaste aastakümnete saavutus. Aga jah, tänasel päeval on sardi keel üks ametikeeli. Kahjuks see ametikeele staatus reaalsuses midagi väga juurde andnud ei ole. Sardiinia saare elanikud isekeskis omavahel näiteks kodudes räägivad nii või teisiti peamiselt stardikeeld, et kuigi sordid on läbi sajandite elanud paljude erinevate valitsejate all, kuigi nende keelt on igati maha surutud, on nad suutnud oma keele säilitada 21. sajandini ja kodusel tasemel on sordikeel suhteliselt elujõuline. Ent ametlikus asjaajamises onsardi keele kasutamine väga piiratud. Näiteks kohtutes on kasutusel üksnes itaalia keelt, üksikisikute asjaajamises ametivõimudega on reaalsuses kasutusel üksnes itaalia keel. Koolidega on lugu nii, et hariduse keel on itaalia keel, itaalia seadused lubavad algkoolis ja keskastme esimestes klassides õppida kohalikke keeli. Nii et sardi keele õppimine kindlasti keelatud ei ole. Aga reaalsuses väga vähestes koolides sordikeelt õpitakse ja õpitakse sedagi fakult aktiivainena sellise ainena, kus siis, kui vanemad soovivad oma lastele seda keelt õpetada, siis õpetatakse tunde, on vähe, õppematerjalid on vähesed ja viletsad ja Sardiinias on tõsine puudus ka sordi keele õpetajatest, kuigi neid õpetajaid on viimasel ajal pisut juurde tulnud. See olukord on siiski noh, selgelt allapoole seda, mis oleks vaja selleks, et sedasardi keel saaks tõepoolest korralikult, õpetad. Kuidas on lood sordikeelse meediaga? On olemas mõningad ajakirjad, väikese tiraažiga kultuuri ja keeleajakirjad ei ole olemas igapäevaselt ilmuvat sordikeelset päevalehte. Kohalikud raadiojaamad teevad sardi keeles saateid ja televisioonis on isegi aeg-ajalt sardikeelseid saateid. Stardikeel on juurdunud näiteks kohaliku kultuuri tasandil selles mõttes, et kohalikud amatöörteatrid valdavalt teevad etendusi sardi keeles. Ja kui me nüüd räägime internetist, sega herne diskaases, Ardi keel on ikkagi küllaltki viletsalt kanda, kinnitanud ta siinkohal võib-olla mõned arvud. Me oleme ikka harjunud sellega, et vaatame, kui palju on peedias siis selles internetis leiduva entsüklopeedias, kui palju seal on siis mingis keeles artikleid ja stardikeelsete artiklite arv tänasel päeval on peaaegu 2500, kui me mõtleme selle peale, et baski keeles on 64000 artiklit ja, ja Baske on tegelikult arvukuselt oluliselt vähem kui sarde siis sardi keeles neid artikleid on kahtlemata vähe. Muidugi kui me nüüd võrdleme näiteks tšetšeeni keelega, kus artikleid on kaks korda vähem kui sardi keeles siis tõesti noh, võib tunduda Chardy keeles artikleid siiski nagu üksjagu on, aga aga jah, tegelikkuse sega internetis kaasemises Ardi keel siiski korralikult juurdunud ei ole ja ei ole olemas sardi keelset sellist laialt levinud arvutitarkvara. Me oleme siin oma saadetes rääkinud, et nii mõneski sootuks väiksema kõnelejate arvuga keeles on olemas oma tarkvara. Need on siis sellised rahvad, kus keskvõim riigis, kus nad elavad, on omalt poolt ja seda kõike toetanud. Aga sardide puhul jah, sellist Itaalia keskvõimu tuge ei ole, sest üldiselt itaallased ise suhtuvad sardidesse kui mingisse oma rühma. Sarde peetakse üldiselt Itaallasteks Itaalias ja selline suhtumine, et see ei ole mitte kuidagi tänase päeva tulemus, selline suhtumine on seal tegelikult olnud väga pikka aega sajandeid. Et tõesti sardidesse suhtutakse ka keskvõimu tasandil ikkagi põhiliselt kui itaallaste mingisugusesse rühma. Lihtne näide, kui me vaatame näiteks Itaalia raamatukogudes erinevates keeltes raamatuid, siis sordikeelsed raamatud on ikkagi pandud itaaliakeelset raamatutega ühte rühma, mitte võõrkeelsete raamatutega ühte rühma. Nii et see suhtumise muutus on väga raske tulema. Ja noh, muidugi Mussolini ajal suruti seda sardi keeld väga karmilt alla. Itaalia diktaator Mussolini oli üldse siis kõikvõimalike kohalike väikerahvaste suhtes hästi negatiivselt meelestatud. Nende keelte kõnelemine oli sisulises mõttes keelatud. Nazardi keele puhul oli lubatud Sis laulda sardi keeles Sardiinia hümni ja, ja see oli täiesti siis jah, selline asi, mis oli lubatud ja seda ka väga palju tehti, see oli nagu teatav selline protesti märk, eks ole seda stardikeeles laulda. Aga üldiselt oli sardi keel keelatud, veelgi enam, kaardina nimesid prooviti muuta itaaliapärasemaks. Nii et Yasse surve sardi keele vastu oli väga tugev. Peale teist maailmasõda, kui Itaalias juurutati uuesti demokraatia muutus Sardiinia saar autonoomseks piirkonnaks. Itaalias on täna viis autonoomset piirkonda, Sardiinia on üks nendest autonoomsetes piirkondadest ja noh, vähemasti formaalselt suhteliselt suure autonoomia, aga aga sisulises mõttes jah, see autonoomia, noh siiski väga tõsine ei ole ja ja Itaaliasse suhtumine on ka siiski selline. Ei vaadelda seda Sardiinia, et kui mingit väga erilist omanäolist autonoomset piirkonda vaid tegemist on lihtsalt Itaalia ühe osana. Kui rääkida veel raamatutest, siis ega neid stardikeelseid raamatuid väga palju ju ei ole. Põhiliselt on need luuleraamatud. See on muidugi õige mitmetele riigita rahvaste keeltele omane, et kui ilmuvad raamatud, siis ilmuvad peamiselt luuleraamatud või ilmuvad lühijutud ja lühijuttude kogumikud. Aga jah, paraku tõesti see nii on, et ega seal raamatuid ka eriti ilm. Sardiinias on kaks kõrgkooli. Kas nendes koolides on võimalik õppida sardi keelt? Sardiinia kahes kõrgkoolis on olnud tõesti võimalik õppida sardi keelt. Nii et jah, kõrgkoolides on olnud võimalik õppida. Aga see õpe on siiski suhteliselt tagasihoidlik, tegelikult sardi keelt on võimalik õppida ka Euroopas mujal minu mäletamist mööda näiteks isegi Austrias, Viinis. Eks Ardi keel pakub siin romaani keelte uurijatele huvi ka sellepärast, et ta on suhteliselt arhailine. Kui haritud või kui harimatud on stardid? Tänasel päeval muidugi ei paista sardid oma väga suure harimatusega välja ent kui me vaatame ajaloos, siis jah, kahjuks tuleb tõdeda, et sordid on olnud pikka aega küllaltki harimatu rahvas ja näiteks ka kirjaoskamatus on sardide seas olnud väga, väga kõrge. Veel 19. sajandi keskel ja isegi mõnevõrra hiljem oli umbes üheksa kümnendikku Sardiinias elanikest kirjaoskamatus. See on Euroopa kontekstis väga tõsine näit. Aga võib-olla veel tõsisem näitaja on see, et peale teist maailmasõda oli sarjade seas kirjaoskamatuid peaaegu veerand elanikkonnast. Meile siin tundub olevat ikkagi väga uskumatu, aga teisest küljes selline harimatu, kus on aidanud sordidel säilitada oma keelt ja kultuuri. Nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu, ühest küljest loomulikult kirjaoskamatus on halb tegelikult see tähendab seda sardidele, ei ole võimalik olnud teadlikkust, et oma keelt ja kultuuri arendada ja edendada, aga teisest küljest on see aidanud neil oma keelte kultuuri säilitada. Kui nad oleks olnud oluliselt haritumad, kui nad oleksid neid ülikonna keeli võinud, kui nad oleksid saanud rohkem haridust, siis need võõrad keeled oleks palju kiiremini peale tunginud. Sardi keel oleks palju kiiremini hääbunud ja mis muidugi ongi huvitav, et näiteks 20. sajandi teisel poolel, kui sardide seas haridus on muutunud oluliselt paremaks. See sardi keel ongi sattunud järjest nii-öelda suurema pressi all. Sest et haritud inimesed oskavad siiski esmajärjekorras itaalia keelt, sest koolide keel on itaalia keel. Massimeedias tuleb peale itaalia keel. Aga kui me mõtleme ka selle peale, et viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel, 20. sajandil oli Sardiinia saarelt väga suur väljaränne sealsed majanduslikud olud olid rasked, keerulised ja rahvas rändas välja. Eeskätt rändasid välja noored mehed. Nad rändasid itaalia muudesse osadesse, sageli Põhja-Itaaliasse sinna jõukamatesse Põhja-Itaaliasse ja osa nendest tuli hiljem tagasi. Aga kui nad tagasi tulid, siis olid need väga valdavalt itaaliakeelsed. Nad olid selle vahepealse aja jooksul oma sordi keelekas päris unustanud või küllalt suurel määral unustame. Ja muidugi Sardiinia on jällegi piirkond, mis on keele mõttes sarnaneb paljudele teistele riigita rahvaste aladele. Et see kohalik keel on olnud eeskätt maainimestega ja linnades, on olnud siiski peamine itaalia keeles. Muidugi nüüdisajal, ka maapiirkondades on itaalia keel küllalt tugevasti juurdunud, kuigi ma ütlesin, et üksikisikute tasandil sellisel kodusel tasandil sardi keel õnneks veel täna küllalt levinud. Aga siiski see itaalia keeles tuleb ja tuleb järjest enam peale, et kui ma siin ütlen, et 1,4 miljonit inimest Sardiinia saarel kõneleb sardi keelt, see ei tähenda seda, et see 1,4 miljonit oleks sellised inimesed, kes igapäevaselt ja pidevalt seda teevad. Nemad on need inimesed, kes oskavad kõneleda. Kui me arvestame seda, et Sardiinia saarel on siiski küllaltki arvestataval määral autonoomiat siis no võib öelda, võib-olla ka nii, et ilmselt siis ka kohalikud ei ole selle keele suuremast kasutamisest hoidmisest ja arendamisest võib-olla ka väga huvitatud. Võib-olla neile siis piisab sellest, et see ongi selline igapäevane keel mille puhul selliste ametlikku kaitset vaja ei olegi. Muidugi Sardiinias on mõnel pool väljas ka kakskeelsed sildid mitte ainult siis maanteede ääres, isegi mõnel pool kauplustes kohtab seda. Aga see ei ole selline üldine administratiivne poliitika vaid need on sellised juhuslikud ilmingud, mis on eeskätt seotud mingite kohalike fanaatikutega, mingite kohalike rahvuslastega. Aga kui nüüd rääkida rahvuslastest, siis Eganeb rahvuslased seal täna väga populaarsed, ei ole sealne kõige tugevam rahvuslik parte Tai vasakpoolse suunitlusega rahvuslik partei on saanud kunagi kohalikel valimistel isegi üle 10 protsendi häältest. Aga siin, kui me vaatame viimaseid aastaid, siis nende häältesaak on olnud oluliselt väiksem olles siin tõesti kaks, kolm protsenti. Et selline kohalike tugev rahvuslik partei seal isegi väga populaarne ei ole. Mõnes mõttes näitab seegi, et sardid ilmselt ei tunne siis sellist väga tõsist rõhumist ei tunne keskvõimu poolset rõhumist ja mine tea, võib-olla sordid väga paljud ka ise tunnevad, et nad ongi Itaaliaga üks tervik. Räägime nüüd ajaloost Sardiinia ajalugu, jaga sardide ajalugu on väga kirev. Sardiinia saare esimeste elanike kohta väga täpset teavet, et ei ole, aga arvatakse, et see saar on asustatud juba hiljemalt ajast, umbes 6000 aastat enne Kristust arvatakse ka, et tõenäoliselt tulid esimesed asukad Sardiinia saarele Korsika saarelt ja hiljem tuli Sardiinia saarel asukaid ka pale aari saartelt. Palari saared siis on teatavasti Hispaaniale kuuluvad saared Vahemeres, kus elavad tänapäeval katalaanid, põhiliselt on teada, umbes 1000. aastal enne Kristust hakkasid saart külastama Foniitlased. Finiiklasse jaoks oli siis Sardiinia saar, vahepeatus nende merereisidel nende merereisidel, mis siis Vahemeres ette võeti. Ja ühel hetkel need foiniiklased hakkasid Sardiinia saarel siis loomaga oma kolooniaid ja tekkisid siis kokkupõrked Sardiinia senist elanikega. Nii et ühelt poolt siis finiitlased ja teiselt poolt siis Sardiinia senised elanikud ja, ja esines kokkupõrkeid. Aga nii või teisiti Sardiinia saare lõunaosa, eeskätt siis rannikualad siis ühel hetkel kuulusidki foiniiklastele ja seal olid siis Foniiklaste kolooniad. Nüüd me teame, et 264. kuni 241. aastal enne Kristust toimus esimene Puunia sõda. See toimus siis Rooma riigi ja Kartaago vahel. Kartaago aga teatavasti oli foiniiklaste riik ja tänu sellele esimesele Puunia sõjale finiiklased kaak tasid õige mitmeid piirkondi. Muuhulgas kaotasid Foniiklased siis ka Sardiinia saare. Ja nii siis muutuski 238. aastal enne Kristust Sardiinia saar Rooma provintsiks ja Saarele asusid muuhulgas elama ka Rooma riigist pärit kolonistid kusjuures eeskätt hakkasid arenema just Sardiinia saare rannikualad ja võime rääkida sellestki, et Sardiinia saare keskosas olevat mäestikupiirkonnad kuulusid Rooma riigile rohkem formaalselt. Tegelikkuses jätkus seal elu oma kohalike tavade järgi ja rooma riigi võim sisulises mõttes Sardiinia saare mäestikualadele ei ulatunud. Rooma riigivõim lõppes Sardiinias 456. aastal peale Kristust ja peale selle võimu lõppu vallutasid Sardiinia saare vandaalid. Nende võim püsis aga ainult 77 aastat ja, ja peale seda läks siis Sardiinia saar Ida-Rooma riigi ehk Bütsantsi impeeriumi võimu alla. Bütsantsi võimu ajal suruti sardiine elanikele peale kristlus. Varem olid Sardiinia elanikud olnud paganad ja Bütsantsi võimu ajal muutus ametikeeleks kreeka keel. Nüüd varasemalt Rooma võimu all oli mõistagi olnud ametikeeleks ladina keel. Ja kuna see Rooma võim püsis Sardiinia saarel enam kui kuus sajandit siis just selle roomavõimuga on seotud asjaolu, et sardid on täna rahvas, kes räägib romaani keelte hulka kuuluvat keelt et jusse, rahvaladina keel koos kohalike mõjutustega oli siis see, mille baasil tekkiski sardi keel. Aga nüüd Bütsantsi võimu all jah, tuli ametikeeleks kreeka keel ja see bütsantsi võim esialgu oli tõesti selline reaalne. Aga mida aeg edasi, seda rohkem muutusse, bütsantsi võim Sardiinia saarel formaalseks ja tegelikkuses hakkasid sedasama juhtima Bütsantsi võimu kohalikud esindajad kusjuures ühel hetkel need kohalikud esindajad tundsid, et aga milleks üldse neljani Bütsants ja püüdsid siis selle võimu muuta selliseks, et nad oleksidki Sardiinia saare tegelikud valitsejad nüüd Sardiinia saar oma asendi tõttu oli mitmetel sajanditel korduvalt ja korduvalt erinevate merelt tulevad vaata rünnakute objektiks küll ründasid Sardiinia saart erinevat piraadid, küll ründasid saart berberid. Nii et jah, Sardiinia saar, saineid rünnakut tunda päris karmilt ja, ja, ja see oli näiteks põhjus, miks kaheksandal sajandil eeskätt Lõuna-Sardiinias jäeti mitmed ranniku asualad lihtsalt maha jäeti maha seetõttu et seal elada, Li ohtlikuna seal elades oli pidevalt oht, et jälle ja jälle satutakse nende merelt tulevate rünnakute alla. Nüüd, üheksandal sajandil muutsid Bütsantsi kohalikud võimukandjad Sardiinia saare sisuliselt neljaks väikeseks kuningriigiks ja hakkasidki siis seda valitsema isekeskis. Kusjuures kuningriigid olid selles mõttes huvitavad, et need piirkonnad ei olnudki mitte nendele kuningatele kuuluvad alad vaid see kuningas oli lihtsalt tiitel, mida pärandati. Aga tegelikult need maa-alad kuulusid siis kohalikele elanikele, kusjuures Sardiinia saarel juurutati ka mitmeid selliseid demokraatlikke elemente. Näiteks loodi seal rahvaesindajatest koosnevad assamblees ja nendes assambleede, siis hakati otsustama tähtsamaid kohalikke asju. Kusjuures huvitav on seegi, et just nende kohalike kuningate võimu all hakati mitmel pool Sardiinias juurutama sardi keele kasutamist. Selle tolleks ajaks enam-vähem välja kujunenud sardi keele kasutamist. Ehk siis kohalik keel sai mõnes mõttes ametikeeleks. Hilisematel sajanditel on Sardiinia saar olnud jällegi korduvalt erinevate võõraste vallutajate võimu all. 13. sajandil sattus osa saarest näiteks piisa võimu alla, osa saarest sattus geenova võimu alla. Osa saarest jäi aga jätkuvalt iseseisvaks 14. sajandil satusega osa Sardiinias Aragoni kuningriigivõimu alla. Kusjuures see muutus tähendas ka seda, et võimuaparaadikeeleks muutus katalaani keel ja Sardiinia saarele asus siis elama ka katalaani. Juba 15. sajandil muutus Sardiinia aga Hispaania osaks ja just hispaanlaste võimuperioodil sai Sardiinia saar ka oma tänaseni kasutusel oleva kõige tähtsama sümboli ja selleks sümboliks on siis neli Mauri pead. Ja see neli Mauri pead on siis olemas ka Sardiinia lipul. Jaa, sardide rahvuslipul, Sardiinia lipp ja, ja sardide rahvuslik ongi siis üks sama lipp ja, ja ka sellel libul ka tänasel päeval on peal neli Mauri pead. 16. sajandil ehitasid hispaanlased Sardiinia rannikule kaitseehitisi ja need kaitseehitised jällegi olid siis mõeldud selleks, et kaitsta saart merelt tulevate rünnakut veest ja eeskätt jällegi siis kardeti berberite rünnakuid. Seitsmeteistkümnendal sajandil asendus Sardiinia saarel ametikeel. Kuigi Sardiinia saar oli juba tükk aega kuulunud Hispaania võimu alla, oli seal jätkuvalt olnud ametikeeleks katalaani keel. Aga seitsmeteistkümnendana sajandil muutus ametikeeleks hispaania keel. Seitsmeteistkümnendast sajandist on väga oluline ka aastal 1680. Sellel aastal kaotas näljahädas elu umbes 80000 sardi ja arvatakse, et see on umbes üks kolmandik Sardiinia tollasest elanikkonnast. Nii et tõesti väga suur osa Sardiinia elanikest kaotas 1680. aastal näljahädas oma elu. Hispaania võimu all oli Sardiinia 18. sajandi algusaastateni seega üsna mitme sajandi jooksul. Ja hispaanlaste võimuperiood mõjutas küllaltki oluliselt sardide kombeid ja mõistagi mõjutas ta ka mõnevõrra sardi keelt. Nüüd, 1078. aastal läks võimsardiinel Austria keisrile. 1718. aastal läks Sardiinia kas Savoia dünastia võimu alla. Nii et jah, see võim vaheldus Sardiinia saarel üsnagi kiirelt ja, ja Savoia dünastia võimu all oldi siis kuni 1861. aastani. Ja 1861. aasta on siis see aasta mil Sardiinia ühines vastloodud Itaalia kuningriigiga. Sardiinia saare kohta võib öelda ka seda, et seal ei ole selle Itaalia võimu alusel ajal toimunud ühtegi sellist väga tõsist rahvuslikku vastu. Ei ole toimunud, rahvuslike ülestõus ei ole toimunud tõsiseid rahvuslikke terroriakte selleks, et Itaalia keskvõimu minema ajada. 20. sajandil on Sardiinia saar küll raputanud terroriaktid ja, ja toimus neid terroriakte eeskätt seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel. Ent nende terroriaktide taga ei olnud mitte kohalikud rahvuslased, olid, olid punased brigaadid ja punased brigaadid siis vasempoolne terroriorganisatsioon, mis oma tegusid pani toime vägagi mitmel pool Itaalias. Nii et sellist tõsist rahvuslikku vastuhakku ei ole Itaalia võimu all sordid tegelikult ja välja näidanud. Nüüd 20. sajandil on oluline see, et 1982. aastal sai ajutiselt küll küllalt lühikeseks ajaks, aga siiski sai Sardiinia kohaliku võimu juhtima, siis kohaliku vasakpoolse rahvuslaste partei esindaja ja kaheksakümnendad aastad oli siis see periood, mil üldse kõikvõimalikud rahvuslikud liikumised said Sardiinias tõsiselt hoogu juurde hakata rääkima suuremast autonoomiast. Oli isegi selliseid rahvuslasi, kes rääkisid Sardiinia iseseisvusest. Nii et jah, üsna tõsiselt said need liikumised juurde hoogu just nimelt kahekümnendas sajandi kaheksakümnendatel aastatel 1999. aastal sai sardi keel Sardiinias ametikeele staatuse kõrvuti itaalia keelega ja noh, vähemalt formaalselt pidise siis tagama selle, et sordikeelel on tõesti suurem tõenäosus püsima jääda. Aga nagu me oleme siin saates maininud reaalselt selle keele edendamiseks selle keele kasutamise laiendamiseks, seni ei ole kahjuks suudetud palju ära teha. Kuidas selle autonoomse piirkonna juhtimine käib? Piirkonnal on olemas oma kohalik parlament ja oma kohalik valitsus, seda valitsust nimetatakse Huldaks ja sellel piirkonnale on siis ka olemas president, president on siis hunta juht, see kohalik Parlamendis on siis see nii-öelda regionaalne nõukogu ja sellesse regionaalsesse nõukogusse sellesse kohaliku parlamendi toimuvad siis ka valimised. Ja kui ma siin ütlesin, et see kohalik rahvuslik parte teise vasempoolne rahvuslik partei on saavutanud üle 10 protsendi häältest ja viimastel aastatel siin kaks, kolm protsenti häältest, siis ma pean siin silmas just seda, et kohalikel parlamendivalimistel on ta saavutanud siis nii palju hääli. Loomulikult valitakse Sardiinia saare elanikkonna poolt ka siis esindajad Itaalia üleriigilisse parlamenti. Aga jah, kohaliku elu juhib küllaltki palju kohalik parlament ja, ja kohalik valitsus. Kui arenenud on Sardiinia autonoomne piirkond? Kui me võrdleme Sardiinia saart Põhja-Itaaliaga, siis tegemist on küllalt maha jäänud piirkonnaga. Kui me võrdleme Sardiinia saart Lõuna-Itaaliaga, siis on tegemist suhteliselt arenenud piirkonnaga. Üldiselt Sardiinia saart peetakse Lõuna-Itaalia hulka kuuluvaks ja seal Lõuna-Itaalias on tegemist kõige kama regiooniga üldse. Nii et ta jah, on seal niisiis mõnes mõttes kusagil Põhja- ja Lõuna-Itaalia vahel oma arengutasemelt. Põllumajanduse osatähtsus on seal jätkuvalt küllaltki suur. Et kui seal tõesti kusagil üheksa, 10 protsenti sisemajanduse kogutoodangust põllumajandus, siis on seda küllalt palju. Samas sardiine tegelikult mägine piirkond Sardiinias, seda sellist maad, mis on haritav, ei ole just mitte liiga palju. Näiteks lauskmaa hulk on seal vähem kui viiendik saare pindalast on seal olemas täiesti arvestataval tasemel juurviljakasvatus tsitruselised kasvatatakse küllalt palju. Ja mõistagi on Sardiinias olemas ka oma viinamarjakasvatused, Jaano Sardiinia veinid veinisõpradele on küllalt tuntud, aga üldiselt jah, see põllumajandus on küllaltki tähtis ja sellega tegeleb suhteliselt suur osa elanikkonnast ja piima mõttes tingimused selleks on head. Sardiinia on tõesti selline. Esiteks väga päikeseline piirkond, kus aastas on umbes 300 päikeselist päeva meie põhjamaa inimese jaoks tõeline päikeseparadiis. Keskmised temperatuurid on suhteliselt kõrged, kuigi jah, Sardiinia saarel on küllalt palju selliseid päevi, kui puhuvad siis loodest külmemad tuuled, Mistralide, Sardiinia saar, kusjuures saar, millel on väga pikk rannajoon, rannajoon siis umbes 1800 kilomeetrit tõesti väga pikk, aga kalandus ei ole Sardiinias just mitte väga oluline. Loomulikult on kalandust, aga arvestades selle Sardiinia saare asendit, eks ole, ja arvestades seda, et tõesti on saar, mis on ju ümberringi ümbritsetud merega, siis isegi on jah, pisut kummaline, et see kalandus seal väga tähtsal kohal ei ole. Sardiinia saarel näiteks küllaltki olulisel kohal keemiatööstus. Et no üldse laiemalt keemiatööstus, aga, aga eeskätt naftakeemiatööstus, metallitööstus, ehitusmaterjalide tööstus, isegi laevaehitus, toiduainete tööstus, mis on võib-olla huvitav. Sardiinias on üsna tähtsal kohal korgi tõestusmaterjal, millest tehakse ka neid samu veinipudeli korke. Väidetavalt on Sardiinias üle 100 ette võtta, mis ühel või teisel viisil on korgitööstusega seotud. Nii et tõesti küllaltki selline tõsine aru ja kusjuures, mis on ka oluline, et peaaegu pool sellest korgitööstuse toodangust läheb ekspordiks. Teine selline huvi varu on graniiditööstus küllaltki suurel määral. Kaevandatakse graniiti. Ja muidugi on neil ka maaturismitööstus. Ja turismitööstus on kahtlemata selline haru, mille tähtsus kasvab. Aastas külastab Sis Sardiinia kaks korda nii palju inimesi kui saarel on elanike aga siiski turism on olemas ja turism on kasvava tähtsusega. Kuigi on ka selliseid, kes ütlevad, et turism on juba täna mõnes mõttes liiga tähtsal kohal. Et saar on nagu selles mõttes haavand, et kui maailma turismitööstusel läheb halvasti, siis kohe puudutab see küllalt valusad kasarniiniad. Olen lugenud ikka uurimust selle kohta, mille järeldus oligi, see turismitööstus on täna Sardiinias muudetud kunstlikult liiga tähtsaks. Et Sardiinia tahaks tegelikult ka rohkem tootmist. Noh, selle tootmisega on muidugi nii, et peale teist maailmasõda Sardiinias seda tööstust vaikset prooviti luua, sest enne seda oli saar ikkagi noh, väga selgelt põllumajanduspiirkond. Aga mis on huvitav, et see tööstuse hoogne sissetoomine, mis loomulikult tõi sisse siis ka migrante väljastpoolt Sardiinias, see ühel hetkel maksis ennast küllaltki valusalt kätte ja nimelt 1973. aastal, kui maailmas oli ülemaailmne naftakriis, siis see puudutas Sardiinia saart väga valusalt, sest Sardiinia saarel oli juba tol ajal olemas arvestatav naftakeemiatööstus ja Sardiinia diavägagi valusalt see puudutas nii et noh, tõe kuuduski olija hüppeliselt tõesti väga kõrge. Minu jaoks on huvitav see, et Sardiinia saarel on oma raudteevõrk ja seal on viis lennujaama. Jah, kusjuures neist kolm on rahvusvahelised lennujaamad aga üldiselt öeldakse, et transport on see, mis muudab elu Sardiinias nagu mõnevõrra kallimaks kui mujal Itaalias sest ühenduse pidamiseks mandri Itaaliaga tuleb kasutada raame. Ja muidugi küllalt palju inimesi reisisid lennukitega. Taastane lennureisijate arv Sardiinias on tõesti suur, see ületab selle saare elanikkonda enam kui kuus korda. Aga jah, see mereline asend muudab mõnes mõttes Sardiinia jaoks kaubad kallimaks. Sellepärast et jah, transport väljapoole. Et on kallim kui Mandri-Itaalia siseselt liikudes. Sitsiilijat seostatakse üsna sageli Itaalia maffiaga. Kas ka Sardiinias on probleeme organiseeritud kuritegevusega? Nojah, võib-olla oleme harjunud sellega, et Sitsiilia on selline eriline piirkondat tõesti, paljud maffiaperekonnad on pärit just nimelt Sitsiiliast ja mõnes mõttes Sitsiilia saar kuulubki nagu maffia kontrolli alla. Aga tegelikult on see jah, laiemalt terve Lõuna-Itaalia probleem ja, ja kindlasti on see probleem ka Sardiinias. Muidugi ei ole see nüüd kuidagi võrreldav, selles mõttes Sitsiilia. Aga probleem muidugi olemas on. Iseküsimus on selles, et kui palju itaalia tegelikult seda probleemi endale teadvustada tahab. Aga ma siiski ei arva, et maffia sarda kui rahvust täna väga tõsiselt ohustaks. Sardiinia on kuulus ka selle poolest, et seal elab väga palju väga kõrges eas inimesi. Öeldakse isegi niimoodi, et Sardiinia piirkond, kus sajaaastaste ja vanemate inimeste osatähtsus elanikkonnast on maailmas teisel kohal väidetavalt kõrgem, on see suhtarv ainult Jaapanile kuuluvatele Okinawa saart. Me muidugi ju teame ja oleme harjunud sellega, et Jaapan üldse laiemalt on, on riik, kus vanemate inimeste osatähtsus on hästi kõrge ja kus elatakse väga kaua samas nahka Sardiinia saarel naiste keskmine eluiga on 85 aastat, see on väga kõrge ja Sardiinia saarel ju ka meeste keskmine eluiga on üle 80 aastat. Kuigi me võib-olla ei näe väga positiivset sardi keele ja kultuuri tuleviku, siis sardide kui rahva eluolu ilmselt halb ei ole. Muidugi ja, ja kui me arvestame juurde sinna ilusa looduse hea kliima, siis mida paremat veel tahta? Te kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord oli juttu Sardiinias elavatest Saartidest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.