Tere kuulama järjekordset keele sõnumi saadet, kui meil on külas rahvusringhäälingu keelenõustaja Einar Kraut. Ja me alustame seekord mitt jätkuna sarjale hea ehk õige hääldus, vaid püüame vastuta märtsikuu jooksul meie kommentaariumis tulnud küsimustele kuulajad on olnud kiiduväärselt aktiivsed ja kindlasti mõnigi küsimus väärib sellist asjakohast ja kompetentset vastust. Meie aktiivne kaastööline, kes esineb nime all killu on juba märtsi alguses heitnud meile ette või mitte ainult meile, vaid ütleme, kogu meediale ette seda, et nüüd on käibele läinud sõna dok. Filmitähenduses ta küsib, kas con kõnekeele abajast lubatud kirjakeeles süvasadamas. See küsimus muidugi on üsna otse ka rahvusringhäälingu keelenõustaja kapsaaeda heidetud kivi. Ja võtan omaks. Ega mulle ei meeldi ka see ETV ekraanil ja kava teadvustustes käiv sõnadoc või noh, näiteks niisuguses saatesarjas nagu loodusdokk sellest oli telerahvaga hooaja algul juttu ja mina soovitasin küll, et selle võiks alust dokfilmi, mis on iseenesest ju täiesti argikeele moodustist eesti keel niisuguste lühendamis malli ei pea heaks ei kiida heaks, et selle dokfilmi võiks asendada näiteks elufilmiga. Vastan teile mängufilmile, minu meelest see elu ja mängu vastandamine annab asjast väga õige pildi, esitab just täpselt oma õiges vahekorras. Noh, seal oli niisuguseid vastuväiteid, et aga siis läheks kole pikaks sõna näiteks elu loodusfilm või looduselufilm. Et ikkagi loodusdokk on ikka nende meelest ainuõige. Muide, seda ei arvanud just kõik kolleegid sealt toimetuse poole pealt aga jäi mulje, et mõned kellest väga palju oledas ja selle küsimusega on muide pöördutud isegi Eesti keele Instituudi keelenõuandepoole. Aga sealt tuli küll selline soovitus, et sekuna dokk on siiski argikeelend või dokfilm, et siis seda mitte kasutada. Aga kui kasutada, siis stock kirjutada. Aga noh, see tundes siis vastuvõetavam ja ilmselt sellest lähtudes siis nüüdse meie saatekavades käib, aga aga ikkagi, ma arvan, et et see ei ole just kõige kauni mehena ja rahvusringhäälingu keelevaras siia juurde ütleks küll seda, et austagem igavese keele maitset. Sest et keel on meie kõigi teha ja minema nõustajana ei näe oma ülesannet küll selles mitte et kellelegi vägisi midagi peale suruda, vaid minu meelest on tähtis selgitada mõista mingisugustele ühistele arusaamadele jõuda ja kui ei õnnestu ühistele arusaamadele jõuda, siis olgu pealegi igavesel eri aru saada, aga kõigil on meil võimalik selles suhtes oma hoiaku või, või hinnang oma seisukoht võtta. Nii et laseme ta siis olla seal Loodostokina. Natukene häiriv on muidugi see, et Tokyos on tõesti ka teine tähendus täiesti konkreetne, kus laevu remonditakse. Ja muide, see sinu jutt, Ta meenutas mulle seda, et kui mina tegin omal ajal seda musta Eesti entsüklopeediat, siis meie keeletoimetajate ikkagi valisime põhisenaks tõsielufilm, mitte dokumentaalfilm. Et ikkagi tuua seda eesti keelt rohkem ka sellesse sõnavarasse. Paistab, et nüüd on nagu tagasikäik. Tõsielufilm on täiesti asjalik, aga kui järele mõelda, ega see tõsi, seal nii väga vajalik ei ole. Kui me arvestame, et mängufilm on tõesti midagi väga erilist spetsiifilist, et siis elufilm peaks ju iseenesest juba asja selgeks tegema, aga miks mitte ka tõsielufilm. Mida rikkam meie keel on vahendite poolest, seda paremini? No veel mõned kommentaarid puudutavad ka sellist väljendusoskust. Killu on siin näiteks juhtinud Pärnu Postimehes 12. märtsil ilmunud teatele jäi tsunamis jäljetult kadunuks ka reisilaev mille pardal olid 100 inimest ning kaks rongi. No see on lihtsalt ilmselt selline äratus, ma arvan, et seda ei ole vaja kommenteerida. Ei, minu meelest küll sellepärast, et see ningi ette käib, koma on paljudele keele kasutajatele üks tõsine komistuskoht sest kui me paneme siia koma, jäid jäljetult kadunuks ka reisilaev koma, mille pardal oli 100 inimest koma ning kaks rongi siis ei ole võimalustele vääriti mõista. Teine võimalus on veel. Jäid jäljetult kadunuks kaks rongi ja reisilaev, mille pardal oli 100 inimest. Jälle selgem. Nii et niisuguseid asju keeles ei ole pisiasju. Ei no seda küll jah, ega koma võib omada suurt tähendust. Paremini kuulsaid ütlusi, eks ju, et kuidas see oli, et karistada mitte. Kuidas luua? Andeks anda mittepuu. Kas andeks anda, mitte koma puua? Kuulus näide veel sedalaadi nii-öelda märkusi, siin on sõnapaaride kohta Aadult piisavalt suur, piisavalt väike, piisavalt palju, piisavalt vähe. Et miks seda piisavalt on nii palju nüüd tulnud kasutusse. Et on teisi võimalusi üsna väga, üsnagi vägagi, et milles, mis mõttes piisavalt? Jah, mulle tundub, et Aadu on seda liiklusseaduse paragrahvist 35 võetud lauset samuti paragrahvist 50 võetud näide, et need on nii piisavalt suur, piisava ja reguleerimata ülekäigurada majale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike ohustada jalakäijat ja võiks öelda, et mis ei ole liiga suur, et ohus. Eks ole, võimalusi on öelda ju teistmoodi, noh, liiklusseadus kuulub sinna kantseleikeele, kupatus hilemiselt, kantselei keele, kulda varasele ja aga, aga üldiselt peab nüüd nende sõnade piisavalt ja samuti ka küllalt küllaltki juures küll seda ütlema, et nad kipuvad meil olema moesõnad, nii et neist tasub rääkida laiemast seoses. Nad kipuvad olema moesõnad ja tahavad vägisi vägisi välja tõrjuda lihtsat rõhumäärsõna üsna, mõnikord ka väga üsnagi vägagi. Sest näiteks niisugune lause pilt, mis avanes, oli küllaltki masendav. Või oli piisavalt masem piisavalt masel ja, või õnnetuses oli küllalt palju surnud, jah, ja riik sai selle tehinguga piisavalt palju kahju. Et nii nagu me ootaksime, seda just, et saadaks palju kahju või, või soovime, et pilt oleks masendav või et oleks palju surnuid? Ei minu meelest ikkagi oleksin kohane üsna masendav, üsna palju surnuid, võrdlemisi palju surnuid või ka ütleme tõesti oligi pilt masendav. Mõtlesime, et teeme selle pehme ei muidugi, muidugi siin ei ole seda üldse vaja. Aga, aga siis, kui on positiivne hinnang sisse küllaltki sobib küll või, või, või lihtsalt küllalt näiteks ütleme, küllaltki hea tulemus. Üsna hea tulemus, muidugi on sama hea. No eriti meie sportlaste puhul viimasel ajal küllaltki hea tulemus Siin on, siin tuleb juurde väikene iroonia suhte nüanss täpselt ja aga NET tarindiga võiks ka kasutada tõesti piisavalt sõna, näiteks nii et kahju oli piisavalt suur, et panna asjaosalise tehtud vigade üle tõsiselt järele olema piisavalt suur selleks, et siis ta on omal kohal. Aga mitte asendamas üsna või väga või niisukest tunde, rõhulist või sellist. Ma isegi ei oskagi öelda, kuidas seda sõna liigitada, see on ikkagi mingi kvalitatiivse hinnangu andnud. Selle jaoks on keeleteoorias oma sõnalised, rõhumäärsõnade modaalmäärsõnad ja nii et üsna on täiesti selgelt sõna, mis siia kõige paremini Aga tuleme nüüd meie vestlusest tõukunud teemade juurde, et siin huviline kuuendal märtsil on toonud oma näite selle Aua hääldamise kohta, Kodavere murrakus öeldakse. Ava. No ma arvan, et me jõuame ka nüüd, kui me räägime edasi ka nende murdelist erisust juurde. Ja aga selle nõrkuse võib ju kohe ära haakida. Sest et see tähelepanu juhtimine on väga omal kohal ainult Kodavere murrakut, vaid see on üldisemalt just nimelt lõunaeestiline hääldusviis. Kava või kaua. Mõnikord on sellel veeerruu ees mõnikord mitte või siis kuues või suves või qq vees viku ja v või siis kuumest täiesti kohe kaheveega. Ja selle häälduse mõjud ulatuvad piki Peipsi rannikut üpris kõrgele põhja välja, kuni isegi Virumaa murreteni ületormaja, Iisaku, sinna isegi Lüganusel ja Jõhvi murrakuse ja Vaivara murrakus seda registreeritud just sõna kuues puhul. Need õue õue asemele Ove, põue asemel põlve ja nii edasi nagu huviline siin on toonud näiteid, see on kõik omal kohal. Üldse võiksime murretest rääkida meeletult palju, aga see on niivõrd rikas ja huvitav ja põnev ja, ja ilus, ilus temaatika. Et siia kuluks küll oma. Ja nõustun sinuga täiel määral, sest tõesti murdekeel on niivõrd rikas, kõik murded väärivad omaette käsitlemist. On väitnud, et ta on küll ise keelekauge inimene, kuid kõlab tema kõrvus häirivalt, kui liitsõna puhul hääldatakse rõhuliselt vaid esimest sõna ja kahe sõna vahel puudub vaevumärgatav paus, mis näitab, et liitunud teise sõna esimene pool vajab kerget rõhutamist. Kahjuks kostavad sõnad nagu auh, hind, korvpall, sünnipäev, ebaküdoonia. Jah, ei, keelekauged ei ole meist küll mitte keegi, ma olen selles veendunud, sest keel on meie igav päeva kõige tavalisem tegevus ja, ja kasutusala ei maksa liiga tagasihoidlikult ennast tunda selles suhtes. Ja aitäh haavole, kuigi ma siin ütleks, et need ei ole mitte niivõrd probleeme, ei ole siin mitte niivõrd selles, et, et puudub paus. Edaspidi sellest muidugi räägime, jõuame kõne rütmistamise rõhu juurde. Ja siin, milles on küsimus, minu meelest tundub, et haavot häirivad ikkagi need liitsõna teise poole, jõulised pakkumised esimese poole külge auhhinud korvpall sünnib pääveebakudena kõigest paistab, et, et just need, see nähtavus on teda häirinud. Ja ma ikkagi seda. Ühelt poolt kostaksinet liitsõnad peavad häälduma sujuvalt ilma vahepealse pausita. Aga küsimus on selles, kuidas me, millise rütmitundega me seda sõna välja hääldame. Siis teine asi, mis mulle väga meeldis kirjas, on see, et ta on tähele pannud, kuidas rõhutatakse, kaldutakse rõhutama eesnime nagu Andrus Ansip, Mart Laar. Ja sellega ma olen küll täiesti nõus. Kuna veel mingeid Ansip ja ma pidin. Ma pidin pühendama tähendama selle juures, et vastanduv rõhutamine on põhjendatud siis, kui me tõepoolest kujutame ette antud kontekstis mingit teist inimest, kes võiks ka kõne alla tulla sama perekonnanimega aga teise eesnimega ja siis me selle tõttu rõhutame näiteks vendade puhul on väga vajalik majade haldamise korraga ja vehkleja katoodi üsna kummaliselt kõlas ka ma ütleksin, et rahvusringhäälingu keelenõustaja Einar Kraut ja mul on olla nimetatud Kralla nimega, ime küll. Aga no vot siis. Jah, ja siis edasi ta väidab ka, et kole on kuulata, kui räägitakse, et pärast viite nähti kuutedsit rööni. Siin ta. Siin on kaks probleemi, üks on see, et eesti kirjakeelde kuuluvormid viite kuute, ehkki võib öelda kahte ühte, aga mitte viite kuute õige viit kuut. Ja tset rööne asemel on muidugi õige hääldada seda prantsuse üldtuntud automarki. Citroën Essiga ja lõpus jah, teame, tee peal on kaksiktapmise ja ta läheb eraldi just see kaksiktäpselt, tähendab kui seda kaksiktäppi seal ei oleks ehk ehk traumat siis hoo ja öeldakse, et tõepoolest häälikuna öö, aga aga see täpp näitab mitte siis tööd, vaid näitab seda, et tuleks n hääldada omaette silbina. Niisuguseid näiteid prantsuse keeles päris hulk. Kui ta sel puhul ütleb, et tuleks kontrollida uudiste lugejatele, et nad oma, et nad niisugused värbasid eetrisse ei paiskaks siis ma pean tunnistama, mullegi teinekord meeldiks kasutada keelena, kus te või, või ütlemiste või häälduste puhul vänged väljendust. Aga ma olen õppinud ennast järjest rohkem tagasi hoidma. Nii et las siis need, kes neid värdasid, eetrisse paiskavad, las nad ise aru saavad, ega sellest ei ole kasu, kui meie neid vardadeks loeme, aga las nad ise saavad aru ka, mida, mida selline hääldus endast kujutada. Mõneti haakub veel Avo üks märkus eelpool käsitletud Aadu märkusega, et on niisugused moe sõnad või moeväljendid, et selle asemel, et kasutada sõna jälle on nüüd käibele läinud taaskord. See on ju iseenesest ju kummaline, et pikem sõna tuleb lühema asemele ja selle tuleneda nagu peenem öelda. Kole see väljendus on täiesti 10-sse. Parajasti moes olevad, see ongi moenähtus ja niisugused asjad tulevad keelde Eesti keelde ja lähevad sealt jälle näiteks mõni aeg tagasi, mõni aasta tagasi oli hirmus peen ja moodne öelda igale poole poole iganes kes iganes kus iganes, mis iganes. Ja sai selle vastu siin. Ringhäälingu keelenõu andes küll küll sõna võetud ei muutunud, ei paranenud asi. Ta on tasapisi ise kadunud ära või jäänud võrdlemisi väheseks, vähe sagedaseks. Ma küsin sinu käest vahepeal veel üks sõna, mis mind hirmsasti häirib viimasel ajal raadiotööd tehes, et ükskõik mida sa küsid vestluskaaslaselt ja kui ta tahab nõus olla, sest töötab absoluutselt, et see nüüd jälle mingi summaline lõikon, absoluut, mitte lihtsalt jah, või õigus, jah. Oi, nii palju võimalusi on ju nõusolekut ja isegi innukad. Ja sest et noh, ütleme muidugi jah, loomulikult ma võin seda isegi rõhutada kõnekeelse. Õigus loll on võimalik, aga siin on see, et teatud automatism on ikkagi jällegi ja kõneaparaati sisse jäänud. Mingil hetkel on see olnud värske, ilmselt keegi on öelnud, see on meeldinud kellelegi, see on selle üle võtnud ja siis ta niimoodi on levinud. Aga siis mis puudutab selle jälle ja taaskord vahekorda, no mina ütleks ka ikkagi taaskord sellel kahe sõnaga kokkupanekul taas kord, sellel on oma mõte, see väljendab seda, et tegemist on tõesti väga harva kordumisega kaua-kaua aega pole seda olnud. Ja nüüd taaskord me näeme seda taaskord nagu nendest rääkida, see on, see on seekord sealjuures näitab haruldast, aga mitte, et me iga jälle asendame sõnaga taas kord. Ja jälle kõrvale kasutada uuesti. Ja, ja siin on jälle võimalusi, palju rohkem. See oli muide üks n saari meie kõige tunnustatuma keele hooldaja keelenõuandja. Niisuguseid küsi mõtteid, et ikka tasub jälgida keelekasutus selle kandi pealt, et üksainus sõna või väljendusviis ei suruks välja teisi. Ja enamasti kipub see välja suruma Komine ilmnema just seal, kus tekib midagi mis ilmselt on lausa sobimatu, sobimatu. Millegipärast tundub niivõrd uus ja värske ja omapärane, et see hakkab, hakkab loomulikumaid välja suruma. Ja veel üks tähelepanek, mis liitub juba juba väga suurel määral meie senise õige häälduse teemaga, siis ta küsib, et kas n hääldub eesti keeles erinevalt, näiteks sõnades ma nüüd üritan õigesti öelda, ongi nii. Ongi jäi tühjaks, sest kongi pandi kongi. Väga õige tulin ja tuli, tuli, arvan, ma arvan, kuulaja sai aru, sai aru, et oli tegemist eri ennidega, koguni kolme eri enniga. No me ei ole veel jõudnud selle juurde päris sel lähemale hakkame selle juurde, mida palatalisatsioon ehk ehk pehme hääldus meil endast kujutab. Seal oli küll väike vihje sai tehtud ja sellega seoses tuli ka kolleeg Kullo Vendelt, et üks kiri minu isiklikule meiliaadressile, millele mul ongi alles vastamata Ta nimelt Kullo vende on seisukohal, et see, mis ma ütlesin, et pehme palatenseeritud n või, või l või Vess või tee need häälikud meil meie fonoloogilises süsteemis meie konsonandi süsteemis. Et nad ei kujuta endast omaette, teeme omaette tähendust, eristuvaid häälikuid, vaid nagu ma väljendasin. Tegemist on ühe otsikuga hääldusrea kohale ehituva fenomeniga. Umbes nii, nagu välteegi teise, kolmanda valt helistama helistamine kujutab endast niisugust pealisehitust hääldusrea peal. Ma teadsin väga selgelt, et see seisukoht ei ole kooskõlas enamiku inimeste arvamustega, kelle, kes eesti hääldusega on tegemist teinud ja kulla vende on tunnustatud Epic. Aga kui me palatalisatsiooni juurde jõuame, siis ma seletan. Tulen selle juurde veel lähemalt tagasi, aga nüüd, tulles nende näidete juurde selle näite ja Aavo poolt toodud näitelause teise poole juurde kongi pandi kongi isenesest näitleja Aristelt muide jah, ja tabeli näide. Kongi hüppas kom. Jah, sest NRG moodustavad nüüd hoopis nagu uue hääliku ei, ja ja on ka näiteks soome keeles olemas Nasaalne, aga südame. Kell juba mainisime, et nad ei saa esineda see eespoolne n, mille me moodustame keele esiosaga vastu hambavalli ja tagapoolne mille moodustame keele tagaosaga vastu pehmelt suulage sealsamas, kus kee ja ka need kaks häälikut Nad ei, põhimõtteliselt siiski nad ei moodusta eri, nad ei erista, tähendab tähendab, see olukord siin on, et me tõesti ühes lauses saame näha tähendust, eristavad kontrasti see tuleneb sellest, et sõnale konn on liitunud veel liidegi. Sõnapiirid on niisugused asjad aga ei saa fonoloogias võtta väga suure argumendina, ütleme keelesüsteemi lahkamise juures. Nii et põhiline lähenemine võiks olla meil ikkagi see, et häälikud n ja ehk taga n, et need erinevad just selle poolest, et nad esinevad ainult eri olukordades. Enne ei esine mitte kunagi seal, kus talle järgneks kee või ka ja vastupidi. Kamm saab esineda ainult seal, kus kee ja ka järgnevad. Ja lõpuks Antsla juhtinud tähelepanu, see on vist meie viimase 12. märtsi saate põhjal, et neil on täiesti oma sõna, ahhetama see oli nüüd selle H. Ja see oli Emineerum, ma saan väga hästi aru, see on sellega seoses, ma väitsin, et haa ei moodusta meie oma sõnade hulgast keminaate. Siin on nüüd üks niisugune väike klausel selle mõttekäigu juures, et ah oh ka aitäh, jah, ja nad kuuluvad hüüdsõnade hulka. Ja hüüdsõnana, Nad käituvad keele süsteemis natuke isemoodi ja samuti nendest hüüdsõnadest tuletatud deskriptiivse sõnad ehk niisugused jäljenduslikud nagu seesama ahetama või ohetama. Nii et me neid ei saa päris võtta tavalise sõnavara osana. Täiesti õige, olen ka nõus see sõnama olemas, see näitab lihtsalt seda, et meil on olemas võimalus seda Haatkemineerida, kui me tahame nii, ja seda me tõepoolest kasutamisest veendusime, seda ka selles ka võõrsõnade põhja, eks ole, tsehhid psühholoogia ja nii edasi. Selle saate osa lõpuks ma küsin sinu käest, Einar, kas kellelegi nendest kommentaarid esitajatest? Me võiksime oma kuu auhinna anda. Meil on olnud kombeks anda raamatuauhind ühele meile kommentaare või vastuseid saatnud inimesele. Kas keegi vääriks nendest. Siin on ju kõik väärilised, aga võib-olla ma siis probleemi niisuguse intrigeerivuse või tõsiduse pinnal pakuksin auhinna Aadule teema piisavalt suur, piisavalt väike. Üles ülestõstmise eest. Ado 22. märtsikommentaari kirjutaja, võtke siis meiega ühendust ja me anname teile kirjastuselt Varrak raamat. Kui keegi, olge pettunud, kes te saatsite kommentaare hääldusteema, sest päris minu lemmikvaldkond on ikkagi see Igal juhul aitäh, Heinar sulle selle keelenõu eest, aga nüüd me läheme oma põhiteema juurde. Õige häälduse teemal lähedane teener Kraudiga meie kaheksanda vestluse juurde ja me räägime täis häälikutest saavad Heinar selle pealkirjastanud, nii et kui täis on hääl täis häälikutes, me täna ei jõua seda teemat tervikuna käsitleda, aga me jõuame teha sissejuhatuse. Me jõuame rääkida, mis need täishäälikud on ja kus nad meil siin suus tekivad. Sa oled siia algusesse pannud ühe ilusa Andres Ehina värsirea, esita sa ise seda, sest ma kardan, et ma ei saa hakkama. Mõtlesin just, et pakun sulle, no ma proovin, vaata kuidas välja tuleb au äia õe, uue hua õieaia, õue hauaau. Täpselt diktsioon tuli välja. Kas me nüüd midagi sellest aru ka saime, ei tea. Kas mõte jõudis järele kuulajal? Selles on küsimus. Näevad, on ju kuulusid, et eesti keeles on palju täishäälikuid eestikeelses kõnes. Eks ta omajagu peab paika ja me oleme see maailma paremuselt. Jah, ma ei tea, kas see nüüd ainult selle põhjal hinnata, see hinnang selle põhjal antud on, aga aga täishäälikuid on suhteliselt palju, meie kõnes küll. Aga kui me nüüd tuletame kuulajatega koos seda juttu meelde, mis me rääkisime Joti U hääliku kemineerimisest siis muidugi saame aru, et selleski vahvas lauses on tervelt mitu sõna, kus ikkagi asjalik on ka sees fonoloogilises mõttes äia. Jah, see õieaia õue, haua ja au sisaldavad need pooled sõnad nendest kindla peale sisaldavad kohe kaashäälikuid, nii et mitte midagi ei ole vastu vaielda. Nad on kaashäälikud ehk konsonandid, mis moodustuvad samas, kus nende ka suguluses olevaid vokaalid ehk täishäälikud. Aga funktsionaalselt nad täidavad konsultandi ülesannet ja see teeb niisuguse lause hääldamise üldse võimalikuks. Kas nüüd selles andres ühina reas on need kõik võimalused? Ei ole, ei, jälgi keeles, on kaugel sellest, kaugel sellest väga, ma kujutan ette, püüdes ennast asetada Andres Ehina rolli lihtsalt ühte lausesse kuhjonid, ütleme kokku, nii et mõtet ka tuleks mingil määral. Siin on täitsa mõte olemas. Au, eks ole, inimese nimi, hao, aia, uue hua õieaia õue, haualapsekeelne sõna, hauakoer, au. Et kui me natukene teda liigendame rõhutamise pausidega ja siis me jõuame juba mõtegagi kaasas käia, nishi lausel, aga neid võimalusi niisuguseid sõnu luua too näiteks sõnast idu omastav kääne, uju sõnast uid, omastav õu. Noh, väga erandlik. Ma kujutan ette, et kui on meil sõna õud, siis selle omastav kääne on just nimelt õuni nagu jõud, jõu, selle õu tagajärjel või hüüdsõnu aunäiteks, noh, kõikvõimalikke hüüdsena sõnu võib ju palju luua niisuguseid. Ja näiteks, kui veel võtta argihääldus ka appi see, kus me haa häälikute, seal ta siis me võiksime näiteks niisuguse lause teha nagu hea hiiu auöö. Uju auhoiuõu, hüüa. Mõjub nagu meilgi nõidumi. No miks, miks? Ei, see on ju väga hea keelel hääldusel. Keele vormeeltel on ju oma olemuse poolest tegelikult mingisugune maagiline tähendus ka olnud läbi inimajaloo vähemasti uudiste lugejatele ei soovita väga sageli selliseid lauseid moodustada. Jah, sest et nad on raskesti jälgitavad. Mida rohkem ikkagi rikud kaashäälikutega, vahelduvad kõne rütmis ülesehituses seda hõlpsamini on meil kõne, kõne, meile arusaadav, suudame haakuda sellega. Ja see on niisugune hästi universaalne reegel, mis peab paika kõigi maailma keelte puhul ja ja isegi ka kaugele ajalukku minna, siis mulle tundub, et et see läheb sinna inimkeele päris kõige sügavamasse kihti, kus üldse tekkis Arcticulatsioon artikuleerimine, kus tekkis see idee, mingit kogukond, mingi nutikas mees selles kogukonnas. Naine tuli selle peale, et aga kui me hakkame oma suust välja lastavaid hääli, häälikuid, kui me hakkame neid omavahel vaheldama, kaaselik täielik kaasalik, täishäälik, tekivad silbid. Et selle pinnal on ju väga hea informatsiooni liigendada ja, ja, ja kodeerida. Vaat siin on, see on midagi geniaalset, midagi samaväärset nagu tänapäeval. Me oleme jõudnud digitaalse infoedastuse nii, eks ole, see null null ja üks selles inforibas, aga, aga seal oli ka vokaalil ja konsonant. See et esimene digitaalne revolutsioon, ütleme. Tegelikult ikkagi vokaalid olid alguses, sest kui me vaatame lapse kõne teket, siis alguses ta nutab, ta ikkagi seal ei ole klusiile, seal on ikkagi mingi mingi vokaalne välja. Sellepärast ei ju. Aga loomulikult, sest see kandub, kui ma hakkan lihtsalt susisema või põrisema, ma selle häälega ei jõua kuigi kaugele. Aga hääl tekib inimesel siis kuskohal tegelikult häälepaelad vibreerivad, me teame, et see annab selle võimaluse üldse häält tekitada, aga, aga hiljem see voogse õhuvoog siis suus niimoodi suunatakse ümber mitmesuguste suu osa. Et see on õige laulu natukene rääkida küll ja mõelda, et mis see siis tegelikult on, me võtame nii endastmõistetavalt, et meie kõnet meie kõnevoolu kannab hääl. Aga, aga kui lähemalt hakata uurima näiteks võtta välja siis või tuua esile, et lausest või, või, või fraasist need häälikud, kus hääl tõepoolest kõlab ja sealsamas kõrval vahel helitud häälikud, siis selgub, et kogu aeg üldsegi ei ole meil häält. Hääl vaheldub pidevalt, hellitab faasiga. See oli nagu muusikas, et alati heli vaheldub pausiga. Tinglikult jah, ei tea midagi, ainult need pausid on meil täidetud müradest. Kui nad just ei ole sulghäälikud. Sulghääliku juurde kleepub ka alati mingisugune mingisugune kas plahvatus või võinaks. Ma arvan, et me täna jõuame veel rääkida sellest, et millest siis oleneb see häälekõla ja jah, kaal ja Ja räägime võib-olla siis selle ära. Kuidas meil täishäälikud üldse oma värvi või kõla või eristuva ilme saavad, millel põhineb üldse see, et meil A hääldab teistmoodi, kui mis selle taga on, siis? Need on nii endastmõistetavad asjad. Kõik arvame, et me oskame neid häälikuid moodustada ja, ja külla Poskamedi. Aga kui me tahaksime teadlikult nüüd saada puhtamat hääldust ühe või teise hääliku puhul, siis tekib tihtipeale niisugune abituse tunne, et aga mida siis ikkagi nüüd teha. Ja selle täielikult mängu taga on tegelikult siis suuõõne resonantsruum ehk ehk kõlaruum. No vot, sa juba püüdsid mu juttu sinnapoole juhtida, aga ma läksin hoogu kõrval teemaga. Aga, aga tõepoolest see heli, mis tekib kõris meil paelte vibreerimise tulemusena see on üsna vanne baas, helise baasheli, jah, aga tead, mismoodi see välja kostab? Seda on võimalik isegi võrgus. Mingi koha pealt kuulatama ei kahjuks ma jõudnud. Palun vabandust, ei jõudnud välja otsida aadressi, seda oleks võinud kuulajatele katse välja pakkuda. Sekka ka järgmine, aga see kostab kuidagi nii. Nojah, ma ei tea, kas mõned maailma keeles selline hääl ikka on, võib-olla on kõrihäälikuid, on jah? Huul hääliti huulde huul, Dremolent on ka olemas, vähemalt kaks keelt on teada, üks nendest on eesti jah. No just nimelt tuttama täitsa olemas olemasolev sõna, kuigi tänapäeval enam ei kasutata, seda ta anarhismiks jäänud, aga aga siis ühes Lõuna-Ameerika indiaani hõimu keeles on sõnad trenn. Mis tähendab poiss. Aga aga need, keda jah, sellest, kuidas siis, kuidas siis heli sinna juurde tulla, sinna tuleb heli, vajab resonantsi ehk kõlaruumi kõlavust ja nüüd need sagedused, mis meil siin kõris häälepaelte vahel nende häälepaelte võnkumised suhteliselt hõredast võnkumisest või noh, võite seda võnkumist muidugi teha ka kõrgemal toonil, et suurema kiirusega, sest võnkesagedusest oleneb helikõrgus. Aga, aga see on tõesti väike ja, ja võrdlemisi ilmetu hääl. Aga nüüd tõelise niisuguse hääle kõla saavutab see baastoon siis selles, kui ta hakkab meerima ehk teatud sagedustel vastu Jaama kõlama meie resonaator ehk kõlaruumides. Meil on kaks maaklerite rühma, üks, mis jääb kõrist allapoole, see on rinna resonaator, annab häälele niisuguse sügava madala kanduvuse põhja. Ja igal inimesel on olemas ei pea, kujutame ette, et seal peab mingisugune hiiglasuure linnakorviga meesterahvas olema. Kaarel Toom? Jah, jah, aga, aga teine resonaatorite rühm on siis meil kõrist pealpool ülemised resonaatorid ja sinna kuulub kõigepealt siis neelu, ujus kohe kõrile järgnev suurus ja ninaõõs, mis on hästi võimalusel senaator on suur ruum ja kui me sinna laseme, siis ikka kõlab hirmsasti. Jah, ta võib ulatuda siia otsmikusagara puhas. Oli muidugi on inetu, kui me, kui me seda ekspluateerime, on kõnelejaid, kes seda teevad, aga, aga lauljal ja läbi nina aga, aga õige hea pea resonaator on ikkagi tänu sellele hääl osatakse kõlama panna terves isegi koiva alguses ruumis, seal on meil rida uusi näiteks siin kulmude vahel ja siis kahel pool nina põsekoopad ja niisugused kolju, unarused, mis väga ilusasti hakkavad resoneerima ja, ja, ja tundub mulle, et bioloog mingil määral resoneerib. Lavakõne head valdajad Kasutavad ja ka näiteks selle resonantsi paremaks esilekutsumiseks soodustamiseks on väga hea, kui teha näolihaste massaaži lõdvestada näolihaseid, sest lihaste pinge blokeerib seda resonantsi, nagu, nagu paneksime viiuli kõlakastile käe peale. Ei kõla või kitarrile. No vot ja nüüd resonantsi, resonantsi ruumid siis nii rind kui, kui siis need pearuumid, need annavad niisugust täiust ja, ja mahlakus sellele häälele. Aga nüüd konkreetselt vokaali tämbri, kas ta nii või U A või jää selle tämbri. Me saame nüüd puhtalt suuõõne resonantsi kasutades. Ja seal põhiline töötegija on keel, keel võib liikuda kassetid ettepoole või tahapoole kas ülespoole või allapoole ja selle mõjul siis tekivad meil kas eesvokaalid, nagu E-i Viimaste kahe puhul ööja e puhul lisandub veel huulte turvaasend ja tagavokaalid A o uu ja õ. Meile nii huvitav häälik, mida me mille üle uhked oleme. Ma arvan, et me võiksime täna siinkohal joone alla tõmmata ja öelda kuulajatele, et me paneme oma kodulehele ka ühe väikese skeemi sellesama asja kohta selle sama asja kohta, kus siis kõik huvilised võivad ise jälgida, et kuidas siis need vokaalid meil moodustuvad Su. Jah, ja see oleks siis ühtlasi väikene ettevalmistus järgmiseks vestluseks. Jah, et oleks väikene koolitus enne meid edasi kuulama hakatakse, et siis saate meist paremini aru. Igal juhul ma tänan, Heinar sind selle tänase vestluse eest ja siis jätkame nädala pärast ikka nendest samadest vokaalidest. Räägime nendest huvitavatest eesti maalidest nagu õhust ja äärest ja muudest mis ka eristuvad teiste keelte vokaalides. Ja siis püüame juba olla ka selles mõttes konkreetsemad taas et juhtida tähelepanu mõnedele niisugustele probleemkohtadele kus meil kipub vahel murde hääldus väga tugevalt kirjakeelset või ühishääldust mõjutama või kus ka hääldus, lohakus, ilmneb, millised on need õrnad kohad, õrnad punktid meie keeles, kus, kus me peaksime valvel olema siis kui me tahame enda hääldust lihvida. Jah, sellepärast, et meie saate eesmärgiks on ikkagi inimestele õpetada hästi hääldama eesti keelt. Ja tänase saate külaline oli siis Einar Kraut, meie rahvusringhäälingu keelenõustaja ja helirežissöör Vivika Ludvig aitas seda salvestada. Saate autor on Mart Ummelas ja oleme taas kuuldel. Nädala pärast.