Tervist, mina olen Urmas Vadi. On aeg küsida ikka neid samu vanu küsimusi ja seda teeme ka nüüd meie. Kas uue kultuuriministriga läheb elu paremaks või hullemaks? See esialgu, ehkki vaid retooriliseks küsimuseks, aga tegelikult küsime, milline näeb välja õudne julm lugu üksgilist, tema tapetud talupojast ja Tallinna Raest, Peeter Laurits fotodel. Aga kui võtta veelgi suurem võim, kui seda on Tallinna raad ja vaadata selle kõrval väikest kaardist eestlast, siis sellest räägib Anders Härm. Kivisildnik räägib aga seekord kõige olulisematest asjadest. Päevikut peab Enn Vetemaa head kuulamist. Peeter Laurits täna, mil me sinuga juttu täna on kolmapäev, homme neljapäev, mil sa avad oma näituse siin Kikendi kükitornis kus me praegu oleme, sellepärast siin kajab niimoodi. See on su fotonäitus. Näituse allkiri on matise Martüürium. Marteerium on siis kangelassurm. Ja see matis on see mees või poiss, kes põgenes hirmsa üks Külli eest Tallinna linna. Räägi äkki see lugu, Ma veel üle, hästi, kiiresti, sest et sa oled nimetanud seda niikuinii koomikesiks, mis siin. Tal on jah, mitte lihtsalt koomiks, vaid keskaegseks fotograafiliseks koomiks, eks matis nagu öeldud. Riisiperre üksgilly talupoeg põgenes, põgenes ära linna, lootes sealt paremat elu ja, ja noh, mis, mis pealisi vabadust vabatmeheks tahtis saada. Noh, et kas sellega oleks mingisugune noh, niukene majanduslik kasv või õitsev kaasnenud seda? Seda üldiselt nagu ajaloolased väga täpselt öelda ei oska, aga täiesti võimalik, et, et üldse sugugi mitte. Aga, aga sellisel juhul oli tema motivaatoriks vabadus. Ja ja ta nagu sai ära oldud selle aja linnas, mis oli, mis oli hädavajalik nagu et linna kaitse eestkoste alla sattuda ja, ja siis alles pärast seda aega tuli ükski tagasi nõudma, laskis sõjas alastelt kinni võtta ja noh, tema loomulikult aadlikuna ei hoolinud sellest linnavõimude arvamusest, aga seisukohast ta võttis selle matise kinni peksis teda piinas ja, ja lõpuks lõi kaikaga surnuks. Selle peale muidugi kaevati rajale, et selline intsident on sündinud, raad võttis selle üxküllilt turbe ära, mis tähendas nagu vabas linnas liikumise õigust. Ja mõistis ta üle kohut. See oli loomulikult täiesti ennekuulmatu lugu, et aadliku aadlikule pannakse süüks mingisuguse maamatsi tapmist. Selline asi ei olnud 16. sajandil absoluutselt kombeks. Mõeldavgi. Küsimus oli väga lihtne, linnavõimude ja rüütelkonna vahel oli, oli juba pikaaegne konflikt kaubandusprivileegid Aasias ja see oli suurepäraseks ettekäändeks, et teha ühesõnaga näidata rüütelkonna oma hambaid ja Tallinna raad mõistiski siis üks Külli surma. Siis kui siis kui üks küll nägi, et asi on ikka tõesti väga hapuks ja väga teravaks läinud, siis ta küll pakkus väga tõsist lunaraha eest. Aga ei jäänud midagi, ole kraad sellega ei soostunud, surmaotsus jäi jõusse ja lõpuks harjub ära vaata vahel pea maha löödigi. Mina seda oma koomiksis ei, ei kajasta, aga põhimõtteliselt on lool veel nagu selline aspekt ka, et noh, loomulikult rüütelkonna mehed ei kavatsenudki leppida niukse niukse naljaga seakari, aga mitte Tallinna raad. Seal lihtsalt ühendav ja, ja tulid korraliku ratsasalgaga sinna võllamäele neid varitsema, et oleks oleks nendel lilla raemeestel suud purunenud rõdud ja ükski vabadusse lastud. Aga eks linamehed said sellest haisu ninna ja kuna linna territooriumil ei tohtinud hukkamist läbi viia, siis lasti lang väravad alla kahelt poolt ja siis Harjuvärava kahe värava poole vahele sooritanud. Aga kes siis ikkagi on kangelane, kas sinu jaoks on see oluline, noh, ühelt poolt on nagu see, et kui lähtuda üksgili maailmapildist, siis no tõesti talupoiss, kellele teiba kaupa anda ei saagi olla kangelane, sest et vaevalt et ta väga inimenegi on talupojamõtetest, nagu lähtudes võiks tema olla kangelane. Aga kes sinu meelest on või on see sinu jaoks küsimus üldse? Mina näen selles küsimuses täiesti ambivalents positsioonile, minu meelest mõlemad on nagu noh, oma selles, oma õiguses oma ja oma maailmapildis ju ikkagi need kangelased, mitte kangelasena on ülekohtuselt kannatajad. Sellepärast et noh, selge see, et mattis, vaatas mõisniku ülekohtu all tegelikult noh, vanades Liivimaakohtukroonikates on ka ennem üks intsident selle kohta, kuidas üks küll järjekordselt turve ture võeti talt ära ükskord seoses intsidendiga, kus ta oli jälle kogemata ühe oma talupoja maha löönud. Selge see, et see oli, see oli, see oli vägivaldne, vägivaldne jõhkard. Aga teisest küljest, eks ju, noh, jälle kui vaadata asja üks Külli taustsüsteemist, siis, siis oli sellega ju kõik absoluutselt korras ja noh, talupoja maha lõi kaks talupoega maa, lõi 15 talupoega maha, mis seal vaheta. Sest noh, talupoeg oli tema omandus täpselt nagu ta, nagu ta koerad või raudrüüs teen, selles mõttes tahan. Nii, et mõlema mõlema poole pealt on tegemist väganud traagilise ja kummalisi sündmusega. Et oluline on sinu jaoks kannatus ja kannatus ja kannatuse mõrv ja noh, siin nagu selles seerias meil ongi noh, kaks kaks mõrva, eks mõrval seadusetu ja teine on teine ladustatud ja noh, mõlemad on mõlemad on nihukesed, traagilised ja ja kummalised ja surmi mõrv. Mis seal parata, see on mind alati huvitanud. Nojaa, aga need pildid näevad välja sellised, et seal on mingisugused kostüümid ja mingisugused elemendid, mis viitavadki kuhugile kaugele ajale. Ja siis on mingid näiteks Kabano särk, mis on arvatavasti praegusest hetkest. Et aga see lugu, eks ju, 16. sajandil on see juhtunud. Sa tahad selle looga ikkagi midagi meie kaasaja kohta öelda või viidata? Üritasin Omniva Lintsiga vormilises osas, et ma ei tahtnud hakata mingisugust sellist keskaegset kostüümidraamat tegema siis ma võtsingi nagu ainult vanad niuksed, üksikud aksessuaarid, üksikud elemendid, mis defineerivad selle selle, selle tegelastüübi rolli selles loos, aga samal ajal jätsin talle ta noh, need igapäevaselt kaasaegsete olme- rõivad selga. Ja, ja siis ka noh, nagu muus vormilises küljes. Sõnaga. Samas ma püüdsin ennast sisse elada sellesse 16.-sse sajandisse, ma nagu vaatasin ja mõtlesin ka nagu selle pilguga, et mismoodi oleks pildistatud 16. sajandil. Ma ei arva, et ma sellega nii kaugele jõudsin, aga. Ja huvitab jätkuvalt ka mind ennast, aga, aga noh ma tõesti ei tea, aga, aga noh, samas ladina oli see huvitav ja kasulik ja noh, aitas mul kindlasti nagu te ise teise pilguga seda tööd teha ja ühesõnaga ma ma tahtsingi, et, et oleks ta selline täiesti eklektiline kokteil mingites keskaegsetes ja, ja kaasaegsetest motiividest ja ja täpselt samamoodi ka need foonid kumavad läbi, eks ju, kõigepealt niuksed kaasaegsed teatriga mõningad sellepärast, et see on no-teatris pildistatud ja, ja siis ülestiku ülestiku maratoni arhiivi ürikutega 16.-st sajandist, mis käsitlevad täpselt seda täpselt sedasama juhtumit, intsidenti ja tegelikult mu eesmärk oli saavutada selline noh, võimalikult Ireaalne ja painajalik, natukene unenäoline ja, ja sõge maailm, sellepärast et noh, ei, ei seaduslikkusega seadustatud mõrvas ei ole minu jaoks midagi, midagi loomulikku või. Ega ema loomuliku ka ei ole, aga, aga noh, ta on, ta on, ta on ta košmaarne. See sinu fotolavastus on ka ühe teise lavastuse filmi üks osa. Mida teevad Kiur Aarma ja Jaak Kilmi, mis seal filmis toimub või mis, mis edasi saab? Filmele toetub, toetub nendele, nendele näitlejatele, nendele modellidele, kes selles lavastuses osalesid ja, ja film räägib siis nende inimeste loo kuidas nemad olukorda Tallinnasse sattunud ja ja, ja mis seosed nendel noh, selle linnaga kui minevikuga, kui omavahel. Nii et see on, see on noh nagu jälle selline noh, omakorda üsna unenäoline ja kummaline lugu. Vot ma hakkasin praegu mõtlema selle kaikaga surnuks löömise peale et siin nende piltide peal see selline mingi hullus või, või rabelemine ja mingi jõhkrus on hästi olulisel kohal, aga noh, ega, ega tegelikult võiksime mõelda, et, et praegu on nagu lubamatu kuidagi kaikaga surnuks lõi, aga, aga kas nagu tegelikult on üldse midagi muutunud? Muidugi, mitte minu meelest ei ole mitte midagi muutunud, et noh, üks ütleme, üks kinnisvara kinnisvaraärimeest teisele tünga või jääb raha võlgu, eks ju, noh siis samamoodi viiakse ta näiteks Männiku karjääri ja kas siis kaikaga ilma kaikata või valatakse tal jalad betooni või lastakse talle makroFlexi siis seal neid meetodeid on erinevaid ekamaid kui 16. sajandil, aga aga noh, põhimõtteliselt ei ole midagi väga olulist muutunud ja võib-olla see, et et, et tänapäeval mul on natukene raske ette kujutada, et näiteks Tallinna Tallinna linnavõim mõistaks surmad jällegi riigikogu saadikutest näiteks ja viiks kohtuotsuse täide, noh, ütleme siis Solaris liftis. Aga, aga teisest küljest nagu vaadates vaadates tänapäevase poliitika tegelikku palet siis ega kohe ei imestaks Milline on siis kaasaegse poliitika, pole sellest, räägime õige pea, aga enne seda räägib Kivisildnik läbi akvaariumi klaasi. Kuidas võib kirjandus päästa jalgratturite elusid? Akvaarium number 23. Tere tark vikerraadio kuulaja. Tänasest vaariumis räägime sellest, mis kultuuris kõige tähtsam räägime sellest, millest rääkimata ei saa olla. Alustame rõõmustavalt tõsiasjast, et Eesti Post andis välja pojengipildiga postmargi. Milline iluküllus? Mul ei ole sõnu. Looduslikult kasvab pojeng niitudel, võsastikes, kaljudevahelistes orgudes Euroopast, Ida-Aasiani ja Põhja-Ameerika lääneosas. Ja siis muidugi Kadri Tali igal juhul Kadri Tali mõistagi Kadri Tali, aga Anu Tali, eelkõige siiski Kadri Tali, sest Kadri Tali mõistate ju isegi, et Kadri Tali ainult Kadri Tali ja ei midagi muud, kui Kadri Tali ei eita ringide suurust kuid siiski ja ilma mingi kahtluseta Kadri Tali. Sellega on Eesti kultuuri suured, eluliselt tähtsad ja kohustuslikud teemad ammendatud ning me võime minna selle juurde, mis kultuuris tühine, mööduv ja igati põhjendatult avalikkuse pilgu eest varjatud. Räägime natuke raamatutest hea tooni juurde see küll ei käi, aga ikkagi. Paljud eriti just paljud välismaalased, paljud eestlased ei pruugi ilmselt see liinist olla midagi kuulnud. Põhjuseid selleks on palju. Kõige lühemalt ja lihtsamalt öelduna kõlab see siis nii, et see liin tegi omalt poolt ka kõik selleks, et temasse väga ambivalentse suhtutakse. Ta oli eluaeg fanaatiline antisse, miit ei sallinutega neegreid. Tõsi, ei sallinutega prantslasi. Kuulsime Peeter Helmet saates uus raamat klassika raadio heliarhiivist. Peeter Helme teeb head tööd kirjanduse mahitajana, vedades nii Eesti Ekspressi kirjandusosa kui juhtides koos Jan kausiga Vikkerraadio raamatu tutvustust. Saadet Lawson asju vikerraadio raamatu saatel me pikemalt ei peatu, sest seal oli viimati jutuks see balti looming. Aga poengidest me juba rääkisime, kasvavad võsastikes kaljudevahelistes orgudes. Ajalugu näitab, on üks prantsuse kirjanduse suurimaid tegijaid väärt unustust, ignoreerimist kriitiliselt tendentslikult tagakiusamist. Mida me sellest järeldame? Ainult seda, et kirjandus olgu ta kui tahes suur, kuitahes prantsuse, kuitahes teedrajav, keeleolusid muutev ja võimalusi loov kuitahes inimlik, loov ja sügav. Igal juhul jääb ta pojengipuhma varju isegi siis, kui kirjandus kasvab mäetippudel, mitte võsastikes või küngastevahelistes orgudes. Kirjandusolud on sellised, et Pinocchio ja Buratino on ammuilma Eesti keelde ümber pandud telesarjaks vormistatud, lapsest peale pähe taotud, aga kirjanduslik väärtus. Ma küsin Buratino kirjandusliku väärtuse kohta. Kas keegi on kunagi isegi siis, kui ta midagi muud pole lugenud, kui kuldvõtmekest lugu väitnud, et see teos on vene, itaalia kirjanduse verstapost? Sest et nimelt hiljuti ilmus raamat, kannab iseenesest veel aastanumbrit 2010, aga eks ta aastavahetusel ilmuski see liini ilmselt tuntuim ja tähtsaim romaan reis öö lõppu. Tegu on 550 leheküljelise raske ja kobaka raamatuga mis on aga sisult omati täiesti kerge väga elegantselt kirjutatud, väga haarav, juba mõne lehekülje lugemise järel tõmbab endaga kaasa ja väga sisutihe, nii et hoiab lugeja kogu aeg justkui tegevuses. Kas panite tähele, tähtis teos on ühtlasi oluline ja loetav, seda juhtub väga harva, sest kõik need vormi uuenduslikud teosed on üldjuhul väljakannatamatult igavad, tüütud ja täiesti võimatud läbi närida. Eks prantsuse uut romaaniga ole juba õigel mitmel korral eesti keelde ümber pandud ja igaüks võib oma silmaga veenduda, et see kraam ei ole söödav. Saksa, sest modernistidest ma üldse ei räägi. Orjaaeg on läbi. Ma pole küll ajaloo ekspert, aga ajakirjandusest on jäänud mulje, et Eesti on juba 20 aastat vaba. Vabaduse esimestel sekunditel tekkisid pornolehed, sopalehed, Seksari silmus, järjejutuna Tessaadi 20 päeva soodamas. Agatse liini looming ei olnud liberaalse turumajanduse jaoks piisavalt tropp, ei saagi aru, mis siis nüüd juhtunud on, et tuli hakata täitsa korralikku kirjandust kirjastama? Ilmselt keegi kuskil tegi lihtsalt vea. Kui iga päev ilmub hunnik raamatuid, siis 20. aastal tuleb lotovõit. Meenub budistide mõistujutt sellest, kuidas varesteritab teemant männuka. Millest see reis öö lõppu üldse räägib? Põhimõtteliselt võib öelda, et räägib kõigest ja mitte millestki. Alustuseks räägib see raamat esimesest maailmasõjast ja ta on väga autobiograafiline, sest see liin sattus noore kahekümneaastase mehena esimese maailmasõjahulluse kätte. Siis räägib ta elust prantsuse Aafrika kolooniates ka sinna satusse liin ise ja ta kirjeldab kogu seda absurdi, mida koloniaalelu endast kujutab äärmiselt värvikalt. Võiks isegi öelda, et lõbusalt, kuid samal ajal kui see ilgus, mis tema kirjeldusest vastu vaatab lihtsalt on niivõrd mõjugi niivõrd tugev, et lõbususest on asi kaugel. Aga ei virise enam, see jumalik mata nüüd eesti keeles olemas, ta on hästi tõlgitud elavast keelest elavasse keelde ja temast on ka avalikus ruumis juttu. Võimalik, et teda ostetakse isegi raamatukogudesse. Mõlen raamatukogul on veel kopik, raha kõigil muidugi ei ole, aga siis teisest raamatukogust tellida. Meie ümber käib vilgas kultuurielu, millel pahatihti pole kultuuriga rohkem tegemist kui kividel, kändudel või võsa jängidel. Me loeme ja kuuleme iga päev raamatutest, millel pole kirjandusega vähimatki ühist. Aga et keegi neid kusagil müüb, siis tõuseb kisa taevani ja müügikarjete kõrval on järjest vähem kuulda mõistuse häält. Siis kirjutab liin veel eurooplase hämmingusse tülgastusest Ameerika Ameerika üha kiireneva elutempo üha sellise masinlikuma rütmi ja üha pealiskaudsemate inimsuhete ees. Veel kirjeldab ta lihtsalt vaesust, närusust, armetust, inimeste vastikuid ise loome nende alatust, lühinägelikkust, kõike, mis siin maailmas on halb ja ta teeb seda väga, sellises julges kõnekeelses ja vägisõnadega vürtsitatud stiilis. Eks ta ole, me tahame elada maailmas, mis koosneb targast Euroopast, targast, Ameerikast ja veel palju targemast Aafrikast. Loeme sundmõtetest kubisevad solki ja siis võtame jalgratta ning läheme Aafrikasse hängima drillalla ja trull alla. Inimesed ei lähe kunagi Aafrikasse ega üldse mitte kuskile, kui loeta kasvõi kolm, c liini raamatut läbi. Paraku me elame maailmas, mille moodustavad loll euroopa, loll Ameerika ja täiesti idiootlik Aafrika kirjandust, mis kirjeldab maailma inimesi ja globaalset õudust, nii nagu ta tegelikult on, on väga vähe. Aga see osa kirjandusest on kujuteldamatult väärtuslik. Selline üks väiksemaid teeneid seisneb selles, et tal on potentsi päästa jalgratturite elusid. Sellel kolmapäeval esietendus no-teatris suur lavastus raisanud Fool of Estonia. Ja see oli tõesti hästi suurejooneline lavastus selles suhtes, et ta palju inimesi oli saalis ja suur pilt oli ekraani peal. Aga et mida see sisuliselt tähendas? Meie kui eestlased sellest peaksime siis välja lugema, mida meile öeldi, mida meile näidati. Sellepärast ma olen kutsunud siia stuudiosse Andrese Remy selle lavastuse reklaamitulpadele on, on sõnad fakk, poliitika, vaata inimest ja see justkui näitab, et et see on siis pööratud, ütleme, inimesele või kodanikule või inimesele, kes siin Eestis elavad, kuidas sulle see auditooriumi nagu valik, kellest siis nagu räägiti, tundub et kas etendust pidi rääkima teatud valimile või, või, või noh, etenduses iseenesest oli ju suhteliselt see mitmekülgne see sots Mulle ballett seal, et seal olid nagunii-öelda siis justkui esimest Eestit esindavad tegelased. Ja siis sellist kolmandat Eestit esindavad tegelased, aga jällegi ei olnud ühtegi venelasteks. Millal siis meil ei ole, teadupärast oli küll seal oli tore ikkagi kaks nõukogude ohvitseri valge pesnikut, jajah, olid õige ja noh, selles mõttes. Aga inimesena, eks ole, nad olid. Et selles mõttes, et kui sa ütled, et see on suurejooneline, siis tõepoolest see suur ekraan oli väga suurejooneline ja, ja see kõik oli väga vaatemänguline ja see kõik oli live is ja see kõik oli noh, ma kujutan ette näitlejate jaoks vägagi keeruline, nagu ülesanne ja, ja nii edasi mängida nagu ilma publikuta kaamera ees nii-öelda laifilmi, eks et, et selles mõttes nagu noh, igas tehnoloogilises mõttes ja, ja olles nii-öelda mängides teises majas, publikule, kes istub kuskil mujal. Ma arvan, et see on väljakutse, et et tõepoolest seda tehnilist aspekti nagu Tiit ka pärast nagu etendust hästi tugevasti rõhutas. Aga mis puudutab nagu seda sisulist aspekti, siis noh, kahtlemata noh, mul mujal nagu tõestada venelasi tiitli pea mulle kunagi tõestama, et nad on head lavastajad, eks ja et, et nad suudavad seda nii-öelda mängu tekitada, luua kataliseerida, et see kõik on peale seda ma tean juba ammu, eks ole, esimestest asjadest alates, mida nad nagu koos on teinud, et ma olen neid jälginud 2002.-st aastast. Et siis tõepoolest see lugu nagu, mida mulle siis eile räägiti. Et kuni nii-öelda siis sellise murdepunktini, kus võimas nii-öelda Marju Stini monoloogiks või, või monoloog marjustilistlejala oli, oli see kõik minu jaoks nagu suhteliselt arusaamatu, seal oli väga nagu vaimukalt lavastatud ja väga nagu emotsionaalseid episoode ja selliseid sketše. Aga, aga noh, Veiko õunpuu ei lähe seda asja arutades, tema nagu kommentaar üsna tabav selle kohta oli järgmine, et et kuni sinnamaani ta ei saanud küll aru, et kas kujutad 2000 inimese See sellise jutustusega tulla, et kas temal nagu oleks nii külma närvi, aga, aga pärast seda seda monoloogi, seda murdepunkti nagu asi läks, ole minu jaoks nagu huvitavaks, sest noh, kuni sinnamaani oli tõesti nagu sellise kuidagi keskmisega eestlase enesekuvandist ja sellest samast nagu mütoloogiast nagu läbi imbunud, eks ole, mis meil on siis rahvuslikus kehandis nagu meid on nii-öelda küüditatud, meid mõlitatud, meie pekstud meid on tapetud, me oleme nii-öelda represseeritud ja, ja pärast me oleme sellised, nagu me oleme, eks. Seda me teame ju ise ka. Või et, et see oli nagu natukene liiga selline mingi šablooni toetuv, et mitte öelda klišeelik nagu lähenemine, kuigi ta oli noh, võimsalt lavastatud ja seal oli huvitavaid nii-öelda vastantseene jällegi lavastusliku plaanis nagunii-öelda, peteti meid ära selle, selle noh, mingis mõttes nagu loo enda kuidagi nagu ütleme siis mitte öelda banaalsusega ütleme lihtsusega siis et, et see, see lugu selle keskmise Eesti perekonnalugu ei olnud nagu kuidagi deviantne sellest nagu keskmisest olete vist oleks oodanud pigem et see, et see lugu on siis tõepoolest kuidagi imelik või veider selle, selle nagu rahvusliku kannatus Martööriumilagu kontekstis, eks. Aga ta ei olnud seda ja siis justkui tuli see nagu murdepunkt, et okei, et nüüd me räägime nagu kommunistidest, keda meil ei ole ja siis ei räägitud kommunistidest tegelikult edasi, et et, et see nagu Marju Lauristini käis nii-öelda, mida siis ilmselt Eero Epner kirjutatud väga võimsas monoloogis, ma arvan, et sa kindlasti saab olema mingi sihuke siukest sorti monoloog, mida nagu teatrikooli üliõpilased tõenäoliselt hakkavad, hakkavad sisseastumiseksamitel püüdma püüdlikult esitada, võib-olla. Et siis ma nagu ootasin, et okei, aga räägime, räägime Johannest ja hulgast ja Alliku vanamehest räägime, et mis, miks nad tegid selliseid valikuid ja ja kus nad nagu kommunistid siis on, et miks et ilmselgelt nad olemas olid, eks ole, ja elu Eesti vabariigis kolmekümnendatel aastatel kahekümnendatel ka eks ole, ei tulnud neile nagu noh, nii-öelda elamis inimväärsena, et nad tegid nagu teistsuguse valiku. Miks nad selle valiku tegid meile küll öelda seda, et see, see teadmine või need inimesed nagu on represseeritud ja ajaloomälust kustutatud, eks ole, et leid ajalooõpikutes ei käsitleta, aga kusagil see on. Ja, ja siis ma oleks oodanud, et seda siis seda represseeritud teadmist justkui nagu tuuakse siis teadvusesse tagasi kõigi nende küüditamiste ja nii-öelda koledate NKVD noh, ohvitseride kiuste, et on olemas ka nagu mingisugused idealistid kommunistid, kes kes tegid sellise valiku puhtalt nagu lähtudes oma südametunnistusest. Aga jah, no vot see lõpplahendus või noh, see see nagu nii-öelda mingis mõttes siis selle pettumuse kaardistamine, see vanaproua, kes paneb oma lipu sahtlisse tagasi vaadates seda valimist ülbe võitja nagu enesekindlaid kommentaare ja siis see kuidagi hakkas minu jaoks nagu kuidagi mõistlikuks muutuma lugu. Et ma ei tea, et kas see oli nagu mingi katse, siis nagu kaardistada seda kollektiivset alateadvust milline see keskmine Eesti nagu tuumikperekond on, eks ole. Ja milline on tema nagu arusaam elust või siis, et kassadi pildikesi vaeste patuste olemas. Aga see vaatepunkt, jutustaja, vaatepunkt tundub ka minu jaoks oluline teema selle lavastuse puhul. Et mulle tundub, et noh, muidugi eks me teame, kes on need lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, aga mulle tundub, et, et ütleme, see maailmavaade või need tõekspidamised, millega meile siis need autorid jutustavad tundub tegelikult, et noh, väga noh, selline üks ühetine või mustvalge, isegi isegi sama nagu klišee line, kui need tegelased nendes sketšidest seal on, võiks isegi öelda, et nüri Anders Härm, mis sa selle peale ütled? Jah, ma ilmselt olen suga mingis mingis aspektis nagu, nagu nõus. Ja, ja kui ma enam-vähem sama argumendiga pöördusin nagu vestluspartner Veiko lõpupoole, siis tema ütles, et Anders, ei saa aru, sa ei olegi selle sihtgrupp, et see sihtgrupp on, aga 2000 inimest, kes oli seal nagu seal noh, läbilõikepublik, eks ole, see on seal nii-öelda mass auditooriumile tehtud kvaliteetmeelelahutus. Et see peabki klišeelik olema. Samas noh, kui ütleme, jäta see nagu ideoloogilised puudujäägid ja minu meelest on ta ka ei moodustanud nagu väga sellist tohutut tervikut või kunstilist tervikut, mis mõnedes teistes võib-olla no teatrietendustes on nagu on, aga olemas ta on kindlasti vähem kui võla kvaliteetsem ütleme siis oma nagu leida psühholoogilistest nüanssidest kui tavaliselt selline nagu suurtele rahvamassidele mõeldud meelelahutus. Kahtlemata neil on nagu annet, seda sort nagu Valleelerifelshedalikeks vaata mängudeks, eks see ei olnud mõeldud kuidagi kriitiliselt või viitamaks, ma ei tea mingisugusel natsionaalsotsialismi antud kontekstis vaid vaided, et lihtsalt nagu konstateerima fakti, et neil on nagu mõlemal noh, Tiidule Ene-Liisi kahepeale kokku selline nagu suurepärane sünergia just sedasorti vaatemängudel avastamiseks, mis on mõeldud ütleme siis isegi võib-olla keskmisest teatrikülastajatest natukene nagu laiemate rahvahulkade tagamiseks, et, et noh, see vist oli nagu veiko argument, et, et noh, et umbes, et ega ta nüüd nii halb ka ei olnud, või noh, tegelikult ta ju seal oli. Et seal oli ikkagi noh, väga nagu andekaid valusaid seene sees ja ja, ja noh, võib-olla ta kohati nagu isegi liiga hüperboolselt seda afektiseisundeid üritas nagu vaatajas tekitada ei ole ju midagi traagilisemad nagu NKVD eripära nagu väikse lapse juures tema ema, eks ole. Et juba see paljas mõte tähendab, kangutab sulle pisara silmanurka välja. Et ta kasutas nagu mingis mõttes nagu sellise alatult nagu manipulatiivsed ja nagu noh meelega nagu üle serva või selle serva peale nagu minevaid vahendeid, et, et sul seda nagu emotsiooni nagu välja meelitada, eks. Samas pakkumata nagu sellele emotsioonile mitte mingisugust nagu kontseptuaalset tuge mingisuguse teise teise asja näol või kasvõi seda, et et millele, millel ajale seda nagu emotsiooni provotseerida siis seda, et Eesti ajaloos on selliseid asju juhtunud ja et see on väga kole küll. Noh, ja me teame seda šõuat. Aga kuidas me edasi elame, selle, mis me tegema peame, selle vot, see küsimus tekkis, minul kaob. Mõtlesingi, Anders Härm sinu käest küsida sellise küsimuse, mida ma olen seal paberi peale kirjutanud. Et mida meile siis öeldi ja mida me saime eesti või noh, tänase päeva eestlaste kohta teada peale selle, et me oleme õgardid, mida me teame niikuinii, onju sest, et ütleme, et siin võiks öelda kohe, et, et noh, et ei peagi nagu midagi ütlema või, või kuidagi noh, ütleme, olevam selline moralistlik või ütleme, mingisuguseid lauseid suuri, aga samas kui selline pretensioon ilmselgelt, et nendel inimestel, kes seda lavastasid ja tegid, on see küsimus, tekib hirmunud komplekside sõge. Blada kaardid sabas ahned ja, ja nagu ületöötanud, eks ka mingid asjad, mida me tegelikult ju teame, Weyland, milles Statistika armutu statistika, nagu meil näitab, eks ja, ja noh, kui rääkida nagu eestlastest tööst, siis noh, minu jaoks on siin nagu väga suur vastuolu, et et parempoolsed meil alati räägivad, et, et me ei tee väga tootliku tööd või b lagu tööviljakus on madal. Aga hoolimata sellest me töötame nagu kõik kolm korda rohkem kui keskmine, nagu sakslane, eks ole, töötavad nad, eks, naudib nagu elu märksa rohkem kellel on palju rohkem vaba aega. Minu jaoks on sillaga mingeid kääridega see võib-olla natuke teine teema millest võib-olla hetkel ei maksa nagu rääkida noh, selle etenduse kontekstis, aga noh, eks ta, seda nagu siukest mingit luterlikku töö, armastuse, klišeed, see võib olla ka meil nagu kuidagi, mis meil on kindlasti kusagil nagu olemas ja noh, see väljendub tegelikult väga paljuski nagu meie igapäevases elus, eks, et see noh, ja teiselt poolt see, ma arvan, et mina vist enda kohta nagu midagi teada ei saanud väga. Just et mina läksin ka selle tundega mulle võetakse mingisugune no mitte ei öelda, et mine, tee seda, sest siis sa saad väga õnnelikuks. Et mulle pakutakse mingisugust sünteesi või mingit mingit üldistust või, või midagi sellist, et noh, mulle tundus nagu, et et noh, natukene nagu väheks jäi seda. Kas seal on samasugune tunne, jah, no mul on samasugune tunne, et et mulle tundus, et ka selles nagu enesekuvandis tegelikult mingisuguseid aspekte algatatud terviku moodustamine, nagu jäi kuidagi ta poolele teele. Et oleks sellise nagu kunstiliselt tugeva terviku tervikuna loonud. Eks. Viimane küsimus, mis praegusel hetkel on hästi oluline, et Anders Härm, mida sa arvad? Meie uuest kultuuriministrist triin rongist, mis saama hakkab? See on väga huvitav küsimus ja ma ei tea, mis saama hakkab. Ühtpidi on ju tore, et me saime, saime vähemasti kellelegi uue teistpidi. Mul oleks kindlasti eelistanud seal ühteteist vana kui peaks valima nagu nende selle parteitegelaste hulgast, et nad, ma arvan, et Urmas Paet oli üks mõistlikumaid kultuuriministreid, kes meil olnud on, et tal oli nagu noh, selles mõttes, et kuidagi objektiivselt distantsi võttes nagu sellest nii-öelda kultuuriväljast endast ja tal ei olnud nagu isikliku ambitsiooni seal midagi korraldada, eks ole. Erinevad Laine randjärvest Kellel oli väga suur isiklikke ambitsioone ja kohutavad nõuandjad ma ei tea, see on spekulatsioon, eks. Aga kultuuri saada. Et siis kahtlemata Rein Lang on vägagi intelligentne inimene ja samas on tal olemas ka, ma arvan, päris selge arusaam, mis see kultuur on ja kuidas seda juhtima või et mis oluliste, mis on ebaolulist ja ja ma ei tea, kas need tema valiku kattuvad päriselt nagu viru omadega või et ühesõnaga et mulle tundub, et, et Paet oleks niisugune ettearvatav olnud. Suudaks vähemasti prognoosida tema käitumist, on ja ministrile. Aga Ongi puhul ma arvan, et ta on suhteliselt ettearvamatu ja mida oodata ja samas ja kuna ma ei tea, mida oodata, siis ma noh ei julge nagu öelda ka, et otseselt, et see on nagu kõige halvem valik või või, või mis nad on ära kolimas. Ma arvan, et, et noh, ühesõnaga loodame kõige paremat, aga valmistame kõige halvemaks. Oma eelmisel nädalal alustatud päeviku saatis skulptuuri kajale Enn Vetemaa. Ja nüüd ma moondungi Enn mustemaks ja hakkan elukogenud kirjanikuna rääkima. Päevikut selle sõna täpses tähenduses pole ma ealeski pidanud. Küll aga olen olnud üsna tubli märkmete tegija ning nende mõnulev läbi seedida. Enamasti on nood seot romaani või näidendiga, mille kallal parajasti töötan. Kuna just lõpetan romaani akadeemik Noonist siis olen viimasel ajal küllalt hoolsasti üritanud süüvida täppisteadustesse ja neist välja kasvavasse maailmapilti puudutavatesse küsimustesse. Ja kuigi kirjanikult eeldaks käesolev saaterubriik midagi humanitaarsemat, otsustasin ma seekord raadiokuulajaid nimme kiusata just filoloogia kaugete arutlustega. Muidugi olema käsitletud küsimusest diletant võin eksida, kuid mis sellest ikka häbeneda, äkki suudan mõne teisegi abstraktseid teemil kaasa arutlema meelitada ja see oleks ju palju tähtsam kui väike möödalöök, sest pole ju praegu tegu teadustöö, vaid improvisatsiooni. Mõtlemine on mõnus. Kolmapäev. Kartsin, et olen juba enamiku kunagi oma esimeses kõrgkoolis õpitud matemaatikast füüsikast lõplikult unustanud. Selgus, et detailides muidugi. Kuid teistpidi näib, et just kõrgemas eas võib aju kõvakettal ootamatult avaneda mõni fail mis sind varem ükskõikseks jättis. Ja see mitte ainult ei avanenud, vaid muutub ootamatult paeluvaks. Kui lugesin täna lõppkontrolliks doosele Gustav nonii, venekeelse raamatukese lõpmatuse ja määramatuse suhetest siis tekitas koguni mingi omapärase mõtteihaluse ja Kurmoonitsevam paradoks kaaslaste nautimise. Neljapäev mäletan nüüd küll tunnet, mida eile mainisin. Midagi sellist olen seni kogenud just Thomas Manni Võlumäge ja esse. Reede olgu ära toodud mõni sellekohane näide, mille olen oma märkmis hüüumärkide ja nota venedega esile tõstnud. Niisiis võtkem näiteks lõpmatult pikk sirgjoon. Näiliselt selline ebapoeetiline värk. Kuid kui saad teada, et selle poolitamise tulemuseks on kaks täpselt sama pikka sirget, kui oli esialgne poolitatav ise siis mõjub see juba kuidagi emotsionaalselt raskesti kujuteldav, eks, aga see johtub ju definitsioonist. Kõik lõpmatu on suurem mis tahes kujuteldavast. Ju siis on seda kõika tema osad. Laupäev tuli pähe, et oleksin eile võinud võrrelda matemaatikuid inkvisiitoritega. Karm rahvas. Lõputust nimelt ei tohi, lihtsalt ei tohi ja kõik. Ta ei lõpmatuse lõpmatuse enda ega nulliga miksis reisija just sest meie praeguseks vaevaga loodud maailmapilt tabaks otsemaid krahh. Sirgjoon ei jäta mind ikka veel maha, eks ole, lõputu sirge kohta huvitav teada muudki, kas või seda, et kui suuname ta nii-öelda igaviku poole, siis saabuta lõpuks otsapidi algpunkti tagasi. Põhjuseks ruumi kõverus, mis on seotud massi ja gravitatsiooniga. Pühapäev jätan sirgjoone rahule, kuid teen märkmeid siiski teadlikult endistel teemadel. Juba keskkooli auditooriumis räägiti meile kompleks arvudest. Jäin noor eneseuhkust täis luuletaja nende suhtes üsna ükskõikseks. Kuid täna pea kolmveerand sajandit vana mehena olen poisilikult vaimustatud näiteks imaginaar ühikust. Nii kutsutakse ruutjuurt arvust miinus üks. Milline imepärane fenomen? Teda ei saa ju olemaski olla, sest mistahes arvu ruutu võttes ei saame ealeski negatiivset tulemust. Imaginaarne arve reaalselt ei eksisteeri. Kuid see ei tähenda, et nad oma olematuses ei toimiks. Esmaspäev juba eile oleksin võinud kirja panna mõtted mind, igatahes erutab see miski reaalselt mitteolev lausa hädavajalik kaasaja elektrotehnikas ja vibratsiooniteoorias, rääkimata juba element noorosakestega tegelemisest. Eriti huvitavaks läheb asi meiesuguste jaoks siis kui hakata mõtisklema, et kas saab täppisteaduste vallast tõmmata paralleele kommunitaariassegi. Volter on väitnud, et kui jumalat poleks, peaksime ta välja mõtlema. Aga äkki sobib tema mõtet siinkohal üldistada ja kohe küsimagi, kas dioloogidel alates vaimugi kandist kinode omasest tasukski nii väga kirglikult tegeleda reaalse jumala olemasolu tõestamiseks, kui nagu näha suudame universumi füüsikaseaduste põhjal luua ka ise reaalselt eksisteerivate võitlevate ateistide Norrilt. Entusiastlik tegevus kaotab üldse mõtte kui mingis vormis elavate New Yorgi eksistentsi pole isegi mõtet ümber lükkama hakata, kuna puht materiaalsete asjade käsitlemisel teda ei vajatagi. Esmaspäeva hilisõhtul hommikul kirjapandu ei puuduta üldse Demi Yorgi looja olemust või olematust, sest eetikat käsitledes ei saa me tema ja usuta hakkama. Ja kus eetika üldse pärit on. Füüsika ei ütle tema kohta sõnakestki, ega meie südametunnistus allu näiteks relatiivsusteooriale tavamateeriaga tegeledes. Aga saame hinge ja jumalata hakkama küll. Kaasajal elavast vist geniaalse füüsik, matemaatik, filosoof, peaaegu absoluutsest halvatusest aheldatud Stefan Howsking kes suudab meiega kommunikeerida vaid ühe silmalaupilgutamise kaudu mille tõlgib meile mõistetavaks ülieriline kompuuter on igatahes tänaseks jõudnud seisukohale, et füüsika lubab luua universumi väga hästi, mitte millestki. Ja just nimelt eriti ja ainult sellest kohmaka võrdluspildina märgiksin, et eks tõesti mahutab just null potentsiaalselt nii miinus kui ka pluss ühe korraga ja loomulikult teisedki arvud. Miks siis ei võiks Me pakkumist ammutada universumite loomiseks algmaterjali. Peaksime must kunstnikelt uurima, kuidas nad torukübarast jänkusid välja tõmbavad. Ehk siis saaksime tost monitas mõnitamist, universumegi välja sikutada. Kas ei tähendaks homo sopensi jumala sarnaseks saamist? Ei materjale ja energiale pole siiski võimalik taandada mitte kõike päikese all. Kolmapäeva varahommik. Ja ajas on muutunud palju ja päris kindlasti ei kehti enam. Vana laul siis väitis, et kui laps kiisule midagi ette luges ja sellest ka aru sai siis tegi kõuts talle pai. On selgunud, et me ei saa ega peagi kõigest tavakombel aru saama. On asju, mida loogika ja aksimaatika lihtsalt sunnivad neid teadmiseks võtma. Miks peakski kogu maailma komplitseeritust meie kujutlusvõimega vastuvõetav olema ja äkki ongi just see Ninding sobiv paik käesolevaid mõtiski elusid selleks korraks lõpetama. Kolmapäev, kell 14, null null. Mu armas abikaasa küsis, et kas ma oma märkmetes seal on kirja pannud. Et mul on juba kolm päeva tagasi ülikond keemilisest puhastusest toomata. Mis kasu nendest märkmetest on, kui isegi sellised asjad unustad? Eks ta ole lauses vormingut. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Enn Vetemaa, kuulake meid ka internetist. Vikerraadio koduleheküljelt. Kirjutage meile aadressil Urmas Vadi ät R R punkt, et kõike head ja kohtumiseni.