Tere taas kuulama 100 aasta laule, ütlevad Walther ja Jaak Ojakäär. Oleme juba päris mitmendas saates jäänud peatuma aastasse 1970. Aga mida sa teed, kui sellest aastast on niivõrd palju häid laule tulnud? Tegelikult tänase saate algupool möödub ka veel 70. aasta lauludega. Esimene neist on Williamsi ja Nicols kirjutatud laul pealkirjaga. Viga on ehk me oleme alles alustanud. Seda me nüüd teemegi ja esitajaks on ansambel Carpenter. Ansambel The Carpenter, kes tõusis pinnale just nimelt 1970. aastal laulis tol aastal kuulsaks veel ühe laulu, see oli heli Luhate Wilsoni Jeim siia kaalini lugu nimega Forol. Uin. Nagu oleme juba korduvalt maininud, oli aasta 1970 ka biitlid lahkumineku aasta. Kõik mehed hakkasid ju oma sooloprojekte tegema kohe ja ma ei tea, kes neist nüüd päris esimene oli, aga vähemasti George arrisonil ilmus 70. aastal laul nimega Mai suid lood. Ja tegelikult oli sega natuke skandaalne selles mõttes, et keegi leidis, et see ei ole päris originaallugu, vaid kuskilt maha tõmmatud, nagu öeldakse. Olid vist isegi mingit kohtuvaidlused. Kuidas need täpselt lõppesid, ma ei tea, aga vähemasti see lugu Harrisoni nime all on erinevatel plaatidel ilmunud tänaseni. Üks lugu, mis aastast 1970 tuleb kindlasti veel ära mängida, on tuntud filminäitleja ja kantrilaulja Chris Christopher soni kirjutatud lugu nimega helbeeemmeikid truud eestikeelses tõlkes, siis aita mööda saata öö ja rock Hotell on selle ju siinmail väga kuulsaks laulnud kuulama siis kõigepealt originaali ja peale seda Ivo Linnat. Ja nüüd edasi veel ühe väga tuntud laulu juurde, mis aastal 70 kirjutatud selle Taron poolsaimon ja Simon ja Garfunkeli oli üks selline tuua, mis tol aastal väga tugevalt laineid lõi. Priit shower, Travolta mootor ehk sild üle vaevavete oli vast ehk see Palamis sai tolle aasta plaadist kõige tuntumaks. 1970. aasta popmuusika suuri uudiseid oli kindlasti ka rockooperi Jesus Christ superstaar lavale tulemine, autoriteks siis Tim raiskas, oli libreto autor ja helilooja ändro loid, uue pere. On ütlemata jäänud veel esitajad sele Andru loid, päri muusikali või rokkooperi taustal. Evonnellimann oli see, kes oli lauljatar ja vahepeal sai kuulda ka tuntud rokkstaari Ian Gillanit, kes teadupärast tollal minu teada vist mängis ja laulis sellises ansamblis nagu tyyp. Aga üks laul veel tollest 70.-st aastast ja see on üks tuntud filmimeloodia laava story ehk armastuse lugu. Ja selle autoriteks on Francis laia kaalseigman. Ja nüüd pakume teile ühe sellise versiooni, mille esitab lauljatar Shelli mässi. Aastast 1970 oleks kindlasti veel väga palju lugusid mängida aga midagi ei ole parata, me peame 100 aasta laulude sarjas ikka edasi ka minema ja läheme siis nende aastasse. 1971. Põhjamaades oli erakordselt soe jaanuar. Soomes mõõdeti kõigi aegade kõrgeim temperatuur pluss 9,8 kraadi. Soomes avastati ka uimasti liiga, kuhu kuulus enam kui 70 15 kuni 17 aasta vanust noorukit, kes müüsid ja kasutasid ašišip kannabist ja LSD. Nii et ega see narkovärk siinkandis teab, mis uudis ei ole. Briti spordiajaloo suurimas õnnetuses hukkus 66 inimest, kui Glasgow klubi Seldik staadionil varises kokku tribüüne. Tuhanded inimesed sadasid alla ja vigasaanuid oli kokku üle 100. No neid õnnetusi oli teisigi, ma arvan, et aga võib-olla neid nii palju üles lugema, eks neid igal aastal juhtub. Aga läheme edasi muusika juurde. Ja aasta 71 võiks siis lahti käia jällegi selle Eurovisiooni lauluvõistluse võitjaga. Kolmandal aprillil D Dublinis Eurovisiooni lauluvõistlus ja võitjaks tuli Monaco lauljatar Tseeweriin. Laulu autorid olid iivides ka ja Johan Bear porta Jeer ja laulu nimeks eesti keeles on saanud siis tänav, pink ja puu. Originaalpealkirjas on need kolm asja küll teises järjekorras, aga ma arvan, et sellel pole suurt tähtsust. Võit tuli igal juhul ja kuulame neid siis selle originaalvariandi Tsewerini esituses. See oli siis 71. aastal žürii arvates Euroopa parim laul. Publiku küsitlust ju tollal veel ei toimunud, aga tegelikult ka Eestis kuigi eurovisioonis ei saanud veel osaleda, toimus järjekordne noh, kas seda võiks nimetada ESTO visiooniks. Võistluskontsert peeti igal juhul maha ka meil. Ja sedapuhku kandis see nimetust talintart too 72 nagu ikka, kuna üritusele ja aasta lõpul siis pandi talle juba järgmise aastanumber külge. Ja võib öelda, et täiesti puhta töö tegi Aarne Oit kogudes kõik uhkemad auhinnad. Kõigepealt žürii preemia, selle tõi talle koos Heldur Karmo oga kirjutatud suveöö, mille esitajaks oli Jaak Joala. Sama laul sai muide ka publikupreemia, niisiis juba hakkaks autasu. Luuletustes lüüsi koheldkonnaga surematu ööd on avasilmi joonistatud kus tuhas sädelevad Need ööd on alati, kui kus leegiks kuumene voodiga, otsuste on luuletustes helise, vaid miks elus harva kohta. Me nagu karnevalipääsmeid hoiaks. Kui deka keelatud Muide, äsja kuuldud laulu kohta on öeldud ka niimoodi, et kui Eesti oleks saanud võistelda tol 71. aastal Eurovisiooni lauluvõistlusel, siis oleks Aarne Oidi, Heldur Karmo suveöö olnud täiesti arvestatav pretendent võidulauluks mine tea, seda muidugi, kontrollida on praegu võimatu. Aga tollel Eesti konkursil oli veel üks Aarne Oidi laul ja see ei olnud mitte Heldur Karmo, vaid Arvi siia tekstile kirjutatud nimeks tuhaväljade tuul ja esitajaks jälle. Kesk kitarride. Raputanud siis. Tunne taas. Kes? Kas. Kesk kitarride raputanud siis Me kui miks tunnel Legolaeva. Kuid keeleebeeaa ta tuues. Kes suure ja Kas ta solvub? No see oli üpris pompöösne laulja, ilmselt Aarne Oit võib-olla täitis mingil määral ka riiklikku tellimust, sellepärast sõjavastane teema sobis ju väga hästi Nõukogude Liidu jutumärkides võitlusesse rahu eest, mis muidugi kulmineerus mõned aastad hiljem Afganistanis hoopis teisel kombel. Aga muusikaliselt ei ole siin heliloojale minu arvates midagi heita. Küll tuleb öelda seda, et rahvahulka läks võib-olla hoopis enam tol samal aastal Aarne Oidi kirjutatud laul Juhan Saare tekstile ja nad said muide ka Loksa kolhoosi preemia humoristliku puuriida laulu eest ja sellest tuli tõesti üks tõeline lööklaule. Ei, ta tegite uurida õue, riid sai täpipealt valge täiseit. Ja taat tõstis halge ja nõnda tööasi veel muud ei uurida. Õu, õu sai uurita täis. Laborilaboreid, aidanud ida poole uurida ja aga pidada. Tais ja halge oli mitu, kõik oli eide-taadi, käte mäleti, iga pisikesi tropid. Nõndamoodi jõudiski kätte. Tuli suure valge oli töö oli tehtud. Koorilauluväljak. Ei kalja, aga midagi ei ole. Valesti. Ei suure puuriida, minul sai selle kohta valmis, laulis oma laulu küll ei kiida. Õele tuleb igatahes anda au, sest et ja ta tegi õiget aulammuti. Lauk. Aga mina ei ole ta. Aga mina tean, ei ole seal ka ja veel. Laulu esitaja tuleb kindlasti ka ära märkida, see oli ju Andres Ots. Puurime siis veel veidi edasi neid 71. aasta võistluskontserdilaule. Aga läheme nüüd ühe teise helilooja juurde Aarne Oidi juurest Raivo Tammiku juurde, kes kirjutas laulu nimega esimene lumi. Teksti autor oli tema abikaasa Kristi Tammik ja esitajaks Heidy Tamme. Äsjakuuldud laulu kohta võib öelda veel nii palju, et selle autor Raivo tammik sai preemiaga parima orkestratsiooni eest. Aga tol 71. aastal jätkus ka Eesti Raadio lauluvõistlus tippmeloodia ja seal sai esikoha Gennadi Taanieli laul sinuga koos mille teksti autor peitus varjunime Olev sadu alla. Tegelikult oli tegemist filharmoonia direktori raid Divaluga kes eelistas nii-öelda päris luuletajate kõrval tagasihoidlikult anonüümseks jääda. Anonüümseks ei saa muidugi jääda laulu esitaja, kes on Jaak Joala. Ükskord viibinud veel. Vaatan siin nendes. Omamoodi üllatav on vast see, et Uno Naissoo ja Juhan Saare Ülipopulaarne laul mu kodupidi toonases tipp meloodias leppima tagasihoidliku, teise kohaga. Aga võib-olla see Polegi nii väga üllatav, sest et põhjust me aimame kõik ja sellest on ka räägitud juba kõrgemal pool peeti seda laulu vast ehk liialt rahvustundeid soojendavaks. Ja aasta 71 ei olnud muidugi veel see aeg, kui võis sinimustvalget lehvitada. Mine tea, ehk oleks võib-olla isegi soovitada, et see laul oleks üldse kuhugi riiulile jäänud. 60 rubla heliloojale ja 40 luuletajale oleks välja makstud ja asi ants. Ka Eesti Raadio fonoteegis oli selle lindikaardi peale kirjutatud. Kui ma ei eksi, punase pliiatsiga, et eri saadeteks või mitte liiga tihti mängida. Aga need olid need ajad. Kodu ei vii IRA möödmetsiku. Korda aastanur. Maadi kas. Laagi ta. See oli siis Jaak Joala, kes esitas Uno Naissoo ja Juhan Saare laulu nimega mu kodu. Kolmanda koha pälvis 71. aasta tippmeloodia Aarne Oidi Heldur Karmo laul nimega C, kus aeg sellelgi lool on oma kena alltekst, mis väljendubki, väites, et tsirkus alati jääb. Areenilt oli tolleks ajaks lahkunud juba maisikasvatusega tsirkust teinud Nikita Sergejevitš Hruštšov. Aga ega tema järglased ka palju paremad polnud. Aus kuule, võib nüüd arvata nii üht kui teistpidi, kas tsirkus ka briik saanud Eestis edasi kesta? Mina sel puhul kommentaaridest hoidun, aga ma arvan, et laul võib kõlada omasoodu. Lapsepõlves tsirkuses käivisiini saada tulvil õndsat vaimustust, et koju tulin. Nii palju andis mõelda kõik, mil kombel laulab saag. Tänapäeval tsirkusest oma pojaga tulvil õndsat vaimustust trikke matkib, ta Longleerib kord, kuis jaksab, jõud ei saaks. Ma vaatan, suur. See oli Heli Lääts, kes esitas äsja kuuldud laulu. Ja Ma arvan, et tänasesse 100 aasta laulude sarja saatesse mahutama veel ühe aastast 1971. Selle on kirjutanud Hans Hindpere tekstile ja selle esitajaks on Helgi Sallo, ansambel kollaaž ja Eesti raadio estraadiorkester Peeter Sauli juhatusel. Loo nimeks on üks rohutirts, läks kõndima. Waltaria Jaak Ojakäär lähevad nüüd ka kõndima, umbes nii nädala jagu, et siis tulla tagasi jälle 100 aasta lauludega. Kohtumiseni.